Varsti saab jälle täis üks aastake väikesest jalutuskäigust, mis toona muutis mu elu nii põhjalikult, et on muutnud mõned inimesed isegi kadedaks (selline avastus võimalikkuse üle tuli välja ühes möödunud päeva vestluses ning eks see teema leiab ka natuke täpsemat kajastamist, kui selleks õige aeg kätte jõuab). Vaatan praegu siin Nõmmel aknast välja, vaatan igihaljaste mändide vahelt paistvaid lehtpuid ning võrdlen.
Praegu ei ole veel nii palju kollaseid lehti, ei ole veel nõnda palju sügist kui toona. Hallust küll, aga sügist veel mitte.
Hommikul toast välja rutates ja lennu pealt fotokat kaasa haarates ei teadnud ma sii, kui palju see üks päev muudab mu elu. Kui palju võib muuta üks (minu jaoks) varahommikune jalutuskäik ümber kodualeviku, mida jäid mäletama üle kahesaja kaadri sügisvärvides Kadrinast; sellele jalutuskäigule järgnenud ekslemised Neeruti mägedes, istumised Sadulamäe vabaõhtuteatri pinkidel, kükitamised Loobu jõe kaldal ja need äraminemishirmus sammud Kadrina surnuaial.
Kunagi ei tea ust enda järel kinni pannes seda, kas taas selle ukseni tagasi jõudes avad sa seda sama inimesena, kellena sa sealt läksid, või oled sa vahepealsete minutite, tundide, päevadega muutunud hoopis kellekski teiseks.
Sügised on siiani väga erilised olnud ja tõenäoliselt need erilisteks jäävadki. Ma tahan, et need jääks, sest ei ole midagi ilusamat jalutuskäigust mitmevärviliste vahtrate all. Riiete vahele pugev jahe ei ole küll kõige meeldivam tunne maailmas, ent seda enam tajud sa soojuse tegelikku soojust, kui oled enne väljaminekut taibanud selga panna kadunud vanaema kootud villase kampsuni. Tajud ja tänad teda veelkord - aastaid hiljem.
Sügis on eriline. On seda praegugi. Kuigi kalendri järgi peaks veel suvi olema, siis paljajalu enam tagahoovi suitsule ei lähe. Varbad tõmbuvad sinakaks. Kiiktool seal arooniate taga on veel lahti võtmata, ent kaugel enam seegi aeg on. Seniks tuleb aga nautida neid minuteid, kui oled pea tooli käetoele toetanud ja vaatad aeglaselt üle maailma sõudvat ühtlast pilvemassi.
Kuidagi nostalgiline olen. Õnneks on küll tegemist hea nostalgiaga, seepärast ma eriti ei muretse.
Lähengi välja. Jalutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar