"Nüüd on probleemid lahendatud. W. taob neil kõigil hambad sisse!"
"WTF?!"
Heitsin kiire, mitte eriti kindla pilgu selja taha ning nägin, kuidas neiu, kes oli lause kuuldavale toonud, naeratavana oma tuppa läks. Tõenäoliselt uut kokteili omale segama.
Selline arvamus pärines üle-eelmisest ööst, kui sama seltskond oli mulle pool kolm helistanud ning abi palunud. Põhjuseks taksojuht, kes oli nad klubist "Arrogance" hotelli Varnenchik ette toonud ning nõudnud selle sõidu eest 120 levi (ca 960 krooni). ??? Sõita oli vähem kui kaks kilomeetrit. See oli olnud noorte seltskonna esimene õhtu Kuldsetel Liivadel ning pärast kerget (või mitte eriti kerget) napsutamist otsustati diskoteegist taksoga hotelli naasta ning nahaalne taksojuht oli otsustanud nokastanud turistide arvelt lisaraha teenida.
Hotelli juurde jõudes oli mees muutunud üsna agressiivseks ning nõnda oligi üks noortest minule helistanud ja abi palunud. Ajasin siis omale maika selga, et tätoveeringud ikka näha oleks ning kümne minuti pärast olingi juba sündmuspaigal, kus õnneks midagi suurt ei toimunud. Suur ja agressiivne taksojuht oli selleks ajaks juba lahkunud, ent reisisaatja reageerimiskiirus oli noortele muljet avaldanud.
Kaks päeva hiljem tõusti alkoholi kaasabil juba pilvedest kõrgemale ning hotelli rõdult hakati tänavale plastmassklaase ning -pudeleid loopima. Ja väidetavalt oli üks pudelitest tabanud uuemat tüüpi Mercedest.
Noorte tuppa olid aru pärima läinud kolm väiksema elevandi mõõtu meest, T-särkidel suurelt kiri "Security". Ja nii jõudiski minu telefoni abikõne noortelt turistidelt.
Kohale jõudes kutsusin kolm lihamäge tänavale, et saaks seal asja edasi arutada ja samal ajal mitte hotelli öörahu häirida (kuigi hotellis Varnenchik on see suhteliselt keeruline, sest mingit rahu seal ei kohta). Noored said aga asjast loomulikult valesti aru ning nende kommentaar toimuvale oli suhteliselt naljakas arvestades minu ja minu selja taga kõndiva kolme mehe kaalude erinevust. Tänasin sel hetkel vaid jumalat, et minu taga kõndijad tollest eestikeelsest lausest aru ei saanud.
Aga see oli minu maine nende silmis ja ma tahtsin seda säilitada, soovides samas hoida ka oma prestiiži kohalike tänavajõmmide seas.
Kuidagimoodi olukord lahenes. Pärast politsei kohalejõudmist pidin appi kutsuma küll enda tuttavad, samas lähedal asuva restorani biker'itest omanikud, et nad ka minule bulgaariakeelset arutelu tõlgiks ning nende saabumine lahendas kõik segadused.
***
Nii sellest kui ka möödunud hooajast on mitmeid näiteid, kuidas korra mitte millestki tekkinud prestiiž, image, aitas välja nii väiksematest kui suurematest hädadest. Siiski oli kummaline kõrvalt jälgida, kuidas selline maine tekkis. Ei toimunud ju see alati valutult. Iga inimese, iga situatsiooni jaoks tuli luua uus muster, mis hoiaks üleval ka kõike endist.
Enamjaolt aitas hämaratel tänavatel ja suitsustes diskoteekides juba see, kui oma jope maha võtsin ning mu vestluskaaslased ja oponendid tätoveeringuid märkasid. Pimedas ei ole ju hästi näha, kui palju massi nende mustrite all on ning seega võib ka väita, et probleemide edukate lahenduste leidmisele aitas tublisti kaasa ka pimedus, silmapete. Bulgaarias OLI tätoveeringutel mõju, samuti kui ka nahaalsusel, mida koos nendega kasutati.
Alati nendest aga ei piisanud. Mõnikord tuli oma lubaduste eest ka maksta. Maksta, et säiliks illusioon. Nüüd, kui Bulgaariale on kriips peale tõmmatud, ei pea ma enam nende illusioonide pärast muretsema...
*
Sõbrad, tuttavad, võõrad, mis iganes. Illusioone oli tarvis kõikide jaoks. Illusioone selleks, et jääksid ilusad mälestused ning soov naasta.
Kui sulle tulevad sõbrad külla ja neilt petetakse raha välja, siis sa püüad neid aidata. Räägid kohalikega, pakud tööraha, et vähemalt osakesegi kaotatust tagasi saada. Ning kui kohalikud, seni sõnapidajad inimesed, on andnud lubaduse, et saab raha tagasi, siis annad sa selle lubaduse edasi ka sõpradele.
Jõuab kätte päev, mil raha saabuma peaks. Aga ei saabu. Saabuvad hoopis põhjendused, miks ei saabu. Mõistlikud ja arusaadavad, aga see ei võta tagasi seda lubadust, mille olid andnud enda sõpradele.
Siis ei jäägi muud üle, kui minna kontorisse, küsida ülemuselt varem palka ning maksta lubadus kinni enda rahaga.
Selleks, et säiliks arvamus, et jääks alles maine.
Ja ongi illusioon loodud.
*
Kui firma lubab ekskursiooni, mis mingil põhjusel ei paku turistidele seda, mida lubati, siis maine säilimise nimel annad endast kõik, et turistid rahule jääks. Pakud enamatki, et korvata ühte apsakat. Turistid on maksnud.
Kui lubatakse lõunat ja kaks inimest sellest ilma jäävad, leiad ise selle lõuna heastamiseks meetodid, tutvused, võimalused. Rabeled rohkem, kui peaks - kõike vaid selleks, et oleks prestiiž. Et luua järjekordne illusioon.
Ja siis kuuled vastutavalt inimeselt reaktsiooni:
"Milleks mulle see peavalu?"
WTF?!
*
Ja päevi, nädalaid, kuid hiljem istun omaette ning mõtled, et milleks see kõik. Maine ja illusioonid - milleks?!
Keegi sellest ju järgmisel hetkel ei hooli...
*
Ja siis tõused taaskord üles, astud naeratavana rahva ette.
"Tere teile kõigile! Mina olen W."
Ja lisad mõttes: "Teie illusionist."
Enamjaolt aitas hämaratel tänavatel ja suitsustes diskoteekides juba see, kui oma jope maha võtsin ning mu vestluskaaslased ja oponendid tätoveeringuid märkasid. Pimedas ei ole ju hästi näha, kui palju massi nende mustrite all on ning seega võib ka väita, et probleemide edukate lahenduste leidmisele aitas tublisti kaasa ka pimedus, silmapete. Bulgaarias OLI tätoveeringutel mõju, samuti kui ka nahaalsusel, mida koos nendega kasutati.
Alati nendest aga ei piisanud. Mõnikord tuli oma lubaduste eest ka maksta. Maksta, et säiliks illusioon. Nüüd, kui Bulgaariale on kriips peale tõmmatud, ei pea ma enam nende illusioonide pärast muretsema...
*
Sõbrad, tuttavad, võõrad, mis iganes. Illusioone oli tarvis kõikide jaoks. Illusioone selleks, et jääksid ilusad mälestused ning soov naasta.
Kui sulle tulevad sõbrad külla ja neilt petetakse raha välja, siis sa püüad neid aidata. Räägid kohalikega, pakud tööraha, et vähemalt osakesegi kaotatust tagasi saada. Ning kui kohalikud, seni sõnapidajad inimesed, on andnud lubaduse, et saab raha tagasi, siis annad sa selle lubaduse edasi ka sõpradele.
Jõuab kätte päev, mil raha saabuma peaks. Aga ei saabu. Saabuvad hoopis põhjendused, miks ei saabu. Mõistlikud ja arusaadavad, aga see ei võta tagasi seda lubadust, mille olid andnud enda sõpradele.
Siis ei jäägi muud üle, kui minna kontorisse, küsida ülemuselt varem palka ning maksta lubadus kinni enda rahaga.
Selleks, et säiliks arvamus, et jääks alles maine.
Ja ongi illusioon loodud.
*
Kui firma lubab ekskursiooni, mis mingil põhjusel ei paku turistidele seda, mida lubati, siis maine säilimise nimel annad endast kõik, et turistid rahule jääks. Pakud enamatki, et korvata ühte apsakat. Turistid on maksnud.
Kui lubatakse lõunat ja kaks inimest sellest ilma jäävad, leiad ise selle lõuna heastamiseks meetodid, tutvused, võimalused. Rabeled rohkem, kui peaks - kõike vaid selleks, et oleks prestiiž. Et luua järjekordne illusioon.
Ja siis kuuled vastutavalt inimeselt reaktsiooni:
"Milleks mulle see peavalu?"
WTF?!
*
Ja päevi, nädalaid, kuid hiljem istun omaette ning mõtled, et milleks see kõik. Maine ja illusioonid - milleks?!
Keegi sellest ju järgmisel hetkel ei hooli...
*
Ja siis tõused taaskord üles, astud naeratavana rahva ette.
"Tere teile kõigile! Mina olen W."
Ja lisad mõttes: "Teie illusionist."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar