Küsimus, millele vastust ei oota. Miks mõned inimesed ennast tappa tahavad ja miks mõned seda teevadki?
Pole juba nii kaua kirjutanud, et tähtede asukoht klaviatuuril hakkab ununema. See see on, kui elu paneb tegema valikuid, milliseid ei soovitaks ka oma suurimale vaenlasele.
Lappasin oma Kroonikaid, poolteist kaustikut olen viimaste päevade jooksul läbi lugenud. Vaatasin, lugesin ja mõtlesin, kui palju neisse kirjapandud unistusi on viimase nelja aasta jooksul täitunud. Ikka päris palju ja samas ei ole neist täitunud unistustest enam suurt midagi alles. Elulained on need kui liivalossid laiali uhtunud, jättes alles märja liiva, millest võiks ju hakata uusi ja veel suuremaid kindlusi planeerima. Aga kas see oleks õige? Või jätta elu sellel merekaldal ja minna otsima kõvemat pinnast, kuhu ehitatu kauemaks kestma jääks?
Lihtsalt olemine tundus kunagi hea mõttena, olemine elu enese pärast. Kunagi ma tõesti mõtlesin nii. Praegu on aga elu toonud mu ümber paigutanud palju sellist, mis mulle väga meeldib, kuid mille alleshoidmine nõuab sellest lihtsalt olemisest väljatulekut ja tegemist. Tegemisi, mis on juba ununema hakanud või sootuks ununenud. Rütm on kadunud. Soov, tahe ja jõud on küll olemas, ent ma ei ole leidnud veel tõuget alustuseks. Tardumusest on tarvis välja murda. Mitte tasapisi, vaid järsku ja tugevalt. Aga kuidas? Kuidas küll?
Kevadine päike särab viimaseid tunde, heites veel valguslaike mu magamisasemele. Ilusad ilmad on suutnud näole tuua vaid üksikuid naeratusekilde. Ei ole seda kevadiselt tavalist optimismi. talv on seekord liiga pikk olnud. Pikk ja keeruline. Poleks kunagi arvanud, et mu elu võib veel raskemaks minna, kui see on juba olnud. Aga ometi. Ometi. Meenuvad kunagised mõtted neist neetud testidest ja eksamitest, mida elu on korraldanud, soovides mind juhtida kurat-teab-kuhu, harida kurat-teab-milleks, treenida kurat-teab-mille-nimel.
Ma ei taha enam. Ei taha, sest tean juba täpselt, mida ma elult vajan ning elu võiks lõpetada nende neetud kaigaste loopimise enne, kui kõik mu kodarad murduvad. Ilma nendeta oleks veeremine juba suhteliselt võimatu ja käte peal käia võin ma ainult oma lõbuks.
Ei tea...
Kas peakski?
Miks nööridest, köitest, nugadest? Kurat seda teab... Lihtsalt tulid sellised sõnad pähe...
Lappasin oma Kroonikaid, poolteist kaustikut olen viimaste päevade jooksul läbi lugenud. Vaatasin, lugesin ja mõtlesin, kui palju neisse kirjapandud unistusi on viimase nelja aasta jooksul täitunud. Ikka päris palju ja samas ei ole neist täitunud unistustest enam suurt midagi alles. Elulained on need kui liivalossid laiali uhtunud, jättes alles märja liiva, millest võiks ju hakata uusi ja veel suuremaid kindlusi planeerima. Aga kas see oleks õige? Või jätta elu sellel merekaldal ja minna otsima kõvemat pinnast, kuhu ehitatu kauemaks kestma jääks?
Lihtsalt olemine tundus kunagi hea mõttena, olemine elu enese pärast. Kunagi ma tõesti mõtlesin nii. Praegu on aga elu toonud mu ümber paigutanud palju sellist, mis mulle väga meeldib, kuid mille alleshoidmine nõuab sellest lihtsalt olemisest väljatulekut ja tegemist. Tegemisi, mis on juba ununema hakanud või sootuks ununenud. Rütm on kadunud. Soov, tahe ja jõud on küll olemas, ent ma ei ole leidnud veel tõuget alustuseks. Tardumusest on tarvis välja murda. Mitte tasapisi, vaid järsku ja tugevalt. Aga kuidas? Kuidas küll?
Kevadine päike särab viimaseid tunde, heites veel valguslaike mu magamisasemele. Ilusad ilmad on suutnud näole tuua vaid üksikuid naeratusekilde. Ei ole seda kevadiselt tavalist optimismi. talv on seekord liiga pikk olnud. Pikk ja keeruline. Poleks kunagi arvanud, et mu elu võib veel raskemaks minna, kui see on juba olnud. Aga ometi. Ometi. Meenuvad kunagised mõtted neist neetud testidest ja eksamitest, mida elu on korraldanud, soovides mind juhtida kurat-teab-kuhu, harida kurat-teab-milleks, treenida kurat-teab-mille-nimel.
Ma ei taha enam. Ei taha, sest tean juba täpselt, mida ma elult vajan ning elu võiks lõpetada nende neetud kaigaste loopimise enne, kui kõik mu kodarad murduvad. Ilma nendeta oleks veeremine juba suhteliselt võimatu ja käte peal käia võin ma ainult oma lõbuks.
Ei tea...
Kas peakski?
Miks nööridest, köitest, nugadest? Kurat seda teab... Lihtsalt tulid sellised sõnad pähe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar