Hmm... Oma kõvakettal inventuuri tehes avastasin hunniku tekstifaile aastast 2003. Nende seas oli ka üks, milles üritasin kurat-seda-enam-praegu-mäletab-millise tuleviku tarbeks oma elulugu kirja panna. Tekst suhteliselt autentne toimunuga, samuti üllatab mind praegu selleaegne tase, sest senimäletatu järgi oli mu kirjutamistase sel ajal sellestki madalam.
Ja kuna mul praegusel hetkel mingeid asjalikumaid mõtteid nagunii ei ole, siis panengi siia paar lõiku üles. Nimed vahetan muidugi ära – teadjamad tunnevad ära, milliste vastu J
*
Mai algus aastal 1998
“Hea küll, hüppa autosse!” hõikasin valjult ja keerasin akna kinni. Eveli vaatas korraks lähenevat Erkot ja armatuurlaualt sigareti võtnud, süütas ta selle välgumihkliga.
Kadrinasse olime jõudnud kiiresti nagu tavaliselt: sedakorda umbes kolmekümne minutiga. Olin kohe sõbra töökohta sõitnud ja üritanud talle selgeks teha, et kodust läbikäimine ei oma tähtsust, kuna kõik vajaliku (ja ka mittevajaliku) saanuks me tee peal osta. Erko oli mind pikalt kulmu kortsutades põrnitsenud, kuid minuga lõpuks nõustunud. Ootasime Eveliga autos, kuni ta riided vahetas ja lõpuks ta tuligi.
“Jube aeglane tüüp oled,” mainis neiu, kui sõber tagumisele istmele ronis ja mineraalveepudeli lahti keeras. Toetasin Eveli mõtet irvitusega ning juhtisin auto pagaritöökoja eest minema. Peeglist nägin, et Erko ülemus meile järele vaatas, kuid ei teinud sellest suuremat välja – see on mehe enda probleem, kui ta ei oska oma ajaga midagi paremat peale hakata. “Kas me läheme otse Kassi tagasi?” päris Eveli prille ette sättides. Vaatasin hetkeks teda ja seejärel peeglist ka sõpra.
“Mis sina arvad?”
“Ma kujutan ette, et erilist kiiret meil ei ole.”
“Jah. Pealegi on täna reede ja kurat seda teab, millal patrullid teedele ilmuvad. Pakun välja, et võiks mööda väiksemaid teid sõita ja ka mere ääres pole me kaua käinud. Ulata mulle ka juua!” Võtsin Erko antud pudeli ja juhtisin auto ristmikult otse üle, Viitna poole. Suutäie jooki võtnud, andsin pudeli tagasi ning valisin kõrtsu telefoninumbri. See kutsus paar korda enne, kui Piret kõnele vastas.
“Musta Kassi Kõrts.”
“Ära tee nii ametlikku häält, mina siin.”
“Ah sina, Ander. Läheb teil veel kaua? Su sõber on mu juba surmani ära tüüdanud.” Naise häälest oli kuulda tõelist piina ja ma sain temast ka aru: Alvar võis mõnikord tõesti sedamoodi mõjuda.
“Ma ei tea veel. On see lontrus muidu kaugel? Anna teda!”
“Et ta kaugel oleks, on vaid minu unistus,” vastas Piret ja oli kuulda, kuidas telefonitoru vahetas hoidjat. Alvar oli järelikult baariletil kõhutanud nagu tavaliselt.
“Tere jah!” kuulsin kohe ka tema häält.
“Jäta Piret rahule, kui sa just meie kõrtsust väljasaatmist ei soovi.”
“Mis ma teha saan? Siin on igav. Raimond läks kah juba õue oma järjekordset peatäit välja magama ja külastajaid on palju. Seega on Galja tööst hõivatud. Saite Erko juba kätte? Jah? Millal te tagasi jõuate?” küsis ta minu jaatavat vastust kuuldes. Ohkasin sügavalt.
“Umbes kahe tunni pärast. Ma ei taha mööda suurt maanteed sõita ja me tuleme läbi Loksa. Sa võta saunas juba toad ära ja pane ka ahi kütte. Raha peaks sul vist olema?”
“Midagi on jah. Tehke siis ruttu.” Ta lõpetas kõne.
“Vahepeal on ta ikka tõeliselt tüütu,” ütlesin Evelile, kes selle väitega kiiresti nõustus.
“Sul veab, et sa temaga nii vähe suhelnud oled. Muidu oleks sa Alvari vist ammu ära kägistanud.”
Kehitasin õlgu. “Võib-olla on sul õigus.”
Viieteist minuti pärast peatasin auto juba Palmse mõisa juures parklas. Eveli arvas, et oleks kohutavalt lahe, kui me mõisahoone taustal mõned fotod teeksime. “Me oleme ju mõisnike moodi riides,” teatas Erko seepeale väikese irooniaga hääles, kuid peatuse tegime sellegipoolest.
Lükkasin autoukse kinni ning süütasin sigareti. “Ma arvan, et teeme ühe väikese jalutuskäigu.”
“Sa oled geenius,” vastas sõber ja haigutas demonstratiivselt. Eveli, kes seisis tema selja taga, märkas seda žesti ja lõi Erkole kerge võmmu kuklasse.
“Ära mossita, mees! Värske õhk on tervisele kasulik,” ütles neiu ja hakkas, pea kuklas, väravate poole marssima.
“Ma tean. Seepärast me seda läbi filtrite hingamegi. Pealegi on mul kõht väga tühi. Te ei lasknud mul Kadrinas isegi söömas käia.”
“Püüa!” viskasin Erkole autovõtmed. “Käi poes ja võta siis midagi näksimist. Saame umbes kahekümne minuti pärast siinsamas kokku.” Viipasin talle käega ja sörkisin järele Evelile, kes oli juba silmist kadunud. Jõudnud mõisaaeda, kus nägin teda vilksatamas aida sammaste vahel. Kiirendasin sammu. Aeglustasin hoogu, kui tiigi kaldal tema kõrvale jõudsin. Hingamine oli rütmist väljas ning esimene mahv suitsu ajas köhima.
“Ander, kas sa oled tõesti nii vormist väljas?” pilkas Eveli kulme kergitades. Raputasin läkastades pead. “Sa pead iga õhtu jooksma hakkama ja autoga vähem sõitma. Sinu viimasel ajal harrastatud eluviis võib su kergesti paksuks ja lodevaks muuta.”
“Ja siis?” kõõksusin vastuseks. Tundsin, kuidas kohahoog mööduma hakkas.
“Ja siis... siis sa mulle vist eriti ei meeldi,” teatas Eveli lihtsalt. Mõtlesin veelkord “ja siis?” küsida, kuid otsustasin seda igaks juhuks mitte teha ja tänasin neidu mõttes hoopis aususe eest.
“Seega sulle meeldivad ainult pikad ja saledad poisid?” pärisin rahulikult kõrvale vaadates. Sain jälle vabalt suitsu tõmmata.
“Nad peavad ka ilusad ja rikkad olema.”
“Umbes nagu mina?”
“Täpselt nagu sina, Ander,” lausus neiu, võttis mul kaelast ning suudles mind põgusalt. “Aitäh, et sa olemas oled!”
Võtsin Evelil kätest kinni ja lükkasin ta õrnalt eemale. Enda teadmata oli ta puudutanud üht mu valusamat kohta. “Ära, palun, kunagi nõnda enam ütle,” ütlesin vaikselt. Ta vaatas mulle üsna kohkunult otsa.
“Miks? Mis juhtus?”
“Ära küsi. See tähendab lihtsalt ebaõnne ja peatset lahkuminekut.” Astusin aeglaselt edasi, mõtted liikumas tagasi minevikku, aega, kui üks teine Eveli oli mulle samasugused sõnad öelnud. Tõsi – tema tegi seda küll kirjas, kuid mõte jäi samaks: pärast selle väljaütlemist hakkasime teineteisest kaugenema. Ja siiani kõlas selline lause minu jaoks kui hüvastijätt millegi või kellegi väga armsaga.
Eveli oli mulle järgnenud, võttes nüüd mul vaikselt käest. “Anna andeks, kui ma sulle haiget tegin!”
“See pole sinu süü. Ma ise olen mõningaid asju lihtsalt üle tähtsustanud ja vahel hakkavad need mõtted mind segama. See on lihtsalt minu rumalus. Anna hoopis sina andeks, et ma sulle nii järsult ütlesin!” palusin neidu talle anuva pilguga otsa vaadates. Ta naeratas ja tõmbas käega läbi mu juuste.
“Oh sind õnnetut küll! Sind ja sinu kurba minevikku!” Ta vedas mind kättpidi sillale. “Kas see on samuti selle tüdrukuga seotud, kellest sa mulle ükskord rääkisid?” Noogutasin vastuseks, saates suitsukoni sõrmenipsuga eemal asuva prügikasti suunas. See ei tabanud. “ Sa pead ta üles otsima või unustama, Ander. See, kui sa temast iga päev mõtled ja tema järgi oma elu üles ehitada üritad, see teeb sulle vaid kahju. Korja ta üles või viska ta ära! Ära imetle teda eemalt! Sul on selleks juba ka aeg.”
“Hea küll, unustame selle.”
“Mina unustan küll, aga kas sina seda suudad, selles on kogu probleem,” naeratas neiu ja jooksis mõned sammud eemale. “Seisa paigal! Ma tahan teha ühe romantilise foto armuvalus noormehest mõisapargis.” Kiirendasin sammu, kuid ta jõudis klõpsu juba ära teha.
“See pole ilus – niimoodi norida.”
“Ei ole ilus?! Väga huvitav mõte sinu poolt, noorhärra. Aga kas sa teistele ka aeg-ajalt mõtled? Tüdrukuga kahekesi väljas jalutada ja talle oma endistest rääkida pole nagu norimine või?” küsis Eveli mulle otse silma vaadates ja ma märkasin, et ta on üsna vihane. Loomulikult oli tal selleks ka täielik õigus.
“Eveli...” alustasin vaikselt, kuid ta katkestas mind ruttu.
“Sa oled lihtsalt hale, Ander. Ühe korra võid sa rääkida oma kurvast minevikust ja õnnetust armastusest rääkida, aga kui sa kavatsed jäädagi inimeste haletsuse ja kaastunde peale liugu laskma, siis kukud sa väga haledalt läbi. Keegi ei haletse sind lõputult – ükskord tuleb sul ka midagi muuta. Tegelikult ei imesta ma sugugi, et sul temaga, keda nii väga ülistad, midagi välja ei tulnud. See tüdruk arvatavasti nägi sind läbi ega soovinud end siduda kellegiga, kes pole suuteline elus midagi saavutama.”
Süütasin uue sigareti, põrnitsedes altkulmu Eveli. Ta nägi seda, kuid viskas vastuseks pea vaid uhkelt selga. “Mul on hea meel, et keegi mulle tõde näkku öelda julgeb. Et keegi suudab veel aus olla,” sõnasin mõne aja pärast. Võtsin neiult fotoaparaadi ja tõstis selle silme ette. Mõned sammud tagasi astunud, tegin temast tiigi ja selle taga asuva metsa taustal paar fotot. Siis ajasin end ringutades sirgu. “Aga tõel on halb komme olla väga valus ning ma ei salli inimesi, kes mulle haiget teevad.” Tõmbasin mahvi suitsu. Eveli vaatas mulle otsa ega pilgutanud silmagi. Mõtlesin järsku ehmatusega, et ma olin teda peaaegu ähvardanud. Ja veel mille eest?!
Istusin sealsamas kõnnitee kõrvale rohule ja tõmbasin käega läbi juuste. “Aga sina mulle meeldid. Tegelikult kah. Anna mu lollus mulle andeks, Eveli!”
*
17. mai 1998.a.
Heitsin pilgu kellale. Veerand kaheksa. Liiga vara. Viis minutit üritasin veel magama jääda, kuid Une-Mati oli juba minu juurest lahkunud. Ajasin end pikkamisi voodist välja ning avasin rõduukse, et värske õhk sisse pääseks. Väljas paistis päike, tõotas tulla järjekordne kuum päev. Rõdu käsipuule olin öösel unustanud suitsupaki, millest nüüd sigareti võtsin ja välgumihkliga läitsin. Küünarnukid peitsitud lauale toetanud, vaatasin sauna ette pargitud autot. Selle halli värvi polnud paksu tolmukorra alt eriti nähagi. Hetkeks käis peast läbi mõte, et võiks ju auto puhtaks pesta, ent siis mõtlesin, et milleks.
Tagasi tuppa läinud, panin teksased jalga ning lonkisin alla kaminaruumi. Laual seisis poolik Coca-Cola. Pudeli kaasa haaranud, jalutasin õue ja ringutasin mõnuga. Hea oli ärgata teadmisega, et sul pole vaja mitte millegi pärast muretseda. Fakt, et politsei oli mind arvatavasti juba tagaotsitavaks kuulutanud, tundus nii väikest tähendust omavat, et sellele mõtlemisele ei tasunud üle paari sekundi kulutada. Mul oli liiga palju raha, et selliste pisiasjadega pead mitte vaevata. Otsustasin selle igaks juhuks üle lugeda ning istusin autosse.
Käivitasin mootori, juhtides auto üle Peterburi maantee asuvale tühjale teelõigule. Keerasin akna alla, panin Enya kasseti valjult mängima ja korjasin taskutest ning autost kõik raha kokku. Hunnik tuli meeldivalt suur. Peast käis läbi isegi mõte, kas selle ülelugemine on üldse vajalik. “Okei, lihtsalt teadmiseks,” ütlesin siiski raha lugema hakates.
Veerand tunni ja kahe sigareti pärast teadsin, et mul oli hetkel sada seitsekümmend kaks tuhat krooni ja mõned sajad veel peale. Vilistasin tunnustavalt: olin eelmisel päeval suutnud kulutada natuke üle saja tuhande krooni. “Pole paha ühe maapoisi kohta,” irvitasin endale peeglist silma pilgutades. “Natuke aega muretut elu on kindlustatud.”
Sõitsin tagasi kõrtsu juurde ja lagendikule jõudes lasin valjult, pikalt signaali, et Alvar end samuti üles ajaks. Kella järgi oli varsti Erkot oodata ning ma tahtsin kohe pärast tema saabumist edasi sõita. Maailm oli valla – ühes kohas molutamine tundus elu täieliku raiskamisena. Mulle meenus, et Ain oli parajasti Roosta kämpingus mingisugusel töökonverentsil ja kuna see värk pidi neil täna lõppema, tundus üsna hea mõte ise ta sealt ära tuua – teadsin, et tal oleks meie seltsis veidi huvitavam liikuda, kui mingisuguste keskealiste ametnikega ühes bussis loksuda. Ma muidugi ei teadnud, kus see Roosta puhkeküla asub, kuid ma võisin osta autole küllaldastelt bensiini, et see kolgas üles leida. Ja loomulikult oleks abi ka atlasest, mis viimasel ajal suhteliselt kasutult autos vedeles. Võtsin selle nüüd kindalaekast välja ning mõne minuti pärast teadsin juba täpselt, kuhu tee meid viib – geograafias olin ma alati tugev olnud ning kaartide kasutamine käkitegu. Sellisel kaunil hommikul tundus minu jaoks kõik ääretult lihtne: ma tundsin end noore jumalana, keda ei peata ükski takistus.
