Usu jõud;

Mõnda aega tagasi peetud vestluses öeldi mulle lause: "Ma ei usu enam unistustesse.", millele mina diskussiooni elavdamiseks tõin vastulause: "Mina ei usu enam armastusse." Ma ei saanud enam rohkem eksida; usu kaotamine millessegi elus nii fundamentaalse tähtsusega olevasse on vale. Väga vale. Väga vale on kaotada usku armastusse, aga samaväärselt vale on ka kaotada usku unistustesse ja unistamisse.

Kaadres filmist "Interstellar": musta augu ümber tiirlev planeet.

Vaatasin möödunud öösel 2014. aasta filmi "Interstellar" ja peale seda olen kunagist vestlust meenutades mõtisklenud, et ka mina olen kaotanud usu unistustesse. Ja mitte vaid usu, aga üldiselt oskuse unistada.

See, mida ma viimasel ajal olen unistusteks pidanud, on olnud rohkem omanditundest ja/või egoismist ajendatud saamahimu, millel pole unistustega mingit pistmist. Unistada tuleb suurelt. Ja armastada.

Unistuste kaotamine, unistamise lõpetamine viib lõpuks selleni, et sa vaatad ainult enda jalge ette. Ei vaata enam ette, kaugele; ei vaata kaugemale käegakatsutava realismi piiridest. Kui neid piire aga oma mõtetega mitte ületada, siis ei jõua neid ületada ka kunagi reaalselt.

Unistuste kadumine toob kaasa paigalseisu, paigalseis aga taandarengu. Kui kaob suurelt mõtlemine, kaovad suurelt, hingega tehtud teod, kaob tulevik, kus homne on parem ja suurem kui eilne.

Ma oskasin kunagi unistada. Ma olin seitsmendas või kaheksandas klassis, kui ma kirjutasin oma esimese ulmejutu. Neetud, kui suured mõtted mul tollal olid: Saturni rõngad kui prožektoritega loodud illusioon salajasest tulnukabaasist (tehniliselt praegu kirjeldatav kui hologramm), mustad augud kui kiirteed erinevate tähesüsteemide ja galaktikate vahel (nn praegune ussiauguteooria, kirjutatud mõned head aastad enne täheväravate filmi), Altair kui vaenulike tulnukate kodutäht (sest sellel oli lihtsalt nii fucking äge nimi). "Vana kaustiku märkmed" ei olnud ainus lugu, milles ma suuri unistusi kirja panin, aga see oli ehk suurim näide sellest, kuidas panin sõnadesse elu, mida ma tahtsin elada - tahtsin näha ja uurida maailmu, kuhu inimene pole veel jõudnud.

Täna ootan ma kuu lõppu ja palgapäeva, et peale seda juba järgmise kuu lõppu ootama hakata.

Suurte unistuste kadumine on toonud kaasa üldise mõtlemise kitsenemise.

Eilses filmis, "Interstellar"is, oli väga ilmekalt välja toodud see, mis juhtuda võib, kui kaugele vaatamise asemel keskendutakse jalgeesisele.

Damned! Hea film oli. Vaatan veel korra!