Kes siis tegelikult hoolib?; The Driftwood Fairytales - "Paralysis"

Umbes aasta tagasi kirjutasin siia blogisse postituse, mille pealkirja panin sama loo, mille tänagi. Paar viimast päeva on olnud lihtsalt tunne, et tahaks jälle seda kuulata. Over and over again...

 

Kell on öösel üks läbi, kui und saamata arvuti lahti teen, voodi kõrval kapil küünla süütan ning seda blogipostitust alustan. Krt! - ei lähe neist unerohtudest võõrutus üldse kergelt; ainus, mis ilma tablettideta und annab, on alkohol, aga seda päris iga päev ka ei taha. Mõtteid on jälle liiga palju, et saaks rahulikult ja väsinult magama jääda - mõtted on väsimusest tugevamad.

 

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma (st W. Hocarese) leheküljele teksti, et rohkem tasuta arvutiabi ei jaga ja edaspidised sellealased teenused on tasulised - kas siis rahas või natuuras, vahet pole. Ning otse loomulikult sain kohe küsimusi, kas ma üldse siis ei mõtle, mida minust nõnda arvatakse. Eee... Hmm... Kuidas nüüd vastata? Kas peaksin oma mõtteid varjama, et tegelikult olen ma nii hea inimene, et lasen kõigil ennast ära kasutada? Ma ei ole ju. Ausalt - enam ei tahagi olla. Damned! Kõik need asjad, millega abi on palutud, paljusid neist asjadest olen õppinud, kasutanud ja end täiendanud aastaid, seega miks ei võiks ma enda oskuste eest raha küsida? Idiootne on tegelikult see, et ma siiani pole seda nii mitmelgi korral teinud. Kuidas ja/või milles ma seda tasu küsin? Kas see ei ole vaid minu enda otsustada, mida ma enda oskuste eest vastu tahan? Seega - who cares?!

 

Nii asjad ju elus käivadki. Enda oskuste/teadmiste/kogemuste müümine teenuste või raha eest ongi see, millega enamus meist terve elu tegeleb. Ka tavalist päevatööd tehes inimene ju müüb ennast - kes suurema, kes väiksema raha eest. Tasuta ei viitsiks enamus meist lillegi liigutada.

 

*

 

Täna rahutuna voodis väherdes mõtlesin ka sellele, et igatsen selle õige W. Hocarese järele, kes aastat viis tagasi kirjutas täiesti vabalt sellest, mida ta mõtleb ja arvab. Viimased aastad on aga kirjutamisele mingi filtri peale pannud. Ikka mõtlen, et kes või kus ja mida või miks arvab. See ei ole enam päris see - W. Hocares sündiski ju selleks, et kirjutada nii nagu asjad on tema arvates. Teiste asi on siis kas leppida või mitte lugeda - lugemist peale ei sunni ma kellelegi.

 

Tegin mingi pildi ka Rakvere ilutulestikust - kroppida/lõigata ei viitsi praegu.

 

2015. aasta on alanud väsinult. Esimesed päevad ei viitsinud üldse voodist välja tulla, esimene töönädal on ka uimaselt alanud. Mitte, et midagi teha ei tahaks. Lihtsalt kuidagi uimane on olla. Puhkan ennast eelmisest, täiesti pöörasest aastast välja? Võimalik, aga kui nii, siis peaks puhkus veel paar kuud kestma.

 

Lõppkokkuvõttes olen ma aga RAHUL.

 

Mul on tegelikult esimest korda elus täiesti oma elamine, mille ülalpidamisega ma täiesti rahuldavalt hakkama saan.

 

Mul on töö, mis mulle meeldib. Meeldib see, et vaba aega on palju ja meeldib see, mida ma tegema pean. Jällegi osa sellest aastatepikkusest arvutite ja erineva tarkvara õppimisest. Kuigi teen siiani veel ajuti väikeseid vigu, siis suures plaanis saan sellega hästi hakkama. Seega - tööga olen rohkem kui rahul.

 

Lisaks ametlikule tööle on ka väikesemaid isiklikke projekte, mis raha sisse toovad ja millega mulle tõesti meeldib nokitseda. Seega - jällegi rohkem kui meeldib.

 

Suhted? Hahaa! Lihtsam oleks mul peale maamiinile astumist ennas puzzlena kokku panna, kui praegu aru saada, mis ja kuidas. Miks? Kurat seda teab?! Peale aastavahetust on aga tekkima hakanud tunne, et... et... tuleb järjekordne täiesti pöörane aasta.

Uusaastalubadus? Püüan endalt hakata neid kirjutamist takistavaid filtreid maha võtma. 2008. ja 2009. aastal mul neid ei olnud ja tekstid tulid palju vahetumad. Lisaks sellele kandus see otsekohene mõtlemine üle ka mu pärisellu ja miskipärast oli mul sel ajal ka rohkem tuttavaid, kellega hästi läbi sain. Mnjah! Miks ma üldse ennast muutsin? Lihtsalt rumal olin arvates, et kõigiga hästi läbi saada soovides pean vahel suud kinni hoidma tekivad ja jäävadki tutvused, mis kestavad. Tegelikkuses tuli aga hunnik paska, mis esimese üleujutusega eluookeani poole edasi hulpis.

 

Ei - ma ei ütle, et ma olen neist kõigist parem ja targem. Kindlasti mitte. Tõenäoliselt olen enamikust neist palju-palju halvem. Seda nii mõtetelt kui tegudelt. Aga nüüd on hea näha, milline osa tutvusringkonnast tahtis suhelda minuga ja milline osa vaid enda kujutluspildiga minust (mille loomisele ma ise malbe käitumisega muidugi oma osa andsin). Seega jah - jälle üks õppetund :)

Püüan siis sellel aastal jälle iseendaks saada - see on mu lubadus. Kellele see päris-mina meeldib, on teretulnud seda teekonda jagama; kellele mitte - alati on võimalus rongist maha astuda ning oodata järgmist ja paremat.
 

"Paralysis" mängib ikka kõrvaklappides ja tunnen, et nüüd võib vist see päris uni tulla. Ju sai siis mõned välja, mis segasid...

Head 2015. aastat!

Siiralt Teie
W. Hocares

PS Kuna tean, et vähemalt üks mu praegustest tuttavates (jah, sina, A.) hakkab kohe kahtlustama sügavat masendust, siis masendusest olen ma juba möödas. Enesetunne on viimase peal ja kui hommikul õigel ajal tööle ka veel jõuaks, oleks eriti hea :) Thanks, mate, for being when needed!