“Suuline äratus oleks veidi inimlikum olnud,” porises auto kõrvale jõudnud ja veel uniselt silmi hõõruv Alvar. “Pealegi ma nägin just nii ilusat unenägu.”
“Usu mind, mees,” sõnasin autost välja astudes, “et meie elu on igast neetud unenäost sada korda ilusam ja huvitavam.” Pakkusin talle sigaretile tuld. “Korjame asjad kokku. Kui Ice kohale jõuab, sõidame Läänemaale – toome ühe mu sõbra piinapingist ära.” Mees puhus suitsujoa taeva poole ja vaatas mulle otsa, kulmud küsivalt peaaegu juustepiirini tõusnud. “Ain. Ta on koos betoonimagnaatidega mingisugusel koosviibimisel.”
Alvar kehitas õlgu. “Ausalt, mul on täiesti ükskõik, kuhu rattad meid veavad. Peaasi, et kino saaks.” Ta lonkis tagasi sauna, et end riidesse panna. Olin tema mõttega täiesti nõus – koht pole kunagi nii tähtis kui inimesed, kellega sa seal oled.
*
19. september 1998. a.
Lehvitasin vanaemale, kes mulle üle aia järele vaatas, ja astusin raskel sammul ülesmäge. Nüüd teadsin kindlalt, et tagasiteed enam ei ole. Sada krooni oli taskus, pleieril olid uued patareid ning kotis – kotis polnud õieti midagi. Pool pätsi leiba ja veerand kangi suitsuvorsti, mille olin külmkapist kaasa haaranud.
Päike säras kõrgel taevas ja selle soojus parandas natuke minu tuju. Vähemalt loodusjõud tundusid veel minu poolt olevat, kogu ülejäänud maailm paistis moodustavat vastasleeri. Süütasin sigareti, panin prillid ette ning prilliklaaside tagant üksikut möödujat põrnitsedes püüdsin oma lähitulevikus leida midagi lohutavat. Mõningase mõtlemise järel avastasin, et selliseid asju, mis minu tuju tõsta võiks, ei ole.
Mööda väikseid teeradu jalutasin linnast välja. Varem ei söendanud ma suurele teele astuda. Viskasin spordikoti kindlamini õlale ja hakkasin mööda teeperve astuma.
Tundsin end kummaliselt. Olin justkui vaba: kõik, mis mul olnud oli, jätsin praeguse hetkega selja taha arvates, et ma seda enam kunagi ei näe. Või vähemalt suuremat osa sellest. Eelmise katse telefonikõne vanematele otsustasin seekord igaks võimalikuks juhuks korduseta jätta. Mõned inimesed lihtsalt teadsid, kuidas mind ümber veenda. Minu arvatavas tulevikus sellistele inimestele kohta olla ei tohtinud.
Peale vabaduse tundsin hinges ka tühjust, mille tajumiseks ma varem ei pidanud end suuteliseks; peale kõige halva, mida tahsin selja taha jätta, unustada, oli mu minevikus siiski ka väga palju sellist, mida ma iial unustada poleks tahtnud, aga ma pidin seda tegema: ilma selleta võib minevik hakata mõjuma magnetina, mis mind siia tagasi tuua tahab – tagasi kõige hea ja halva juurde.
Pleierit kontrollides leidsin sealt C-Blocki kasseti, lülitasin selle mängima ja panin klapid kõrvadele. Muusika oli küll hea, kuid ma igatsesin taga Bon Jovi albumit “Destination Anywhere”, mille nimiloo saatel olin ma pärast lahkumisavalduse andmist E-Betoonelemendist minema kõndinud. Loo muusika, rütm ja sõnum olid hoolimata lahkumisest teadmatusse mu südame mõnusalt kergeks teinud. Just praegu oleksin ma midagi sellist vajanud.
Aga ka C-Block ajas asja ära. Tuju hakkas tõusma, kui päike kõrgemale tõusis. Iga natukese aja tagant heitsin pilgu selja taha, et hääletamissobilikke autosid märgata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar