Mu väike vennaraas, kes ei ole enam sugugi nii väike, oli aastat kolm tagasi selle loo mõtte mõne lausega kirja pannud. Möödunud kevadel avastasin need reas tema arvutist ja korraliku autoriõiguste kaitsjana palusin temalt luba seda ideed kasutada. Ta lubas. Ent ometi võttis pea pool aastat enne, kui ma selle ise kirja sain.
Siinkohal siis tervitused Mario aka Maska'le
*
Kortsus käed
Ärkad ühel hommikul, tõused voodist. Ringutad ja lähed akna juurde, süütad päeva esimene sigareti ja alustuseks heidad pilgu oma kätele. Neile kortsudele oma kätel.
Vaatad välja oma hämara korteri aknast, läbi uduvihma teisel pool tänavat kasvavate vanade puude poole, kus nende vahtrate värvilised lehed sügistuules kaugusesse lendlevad. Kolletunud murukamaral puude all on juba palju neid lehti. Kuiva ilmaga oli hea sel lehevaibal paljajalu kõndida.
Juba aastaid on see samamoodi toimunud, palju kordi oled sa näinud neid kollakas-punaseid lehti oma korteriakende all. Palju, nii palju. Varsti tuleb lumigi maha ja ongi veel üks aasta läbi.
Soovid, et suvi olnuks pikem, ent jääd siis mõttesse, mida kõike suvel teha saaks ja mida sa ise tegelikult tegid. Kerge kulmukortsutus, siis rehmad käega üle vaatevälja, justkui viirastusi eemale ajades.
Oleks võinud ju nii palju rohkem teha, mõtled sa kibedalt ohates. Meenutad tegemisi eelmisel ja üle-eelmisel ja üle-üle-eelmisel suvel. Jälle kortsutad kulmu. Jälle ohe. Hakkad mõtlema sellele, mida sa üldse teinud oled ja millega oma elus hakkama saanud.
Tulevad meelde need korrad, kui sind kuu parimaks töötajaks valiti, kuidas ülemused oma hambaidpaljastavate valgete naeratuste saatel su kätt surusid, mõned soojemapoolsed sõnad ütlesid, et siis kohe oma miljoniliste autodega muretult minema sõita. Tuleb meelde see nädalane puhkusereis, mille jaoks sai aastajagu raha kõrvale panna. Ja veel...
Kehitad õlgu. Süütad uue sigareti, sest eelmine on sõrmede vahel juba tuhaks põlenud.
Sa ei ole nende meenutustega rahul. Miski su sees närib - sa tahaksid rohkemat meenutada. Peaks ju ometi olema midagi tähtsamat!?
Mis sai sellest ümbermaailmareisist, millest sa juba põhikoolis unistasid? Või see bestseller, mida sa kunagi ei kirjutanudki? Mis sai sellest mainekast, kõrgepalgalisest töökohast, mille jaoks sa kümme aastat ülikoolipinke nühkisid ja mis - kurat! - sai sellest kauaplaneeritud ja -soovitud reisist Indiasse, kuhu sa temaga - oma kõige armsamaga - sõitma pidid??
Su tähelepanu tõmbab vihm aknaplekil. Paned riidesse, teed köögiaknal vihma vaadates veel ühe suitsu.
Vaatad veelkord oma kortsudega kaetud käsi, tõmbad veelkord kätega üle silmade. Ohkad. Ja lähed - oma abikaasa ärasaatmisele.
Siinkohal siis tervitused Mario aka Maska'le
*
Kortsus käed
Ärkad ühel hommikul, tõused voodist. Ringutad ja lähed akna juurde, süütad päeva esimene sigareti ja alustuseks heidad pilgu oma kätele. Neile kortsudele oma kätel.
Vaatad välja oma hämara korteri aknast, läbi uduvihma teisel pool tänavat kasvavate vanade puude poole, kus nende vahtrate värvilised lehed sügistuules kaugusesse lendlevad. Kolletunud murukamaral puude all on juba palju neid lehti. Kuiva ilmaga oli hea sel lehevaibal paljajalu kõndida.
Juba aastaid on see samamoodi toimunud, palju kordi oled sa näinud neid kollakas-punaseid lehti oma korteriakende all. Palju, nii palju. Varsti tuleb lumigi maha ja ongi veel üks aasta läbi.
Soovid, et suvi olnuks pikem, ent jääd siis mõttesse, mida kõike suvel teha saaks ja mida sa ise tegelikult tegid. Kerge kulmukortsutus, siis rehmad käega üle vaatevälja, justkui viirastusi eemale ajades.
Oleks võinud ju nii palju rohkem teha, mõtled sa kibedalt ohates. Meenutad tegemisi eelmisel ja üle-eelmisel ja üle-üle-eelmisel suvel. Jälle kortsutad kulmu. Jälle ohe. Hakkad mõtlema sellele, mida sa üldse teinud oled ja millega oma elus hakkama saanud.
Tulevad meelde need korrad, kui sind kuu parimaks töötajaks valiti, kuidas ülemused oma hambaidpaljastavate valgete naeratuste saatel su kätt surusid, mõned soojemapoolsed sõnad ütlesid, et siis kohe oma miljoniliste autodega muretult minema sõita. Tuleb meelde see nädalane puhkusereis, mille jaoks sai aastajagu raha kõrvale panna. Ja veel...
Kehitad õlgu. Süütad uue sigareti, sest eelmine on sõrmede vahel juba tuhaks põlenud.
Sa ei ole nende meenutustega rahul. Miski su sees närib - sa tahaksid rohkemat meenutada. Peaks ju ometi olema midagi tähtsamat!?
Mis sai sellest ümbermaailmareisist, millest sa juba põhikoolis unistasid? Või see bestseller, mida sa kunagi ei kirjutanudki? Mis sai sellest mainekast, kõrgepalgalisest töökohast, mille jaoks sa kümme aastat ülikoolipinke nühkisid ja mis - kurat! - sai sellest kauaplaneeritud ja -soovitud reisist Indiasse, kuhu sa temaga - oma kõige armsamaga - sõitma pidid??
Su tähelepanu tõmbab vihm aknaplekil. Paned riidesse, teed köögiaknal vihma vaadates veel ühe suitsu.
Vaatad veelkord oma kortsudega kaetud käsi, tõmbad veelkord kätega üle silmade. Ohkad. Ja lähed - oma abikaasa ärasaatmisele.
1 kommentaar:
You still have all the Time in the World! :-)
Postita kommentaar