*
"Hei, Nick!"
Nick, täisnimega Nicholas Springfield, vaatas hüüdja poole. Juba enne, kui tema pilk ligisörkival Andrew'l peatus, teadis ta juba tolle hääletooni kuuldes, milline tuju sõbral on. Reibas hääl üritas varjata sõbra hingel lasuvat muret, ent see reipus ei petnud Nicki. Ja Andy teadis seda. Nicki kõrvale jõudnud, aeglustas ta tempo nende tavalise kõndimiskiiruseni.
"Lähed Darnalli?" päris Andy pärast mõneminutilist vaikust, mille vältel mehed olid jõudnud au anda kahele kolonelile ja ühele kolonel-leitnandile. Nick noogutas vaevumärgatavalt. "Rohud ei aita?"
"Ei, aga ma tahan oma une korda saada enne, kui ma koju lähen. Claire saab veel aru, aga Mandy..." Õrn naeratus ilmus korraks mehe karmile näole, kui ta oma naist ja nelja-aastast tütart meenutas. Andy patsutas sõpra õlale.
Sõnu polnud vaja. Koosoldud nädalad ja kuud nii Afganistaanis kui Iraagis olid kahe leitnandi vahelise mõistmise teinud peaaegu täiuslikuks. Oli aegu, kui rindejoone taga luurel olles ei saanud nad päevade kaupa sõnagi valjult väja öelda, kuid ometi olid siiski toimunud pikad hääletud vestlused. Nad teadsid, kuidas teine mõtleb ja sellest piisas.
"Ometi räägitakse, et Samuels on üks parimaid meie tegevteenistuse spetsialiste selles valdkonnas. Ega ta muidu siin poleks," arvas Andy.
Pool aastat ei olnud nad enam ühelgi operatsioonil käinud ning see vaikne olesklemine oli sõbra tavalisest jutukamaks teinud, märkas Nick. Ent ometi oli tal õigus. Major Samuels ei töötaks riigi suurimas sõjaväebaasis osakonna juhatajana. Ent siiski ei olnud need kümned visiidid Nicki olemist paremaks teinud.
"Tuled sisse ka?" päris Nick, kui nad haigla peaukse juurde jõudsid. Andy noogutas.
"Ma ootan koridoris. Lootuses, et Elsa mööda jalutab," irvitas sõber, libistades silmadega üle peaukse kõrval oleva sildi.
Darnall Army Community Hospital.
Õnneks oli major Samuels oma kabinetis ja üksi. Tal poleks olnud tuju pikalt oodata, mõtles Nick, kui ta psühhiaatri uksest sisse astus.
Hetkeline valveseisang, siis osutas major mugavale tugitoolile kohe teisel pool tema suurt töölauda. NIck võttis seal istet, tundes kerget ebamugavust. Major vaatas talle otsa.
"Mitmes kord see teil siin on, leitnant?" küsis ta ootamatult.
Nick tardus. Keskealise majori küsimus oli erinev tavalisest, kui tunti huvi tema enesetunde vastu. Seekordne küsimus oli... teistsugune. Ta nihutas end toolis, et end mugavamalt tunda, mõtles natuke neile möödunud visiitidele ja pööras pilgu akna poole.
Eemal väljakul paistis rühm operatsioonile minejaid. Taaskord Iraak, meenus Nickile ja läbi kuuldud kõnekatkete jõudis temani ka mälestus lausest, kus major Samuelsi mainiti samuti minejate seas. Loomulikult - Iraak ei olnud parim koht töötamiseks. Kuigi üldine olukord oli rahulik, leidus siiski mässulisi, kes ei suhtunud soosivalt võõrvägede kohalollu. Toimus intsidente ja seepärast oli loomulik, et lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel.
Paar aastat tagasi, kui ta ise oli Iraagis teenistust lõpetamas, suhtus ta üleolevalt kõigisse, kes pakkusid talle füüsilise meditsiini kõrvale ka emotsionaalset esmaabi. Oli ta ju aastaid end selleks tööks treeninud. Hästi treeninud, sest ükski neist kordadest, kui ta mõnel rätipeal oli hääletult kõri läbi lõiganud, talle öösiti unedesse ei ilmunud. See oli loomulik - selleks oli ta valmistunud.
Ent Iraagist naastes, poolteist kuud pärast rahulikku elu kodumaal, hakkasid Nickil korduma unenäod iraaklaste ja afgaanide lastest, kõigil masendunud ja lootusetud pilgud nagu Nick oli neid näinud lastel, kes seisid oma vanemate laipade kõrval. Lihtsalt seisid, ilma ühegi pisarata.
Need lapsed, nende pilgud olidki viimaste kuude jooksul olnud Nicki öised kaaslased. Ei tilkagi verd. Vaid lapsed ja silmad.
Nick ajas end sirgu.
"Ma arvan, et kakskümmend kuus korda, major," vastas ta häält rahulikuks sundides.
"Hmm..." Major tõmbas käega üle oma hõrenevate juuste, libistades silmadega üle Nicki toimiku avatud lehekülgede. "Ja ükski neist neljast ravist pole probleemi isegi kergendanud. Ei, see ei ole küsimus, leitnant," lisas Samuels ruttu, kui märkas Nicki suud avavat. "Võib-olla tuleks teil loobuda aktiivsest teenistusest, ent ma tean, et te olete selle vastu. Armastus kodumaa vastu, kohusetunne ja kõik see muu jura hoiab teid relvil."
"Major." Nick oli nende sõnade peale kangestunud.
"Jajah. Ma tean küll. Ma tean, mida teie operatsioonid endast tegelikult kujutavad," muigas Samuels. Natuke sarkastilisemalt kui tavaliselt. "Teid painavad lapsed ja nende silmad, ent te suhtute täiesti normaalselt nende vanemate tapmisse ja vägistamisse. Ei ole neid kokkusurutud rusikaid vaja, leitnant. Selleks te oletegi. Selleks teid siin treeniti. Te ei ole esimene, kes siin minu juures oma muresid kurdab. Ma tean, mis seal toimub, kuigi ma pole veel ise ühelgi missioonil käinud. Ma tean." Samuels võttis laualt pooliku tassi piimakohviga ja vaatas seda pikalt enne, kui sealt väikese lonksu võttis. "Ja nii huvitav, kui see ka ei tunduks, ei ole keegi teist mulle veel rääkinud, et teid häiriks see, kuidas te neid inimesi seal tapate või alandate. Ei - teid häirivad pisiasjad. Teie mõistus on juba niisuguseks kujundatud, et need tegevused peavad normaalsetena näima. Tegelikult on aga nii, et mõistus saab toimuvast õigesti aru, kui nende sisseõpitud blokeeringute pärast peab leidma uued väljundid. Lapsed, silmad, purunenud majad, surnud koerad-kassid - mida iganes."
"Mida te sellega öelda tahate, major?" vaatas segaduses Nick majorit.
"Tegelikult on mul teile hea uudis, leitnant Springfield. Pärast seda, kui ma teada sain, et lähen ise ka Iraaki, käisin ma veel viimasel erialasel nõupidamisel. Seal olid kohal päris mitmed kolleegid, kes igapäevaselt puutuvad kokku missioondelt tagasitulnutega. Pärast kõnede ametlikku osa istusime nendega eraldi maha, et arutada sedasama probleemi, mis teidki vaevab, leitnant, ja ma arvan, et leidsime lõpuks ühe teoreetiliselt üsna efektiivse ravimeetodi. Ma arvan, et see peaks teie painajate puhul aitama." Samuels vedas sõrmega mööda Nicki toimikut, uurides tähelepanelikult paari allajoonitud lõiku ja avas siis sahtli.
"See on hea, sest ma lähen kahe nädala pärast koju. Kahekuulisele puhkusele," sõnas Nick kergendust tundes ja nõjatus lõpuks tugitooli seljatoele. "Mis ravi see selline on?"
Sahtlist majori kätte ilmunud püstol kerkis Nicki peaga samale kõrgusele.
"Tina," vastas psühhiaater flegmaatiliselt ning vajutas päästikule. Hämmeldunud ilme näol, kustus elu Nicki silmades. "Aga ma ei arva, et see oleks sinule hea." Major Samuels suunas püstoli uksele. Ta oli hoolikalt tutvunud leitnant Springfieldi toimikuga. Kui uks avanes, vajutas ta veelkord päästikule. Andy, toimiku järgi Nicki lahutamatu kaaslane, vajus tagasi koridori sama hämmeldunud ilmel kui tema sõber tugitooli mõned hetked varem.
Psühhiaater asetas püstoli lauale ning asetas selle kõrvale varem valmis kirjutatud kirja. Siis võttis ta sahtlist kaks käsiautomaati ja tõusis. Kindlal sammul astus ta ukse poole, kuulates koridorist kostuvat häältemüdinat.
"Või teda hirmutavad silmad! Häh!"
Major Samuelsi kabineti poole jooksvad inimesed nägid psühhiaatrit oma toast väljumas. Ja siis nägid nad kahte enda poole suunatud P90 automaati. Ja siis kuulsid nad laske.
Kui neil vedas...
***
**
*
PS Maailm on ikka üks kummaline paik küll. Juhtuvad siin igasugused asjad. Ühest sellisest lugesin uudisest :
http://uudised.err.ee/index.php?06183700 ... ja siis kirjutasin ülal oleva loo... See küll hetkel toimetamata ja/või üle vaatamata, aga kurat teab, kas sellises maailmas ongi aega kõigiks pisiasjadeks.
Ei ole ju normaalne, kui lähed psühhiaatri juurde, sest sul katus sõidab. Ja abi osutamise asemel laseb ta su maha :) Lahe!!!
