W. muutus miskipärast väga mõtlikuks, kui ta minu tagumise peale ukse avas. Ma olin talle teatanud, et ma tulen, ta oli sellest vist isegi oma blogis pajatanud, aga ikkagi vahtis ta mind pilgul nagu oleksin ma prussakas hommikul tema lumivalge padja peal.
"Kas sisse ei kutsugi?"
Ta astus ohates kõrvale ning ma sain tuppa astuda, nähes kohe ka tema mitte meeldiva üllatuse põhjust.
Elutoa põrandal istus karvase teki sisse mässitud Moonmaid, ühes käes tiku otsa lükatud oliiv ja teises klaas punase veiniga (ma ei saa siiani aru, miks peab jooma alkoholi, millest meeldiva mõju saamiseks peab teist nii palju tarvitama, et järgneva ööga kulutaks karvase vaiba sisse korralikult sissetallutud raja magamis- ja vannitoa trajektooril). Mind nähes vajus näitsiku nägu natuke ära, tema silmad tegid kiirelt sähvava pilgu allapoole, et registreerida karvase teki kõrgust tema keha kattes (tekk oli küll igati korralikul kõrgusel, aga Moonmaidi pilgusööst reetis paljude riietusesemate puudujäägi selle teki all).
"Oi, tere, keda ma näen!" pahvatasin energiliselt, et õhus särtsuvat pinget leevendada. "Kukumuku!"
Olin korra kuulnud, kuidas W. nõnda oma kaunist kaaslast nimetas ning ma lootsin sellega neiu silmis plusspunkte teenida. Teenisingi - nii palju, et see tõstis mu jalad maast.
Muidugi sain hetk hiljem aru, et tegemist oli W.'ga, kes oma volitusi ja päris kindlasti ka julgust ületades oli mind koos mu reisikohvriga üles tõstnud ning kindlakäeselt väikese möbleerimata toa poole kandis.
"Sorry, Paul, aga räägime homme," ütles ta mind keset pimedust maha pannes. "Kohe toon koos madratsiga ka arvuti ja küünla sulle, sest elektrit siin veel ei ole."
Minu rusikasse tõmbunud käed hakkasid tõmblema, kuid mingil endalegi arusaamatul põhjusel ei jooksnudki ma peaga läbi seina, et W.'l kohapeal ajude reboot korraldada. Deem! Iga teisega ma seda ju teeks!
Matsuga lendas madrats ja küünal nurka, kui W. pikk ja kõhna kuju oli ukseavasse ilmunud, sülearvuti päästis samasugusest matsust minu meeleheitlik hüpe, et sellele enne puupõrandale kukkumist käed alla saada.
"Head ööd!"
Siis käis uks pauguga kinni ja teises toas keerati hetk hiljem muusika kõvemaks.
MIDA KURADIT?!
No ma ei saa aru. Keerasin siis viinapudelil korgi maha ja oodates, kuni arvuti end tööle ragistab, mõtlesin toimunu üle. Püüdsin seda isegi analüüsida, aga kellaaeg oli vist liiga hiline ja sõõm tulist tundus paremini aitavat. Küll ma hommikul temaga veel räägin!
Aga seda tuleb tunnistada, et midagi mulle W. uue käitumise juures siiski meeldis. Mis täpselt, seda ma küll veel ei tea, aga küll ma selle välja uurin. Kummaline...
Aga jah - ma olen siis tagasi. Proosit!
Paul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar