Tänane hommik ei olnud eriti hea. Ärgates äratuskella peale juba kell seitse, sest nõme internetioperaator otsustas hilisõhtul nii ära kammida, et mu telefon enam netti ei pääsenud, ja mina tundsin, et mul on vaja hommikul kindlasti Skype'i kasutada. Panin siis äratuse, et saaksin arvuti sisse lülitada ja jõin siin omaette kohvi mõeldes sellele, kui hea on tegelikult teadmine, et kõik mu sisetunded ei olegi alati täpsed. Jah, tegelikult ka - ma tundsin kergendust, sest teades oma sisetundeid kõige paremini, poleks kõigi nende täppiminekul ma elanud vanemaks kui seitsme aastaseks. Seega ON hea, et see intuitsioon ka vahepeal eksib.
Igatahes tõi see lollakast intuitsioonist planeeritud päev sellega pettumuse ja plaanide sassimineku, mille otsustasin lihtsalt enda jaoks ära kasutada. Möllasin natuke Corelis, vihastusin Coreli peale, möllasin Illustratoris, vihastusin ka selle peale, ent hoolimata vihastumisest sain lõpuks ka soovitud asjad valmis. Ja lisaks vajalikule ka selle uue pealdise siia blogisse. Seda oli ka tegelikult tarvis, kuna mõned päevad tagasi muutsin oma blogi natukene laiemaks ning iidne bänner jäi liiga kitsaks.
Aga nende kõikide tegevuste taustale sai mõeldud veel eilse multika (millest kirjutasin ka siin) taustal oma teemaparkidest. Et mida mu ehitustööd mulle siis tegelikult andnud on? Mida on andnud enda disainitud teemapargid ja mida on andnud mulle elu ise ilma minupoolsete pingutusteta? Ja millised on need hetked mu seni elatud elus, mis mulle siiani kõige eredamalt meeles on?
Võiks ju arvata, et see kõige-kõige moment on Oskari sünd, selle sünni juures olek ja need kümme-viisteist minutit, mil Oskar mõne minuti vanusena minu rinnale pandi, kuni värske ema eest hoolt kanti. Jah - need minutid on kindlasti ühed kõige tugevamate emotsioonidega minutid minu elus. Tunda oma palja rinna vastas oma esimest last, nii noort elu, tegemas oma esimesi liigutusi, millest üks kõige esimesi oli alateadlik haaramine mu paitavast sõrmest - see ON võimas!
Aga siiski ei ole ma täiesti veendunud, et just see moment on see kõige eredam. Anna andeks, Oskar, aga kui sa suuremaks saad, siis ma räägin sulle, miks ma praegu selles kahtlen. Siis, kui sa suuremaks saad ja mu sõnadest juba ka aru saama hakkad, siis räägin ma sulle muinasjuttu ja ma arvan, et läbi selle muinasjutu saad sa aru ka mind praegu painavatest kahtlustest. Ja siis kui sa veel suuremaks saad, siis räägin ma sulle kogu loo ja siis mõistad sa mind tõenäoliselt veelgi paremini.
Aga mis on mu elus veel olnud sellist, mida mäletaksin ka juhul, kui Alzheimer peaks mu mälestused viima?
Meenutasin täna Facebookis korda, kui sain ise lennukit juhtida, reaalseid pöördeid reaalse kuuekümnetonnise lennukiga, mille pardal oli üle saja viiekümne reisija ja seda kõike pea 12 kilomeetri kõrgusel Rumeenia kohal. Jah - see on asi, mida jään heldinud naeratuse ja vasikavaimustusega meenutama oma elupäevade lõpuni. (Keda huvitab täpsem info, siis septembris 2009. aastal kirjutasin sellest ka siin blogis.)
Samas toovad mu näole samasuguse totaka naeratuse ka kaks läbielatud avariid. Jah - kaudselt põhjustasin ma need avariid ise, pöörates auto ise kraavi vältimaks hoopis hullemat alternatiivi põrgata kokku valel trajektooril vastu tulnud autoga. Siiski ajab mind siiani naeratama tõsiasi, et tulin mõlemast suurel kiirusel teelt väljasõidul - esimesel korral kiirus 140 ja teisel 90 km/h - õnnetusest välja kriimustusteta. Olgu - ausus eelkõike! - esimesel korral, kui auto mitmeid kordi üle katuse rullus, siis esimese ringi ajal marrastasin oma kiilaka pealae vastu salongi laepolstrit, ja teisel korral, kui auto 90-se kiirusega juhiuksega vastu terasposti sööstis, siis marrastasin vasaku käe küünarnuki vastu uksepolstrit. NB! Et keegi ei arvaks, et ma naeratan seepärast, et ma avarii tegin. Ei - ma naeratan siiani seepärast, et mul oli nii kuradima palju õnne, et neist mahakandmisele määratud autodest ise välja astusin (teisel juhul roomasin, sest auto oli katuse peal kraavis). Just õnne olemasolu ning nende meeletult aeglustunud sekundite mäletamine ja meenutamine paneb mind naeratama ja olema tänulik, et ma üldse elus olen.
Vahemärkusena nii palju, et tõenäoliselt tunnevad samasugust tänulikkust ka need lennukisolijad tollest minu katselennust, kui nad mu blogiga tutvudes teada saavad, et mina neid vahepeal sõidutasin/lennutasin. Lõpp hea, kõik hea!
