Rakvere lähistele naasnuna ja siin töökohta otsides olen hakanud viimasel ajal jälgima ka kohalikku ajakirjandust. Kuhugi elama asudes tuleb end ju kursis hoida ka kohaliku eluga. Nõnda jäi mulle ka silma 24. jaanuaril ajalehes "Kuulutaja" ilmunud artikkel "Mari-Liis Sepper: Takistuseks traditsioonilised soorollid".
Nagu enamus minu veebipäeviku lugejaid juba teab, siis avaldatud artiklitele või arvamuslugudele viitamine blogis saab tähendada vaid üht - minu arvates on keegi kusagi jama suust välja ajanud. Ei - ma ei taha sellega kunagi öelda, et minu arvamus on see kõige õigem, kuid lugedes kaasamõtleva inimesena püüan ma alati analüüsida ka räägitu vastavust reaalsusele.
Tean, et meediast on varemgi läbi vilksatanud arvamused, justkui oleks proua (preili?) Sepperi töökoht mõttetu ning maksumaksja raha raiskamine. Selle väitega ei ola ma küll nõus, ent arvan, et kui võrdõigusvolinik enne intervjuu andmist või kasvõi selle ajal natukene kaasa mõtleks ja mõistaks, et tema mõtteid võivad kuulda-lugeda ka teised inimesed, siis oleks tema maine ka kõrgem. Voliniku töö on vajalik, ent põhjuseid on vaja ka loogiliselt põhjendada.
Toon siinkohal paar väljavõtet viidatud artiklist:
Küsimus: "Ma saan aru, et võrdõiguslikkus peab olema tagatud, kuid samas tuleb aru saada ka ettevõtjast: näiteks otsib ta töötajat ning tööintervjuule tuleb viimast kuud rase naine, kes on sellele ametikohale igati sobiv, kuid…"
Mari-Liis Sepper: "Seaduses on paika pandud, et inimese era- ja pereelu ei puuduta tööandjat. Tööandja kohustus on oma töökorraldus nii seada, et töötaja saaks jääda seadusega ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkusele. Konkreetset töölesoovijat ei saa sellepärast “karistada”, et ta on rase. Kui tööandja nii teeb, siis on see diskrimineerimine ja see asi võib jõuda kohtusse. Tööandja kohustus on korraldada töö selliselt, et tal on võimalusel puhkusele jääjatele, sh lapsehoolduspuhkusele jääjatele asendajaid palgata või ülesandeid teistele töötajatele anda. See on ka meie töö, et tööandja saaks aru, kui ta valesti käitub ning kuidas tegutseda kooskõlas seadusega. Selleks me koolitusi-nõustamisi korraldamegi, et ka arusaamu muuta."
Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Üsna lihtne ja loogiline - sest võrdõiguslikkus nõudva ametnikuna teeb Sepper tööotsija tööandjast võrdsemaks. Mina kui tööandja otsin endale töötajat, siis kui mul on reaalselt tarvis uut töötajat. Kui tööintervjuule tuleb kuitahes hea elulookirjeldusega kandidaat, kes pealevaadatuna läheb juba mõne nädala pärast sünnitama, siis minul kui tööandjal ei ole mingit reaalset ega loogilist põhjust, miks ma peaksin palkama selle inimese (just inimese, sest olgem võrdõiguslikud - juba pikemat aega uuritakse võimalusi, kuidas saaks ma mehi sünnitusreele lohistada). Antud juhul ei oleks mõistlik palgata kohe-kohe lahkuvat inimest ja hakata seejärel otsima juba järgmist töötajat samale kohale.
Küsimus: "Aga seda on ju väga raske tõestada, et tööandja millegi vastu eksis. Meie hüpoteetilises olukorras saab tööandja alati öelda, et tööintervjuude käigus hakkas talle noormehest kandidaat rohkem meeldima."
