Nagu tänaseks päevaks selgunud on, siis ei tule ka sellel aastal kirjutamisest suurt midagi välja. Lihtsalt pole seda igapäevast tahet, et istuda ja kirjutada. Vähe sellest - pole isegi tahet voodist kaugemale kui kümme meetrit minna (seal asub köö ja pliit). Vabad päevad mööduvad lihtsalt olles ja - neetud! - see on kõik see, mida ma seni elu juures vihanud ja kritiseerinud olen.
Õnneks on kevad tulemas. Üks väheseid asju, mis toob naeratuse näole - saab vähemalt välja, loodusesse, jalutama, üksikuid pilte tegema. Mõtlema, lõket tegema, sel aastal mitteõlut jooma, lihtsalt kevadet nuusutama...
 |
| Siin üritasin ennast natuke vanemaks teha ja välja tuli BS. |
Anyway - vähemalt jõudsin omadega lõpuks nii kaugele, et sain vähemalt üle pika aja postituse teha. Cool! Ja veel - ma tegin endast selfie - JÄLLE! Fuck!
Seks? Seks on hea. (Täiesti teemast välja mõte.)
Ei - tegelikult on kopp ees sellest pidevast kriitikast, kuidas ma kõiki asja valesti teen. Ma ei tee. Ma teen asju täpselt nii nagu ma tunnen, et need õiged on ja kui tagajärg sitt on, siis on tegemist halva tagajärje, mitte halva otsusega. Otsus ise on õige, käitumine otsuse järgi on õige - tagajärg aga vilets. Tagajärg ei ole kunagi seotud ainult minuga; tagajärg on alati seotud ka teiste inimeste vastuvõtuoskusega.
Olles pikka aega rääkinud suhtlemise vajalikkusest ja tuues näiteid reaalsest elust on mingil moel vastukajaks ikka see, et suhtlemisest olulisem on miski muu. Miski muu, mis tekitab probleeme, sest pole piisavalt suheldud, et neid probleeme ära hoida või neist mööda või üle minna. Fucking kitsas silmaring.
Ei - koera võtmine ei olnud vale otsus. Ei olnud vale otsus isegi siis, kui olen pidanud kaks korda pidanud koristama täiesti pea peale keeratud korterit. Jah - koer oli pool päeva üks kodus, ta on kutsikas ja tal oli igav. Lisaks sellele on ta veel kutsikalikult loll. Aga ta kasvab ja saab targemaks. Iga päevaga. Ning jah - ma tean, et koera olemasolu teeb mu elu edaspidi keerulisemaks: piirab mingil määral mu liikumisvabadust jne., aga - damned! - vähemalt on mul iga päev kodus keegi, kes on siiralt rõõmus selle üle, kui ma koju jõuan. Lihtsalt selle pärast, et ma jõuan; lihtsalt sellepärast ja küsimata, mida head ma tõin või kuidas mu karjäär kulgeb (mis enamustel päevadel saaks üsnagi masendava vastuse). Õnneks koer ei küsi ja mul on hea meel, et ma koera võtsin. Seega paluksin edaspidi seda otsust mitte kritiseerida.
Mis iganes? Virisesin natuke. Viriseda on hea vahel. Blogis virisedes saab keegi kõigist sõnadest aru, Kätile rääkides näen vaid emotsioone mõistvaid heatahtlikke ja sõbralikke silmasid.
 |
| Lihtsalt üks pildike telefoni kaamera katsetamiseks. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar