Revenge writing

Alati ei ole vaja kirjutamiseks teemat, teinekord piisab põhjusestki. Ja - kurat! - need ei ole alati üks ja sama asi.

Stupid, stupid waste of time.
Caring, I mean...

Põhjused võivad olla läbielamised, mis panevad kirjutama teinekord täiesti mõttetuina näivast jurast, kasutades vaid metafoorilisi väljaütlemisi, mis on mõeldud vaid üksikutele arusaajatele. Kes neid siis omatahtsi selgitavad. Ja teinekord panevad need läbielamised tegema Corelis lolluseid nagu on näha ka kõrvalolevalt fotolt - seega Corel on asendamas vaikselt üht mu varasemat ravi - kirjutamisteraapiat.

Peaaegu samasse kategooriasse kuuluvad ka emotsioonid, kuigi emotsioonide esilekutsumiseks pole vaja tegelikult ühtegi sündmust reaalses elus. Piisab vaid mõtetest, põhjendatud või mitte, vahet ei olegi, et kogu järgnev päev kisuks täielikuks ulmeks ja ainsaks teeks, mis tagasi mõistlikkuseni viiks, tundub olevat kirjutamine. Ja mida pikemad laused, seda segasem olukord.

Minu segane päev sai alguse kohvist. Kohvijoomine kui selline on tegevus, mis mulle tavaliselt meeldib, mis mind hommikuti üles ajab ja mõtlemise normaalsele rajale viib (tavamõistes siis võimalikult vähese hulluseprotsendiga, sest täiesti ilma hulluseta ma ei oska).

Niisiis kohvist... Keetsin omale kohvi valmis, astusin välja, natuke vihmase hommiku kätte, et natukene töömõtteid mõelda ning täiesti äkitselt ajas mõte kohvijoomisest südame pahaks. Lihtsalt niisama, lambist. Ehk oli liiga vara? Kohvi jaoks, ma mõtlen... Ehk oleks võinud kohvi hilisemaks jätta ja teha esmalt asju, mis natuke olulisemad???

Mul oli vaja leht valmis teha ja nii ma saatsingi kogu kohvijoomise pikalt per*** ning istusin arvuti taha. Vihastasin minu korda selle kuradi küljendusprogrammi ja muudetud settingute peale, püüdsin täpselt meenutada, et miks kurat ma ikka pidin oma arvutist kõik need kolmteist tuhat fonti maha installeerima. Vastust ei leidnud - see ajas vaid veel rohkem närvi ning meenutus hommikusest öökimaajavast kohvijoomisest (ning sellega kaasnevast õppetunnist a la ära kunagi õpi enda vigadest) tegi kogu alanud päeva veel hullemaks.

Õnneks said asjad päeva peale siiski tehtud, tähelepanematusest tehtud vead parandatud ning nüüd - pealelõunal - hakkas lõpuks ka enda kohv maitsema.

Lihtsalt... Shitty day!