Mari-Liis Sepper: "Ei, tõestamine on suhteliselt lihtne. Vajadusel nõuame välja kandideerimise tingimused ja kandideerijate CVd. Päris võrdseid kandidaate tavaliselt pole. Oma osa on ka töövestlusel: kui tööandja on seal naiskandidaadilt midagi eraelulist küsinud (näiteks laste kohta) ja kui tööandja ei suuda tõestada, miks ta ei valinud parema CVga naiskandidaati, siis on ilmne vihje diskrimineerimisele olemas."
Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Hmm... Näiteks toodud olukorra puhul ei ole ka kõige tuhmimal tööandjal mõtet esitada ühtegi eraelulist küsimust, sest peatselt sünnitama mineja puhul on see väga suure tõenäosusega arusaadav juba siis, kui kandidaat uksest sisse astub.
Pealegi - kui teine kandidaat juhtub olema noorem ja nõrgema CVga, siis nooremale inimesele võimaluse andmine parandaks noorema kandidaadi CVd tema tuleviku tarbeks, lisades sinna tööandjate arvates nii vajaliku töökogemuse. Kui tööandjad arvestaksid uusi töötajaid palgates ainult CVs kirjapandut, siis võiksid ülikooli- või tavakooli lõpetajad rahuliku südamega aastateks metsa puu alla kolida, kuniks parema CVga inimesed on kõik pensionile jäänud. Noorte inimeste tühja CVga töölesaamine (õigemini mittesaamine) on minu meelest praegusel ajal hoopis suurem probleem, kui need tunduvalt väikesearvulisemad korrad, mil sünnituseelsed inimesed ukse taha jäetakse.
Kas see on siis võrdõiguslikkus, mida Mari-Liis Sepper ellu viia tahab?
Küsimus: "CV on ju vaid üks paber. Kui mina oleksin tööandja, siis minu jaoks on küll intervjuu ja sealt saadud kogemus CVst tähtsam."
Mari-Liis Sepper: "Tööandja peab värbamisprotsessi väga põhjalikult läbi mõtlema, millised on nõudmised heale töötajale, kuidas ta parima kandidaadi värbamisel välja valib, kuidas hinnatakse erinevaid valikuvoore jne. Ainuüksi kõhutunne või sära kandidaadi silmis pole see, mille põhjal valida."
Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Olen olnud tööl kahel kohal, kus minu tööülesannete hulka kuulus ka uute töötajate otsimine, valimine ja palkamine. Praegu võin ma südamerahuga öelda, et nii mõnigi tunduvalt tugevama CVga kandidaat jäi ukse taha vaid tööintervjuu pärast. Tööandjana ma teadsin täpselt, milliseid töötajaid ma vajasin ning lisaks paberile kirjutatud sõnadele mängis mõlemal juhul ettevõtte jaoks väga olulist rolli kandidaadi suhtlemisoskus. Seda ei ole aga võimalik ühestki CVst välja lugeda. Ning kui lisada siia juurde mõte, et üsna paljudel teenindavatel positsioonidel on väga oluline ka välimus, siis CV jääb tahes-tahtmata vaid esialgseks, ettevalmistavaks kriteeriumiks.
Ja jälle - mida teha kandidaatidega, kes üldse CVd ei saada, vaid kirjutavad massist eristumiseks
lihtsalt vabas vormis kirja?
Seega intervjuu ning sellejärgne kõhutunne ja silmasära on paljudel juhtudel tunduvalt tähtsam kui paber, mis on tegelikult vaid üsna subjektiivne kirjeldus inimese minevikust.
Kordan veelkord - ma ei ole võrdõiguslikkuse vastane ja ma saan täiesti aru lapseootel inimeste murest töökoha leidmisel ja päris kindlasti on tarvis ka kõiki diskrimineerimise eest kaitsevaid seaduseid ja ameteid. Ent võrdõiguslikkuse tagaajamisel ei tohiks kedagi teisteks võrdsemaks teha. Muidu võib juhtuda sama, mis toimub meil igapäevases poliitikas: poliitikud on küll kodanikud, ent kuidagi rohkem - rohkemate õigustega ja seaduse paksema kaitsekihi all.
***
Ma võin oma arvamustes täiesti vabalt ka eksida, ent just nii ma praegu mõtlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar