Saateks pokrile ja mõtetele mängib sama artist, keda kuulasin ka viimasel ööl. Album, millel on mõned tema tuntumad lood ja mõned minule tundmatud päris huvitavates variantides. Ei saa miskipärast sellest muusikast hetkel loobuda - kuidagi hästi meeleollu poeb teine.
Jalutamas käies... Jah, ma sain tõesti üle mitme päeva jala toast välja. Jalutamas käies keerlesid peas kõikvõimalikud mõtted sõpruse ja sõpruse erinevustest, nende erinevuste erinevatest väljendusvormidest ja muust seonduvast.
Ja siis - olin jõudnud just Kaarli kiriku juurde - tahtnuks lihtsalt laialt naeratada ja karjuda:
Fuck the friends! It leaves you much better feeling than friends fucking you.
Aga ma muidugi ei karjunud seda, kuid see on mu viimaste päevade MSN'i slogani tegelik tähendus. Ei ole Fuck the Life! Miks peaks? Eluga saan ma hakkama, aga sõpradega tekib probleeme.
Ülaloleva teksti meelsus ei tähenda, et mu tujuga midagi korrast oleks - see on tegelikult viimase peal (tänu Mark Oh'ile, ma kahtlustan). Aga lihtsalt see mõte on mind kaua kummitanud, nüüd sai see ka välja kirjutatud. 'Sõpradele' mingit käru keerata ma ka ei viitsi, ent võimalik, et sellise lause sõnastamine võtab neilt võimaluse ja soovi mulle sitta keerata. Lootus baseerub nende võimalikul solvumisel.
Aga tänased mõtted olid küll rohkem seotud natuke erineva sõprusevormiga. Sõprus omavahel läbikäivate perekondade liikmete vahel. Kusjuures minule tundub see naljakas, aga mingil hetkel osutub suhteliselt tähtsusetuks fakt, et enne selle kolmeaastase nn peresõpruse algust olid mõned inimesed head kui mitte parimad sõbrad rohkem kui kümme aastat. Lihtsalt saabub hetk, mil selle kolme aasta nimel ollakse nõus minevikku viskama enam kui kümme aastat oma elust.
Teadjamad aimavad, et kõne all olev teema ei tule minu isiklikest kogemustest lähtuvalt, sest kuigi mul ei ole olnud nii pikka suhet (ok - peaaegu), ei ole mul ka ühelegi peresõprusele eelnenud nii pikka pärissõprust. Mingi aimdus aga toimuvast on. Teema ise on aga kantud kolme inimese kogemustest, millest olen kuulnud viimase poole aasta jooksul. Miks ma sellest varem pole kirjutanud? Egoism - varem ei ole see mind häirinud. Täna hakkas see mind häirima. Näite loomiseks kasutan tiba loomingulist kirjutamist ja vene nimesid, sest need lihtsalt on lahedad.
*
Daša ja Maša käisid koos küll juba lasteaia samas rühmas, ent sõbrannadeks said nad siiski alles põhikoolis, vist viiendas või kuuendas klassis, kui märgati esimest ühist huvi - poiste imetlemist ja nende tagarääkimist. Kirumisseansside käigus avastati enamatki - neile mõlemale meeldib sama stiili muusika, šopatakse samades keskustes, isegi suitsu käidi tegemas samadel vahetundidel, kuid seni veel erinevates nurgatagustes. Dašast ja Mašast said sõbrannad, kes iga oma hetke veetsid koos - kord olid nad popid, siis ajas tänavalt leitud underground-kultuur nende juuksed püsti ning riided nahkseks. Keskkooli viimaseks klassiks nende välimus ja attitude siiski normaliseerusid (sotsiaalselt märkamatu tavainimese mõttemaailma jaoks) ja õpetajad julgesid nendega ka klassiruumidest väljaspool suhelda.
Mõlemad noored ja kenad neiud olid selleks ajaks kogunud ka päris pika nimekirja erinevatest suhetest poiste, noormeeste ja Daša puhul ka meestega. Daša elas keskkooli viimastel aastatel juba kooselu Miša-nimelise lakkekrantsiga, kes küll midagi ilusat teha ega öelda ei osanud, ent naistest on alati raske aru saada olnud. Maša oli see-eest oma hoopis rohkemates suhetes suutnud pikalt saata kõik jorsid, kelle idee suhetest joonistub välja pildil, millel mehe käsi on naise püksis. Maša küll mõtles igatsevalt kõikvõimalikele seksiga seonduvatele tegevustele, ent julguse puudus ja vene hinge uhkus ei lubanud kuttide kätel pimedas rindade mudimisest kaugemale minna.
Muidugi takkajärgi vaadates ei toonud see uhkus ja ootamine endaga kaasa väga häid tagajärgi, sest kui Maša iha võimatuks muutus ja ta oma käitumise üle kontrolli kaotades enda süütuse ning keha ühele läbirändavale burjaadile kinkis, sai ta enda teadmata-soovimata ka vastukingituse, mis hakkas iga nädalaga tema taljest üha rohkem välja paistma. Kindlameelse abordivastasena ja meeldiva välimusega burjaadi mälestuseks otsustas ta lapse siiski saada.
Veel enne seda olid kaks sõbrannat aga ülikoolidesse astunud, erinevatesse, sest midagi oli neil siiski erinevat - nägemused tulevasest teenimisallikast nimelt. Tekkisid uued ühised tuttavad ja ühel ilusal õhtul koos uue sõbranna Natašaga Terrariumisse peole minnes kohtas Maša seal Pašat, mitte küll burjaadi välimusega, kuid tarkade silmadega ja Armani sviitrit kandvat noort meest.
Hiljem Maša meenutas veel korduvalt, kui väga oli tal vedanud, et see lühikest kasvu habemik - Paul oli vist nimi - ei olnud andunult kokku kukkunud pärast meeletut sissejoodetud abisindi- ja silmatilgakogust - muidu oleksid nad selle kääbuse kolmekesti lähimale tühermaale lohistanud ja tema kullakotis korraliku inventuuri teinud. Ja Paša oleks leidmata jäänud...
Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.
Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.
Maša ja Paša suhe arenes tormilise kiirusega - Maša nägi viimaks ometi tundeid, millest oli unistanud juba ajast, kui naabermaja poisid olid talle liivakastis ämbritäie liiva pähe kallanud (lugejate lohutuseks - ämber oli väike), ja kirge, mis eredus kahvatas päikese.
*
vahelepõige autori poolt tehtud interjvuusse Pašaga
W. Hocares: Kuidas teile praegu meenub teie suhte algus?
Paša: See oli... Millal see nüüd oligi? (sügab mõtlikul ilmel kukalt, vastab telefonis saabunud küsimusele firma edasise tegevusplaani kohta, sügab veel kukalt, siis veel midagi)
WH : Jah?
P : Mingil hetkel ma märkasin, et toidupoes läheb rohkem raha ja raamatupidaja avastas, et minu juurde on kolinud veel üks inimene.
WH : Ehh? (Ma olen tõsiselt juhm)
P : Jah, ja siis kui mu makstavate maksude hulka ilmus mingil kuul 128 kroonine telefoniarve numbrile, mida mäletasin oma telefonist, siis teatas raamatupidaja, et ma olin abiellunud. Huvitav... (Paša sügab lõuga)
WH : Ja see on kõik??? (Mul on vist samasugune ilme kui siis, kui Paul mulle esimest korda õllekannuga vastu lagipead virutas)
P : Aaa... Ei ole. Ma mäletan häguselt, et minu elu, mis seondus seksuaalse aktiivsusega, muutus tasakaalustatumaks.
WH : Tahate sellest täpsemalt rääkida?
P : Miks mitte? Mees peab olema uhke, kui tal on regulaarne, kõiki tema füüsilisi vajadusi rahuldav seksuaalne suhe.
(Vaatan Paša tuima nägu ja midagi kihvatab sees, pannes mind esitama küsimust, mis mind tavaliselt teiste meeste puhul ei huvita, aga sellise frukti puhul küll)
WH : Regulaarsus on hea jah. Mida tähendab regulaarsus teie puhul?
P : Noh. (Jess - ta punastas.) See on küll väga isiklik küsimus, aga teile kui õigluse poolest tuntud kirjutajale ma võin vist vastata, kartmata enda naeruvääristamist. (Paša tõmbab hinge, tema sõrmed liiguvad miskipärast mõtete saateks, siis vaatab mulle naeratades otsa) No kord kuus kindlasti, mõnikord ka kaks, kui Maša väga peale käima hakkab. (Mu suu vajub seepeale lahti.) Jah, ma tean küll. Ma tean, et seda on palju. Maša tahaks tegelikult rohkem, pea igal teisel päeval, aga mul pole veel õnnestunud teda veenda, et ta arstile läheks. Ta ütleb alati, et see maksab liiga palju, et ta ei tahaks lisaks oma telefoniarvetele mulle lisakulutusi põhjustada.
(Olen end vaikselt püsti ajanud ja hiilin ukse poole.)
WH : Aga ma peaksin nüüd ruttama. Üks intervjuuväline küsimus veel. Kas ma tohiksin Maša reede õhtul restorani kutsuda? Ma tean nimelt paari asja, mis võivad tema probleeme lahendada, ja ma tõesti sooviksin aidata. Nii halb on ju teada, et nõnda kena välimusega naine peab selliste piinade all kannatama.
P : Jah, loomulikult. Ma saadan teile tema telefoninumbri meilile. Muidugi kutsuge. Mul on nagunii tähtis film sel ajal televiisorist.
WH : Aga olgu... Ma ruttan nüüd. Kõike head teile. Mees...
*
Ühel Maša ja Paša korraldatud pereüritusel tutvustati Dašale, kes oli selleks ajaks Mišast lahku läinud, Paša veetlevat tädipoega Sašat. Noorte vahel tekkis tõmme, sest Daša nägi Sašas kõike seda, mis puudus tema eelmisel tüübil, sel lakkekrantsil. Neiu küll kahtlustas, et Paša tuimus võib osutuda geneetiliseks möödapanekuks looduse poolt ja ilmneda ka tema sugulastel (Daša oli alati nutikas olnud - ka seekord oli tal õigus), aga nii väga oli ta igatsenud kindlat kindlustunnet pakkuvat suhet ja nii need leivad ühte kappi pandigi.
Peagi sündis nende perre pisipoeg, kes nimetati rahvusliku uhkusega Aljoša-Velikij-Andrjuušaks. Kõik tundus korras olevat, ent Daša emotsionaalsusest pakatav ja mis veelgi tähtsam, seda vajav hing hakkas pärast pooleteist aastast kooselu tunnete poolest mitte kunagi ärganud Sašaga rahutuks muutma. No kaua sa kannatad, kui mees märkab sind ainult siis, kui sa poest liiga palju süüa ostad ja seega perekonna väljaminekuid suurendad!
Rahutus kasvas ja teinekord oma muresid Maša või Natašaga arutades ta ka rääkis oma soovidest. Mõlemad sõbrannad mõistsid teda. Eriti Maša, kel oli ka selleks ajaks juba teine laps seekord siis abikaasa Pašaga, mis pani naist ennastki mõnikord külmadel õhtutundidel imestama. Aga Maša võttis elu nii, et kuhu sa, kurat, ikka kahe erineva isa lapsega lähed. Pigem eelistas ta neid juba paar aastat kestvaid harvu, kuid siiski meeldejäävaid kohtumisi tuttava meesterahvaga.
Daša sellest muidugi ei teadnud ja nii ta veetiski oma päevi ja õhtuid üksinduses piineldes. Saatusel olid Dašaga aga paremad plaanid.
Kord kaubanduskeskuses järjekordsel toiduretkel olles (Saša arvas siiani, et nad tellivad toitu kusagilt valmistoodanguna), märkas ta suhkruriiulite vahel pikakasvulist meesterahvast, kes talle naeratas. Ehmunud sellisest tähelepanust (Saša teadis Daša soolist kuuluvust veelgi harvemini, kui teadis seda tema tädipoeg enda naise puhul - seega oli naisel tekkinud arvamus endast kui täiesti tähelepanematust looduse toodangust), pöördus naine ringi ja kiirustas järgmisi asju otsima. Lihariiulite vahele astudes märkas ta meest just sinki korvi panemas. Tardumine peatas ta taandumise hetkeks ja sellest piisas. Uus naeratus lõi otse põlvedesse ja vaevu püsti püsides komberdas naine tagasi otsustades, et täna söövad nad kodus liha asemel kala.
"Paluks kolm suitsuturska," kuulis ta enda kõrvalt sügavat häält, kui oli kummardunud lõhet korvi panema. Pilku tõstes vaatas ta otse võõra tumepruunidesse, naeratavatesse silmadesse. Ka mees naeratas, kui Dašat silmitses. "Tere jälle! Kuna me nagunii igal pool koos käime, siis võiks ka tutvuda. Mina olen Griša."
Daša vajus. Mitte küll seal keskuses, aga järgneva kolme kuu jooksul vajus ta sügavamale tunnetesse, kui ta isegi arvanuks end võimeline olevat. Griša pakkus talle kõike ja enamatki veel. Sõnad tema kaunidusest, lähedus nende kohtumishetkil, füüsilise kontakti paradiisitunnetus - see kõik tundus mehega nii loomulik, aga ega Griša sellega piirdunud: lubanud Dašale tähed ja kuu taevast alla tuua, oli mees möödaminnes kaasa haaranud ka paar ilusamat planeeti.
Poole aasta pärast otsustas naine kõige eelnevaga lõpu teha ja astuda tervenisti maailma, mida pakkus talle Griša - mitte nii kindlasse ja rahulikku kui oli seda Saša oma, ent see-eest nii elusasse. Daša võttis väikese Aljoša-Velikij-Andrjuuša käekõrvale ja kolis oma seitsme vajalikuma asjaga (hambahari, -pasta, vanaemalt saadud juuksehari, vanaisa tehtud tugitool, voodikate, lambivari ja liivakühvel) Griša väikesesse metsamajja.
Kõik oli hästi. Mitte küll nii majanduslikult külluslikult hästi nagu seda oli võimaldanud elu Saša juures selle kesklinna villas, kuid Daša tundis esimest korda elus, et ta on õnnelik. Algusest lõpuni, tervenisti, iga viimase rakuga oma kehast.
Soovides neid ülimaid tundeid ja emotsioone ka oma lähedasemate inimestega jagada, kutsus ta oma sõbrannad aiapeole. Nataša vastas kohe rõõmsa jaatusega, ent Mašalt ta kohe vastust ei saanud. Lõpuks otsustas Daša helistada.
"Mul on hea meel, et sul läheb hästi, aga ma ei saa. Meil tulevad sõbrad külla."
"Aga kes siis mina sulle olen?"
"Sina?" Pikk vaikus telefonis. "Sina oled Daša."
(LÕPP... praegu)
*
Mnjah. Mis ma siin ikka oskan öelda? Loomingulise kirjutamisega on mul alati selline häda, et kord alustades on raske endisest liinist kinni hoida ja seepärast võib alul peas olnud alg- ja lõpp-punkti vahele tekkida veel teadmata koguses punkte, millest ma lausa PEAN läbi käima. Aga positiivne siinjuures on see, et ma sain endale vist uued lemmikkarakterid, kellest võib veel kunagi kirjutada.
Aga jah - alustatud teema juurde tagasi tulles (mis nõudis alguse ülelugemist)... Miks on nii, et kui keegi teeb valiku, mis muudab inimese õnnelikuks (antud juhul Daša), siis lähedased hakkavad enamjaolt seda hukka mõistma ja/või pöörduvad inimesest üldse ära? Miks ollakse nii ülekohtused? Seda enam juhul, kui teatakse probleeme, mis on põhjustanud sellised elukeerud...
Ma ei tea - vastik. Järjest enam jääb mulje, et inimesed ei peagi sõbraks sind ennast, vaid ideed sellest, milline sa olema peaksid. Ja kui sul jätkub julgust teha midagi oma tõeliste soovide ja vajaduste järgi ning astud sellega neist ideedest välja, siis oled sa paha???
Fuck that! Sõprus on midagi muud. Mulle meeldivad mu sõbrad sellistena nagu nad on, mitte sellistena nagu ma tahaksin nagu nad oleksid. Ja ma loodan südamest, et ma meeldin oma sõpradele samal põhjusel. Ja neile, kes mõtlevad minust kui ideest, neile oligi see alguse rasvases kirjas lause.
Fuck the friends!
Ja lõpetuseks tsiteerin jällegi Californication'it, kus ikka öeldakse neid tarku sõnu:
"You have to love him for who he is. Not for his potential."
Jalutamas käies... Jah, ma sain tõesti üle mitme päeva jala toast välja. Jalutamas käies keerlesid peas kõikvõimalikud mõtted sõpruse ja sõpruse erinevustest, nende erinevuste erinevatest väljendusvormidest ja muust seonduvast.
Ja siis - olin jõudnud just Kaarli kiriku juurde - tahtnuks lihtsalt laialt naeratada ja karjuda:
Fuck the friends! It leaves you much better feeling than friends fucking you.
Aga ma muidugi ei karjunud seda, kuid see on mu viimaste päevade MSN'i slogani tegelik tähendus. Ei ole Fuck the Life! Miks peaks? Eluga saan ma hakkama, aga sõpradega tekib probleeme.
Ülaloleva teksti meelsus ei tähenda, et mu tujuga midagi korrast oleks - see on tegelikult viimase peal (tänu Mark Oh'ile, ma kahtlustan). Aga lihtsalt see mõte on mind kaua kummitanud, nüüd sai see ka välja kirjutatud. 'Sõpradele' mingit käru keerata ma ka ei viitsi, ent võimalik, et sellise lause sõnastamine võtab neilt võimaluse ja soovi mulle sitta keerata. Lootus baseerub nende võimalikul solvumisel.
Aga tänased mõtted olid küll rohkem seotud natuke erineva sõprusevormiga. Sõprus omavahel läbikäivate perekondade liikmete vahel. Kusjuures minule tundub see naljakas, aga mingil hetkel osutub suhteliselt tähtsusetuks fakt, et enne selle kolmeaastase nn peresõpruse algust olid mõned inimesed head kui mitte parimad sõbrad rohkem kui kümme aastat. Lihtsalt saabub hetk, mil selle kolme aasta nimel ollakse nõus minevikku viskama enam kui kümme aastat oma elust.
Teadjamad aimavad, et kõne all olev teema ei tule minu isiklikest kogemustest lähtuvalt, sest kuigi mul ei ole olnud nii pikka suhet (ok - peaaegu), ei ole mul ka ühelegi peresõprusele eelnenud nii pikka pärissõprust. Mingi aimdus aga toimuvast on. Teema ise on aga kantud kolme inimese kogemustest, millest olen kuulnud viimase poole aasta jooksul. Miks ma sellest varem pole kirjutanud? Egoism - varem ei ole see mind häirinud. Täna hakkas see mind häirima. Näite loomiseks kasutan tiba loomingulist kirjutamist ja vene nimesid, sest need lihtsalt on lahedad.
*
Daša ja Maša käisid koos küll juba lasteaia samas rühmas, ent sõbrannadeks said nad siiski alles põhikoolis, vist viiendas või kuuendas klassis, kui märgati esimest ühist huvi - poiste imetlemist ja nende tagarääkimist. Kirumisseansside käigus avastati enamatki - neile mõlemale meeldib sama stiili muusika, šopatakse samades keskustes, isegi suitsu käidi tegemas samadel vahetundidel, kuid seni veel erinevates nurgatagustes. Dašast ja Mašast said sõbrannad, kes iga oma hetke veetsid koos - kord olid nad popid, siis ajas tänavalt leitud underground-kultuur nende juuksed püsti ning riided nahkseks. Keskkooli viimaseks klassiks nende välimus ja attitude siiski normaliseerusid (sotsiaalselt märkamatu tavainimese mõttemaailma jaoks) ja õpetajad julgesid nendega ka klassiruumidest väljaspool suhelda.
Mõlemad noored ja kenad neiud olid selleks ajaks kogunud ka päris pika nimekirja erinevatest suhetest poiste, noormeeste ja Daša puhul ka meestega. Daša elas keskkooli viimastel aastatel juba kooselu Miša-nimelise lakkekrantsiga, kes küll midagi ilusat teha ega öelda ei osanud, ent naistest on alati raske aru saada olnud. Maša oli see-eest oma hoopis rohkemates suhetes suutnud pikalt saata kõik jorsid, kelle idee suhetest joonistub välja pildil, millel mehe käsi on naise püksis. Maša küll mõtles igatsevalt kõikvõimalikele seksiga seonduvatele tegevustele, ent julguse puudus ja vene hinge uhkus ei lubanud kuttide kätel pimedas rindade mudimisest kaugemale minna.
Muidugi takkajärgi vaadates ei toonud see uhkus ja ootamine endaga kaasa väga häid tagajärgi, sest kui Maša iha võimatuks muutus ja ta oma käitumise üle kontrolli kaotades enda süütuse ning keha ühele läbirändavale burjaadile kinkis, sai ta enda teadmata-soovimata ka vastukingituse, mis hakkas iga nädalaga tema taljest üha rohkem välja paistma. Kindlameelse abordivastasena ja meeldiva välimusega burjaadi mälestuseks otsustas ta lapse siiski saada.
Veel enne seda olid kaks sõbrannat aga ülikoolidesse astunud, erinevatesse, sest midagi oli neil siiski erinevat - nägemused tulevasest teenimisallikast nimelt. Tekkisid uued ühised tuttavad ja ühel ilusal õhtul koos uue sõbranna Natašaga Terrariumisse peole minnes kohtas Maša seal Pašat, mitte küll burjaadi välimusega, kuid tarkade silmadega ja Armani sviitrit kandvat noort meest.
Hiljem Maša meenutas veel korduvalt, kui väga oli tal vedanud, et see lühikest kasvu habemik - Paul oli vist nimi - ei olnud andunult kokku kukkunud pärast meeletut sissejoodetud abisindi- ja silmatilgakogust - muidu oleksid nad selle kääbuse kolmekesti lähimale tühermaale lohistanud ja tema kullakotis korraliku inventuuri teinud. Ja Paša oleks leidmata jäänud...
Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.
Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.
Maša ja Paša suhe arenes tormilise kiirusega - Maša nägi viimaks ometi tundeid, millest oli unistanud juba ajast, kui naabermaja poisid olid talle liivakastis ämbritäie liiva pähe kallanud (lugejate lohutuseks - ämber oli väike), ja kirge, mis eredus kahvatas päikese.
*
vahelepõige autori poolt tehtud interjvuusse Pašaga
W. Hocares: Kuidas teile praegu meenub teie suhte algus?
Paša: See oli... Millal see nüüd oligi? (sügab mõtlikul ilmel kukalt, vastab telefonis saabunud küsimusele firma edasise tegevusplaani kohta, sügab veel kukalt, siis veel midagi)
WH : Jah?
P : Mingil hetkel ma märkasin, et toidupoes läheb rohkem raha ja raamatupidaja avastas, et minu juurde on kolinud veel üks inimene.
WH : Ehh? (Ma olen tõsiselt juhm)
P : Jah, ja siis kui mu makstavate maksude hulka ilmus mingil kuul 128 kroonine telefoniarve numbrile, mida mäletasin oma telefonist, siis teatas raamatupidaja, et ma olin abiellunud. Huvitav... (Paša sügab lõuga)
WH : Ja see on kõik??? (Mul on vist samasugune ilme kui siis, kui Paul mulle esimest korda õllekannuga vastu lagipead virutas)
P : Aaa... Ei ole. Ma mäletan häguselt, et minu elu, mis seondus seksuaalse aktiivsusega, muutus tasakaalustatumaks.
WH : Tahate sellest täpsemalt rääkida?
P : Miks mitte? Mees peab olema uhke, kui tal on regulaarne, kõiki tema füüsilisi vajadusi rahuldav seksuaalne suhe.
(Vaatan Paša tuima nägu ja midagi kihvatab sees, pannes mind esitama küsimust, mis mind tavaliselt teiste meeste puhul ei huvita, aga sellise frukti puhul küll)
WH : Regulaarsus on hea jah. Mida tähendab regulaarsus teie puhul?
P : Noh. (Jess - ta punastas.) See on küll väga isiklik küsimus, aga teile kui õigluse poolest tuntud kirjutajale ma võin vist vastata, kartmata enda naeruvääristamist. (Paša tõmbab hinge, tema sõrmed liiguvad miskipärast mõtete saateks, siis vaatab mulle naeratades otsa) No kord kuus kindlasti, mõnikord ka kaks, kui Maša väga peale käima hakkab. (Mu suu vajub seepeale lahti.) Jah, ma tean küll. Ma tean, et seda on palju. Maša tahaks tegelikult rohkem, pea igal teisel päeval, aga mul pole veel õnnestunud teda veenda, et ta arstile läheks. Ta ütleb alati, et see maksab liiga palju, et ta ei tahaks lisaks oma telefoniarvetele mulle lisakulutusi põhjustada.
(Olen end vaikselt püsti ajanud ja hiilin ukse poole.)
WH : Aga ma peaksin nüüd ruttama. Üks intervjuuväline küsimus veel. Kas ma tohiksin Maša reede õhtul restorani kutsuda? Ma tean nimelt paari asja, mis võivad tema probleeme lahendada, ja ma tõesti sooviksin aidata. Nii halb on ju teada, et nõnda kena välimusega naine peab selliste piinade all kannatama.
P : Jah, loomulikult. Ma saadan teile tema telefoninumbri meilile. Muidugi kutsuge. Mul on nagunii tähtis film sel ajal televiisorist.
WH : Aga olgu... Ma ruttan nüüd. Kõike head teile. Mees...
*
Ühel Maša ja Paša korraldatud pereüritusel tutvustati Dašale, kes oli selleks ajaks Mišast lahku läinud, Paša veetlevat tädipoega Sašat. Noorte vahel tekkis tõmme, sest Daša nägi Sašas kõike seda, mis puudus tema eelmisel tüübil, sel lakkekrantsil. Neiu küll kahtlustas, et Paša tuimus võib osutuda geneetiliseks möödapanekuks looduse poolt ja ilmneda ka tema sugulastel (Daša oli alati nutikas olnud - ka seekord oli tal õigus), aga nii väga oli ta igatsenud kindlat kindlustunnet pakkuvat suhet ja nii need leivad ühte kappi pandigi.
Peagi sündis nende perre pisipoeg, kes nimetati rahvusliku uhkusega Aljoša-Velikij-Andrjuušaks. Kõik tundus korras olevat, ent Daša emotsionaalsusest pakatav ja mis veelgi tähtsam, seda vajav hing hakkas pärast pooleteist aastast kooselu tunnete poolest mitte kunagi ärganud Sašaga rahutuks muutma. No kaua sa kannatad, kui mees märkab sind ainult siis, kui sa poest liiga palju süüa ostad ja seega perekonna väljaminekuid suurendad!
Rahutus kasvas ja teinekord oma muresid Maša või Natašaga arutades ta ka rääkis oma soovidest. Mõlemad sõbrannad mõistsid teda. Eriti Maša, kel oli ka selleks ajaks juba teine laps seekord siis abikaasa Pašaga, mis pani naist ennastki mõnikord külmadel õhtutundidel imestama. Aga Maša võttis elu nii, et kuhu sa, kurat, ikka kahe erineva isa lapsega lähed. Pigem eelistas ta neid juba paar aastat kestvaid harvu, kuid siiski meeldejäävaid kohtumisi tuttava meesterahvaga.
Daša sellest muidugi ei teadnud ja nii ta veetiski oma päevi ja õhtuid üksinduses piineldes. Saatusel olid Dašaga aga paremad plaanid.
Kord kaubanduskeskuses järjekordsel toiduretkel olles (Saša arvas siiani, et nad tellivad toitu kusagilt valmistoodanguna), märkas ta suhkruriiulite vahel pikakasvulist meesterahvast, kes talle naeratas. Ehmunud sellisest tähelepanust (Saša teadis Daša soolist kuuluvust veelgi harvemini, kui teadis seda tema tädipoeg enda naise puhul - seega oli naisel tekkinud arvamus endast kui täiesti tähelepanematust looduse toodangust), pöördus naine ringi ja kiirustas järgmisi asju otsima. Lihariiulite vahele astudes märkas ta meest just sinki korvi panemas. Tardumine peatas ta taandumise hetkeks ja sellest piisas. Uus naeratus lõi otse põlvedesse ja vaevu püsti püsides komberdas naine tagasi otsustades, et täna söövad nad kodus liha asemel kala.
"Paluks kolm suitsuturska," kuulis ta enda kõrvalt sügavat häält, kui oli kummardunud lõhet korvi panema. Pilku tõstes vaatas ta otse võõra tumepruunidesse, naeratavatesse silmadesse. Ka mees naeratas, kui Dašat silmitses. "Tere jälle! Kuna me nagunii igal pool koos käime, siis võiks ka tutvuda. Mina olen Griša."
Daša vajus. Mitte küll seal keskuses, aga järgneva kolme kuu jooksul vajus ta sügavamale tunnetesse, kui ta isegi arvanuks end võimeline olevat. Griša pakkus talle kõike ja enamatki veel. Sõnad tema kaunidusest, lähedus nende kohtumishetkil, füüsilise kontakti paradiisitunnetus - see kõik tundus mehega nii loomulik, aga ega Griša sellega piirdunud: lubanud Dašale tähed ja kuu taevast alla tuua, oli mees möödaminnes kaasa haaranud ka paar ilusamat planeeti.
Poole aasta pärast otsustas naine kõige eelnevaga lõpu teha ja astuda tervenisti maailma, mida pakkus talle Griša - mitte nii kindlasse ja rahulikku kui oli seda Saša oma, ent see-eest nii elusasse. Daša võttis väikese Aljoša-Velikij-Andrjuuša käekõrvale ja kolis oma seitsme vajalikuma asjaga (hambahari, -pasta, vanaemalt saadud juuksehari, vanaisa tehtud tugitool, voodikate, lambivari ja liivakühvel) Griša väikesesse metsamajja.
Kõik oli hästi. Mitte küll nii majanduslikult külluslikult hästi nagu seda oli võimaldanud elu Saša juures selle kesklinna villas, kuid Daša tundis esimest korda elus, et ta on õnnelik. Algusest lõpuni, tervenisti, iga viimase rakuga oma kehast.
Soovides neid ülimaid tundeid ja emotsioone ka oma lähedasemate inimestega jagada, kutsus ta oma sõbrannad aiapeole. Nataša vastas kohe rõõmsa jaatusega, ent Mašalt ta kohe vastust ei saanud. Lõpuks otsustas Daša helistada.
"Mul on hea meel, et sul läheb hästi, aga ma ei saa. Meil tulevad sõbrad külla."
"Aga kes siis mina sulle olen?"
"Sina?" Pikk vaikus telefonis. "Sina oled Daša."
(LÕPP... praegu)
*
Mnjah. Mis ma siin ikka oskan öelda? Loomingulise kirjutamisega on mul alati selline häda, et kord alustades on raske endisest liinist kinni hoida ja seepärast võib alul peas olnud alg- ja lõpp-punkti vahele tekkida veel teadmata koguses punkte, millest ma lausa PEAN läbi käima. Aga positiivne siinjuures on see, et ma sain endale vist uued lemmikkarakterid, kellest võib veel kunagi kirjutada.
Aga jah - alustatud teema juurde tagasi tulles (mis nõudis alguse ülelugemist)... Miks on nii, et kui keegi teeb valiku, mis muudab inimese õnnelikuks (antud juhul Daša), siis lähedased hakkavad enamjaolt seda hukka mõistma ja/või pöörduvad inimesest üldse ära? Miks ollakse nii ülekohtused? Seda enam juhul, kui teatakse probleeme, mis on põhjustanud sellised elukeerud...
Ma ei tea - vastik. Järjest enam jääb mulje, et inimesed ei peagi sõbraks sind ennast, vaid ideed sellest, milline sa olema peaksid. Ja kui sul jätkub julgust teha midagi oma tõeliste soovide ja vajaduste järgi ning astud sellega neist ideedest välja, siis oled sa paha???
Fuck that! Sõprus on midagi muud. Mulle meeldivad mu sõbrad sellistena nagu nad on, mitte sellistena nagu ma tahaksin nagu nad oleksid. Ja ma loodan südamest, et ma meeldin oma sõpradele samal põhjusel. Ja neile, kes mõtlevad minust kui ideest, neile oligi see alguse rasvases kirjas lause.
Fuck the friends!
Ja lõpetuseks tsiteerin jällegi Californication'it, kus ikka öeldakse neid tarku sõnu:
"You have to love him for who he is. Not for his potential."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar