Raske võitlus blogimisega on jõudnud märkimisväärse teemärgini. "Elu ja kõik muu" blogi saab täna oma kolmesajanda postituse. Ei - see ei tule midagi erilist, sest midagi erilist ei ole juhtunud. Või siiski...
Viimaste nädalate allakäik sai täna täiesti ootamatu lõpu. Allakäik või pigem ikka vabalangemine? Igatahes tänane (kuupäevaliselt küll juba eilne) prantsatus Teletornis tõi selguse, et pean oma fucking eluga midagi tõsist ette võtma.
Maailm ei saa ilusamaks kohaks, kui ma olen 300 postitust nö tarka juttu kirjutanud ning samal ajal rullun lolli juttu ajades ja end pidevalt äralüües kuhugi põhjatuse poole. Kukkumised ei ole enam isegi ilustavad väljendid; Rakvere libedad tänavad tõid kaasa suure hulga kukkumisi ja olukorra, kus Tallinnast kohale saabunud sõbra esimene pilk minule kui jäisele (ja märjale) kõnniteele risti löödud Jeesusele. Vähemalt midagi, mida saab pikalt meenutada. Ja kuigi ma tean, et paljud mu viimased nädalaid lähedalt jälginud inimesed võivad kukkumised ajada veini süüks, siis seekord oli tegemist lihtlabase lollusega. Kes, kurat, mul käskis minna tossudega sellise libedaga jalutama?!
Anyway - mulle meeldis eilne päev, tõesti üle pika aja üks väga normaalne päev.
Nüüd tuleb ka edaspidised päevad normaalselt elada. Õnneks on selleks vähemalt täna nii motivatsioon kui eesmärk - kaks asja, mille leidmisega viimastel kuudel on tõsiseid raskuseid olnud.
Seega - 300. postitus - kokkuvõttes positiivne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar