13 ja reede. Seni on need päevad olnud head ja positiivsed. Vaatame, mis tänane toob...
Möödunud õhtul esitatud küsimusele vastuseid lugedes tekkis arusaam, et olen siiani enda asju valesti planeerinud ja hinnanud. Viletsat tööd saades olen küsinud väikest raha, sest töö pole minu arvates suuremat summat väärt. Samas... Samas olen jätnud aga tähelepanuta tõsiasja, et viletsat tööd tehes kulutan ma enda aega. Kulutan aega asjadele, mida ma ei saa hiljem isegi mingi soovitusena kasutada. Seega surnud töö juba enne selle alustamist. Väikesest mõttevahetusest erinevate disaineritega jäi aga kuklasse hõõruma väike mõttekild - ettenähtavalt halva projekti eest küsi rohkem raha, et mittemidagiandev töö vähemalt rahagi sisse tooks.
Rahast saadav rahulolu
heastab kehva resultaadi -
raha eest saab palju kolu,
kasvõi uue purjepaadi.
Rääkida on rahast vale,
eesmärk kõrgem olla võiks,
siiski rahata on olla hale:
tühi kõht - see muudab kõik.
Orjan raha, vihkan tööd,
tasakaalu leida püüan -
seega töötan keset ööd,
et saaks homme vorsti süüa.
Nii soodastun ja lähen lolliks,
luulet hakkan jälle looma -
väärikus on makstud tolliks,
et saaks töötada end kooma.
Tegelikult ma ei ole juba VÄGA kaua püüdnud midagi luuletada ja see paistab vist eelnevast katsetusest ka hästi välja. Mis iganes? Kui ei harjuta, siis ei jõua ka kuhugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar