Kirjutamisega on sisse tulnud suurem vahe. Jälle. Elu on edasi läinud, tööd on juurde tulnud, paar asja on siiani tegemata, uued pakkumised on õhus, vanad asjad tulevad tagasi - aga ometi on nii raske võtta end kätte ja hakata tegema asja, mida olen seni pidanud enda üheks tugevamaks küljeks. Sõnad põlevad sees, aga hetkel on need veel liiga vähe küpsenud. Ei ole veel piisavalt palju sarkasmi kogunenud, et saaks teha midagi head.
Lugesin just hiljuti mingit popmeediale kirjutatud artiklihakatise teemal, et sarkastilised inimesed pidavat olema intelligentsemad. Hmm. See pole päris kindlasti olnud minu eesmärk sarkasmi kasutamisel, et end kellelegi targemana näidata. Pigem on otsekohese sarkasmi eesmärk olnud see, et - who cares - ma olen lihtsalt otsekohene a**hole, kes püüab oma mõtteavaldustest välja juurida võimalikult palju seda öökimaajavat poliitilist korrektsust.
Seega - elu on tore ja vahepealne aeg kulgenud keskmisest paremini. Eriti, kui võtta võrdlusmomendiks täpselt aastatagune aeg, kui kõik oli täiesti pea peale keeratud, sihid tulevikuks olid lihtsalt mingid kadumisele määratud illusioonid, mille uskumisse ma niivõrd palju aega ja energiat panustasin, et tegeliku elu jaoks enam aega üldse ei jätkunud. Õnneks tõid need läbielamised ja nende läbi ka kogemused piisavas koguses teadmisi asjadest, mida ma päris kindlasti enam kunagi korrata ei taha.
Reality check...
Asjad, mida teha olematu eesmärgi nimel, ei toida tulevikku, vaid tugevdavad fantaasiamaailmas elamise vajadust.
Rohkem ei targuta.
Sarkasm oli ja jääb osakesest mu elust, samamoodi võiks jääda ka otsekohesus... Seda eriti teises, Päev Eestis blogis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar