Kui üks mu viimaseid poste oli seotud mõtetega enda tulevikust, siis lebanuna tund aega und saamata voodis, tekkisid silme ette pildid minevikust ning tekkisid ka seosed tänapäevaga. Mis pildid need olid, mis mind nõnda palju vaevasid? Mitte küll otseselt minu eluga seotud, ent siiski ühe mu väga lähedase sõbra ja tema käitumisega. Võib-olla jutustakski alustuseks ühe minevikuhõlma vajunud loo. Luba ma neilt inimestelt küll küsinud ei ole, ent oma sellise käitumise heastamiseks ei nimeta ma siin ka nimesid.
*
Tegemist oli esimese õppeaastaga, mis minu endised klassikaaslased ülikoolides veetsid. Ise olin keskkooli selleks ajaks ammu unustanud, kuid suhtlesin ma nendega edasi. Ja juhtus nii, et Frog ja Viper sattusid ühte ja samasse kõrgkooli.
Frog ei kuulunud sel ajal mu lähimate sõprade ringkonda, küll oli seal aga Viper, keda ma tema olemuse pärast tol ajal (ja mingil määral ka praegu) imetlesin. Ning tänu tihedale suhtlemisele sain teada ka järgmisest juhtumisest.
Frog võitis mingi loteriiga tol ajal üsna arvestatava summa (oli see vist viis tuhat krooni) ning ei ole imestada, kui noor mees seepeale rõõmust pakatas ning oma suurest õnnest ka teistele jutustas. Kuulis seda ka Viper ning kuna üliõpilastel on ju teadupoolest alati rahast puudus, siis läks ta seda ka Frogilt küsima.
Kuidas täpselt see vestlus arenes, seda ei tea ma täpselt kinnitada, sest ei olnud mind seal vestlust protokollimas, ent ühe versiooni kohaselt küsis Viper, kas Frog saab talle mõned sajad kroonid anda. Selliste vestluste puhul tuleb tegelikult ka osalistel olla väga tähelepanelik, sest kui juhtud midagi mitte nii ütlema, siis võib ju teo tulemus sellest suuresti muutuda. Igatahes sai Frog sellest aru, et Viper soovib temalt laenu, ent kuna vestluses ei oldud kasutatud sõna "laen", siis ei leidnud Viper endal ka kohustust see raha tagasi maksta.
Kuna Frog (sama versiooni kohaselt) aga eeldas, et tegemist oli laenuga, siis pärast oma rahade lõppemist läks ta seda ka tagasi küsima. Viper ei vaevunud süvenemagi, vaid selgitas, et tema ei olnud raha laenuks küsinud, vaid lihtsalt raha küsinud.
Kuna Viper oli juba tollal Frogist mõnikümmend kilo raskem ning tuntud kui noor mees, keda ei ole vaja pikalt närvi ajada, siis ei söendanud Frog seda teemat ka Viperiga edasi arutada.
Mure raha pärast aga jäi. Nõnda kurtis Frog oma muret ka oma emale, kes seepeale läks Frogi poolt välja antud raha omakorda Viperi vanematelt küsida. (Tegemist oli ikkagi väikese alevikuga, kus kõik kõigi elusid-olusid teadsid)
NB! Nõnda said oma poja käitumise pärast haiget Viperi lähedased - inimesed, kes ei puutunud tegelikult kuidagi sellesse juhtumisse.
Sellest teada saades ei hakanud Viper loomulikult pikalt mõtlema ning astus keset loengut auditooriumi, kus Frog parajasti õppis, ning andis talle väga korraliku paugu vastu hambaid.
*
Ma ei tea siiani, kas ma kiidan sellist käitumist heaks, ent ma pooldan täielikult seda, et oma käitumisega oli Frog karistuse ära teeninud.
Kui sa tahad kellegile maksta (st tasuda selle eest, mida ta on ära teeninud) või kätte maksta, siis hoolitse ka selle eest, et haiget ei saaks kõrvalised, asjasse mittepuutuvad inimesed.
("See ei oleks õiglane!" lisab teemat kuulnuna kõrvaltoast väljunud kuningas Saalomon.)
Mulle meeldib mõnikord peita mõtteid lihtsate sõnade taha, aga näiteid tuues tegutsen siiski vastupidi - viin näite nii äärmusliku lihtsuseni, et kõik sellest aru saavad. Ja selle teema lihtsustatud mõte on selline:
Kui sa oled Johni peale vihane ja tahad talle kätte maksta, siis julgemata mehe enda juurde astuda ära mine Johni viieaastase tütre juurde, et talle kättemaksuks labidaga vastu pead virutada. Tütar ei ole süüdi. Ning kui miskipärast selline asi ikkagi juhtub, siis ei tasu hiljem imestada, kui John esiteks terve su suguvõsa hambad välja taob ning finaaliks su enda neidsamu hambaid täis sokiga vigaseks taob.
Elus on alati riske.
Sa võtad riske, kui sa midagi endast annad: sa ju ei tea kunagi kindlalt, kas sa selle kunagi tagasi saad. Siin tuleb alati silmas pidada ka seda, et järsku sa siiski saad tagasi - lihtsalt vahest sa võid väljaantud punase suure kiviga sõrmuse asemel tagasi saada väikese ja valge ning siis tuleb juba mõelda sellele, mis on selle kõige taga ja kas alati ikka tasub raevust punasena minna tagasi nõudma oma punast, millist on paljudel või vaadelda seda pisikest ning sealjuures avastada, et vaid väga vähestel on võimalik endale seda lubada.
Samuti võtad sa riske midagi endale võttes. Kunagi ei tea, mis elus juhtub - sedasama sõrmust vastuvõttes sa ju ei tea, et sa võid järgmisel tänavanurgal komistada ning sõrmus su peos võib kukkuda läbi kanalisatsioonivõre koos sinu enda varandustega.
Seepärast ei tasugi nii kergekäeliselt anda ja võtta. Kui seda teha, siis pigem juba neile ja neilt, keda usaldad ja hindad ja väärtustad nii palju, et kogu võimalik kaotatu ei kaaluks üles seda inimest ennast.
Kui sa seda aga mitte ei tee, siis saab ju süüdistada vaid ennast - vahet siis pole, kas oled sa andja või võtja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar