Ajasin habeme ära, peas ikka veel kummitamas sama mõttekäik, mis viimased kaks päeva - paber on reaalsusest vähemalt osaliselt parem. Reaalsuses on palju piire, mida paber ei tunne; paberile mõtteid kirjutades võid neist piiridest südamerahuga üle astuda, kartmata eriliselt suuri tagajärgi. Tavaliselt neid ei olegi - kui, ehk siis vaid mõne inimese solvumine, vihastumine või pahandamine välja arvata. Paber on koht, kus fantaasia võib lennata, olla vaba.
Mis on üldse fantaasia? Väljamõeldised, kujutlused... Mõtisklesin siin mõnda aega tagasi, et teadmised muudavad fantaasia olemust: väheste teadmiste puhul on enamjaolt tegu intuitiivse fantaasiaga, kuhu aegajalt eksivad ka ükssarvikud, päkapikud ja võlurid, teadmistepagasi suurenedes muutub fantaasia aga aina rohkem visiooniks, kus väljamõeldisi asendavad järjest enam ja enam loogikat järgivad mõtterajad, mis liiguvad meie ajast kaugemale tulevikku. Heaks näiteks on siinkohal jälle... Ei, ma ei hakka jälle oma lemmikkirjanikust jahuma...
Aga habe on aetud ja koer tahab välja.
Kuna Crazy K. Allike, lühendatult siis Käti, on veel üsna loll avalikus ruumis korralikuks käitumiseks, siis tuleb teda korralikult rihma otsas vedada. Siiski suudab ta hetkel, kui üle kolmveerandi mu tähelepanust on hõivatud telefonikõnega, näksata kingast üht möödajalutavad meesterahvast, kelle valuretseptorid ulatuvad vist kehast välja kingade sisse. Vähemalt nii võiks arvata tema röögatust kuuldes. Kui ehk tavaliselt tunneksin end sellises olukorras natuke süüdi ja püüaks koera kuidagi tema noorusega välja vabandada, siis selline ställõunilik näitlemisoskus ajab vaid naerma. Lõpetan kõne, süütan sigareti ja vaatan üle õla mehele otsa.
"Sõida seenele!" pole küll geniaalseim asi, mida ma sel hetkel välja mõelda suudaks, aga see ajab asja ära. Korralikult. Käitu vastupidiselt normidele ja inimesed satuvad segadusse. Aga ma ei tea - võib-olla helistab ta hiljem politseisse ja annab minu ja Käti kirjelduse. Palju õnne! Aitabki halli ja rutiinset argipäeva natukene värvikamaks muuta. Minule ainult halli varjunditest ei piisa.
Päike piilub pilvede tagant, aga külm on. Kevad võiks oma sooja kiiremini siia saata. Ja kurat, päike, miks pidid eile, selle päikesevarjutuse ajal nii hoolsalt end pilvede taga peitma?!
Kaks mutikest on vist üle pika aja kokku saanud ja arutavad maakonnauudiseid, blokeerides kõnnitee oma maitsetult riietatud paksude kehadega. Neist sõiduteed kasutades mööda manööverdades on arutluse all viimase Kuulutaja sisu ja selle juhtkirja suhtumine. Väljendid selle kohta on küll pehmemad, kui eile armsalt naabritüdrukult kuuldud küsimus jaburuse ja normaalsuse kohta. Ei tea, ei osanud vastata. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi.
10 Trummi on hea mõte. Polegi enam kaua väljas käinud ja Wirmaga ei ole eriti häid kogemusi. Või on olnud viga seltskonnas. Uusi tutvuseid pole tulnud, isegi lühiajalisi mitte. Võtame aja maha, läheme joome mõned õlled, räägime üle muusika karjudes tavapärasest sügavamat, aga samal ajal ka kasutumat juttu, ning vaatame inimesi. Ehk on veel kedagi huvitavat seal? Vaatame. Võtame lihtsalt aja maha ja värvime oma õhtu hullumeelselt värviliseks.
"Ja niimoodi suhtudki enda maailma?!" Imestav küsimus kostus peale seda, kui olin suitsukoni sõrmenipsuga rentslisse saatnud.
"Mitte alati," vastan küsijale süngelt ja kõnnin edasi. Kui sada meetrit edasi jõudnuna avastan küsija ikka enda kõrvalt - ta oli ümber pööranud ja minuga kaasa kõndinud -, siis tundsin vajadust täiendavaks selgituseks. "Tavaliselt mu taskud haisevad konidest, mida ma endaga kaasa vean, kuni leian mõne üksiku prügikasti. Mul on reeglid."
"Koos eranditega, mis peaksid neid kinnitama," pomiseb kaaslane ja kirjutab samal ajal midagi oma märkmikusse. Pean hiljem temalt kirjutusvahendi küsima, sest sellist minu kogus päris kindlasti pole.
Vastutulev neiu tõstab kõnniteelt vaevaliselt pilgu, vaatab mind ja mu kaaslast ning karjatab.
"Mis sinu probleem on?" küsin oma kaaslaselt neiu reaktsiooni üle pead murdes, ise vaadeldes, kuidas karjataja elu jooksu tehes majade vahele kadus. Teadsin, et vähemalt mina küül nii halb välja ei näinud, et sellist põgenemist esile kutsuda. Minu kaaslasega olid teised lood.
"Probleemi, kui sellist ei ole, ma olen kõik vajaliku info kätte saanud, mida otsima tulin, aga on asju, millest ma seni aru ei saa."
"Nagu näiteks?" Panin uue suitsu ette ja pakkusin ka oma kaaslasele. Ta võttis sigareti ettevaatlikult vastu ja süütas minu ulatatud välgumihklist.
"Näiteks kasvõi... köhh... suitsetamine, aga... köhh... see... köh-köhh... on pisiasi... köhh-köh-köhh... nagu alkoholgi... KÖHHH!" vastas kaaslane mõtlikult surnuaia väravat silmitsedes. Tegin oma ajusoppi märkuse, et oleks aeg juba temalt nime küsida, mitte teda ainult kaaslaseks mõelda. "Hoopis rohkem arusaamatust tekitab mulle aga Venemaa agressiivne poliitika praegu. Minu kalkulatsioonid näitavad, et Baltikum või Soome on järgmised kohad, mis Venemaa sõjalise agressiooni alla satuvad. Mida sa sellest arvad?"
"Idioote nagu Putin parandab vaid haud." Nüüd vaatasin mina surnuaia väravat. "Kas teil ei ole sääraseid probleeme? Ja muuseas - mis su nimi on?"
"Tiit olen ja selliseid probleeme meil tõesti ei ole - me kasutame mõistust. Kusjuures... " Tiit sügas jalgevahet ja vaatas mulle otsa. See oli üsna creepy! "Ma seni arvasin, et teie kasutate ka."
"Kus su laev on?"
Tiit irvitas. "Kas sa arvad, et kui tsivilisatsioon on tehnoloogiselt piisavalt kaugele arenenud, et sooritada tähtede- ja galaktikate vahelisi rännakuid, siis on need tsivilisatsioonid siiski piisavalt rumalad, et raisata meeletus koguses ressursse, mida vajab üks tähelaev selleks, et liikuda 40 tuhat valgusaastat, ja seda kõike vaid selleks, et viia üks vaatleja planeedile, mille tähtsus galaktikalises mastaabis on täiesti olematu?"
 |
| Tiit. |
"Aga vaniljekohukesed on üsna head. Ma ei osanud siiani arvatagi, et vaniljet võiks söögina kasutada," muutus mu kaaslase hääl mõtlikuks. "Me oleme seda siiani ikka rohkem kütusena kasutanud."
"Mis iganes," kehitasin õlgu. "Kuidas sa aga siia said?"
"Kõige lähedasem vaste teie sõnavaras oleks vist teleporteerimine."
"Kasutades kvantfüüsikast tuntud põimseose-tehnoloogiat?" See oli teema, mida ma natuke teadsin.
"Ma olen üllatunud," vastas Tiit ning hele säde tema silmakoobastes muutus tumedamaks.
"Sest mul oli õigus?"
"Ei. Üllatunud, et te siiani arvate kvantfüüsikast ja selle võimalustest nii palju."
"See on tulevik."
"Meie jaoks minevik. Meie tsivilisatsiooni alguspäevil takerdusime ka meie pikaks ajaks kvantfüüsika seletamatutesse imedesse. Kolm tuhat aastat teie ajaarvestuse järgi raiskasime lootusele, et kvantfüüsika annab meie tsivilisatsioonile vajaliku arengutõuke. Kolm tuhat aastat enne, kui kvantfüüsika osutus selleks, mis see tegelikult on - jaburuseks, ja selle imed said lihtsalt mõttetuteks, kontrollimatuteks nähtusteks. Õnneks oli paralleelfüüsikat uuriv koolkond selleks ajaks suutnud õppida kontrollima aega ning me saime need häbistavad aastad ära kaotada."
"Hmm... Kui vana teie tsivilisatsioon siis on? Millal see alguse sai?"
"Eile."
"???"
"Nagu ma ütlesin, siis ma kontrollime aega. Forever in a day."
"Kas sa oled laksu all, Tiit?"
"Seda ka. Eelmine tüüp, kellele ma etteheite prügi mahaloopimise kohta tegin, pani karjudes minema, aga pillas spurtides maha paarkümmend grammi kanepit. Poole sellest olen ma juba ära söönud. Tahad ka?" ulatas Tiit mulle mini-grip kotikese rohelise puruga. Raputasin pead.
"Ma koera nähes ei tarvita."
"Muide, sina, kes sa ka ei oleks, miks sina mind ei karda? Ma näen ju teie jaoks üsna kohutav välja."
"Hais on tegelikult hullem kui välimus," vastasin tulnukat silmitsedes. Tiit hakkas naerma. Tänavale astunud pensionär pistis röökides plagama - miskipärast surnuaia poole. "Mul pole põhjust ju karta sind. Sa ei pääse paberilt välja hoolimata tõsiasjast, et paberil pole takistavaid piire."
"Huvitav dilemma..." jäi Tiit seisma. Kõndisin Kätiga edasi. "Kohtume veel," kuulsin selja tagant tema hüvastijättu.
"Mis iganes."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar