Kuna pokkerihuvilisena olen end Suures Näoraamatus seadnud end ka mitme pokkeriga seonduva lehekülje jälgimisnimekirja, siis täna jäi silma küsimus, milline on lemmikmoment päris heast pokkerifilmist "Rounders". Ja ilma ühegi kõhklusta meenus mulle allpool lisatud vestlus. Praegu, mitmendat korda asja üle pead murdes võin väita, et tõenäoliselt ei olegi ühtegi teist filmi või sarja, millest mul nii selge lemmiklõik oleks.
Lisaks tõsiasjale, et filmis mängib posu kõrgetasemelisi näitlejaid, paneb see mõtlema ka pokkerist väljaspoole jääva peale. Eriti paneb muidugi aga mõtlema see lühike lõiguke, millest Matt Damoni mängitud peaosaline avaldas kahtlust, kas ta peaks pokkeriga jätkama, mispeale Damoni õppejõud ka selle loo rääkis.
Jah - enamuse aja oma teadlikust elust olen ma üsna kaugel fatalismist, sest arvan, et suudan ennast ning oma ümbritsevat piisavalt palju kontrollida, et saatusest üle olla. Mida kaugemale jäävad aga minevikus toimuvad sündmused, mida kaugemalt vaadatuna ma neid analüüsida või põhjendada (või motiveerida, kui kasutada tuttava sõna äsjaõpitud tähendust) püüan, seda rohkem tekib ka fatalistlikke mõtteid.
Mulle küll meeldis omal ajal mõelda, et mul olid valikud, kuid mida rohkem ma toimunud sündmustele mõtlen, seda enam tekib ka küsimus, et millised valikud. Et ma võinuksin keskkooli kümnendast klassist väljaastumise asemel - ja ma välja astusin ma konkreetselt klassist, kus eesti keele õpetaja mind närvi ajas, ma püsti tõusin ning läbi direktori kabineti ka koolist välja astusin -, et ma selle väljaastumise asemel võinuks teha mingi teise valiku. Vait olla? Mitte närvi minna? Lihtsalt tunnist, mitte koolist ära minna? Aga ei - mina tegin selle tollel hetkel nii lolli valiku. Miks? Sest ma olingi loll ja tuulepäine ja mõtlematu ja mul oli kõigest suhteliselt poogen. Seega ma käitusin täpselt sellisena nagu ma olin, ja kui ma sel hetkel soovisin olla mina ise, siis oligi see tollel hetkel minu isikliku ego jaoks ainuvõimalik valik.
Või kui me otsustasime aasta-poolteist hiljem nn "ärandada" auto ja saada selle eest kriminaalkaristus oma õlgadele? "Ärandada", sest reaalselt oli meil luba autot kasutada, kuid lubamise hetkel umbjoobes omanikul olid sellest väga ähmased mälestused ning mina suutsin selle auto hiljem lisaks muule ka mitu korda üle katuse rullida. Seega saigi "ärandamisest" ka seaduse silmis ärandamine vaid pika rea valikute järel, millest ma tagantjärgi mõeldes ei suudaks ühtegi kuidagi teisiti otsustada. Terves selles reas ei ole ühtegi valikut, mida ma tol ajal saanuks teha teisiti. Mul ei olnud teisi valikuid.
Kahjuks aga ei mõelda kellegi üle otsuseid vastu võttes võimalikele tehtud valikutele - või nende alternatiivide puudumisele.
Ja ei - enne kui kusagilt tuleb vastuväide nagu õigustaksin ma oma praeguse tekstiga ka kõiki kurjategijaid ja nii edasi. siis seda ma ei tee. Seda polnud mul mõtteski.
Lihtsalt see lühike lõik tollest filmist pani mind mõtlema sellele, kui väga on meie valikult tegelikult meie poolt nn valitavad. Kas need üldse ongi?
Praeguses hetkes, täna ma mõtlen, et on täiesti minu vaba otsus, kas ma töötan Tallinnas, Rakveres, Inglismaal või Mehhikos. Aga kas ma olen selles nii kindel ka näiteks kümne-kahekümne aasta pärast; kas siis praegusesse hetke tagasivaadates ma üldse näen ja mõistan neid teisi valikuid???
Võib-olla on selline fatalistlik mõtlemine omane inimestele, kes on oma eluga üldjoontes rahul või oma eluga leppinud - ma ei tea.
Mina tean seda, et olen oma kirju ja seikluseid täis minevikuga leppinud ning mõistnud, et ilma kõigi nende suurte "valesammude" ja "valeotsusteta" ei oleks suure tõenäosusega praegu ka Oskarit, minu väikest naeratavat rõõmurulli. Ja kahetsemata Oskarit (või kõike muud, millega ma oma elus praegu rahul olen) ei saa ma ju reaalselt kahetseda mitte ühtegi tehtud tegu. Soovides oma elust mingit olulist sündmust kaotada tekitab see soov (juhul, kui see peaks täituma) kohe liblika-efekti, mis muudaks meie olevikku tundmatuseni.
Seega vastaksin Matt Damoni küsimusele samuti, kui vastas tema õppejõud.
Kui mul oleks võimalik otsast alata, kas ma teeksin oma elus teised valikud?
Millised teised?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar