Vaba käsi...

Koju lõunale minnes tekkis mõte kirjutada lihtsalt vaba käe tekst, millel kokkupuude reaalsusega oleks suvalistes kohtades ning mis oleks kui need kunagised üsna hästi kirjutatud episoodilised mõtted. Kahjuks avastasin koju jõudes aga puruks näritud kõrvaklapid, tükkideks hekseldatud ja mööda tuba laiali veetud kolm rulli tualettpaberit ning kõige tipuks oli Käti otsutanud minu esinduskampsuniga põrandat, sealhulgas oma loigukesi pesta. Cool! Tunnen end uhke koeraomanikuna!

Seega minu võimalikud episoodilised lõigukesed tulevad sellises meeleolus, et tahaks tegelikult karjuda. Õnneks olen juba tööl tagasi ja koer pääseb suurematest detsibellidest. Mitte, et need tema IQ'd oluliselt tõstaks...

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt midagi pöörast teha. Vanusega tulnud suhteline stabiilsus avalikus ruumis käitumisel on vaikselt häirima hakanud. Järjest vähemaks jääb momente, mida aastaid hiljem meenutada võiks. Kõik peab olema korralik ja korrapärane. Ometi on just hullused need, mis sööbivad mällu igaveseks, mis annavad elule värvi, annavad tunde, et oled vähemalt midagi teinud. Praegu on aga vaikus.

Päevad läbi kodus, mõned jalutuskäigud koeraga, tagasi koju, tööpäevadel tööle ja tagasi ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suhtlusoskus või -julgus on juba nii väikeseks muutunud, et uusi tuttavaid nagu juurde enam ei tulegi. Ometi võiks ju...

Alkoholi tarvitamine on tabu, suitsetamine ei anna seda efekti, mida võiks; kanepit hankida ei oska - hoolimata oma lõbusast minevikust ei tea ma ühtegi kohta, kust seda saada. Raskematest narkootikumidest rääkimata.

 

Teater oleks vaid hetk unustust - pealegi viimane Rakvere Teatri külastus ja etendus "Meie, mehed" ajas juba esimese veerandiga haigutama. Internetist jälgitavad satiiriprogrammid on huumorimeele liiga spetsiifiliseks muutnud ning pehme, eestimaine huumor ei paku enam midagi. Kino? Heh - mul on internet ja torrentid... Pealegi olen nii laisaks muutunud, et ei viitsi isegi uurida enam, kas netis on üldse midagi vaatamisväärset või mitte.

Tegemist siis haige kopsu Jeffiga, kes John Oliveri üleskutsel
võiks saada Marlboro uueks maskotiks Marlboro-mehe asemel.
#Jeffwecan

Kusjuures Rakveres pidi isegi kino olema. Loomulikult selline, kus tehnilistel põhjustel ei saa näidata "50 halli varjundit". Kuigi ma isegi ei tea, kus see kino asub, pean kohe ära märkima, et teinekord on kohalike kinode vilets kvaliteet kohaliku rahva vaimsele tervisele väga kasulik.

Avastasin täna endal uue kiiksu. Jalakäijate ülekäiguraja juures tahaksin ma vabatahtlikult läbi lasta autod, mis jalakäijat märgates juba kaugelt pidurdama hakkavad. Ja ma meelega astun ette neile, kes seda ei tee - las siis kummid suitsevad ja vilisevad, kui need kitsa vaatega juhid paaniliselt pidurit talluvad.

Damned! Muutuseid tahaksin, suuri muutuseid. Lihtsalt - hallusest ja argipäevarutiinist on täielik siiber.

Kui keegi teab kedagi Rakverest või selle lähikonnast, kellel on sarnased rutiinitalumatuse probleemid, siis andku teada - ehk saab mitme peaga sellest jamast lahti.