Kauaks jäävad meelde ka 1998. aastal tehtud teod ja seiklused, millest üsikuid eriti helgeid välja tuua on raske. Kogu see aeg oli täis momente, kus suure raha olemasolu võimaldas minna üle tavakäitumise piiride ja teha asju, mida kogu aeg teha tahaks, aga milleks kogu aeg võimalusi ei ole. See ei tähenda alati isegi raha kulutamist, aga vabadust valida hoopis enamate lahenduste vahel, kui seda pakub argipäev.
Väikese näitena sellest valikute vabadusest võib tuua juhtumi, kuidas sa näed, et sinu kodumaal astub baari juurde grupp ülbe olekuga välismaalasi (ok - soomlasi!), esitavad üleolevalt oma tellimuse ja et näidata kõigile kohalikele kätte nende kohta, võtab maksja taskust poole sentimeetri paksuse 25-krooniste paki, lööb selle vastu kätt lehvikuks ja viskab siis küsitud raha lauale teatega, et nelja krooni pole tagasi vaja.
Tavaolukorras ma krigistaks hambaid või nähvaks midagi teravat, ent sellel hetkel oli mul vabadus ja võimalus valida. Ja mis muutis kogu situatsiooni veel lahedamaks, oli tõsiasi, et kõik soomlased olid ülikondades ja mina räpi-stiilis lohvakates riietes ja pearätiga nö kaltsakas. Ma esitasin tellimuse kallimatele asjadele samas järjekorras, võtsin sama ülbe liigutusega tagataskust mitme sentimeetri paksuse pataka viiesajaseid rahatähti ja lõin selle lehvikuks. Jälle - efekti rikkus natuke, kuid kogu olukorda muutis koomilisemaks tõsiasi, et nii suure pataka lehvikuks saamine nõudis mitut lööki! Ja sama ülbel häälel vastasin baarmanile, et laualevisatud rahast pole seda kuutesadat krooni tagasi vaja.
Vabadusega teha just selline valik teenisin ma baarisolijatelt ära oma elu väärtuslikeima aplausi, kui ma kilekotti näppu haarates sigareti suhu torkasin ja ükskõikse näoga minema jalutasin.
(Väike lisainfo: järgmisel päeval andis baarman mulle viissada krooni tagasi, sest ta sai sama hästi kui kõik teised aru, mida ja miks ma tegin.)
Ja kuigi raha olemasolu andis sellele hetkele viimase tõuke, ei ole raha siiski kõige olulisem. Selliste hetkede tekkimiseks on vaja olla õigel ajal õiges kohas õigete inimeste ja õigete võimaluste ja vahenditega. Ja selleks on tarvis kõvasti õnne, et neil hetkil kohal olla ja teha just selline otsus, mille järgi tegutsemine selle hetke unustamatuks muudaks.
Et raha ei ole meeldejäävate momentide kujunemisel oluline või määrav, selleks saan tuua näite kohe pool aastat hilisemast ajast, kui olin juba rahatult mööda Euroopat hääletamas.
Ühel külmal sügisööl ei leidnud ma Unfaris Siofokis öömaja ning otsustasin öö veeta Balatoni järve kaldal raamatut lugedes. (Jah - isegi siis kui ma sente lugesin, ei olnud mul kahju kulutada raha uute raamatute ostmiseks.) Istusin ühel pingil kõnnitee ääres valguslaterna all ja mingil hetkel südaöö paiku tõstsin korraks silmad.
Minust vaevu kümne meetri kaugusel järvepinnal ujus terve valgete luikede perekond, keset järve möödus parajasti üks tuledes jaht ning mööda vastaskalda mäekülge ronisid linnade või külade tuled ning kõige selle kohal säras kena kuu.
Tollel hetkel oli see niivõrd ilus vaatepilt, et mul kukkus raamat käest ja ma unustasin oma hetke tegeliku viletsuse, suutes mõelda vaid sellele, kui kuradima õnnelik ma olen, et ma just praegu, just sellel hetkel just siin olen ja et mul on võimalust just seda konkreetset hetke näha ja vaadata.
Tollel hetkel oli see niivõrd ilus vaatepilt, et mul kukkus raamat käest ja ma unustasin oma hetke tegeliku viletsuse, suutes mõelda vaid sellele, kui kuradima õnnelik ma olen, et ma just praegu, just sellel hetkel just siin olen ja et mul on võimalust just seda konkreetset hetke näha ja vaadata.
Minut hiljem oli see kompositsioon kadunud, jaht oli liikunud ja luiged ujunud, kuid sellel hetkel, kui ma oma silmad tõstsin, oli kõik täiesti ideaalses asetuses. Selle ideaalse momendi märkamine ja tunnetamine ja kohalolu andsid korraks selle õnnetunde, mis mul tänase päevani meeles on kui üks mu elu suurhetki.
Loomulikult ei ole eelloetletud hetked need ainsad; mu elus on neid kordi veel palju olnud, kus olen tänu õnnele sattunud õigel ajal õigesse kohta, kas siis üksi või koos õigete inimestega - ja ma olen selle eest oma õnnele tänulik.
Sellised hetked ongi need, mida mäletades mäletad sa vanaduses ka oma elatud elu; mäletad, et sa oled elanud ja olnud õnnelik.
Ning hoolimata kõigest sellest ebaausalt suurest ebaõnnest, mis mind mu elus tabanud on, on mu õnn ja mälestused neist erilistest hetkedest just need, miks isegi praegu ma mäletan oma elu kui õnnelikku ja miks mul on veel jõudu, et eesootavast ebaõnnest läbi võidelda.
Ma lihtsalt tean, et mu ellu satub veel palju selliseid erilisi hetki. Mul on lihtsalt nii palju õnne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar