Tõmbasin ennist rõduukse lahti ja vedelesin tund aega kevadise päikese käes. Rõdul oli tull liiga jahe, ent toa kaitsvate seinte vahel oli päris mõnus sooja nautida. Heh - kevad on tore ja peaks ka tuju heaks tegema.
Aga ei tee... Sest kevadel on kombeks inimestes igasuguseid tundeid ja mõtteid äratada. Ja alati ei ole need mõtted sellised, mida kuulata või mõista tahaks. Vahel tahaks need mõtted kimpu siduda ning vastu lähimat telliskiviseina kildudeks visata, et siis killud omakorda veel peenikeseks, pea nähtamatuks tolmuks talluda. Nii palju, mida tahaks, aga mida ei saa, sest keegi kurat on kunagi otsustanud, et mõtted peavad olema materjalist, mis peab säärasele viskele vastu. Ja nii need mõtted lihtsalt on.
Tuleks siis koos negatiivsete mõtetega ka positiivseid ideid, seda ma veel märganud ei ole. Life sucks! Ma tean, et see hetkeline rahulolematus möödub lähima aja, mõne lähima päeva või nädala jooksul, aga praegu on see siin. Soovimata oma negatiivsust aga valedel adressaatidel - minuga kokkupuutuvatel inimestel - välja elada, peab selle jama välja kannatama mu armas blogikene. Aga noh - karvane muie on näol - viimasel ajal see ongi ainult negatiivsust kajastanud. Tere tulemast kevadesse!
Pannkookidest
Täna oli siis see päev, kui ma otsustasin pärast nädalast oote- ja suuvesistamisaega pannkooke teha. Ja see väike vahetegevus mu muidu nii rutiinses päevakavas andis mulle hästi huvitava võrdluse teemal 'kõik pole kuld, mis hiilgab'. Tavaliselt - seepärast vabandust, et ma üldse nii teen - kasutan ma seda vanasõna rääkides mõndadest esialgu nii lahedaina tunduvatest tuttavatest.
Kuigi mu kokkamisoskused ei ole restoranitasemel (bic!), saan ma enamuse toitude talutaval tasemel valmistamisega alati hakkama. Miskipärast on aga varasemad kaks korda, mis ma siin Tallinna pesas pannkooke teinud olen, metsa läinud. Metsas oli siiski nii mõnus, et maitsetel ei olnud kummalgi juhul midagi viga. Aga välimus - noh! - nende kookide välimus oli selline, et teatud koonduslaagrite elanikkond tundunuks nende kookide kõrval ehtsa sumokoondisena. Koogid olid õhukesed kui paberilehed, pooltel juhtudel (st esimesel valmistamisel) otsustasid need end jahtudes veel rulli keerata, misjärel koogitaldrikul tundus lebavat pigem peotäis mahlakõrsi kui pooletunnise praadimisega valminud pannkoogid. Aga maitse oli - keskmisest parem.
Analüüsides oma koogivalmistamistoiminguid ma mingeid vigu ei leidnud, seega ajasin süü siinse korteri õhukoostise kaela.
Täna aga tegin jälle pannkooke. Tainas tuli nagu alati, aga praadima hakates ma üllatusin.
Koogid ei olnudki paberisarnased. Sellised ilusad ja kohevad nagu muinasjutus, mis panid suu ikka korralikult vett jooksma. Naeratus kerkis näole kadunud oskuste tagasituleku pärast ja tuju tõusis. Kooke valmis terve mägi ja tainastki jätkus kui muinasloos täpselt õige arvu kookide jaoks. Õige arvu õigsus väljendub siinkohas faktis, et ma ei pidanud lõpetuseks tegema taignajäägist standardmõõtudest väljuvat monstrumit.
Siin see mägi siis ongi. Ma lausa PIDIN sellest pildi tegema.
Kaks minutit hiljem läksin tagasi rõdule suitsu tegema. Tige nagu kurat, sest pannkoogid olid selleks hetkeks juba prügikastis.
Nende maitse oli kohutav! Isegi vanaema tehtud õunamoos ei muutnud neid söödavaks, kuigi moos on mega. Vanaema korjab õunu mõne aasta jagu juba parematel jahimaadel, aga tema pärandus - moosikelder - on ikka veel keelt alla viiv.
Ja - kurat! - nad nägid nii head välja. Damned!
Siitkohalt esiteks lohutuseks neile, keda ma täna pannkoogipeole ei kutsunud - te ei pea pahased olema, sest te tõesti ei jäänud millestki ilma.
Teiseks teadmiseks neile, keda kutsusin, aga kes ei saanud/viitsinud/tahtnud/tohtinud tulla - teil vedas! (Raisad!) ;D
Kolmandaks need, keda kutsuti ja kes kohale tulid - shit happens!
Neetud - keegi oleks ikka võinud tulla, siis ma ei peaks üksinda nälga kannatama. Poogen! Söön paljast moosi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar