teisipäev, 16. veebruar 2010

Tõdemus

*
Kahjuks on lood küll sedamoodi kujunenud, et liigun natuke Internetist eemale ega saa seetõttu ka mõnda aega siia blogisse kirjutada. Et aga mitte palju tühja ruumi jätta ning et blogi ikka elus ja selle väheste lugejate huviorbiidis püsiks, olen andnud autoriõigused mõnele oma lähemale sõbrale ja/või tähtsale inimesele.

Miskipärast olen ma veendunud, et nende kirjutamisoskus on minu omaga täitsa võrreldaval tasemel ning ma ei karda lehe üldist kvaliteedi langust. Mnjah! Mitte, et see suurem asi oleks, aga ikka.

Mina tahan lihtsalt puhkust!

Lugupidamisega Teie,

W. Hocares

esmaspäev, 15. veebruar 2010

MSN

[22:31] W.: see vaikus...
[22:31] W.: süda kõrvades kaikus
[22:31] W.: pime öö , kus tähesära
[22:31] W.: palub, et ei läheks ära
[22:32] W.: palub, et sa jääda võiks
[22:32] W.: muinasjuttu, mille lõid
[22:33] W.: olles lihtsalt see, kes oled...
[22:33] W.: loodan, tagasi et tuled
[22:33] W.: tagasi me salajuttu,
[22:34] W.: öösse, hommikusse uttu

pühapäev, 14. veebruar 2010

Head "armastajate päeva"! - "Bitter Wine" by Bon Jovi

Hoiatuseks!!!

Kes ei viitsi lugeda mu järjekordset depressiivset teksti, siis valige oma brauseri lemmikute alt mõne teise lehekülje aadress, mida vaadates saate omale naeratuse näole ning ei pea mu virisemisele mõtlema. Ja kui teil ei ole mõnda naljakat lehte, siis palvetage, et oskate inglise keelt, sest järgmine link on inglise keeles. http://short-funny-jokes.com/
Mul on täiesti poogen!

*

Ühes käes klaas punase veiniga, teises suur kogus kimpuseotud purunenud unistusi, istun aknast paistva päikese silmipimestavas valguses laua taga ja mõtlen. Juba viiendat tundi. NB - päikese mainimine oli vajalik, et põhjendada seda, miks ma kannan toas istudes viimast paari Bulgaariast ostetud päikeseprille.

Ja tunnid lähevad. Mitte, et põhjuseks oleks vaid tänane kuupäev, et ma nii down olen, aga oma osa on ka sellel. Tegelikult on kõik viimased päevad olnud selline hüppame-Tabasalu-pangalt-alla-tunne. Tundeid ei saa aga alati kuulata ja seepärast ei ole ma veel ka bussipiletit ostnud ega hääletama läinud. Tunded võivad eksida.

Windows Media Player'is on repeat'i peale pandud Bon Jovi lugu, mille pealkirjaks on meie armsas emakeeles "Kibe vein". Selle meeleolu vastab praegu täielikult minu omale ja sama kehtib ka mõtete kohta. Kiirtõlget tehes on seal mingi rida, mis ütleb, et see, mis kunagi tundus püha veena, maitseb praegu kui kibe vein. Ühe sõnaga - sucks! Praegustesse meeleoludesse ülekantuna võiks seda mõista nii, et elu, mis kunagi tundus nii laheda, väärtusliku ja elamisväärsena, tundub praegu kui mitmekümne tuhandene saja aastane kvaliteetvein, mille pudelit väga tähtsa sündmuse puhul avades avastad, et ei suuda seda äädikalõhnalist saasta isegi klaasi valada. Ülekiidetud, ületähtsustatud - sa ei hooli ja valad selle tualetist alla. Lootes, et makstud varanduse eest saadud ambroosia suudab vähemalt sinu peldiku bakteritest puhtaks teha.

Vaatan seda unistuste kimpu, purunenud unistuste kimpu...

Päike pimestab.

Hetk kaob ja tuleb uus.

Sisemus valutab.

Siin, selles samas hetkes seistes vaatan selja taha, et näha, mida olen ma teinud ning millest mööda ja üle oma elu jooksul läinud. Palju, palju erinevaid inimesi, mitmeid selliseidki situatsioone, millest tavalist elu elav inimene isegi võib-olla mõelda ei oska. Selliseid asju, millest loetakse raamatutes. Selleks ju kirjanikud ongi, et luua elu, mis on natuke teistsugune, raamidest väljas.

Kahjuks pole ma aga hea kirjanik.

Hea kirjanik on selline, kellel on kujutlusvõime, mida kasutades suudab ta kõik need seiklused ja sündmused pastakast (või kaasajal pigem klaviatuurist) välja imeda, et lugejad saaksid siis lugedes suuri silmi teha ja mõelda toimuva tegelikku võimalikkusele. Siin võib vahemärkusena öelda, et kui lõpetasin hiljuti Frank Herberti "Düüni"-sarja viimase, viienda raamatu, siis ajasin küll silmad punni, et äge! - milline fantaasia!

Mina ei ole aga hea kirjanik. Olen keskpärane inimene, kes tänu meeletus koguses tehtud harjutustööle on suutnud natuke omandada kunsti, kuidas erinevaid sõnu enam-vähem loetavalt kirja panna. Fantaasiat, kujutlusvõimet on mul aga loovate kunstide jaoks tühiselt. See puudutab ka joonistamist, millega olen õppinud pliiatsiga kopeerima suhteliselt hästi, aga oma peast ei suuda ma vist isegi kärbest joonistada.

Siit ka mu elu mitmekesisus. Soov palju, hästi ja huvitavalt kirjutada (võimalik grafomaania) on ajendanud mind elama raamidest väljapoole jäävat elu. Ning jah - tänu sellele mul on, millest kirjutada. Vähemalt oli mingi aeg tagasi. Aga erinevalt headest kirjanikest, kes kirjeldatava oma peas läbi elavad/elasid, pean mina maksma ka oma läbielatud tegude tagajärgede eest.

Ja ma maksan. Ja veel kuidas!

Reaalse elu raske koorem pidevalt kukil, püüan ma veel naeratada ja uskuda neisse ideaalidesse, mis peaks inimest edasi viima. Ja - fuck! - inimesed usuvad mu naeratusi, isegi teades osakest sellest koormast, pidades mu naeratuste olemasolu minu tugevuseks. Kui rängalt nad eksivad!!!

Olen avastanud, et kui mul oleks piisavas koguses raha viina ostmiseks, siis oleksin juba ammu täiesti põhjajoonud alkohoolik, kes kusagil Viru väravate juures möödakäijate - jah, võimalik, et ka teie - suunas abipaluvalt oma peopesa sirutaks. Aga mul ei ole seda raha, seega ei saa ma ka alkohoolikuks hakata, aga ilma alkoholi tuimendava mõjuta ei suuda ma minna teiste inimeste nähes pudeleid korjama. Mis tõenäoliselt kindlustaks mulle suurema ja stabiilsema sissetuleku, kui mul on see praegu...

Ja kõike seda teades jätkub mul veel vahepeal jultumust, et imestada tõsiasja üle, miks inimesed ei usu enam minusse. HAA!!! ma ei usu endasse juba ammu, miks peaks siis seda tegema veel inimesed, kes on mu elu näinud aastaid.

Kõrvalepõikena tuli mõte, et võib-olla just seepärast meeldis/sobis mulle suvine Bulgaaria tööots reisisaatjana. Igal nädalal olid uued inimesed, kes ei teadnud minust mitte midagi ja võib-olla just seepärast sain ma ka selle tööga suhteliselt hästi hakkama. Hetk, nädal, harva kaks - see oli kõik, mille nimel oli vaja end vormis hoida ja - ma loodan! - need inimesed lahkusid positiivsete mälestustega minust. See viiv oli liiga lühike, et näha neid suuri miinuseid minu võltsnaeratusega maski taga.

Miks ma seda teksti just täna kirjutan?

Tegelikult tahtsin ma seda kirjutada juba möödunud ööl, umbes kella kahe paiku, aga ma olin siis nii neetult unine, et ei viitsinud enam arvutit tööle lülitada. Ja nii juhtuski, et selle kirjutamine sattus keset sõbrapäeva. Shit happens!

Kes on sõber?

Sõber on keegi, kellega sa saad alati rääkida, kui sul on raske, kes rõõmustab, kui sa oled õnnelik, kes pakub oma toetavat õlga, kui sa oled libastumas, kukkumas.

You wish...

laupäev, 13. veebruar 2010

Talveöös

Öö. Vastu laupäeva. Kell tiksub juba uue kuupäeva teist tundi, ent ma ei maga veel. Jalutan mööda lund täis tuisanud aleviku lahtiajamata tänavaid, kus lumi ulatub mõnes vaalus isegi üle põlve. Õnneks praegu ei tuiska, tuul teeks praeguse paarikümnekraadise külma muidu täiesti väljakannatamatuks. Praegu veel kannatan. Suu ja nina salli varju tõmmanud, heidan vahel pilgu ülal pea kohal säravaile tähtedele.

Vaatan ja tunnen, kuidas pisarad ripsmeil jäätuvad. Tähed. Nii kaugel. Per aspera ad astra. Ikka veel. Käed taskus, müts silmini tõmmatud, suman läbi lume. Tühjus taskutes, tühjus peas. Kerge on minna - nii kerge, et ei tahakski peatuda. Lihtsalt kõnniks.

Kõnniks, kuni aleviku kõige pikemat tänavat valgustavad laternad lõppevad, jättes edasise vaevuaimatava, kõrgete kuuskede vahele kaduva rajakese vaid tähesära ja lumekuma aimata. Tumedad varjud valges lumes. Astun. Keegi on siit juba käinud. Ammu, sest üksik jäljerida on peaaegu kadunud viimaste päevade lume alla. Kuhu see viib?

Meenutused. Mälestused. Ei ühtki elumaja eespool. Ju siis mõni üksik loodusesõber, kes on käinud päeval talvist metsa imetlemas. Aga öösel? Vaevalt, et siin keegi teine öösiti käib.

Jah - kui ei pöörakski ringi ja astuks sellele pimedale metsarajale ning kõnniks, kõnniks, kõnniks, kuni kõndida saab. Lihtsalt selleks, et näha, kui kaugele ma minna jõuan. Kilomeeter? Viis? Kümme? Kakskümmend viis? Praegu, siin, seda kollakat valgust andvate laternate all ei oska ma midagi arvata. Kunagi, kusagil keegi ütles, et you never know how far you can go without going as far as you can go. Ja nii ma mõtlengi, kus on see viimane piir, kust edasi minna ma enam ei jõuaks.

Seni on kõik varem arvatud piirid osutunud väärateks; alati on veel jätkunud jõudu, et paar sammukest edasi astuda, kunagi ei ole veel ette tulnud olukorda, kus ettekerkiva seina tõttu oleks pidanud oma suuna ära muutma. Isegi kukkudes. Jah, isegi kukkudes... Isegi kukkudes - kõrgelt ja valusalt ja end väga kõvasti ära lüües - isegi siis olen end püsti ajades avastanud, et hoolimatult ringi veheldes saab isegi täiesti põhjas olles ikkagi üle järgmise serva kukkuda ning veelgi sügavamale langeda.

Eelviimane tänavalatern. Juba paistabki taamal tume metsamüür. Kas ma lähen? Kas julgen minna ja vaadata neid tegelikke piire? Piire, milleni jõudes lõppeb ramm, kui ei jätku enam raasugi jõudu, et end kasvõi edasi lohistada? Kui jääd lamama värskelt sadanud lumele, kui jääd ootama, et järgmine värske lumi mässiks oma puhtasse, valgesse, külma pehmusse juba kangeks tõmbunud keha...

Siin, viimase tänavalaterna all hetkeks seisma jäädes tuleb teha otsus.

***

Tagasi tuppa jõudes ja laua äärde jõudes toetan pea kätele. Tühja pea ja olematute mõtete raskus on meeletu. Kummaline on aduda, et mõtete puudumine teeb elu nii keeruliseks. Kunagi arvasin teisiti - et liigne mõtlemine teeb kõik raskeks. Ei tee. Mõtlemisvõimetus teeb.

Lülitan arvuti tööle, vaatan läbi akna paistvaid laternaid ning mõtlen, kas mul üldse tekib kunagi julgus, et otsustaval hetkel mitte tagasi pöörata. Kas jätkub mul kunagi tarkust, et saada aru oma elus valitsevate illusioonide kaduvusest? Hetkel mul seda ei ole. Kujutluspildid - nii elust kui tulevikust - näivad nii reaalsete ja käegakatsutavatena, et juba ma tõstangi oma peod nende poole, haarates taaskord tühjust.

"/.../
I lost all faith in my God, in his religion too
I told the angels they could sing their songs to someone new /.../"

Usku on vaja, usk aitab püsti seista, aitab edasi minna.

"/.../
I lost all trust in my friends
I watched my heart turn to stone /.../"

Kiviks. Talvekülmaks kiviks.

"/.../
I'll face the night and I'll pretend
I got something to believe in /.../"

Mitte ainult öösel. Mitte vaid öösel, vaid ka päeval, päikese heledas valguses julgen ma alal hoida valet, et mul on veel, millesse ma võin uskuda.

Isegi liivale ehitatud sarad näivad mu elu alal hoidva usuga võrrelduna vallutamatute kindlustena.

Kuulan siin Maksim'i ja mõtlen. Vaatan kollakat valgust eemal tänaval, aiman aknatagust külma ja jäätun.

Kristalseks, liikumatuks kujuks.

reede, 12. veebruar 2010

Bon Jovi - Something To Believe In

I lost all faith in my God, in his religion too
I told the angels they could sing their songs to someone new
I lost all trust in my friends
I watched my heart turn to stone
I thought that I was left to walk this wicked world alone

Tonight I'll dust myself off
Tonight I'll suck my gut in
I'll face the night and I'll pretend
I got something to believe in

And I had lost touch with reason
I watched life criticize the truth
Been waiting for a miracle
I know you have too

Though I know I won't win
I'll take this one on the chin
We'll raise a toast and I'll pretend
I got something to believe in

If I don't believe in Jesus, how can I believe the Pope
If I don't believe in heroin, how can I believe in dope
If there's nothing but survival, how can I believe in sin
In a world that gives you nothing
We need something to believe in

If I don't believe in Jesus, how can I believe the Pope
If I don't believe in heroin, how can I believe in dope
If there's nothing but survival, how can I believe in sin
In a world that gives you nothing
We need something to believe in

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Kalameestest...

Kui kõike ümbritsevat negaiivsust mitte arvestada, siis on uus aasta alanud suhteliselt positiivselt. Aastatepikkune võitlus on lõpuks ühele poole saanud ning hetkel peaksin ma kuuluma võitjate poolele. Kindlasti eksisteerib võimalus, et mingil hetkel võib tulla selline ootamatu tagasilöök või varirünnak, aga vähemalt praeguseks on pea kaheksateistkümne aasta pikkune sõda raugenud ja ma ei suitseta enam.

Juba seitse neetud päeva :)

Tegemist ei ole mingi uusaastalubadusega, kuigi see oleks nii nunnu, pigem tuli kopp ette. Ikka päris korralik ekskavaator kohe. Ja kindlasti ka rahaline võit, mis asja juurde käib...

*

Miks aga kalameestest? Mõte tuli seoses ühe ütlusega, kui ma täna Tallinnasse sõites mütsi silmadele tõmbasin ja oma kaassõitjaid täiega ignoreerida üritasin.

"Anna näljasele õng, mitte kala."

Või midagi sarnast - who cares?

Hea soovitus, mida nii sageli meelde ei tuletata ja praegugi on mu elus millegi sarnasega tegu. Püüan leida õnge, sellist suhteliselt odavat, aga ikka pakutakse mulle kala. Lesta ja forelli ja haugi ja puha. Õnge aga ei saa - mis sest, et kala kilohind on kolm korda kõrgem kui selle näruse õnge maksumus. Vist ei usuta mu kalapüügioskustesse...

Jah - ma ei ole võib-olla suuremat sorti kalamees (sellekohalise märkuse olen isegi oma CV'sse lisanud), kuid elamiseks vajaliku toiduse saan ma kohe kindlasti kätte. Võib-olla ei saagi ma kohe alguses selle viletsa õngeraasuga hakata forelle ja hauge taga ajama, ent mõne ahvena, särje või rääbise saan ikka konksu otsa ning sellest piisaks. Mis üle jääks, müüks maha ja investeeriks tulevikku, mil juba oma kogutud kalaraha eest spinningu osta saaksin ning alles siis suunduksin hauge lantima. Või forelle (kuna ma vilets kalur, siis ma tegelikult ei tea, kas landiga saab forelle püüda). Või haisid endid, kui tekib finantse juba isikliku jahi ahtrisse kinnitatud harpuuni või millegi muu taolise jaoks.

Praegu oleksin rohkem rahul enda püütud ja praetud ahvenaga (kas neid praetakse üldse?), kui võõrsilt saadud forellifileega.

Selline see elu juba kord on. Õnge omades saaksin ma söögiga arvestada iga päev; fileesid ja suitsulestasid peaksin aga iga kord uuesti küsima. See aga imeks täiega!

*

Praegu aga kala ja suitsu või suitsukala jutu juurest ära ja kartuleid koorima, et koori närida...

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Surematusest

Ei ole veel surnud, üldsegi mitte, aga kirjutada ka midagi ei oska. Elu on nii neetult keeruline, et pea on igaks õhtuks (st varahommikuks, kui ma tavaliselt magama lähen) täiesti pulki täis ja ilusad unenäod on ainsaks lootuseks, mis võivad neid pulki natuke väiksemateks hekseldada.

***

Polaaröö. Täpselt selline tunne on oma igapäevast elu elades. Ainult pimedus on kõikjal mu ümber ja ainsateks valguskiirteks selles öös on mu enda lootustest süüdatud väikesed kalmuküünlad, mis midagi nähtavamaks küll ei tee, ent samas ei lase need ka täielikult pimedusse ära uppuda. Juba mõne meetri kaugusel on kõik teetähised täiesti nähtamatud ja nii ma kahtlengi, kas neid üldse kunagi eksisteerinud on. Vist ei ole - tundub enamuse ajast.

Kõmbin pimedas, otsmik täis muhke, saadud mis on neist alalisist kokkupõrgetest pahklike takistustega, mis oma raudkõvadusega alati just selles täiesti vales kohas pimedusest välja ilmuvad.

***

"Kus on nüüd need sõbrad, kes on alati valmis tulle sööstma?" küsiti minult mõned päevad (või olid need nädalad?) tagasi.

Ma ei tea - laiali mööda maailma, ma arvan. Laiali mööda maailma arvates, et mul on kõik hästi, sest nii raske on neile järjekordselt tõdeda, et see üks ja sama vana jama on mind järjekordselt põlvili surunud. Laiali mööda maailma, kus ei ole polaarööd, kus on polaarpäev, kus alati särab päike ja kõik on nii ilus ja soe ja värviline.

Ja mida aeg edasi, seda vähem jääb hinge tunnet, kas üldse on olemas selliseid tulesid, kuhu söösta tasuks. Kätega silmi varjates läbi lõkkest tõusvate sädemete jalutada, see on üks asi, aga otse tulle kõndida - see on hoopis midagi teistsugust.

***

Tunne, et lisaks enda elu rikkumisele hävitan ka teiste omi. Jah - kunagi ma tegin seda. Teadlikult ja ilma süümepiinadeta. See tundus lahe.

Nüüd aga - just nüüd, kui ma seda kõige vähem tahan, siis tundub, et olen enda põhjatusse kiskuva ankru külge aheldanud ka teised. Neid, keda ma kõige enam sooviks saata pinnale, troopika sooja ja muretusse päikesepaistesse.

Nende ahelate võtmed... Jah - need on mul olemas, kuid ma ei julge neid ahelaid enam ka omakasupüüdmatult avada, sest tean, kui sügavale on see ankur juba vajunud ja ma ei ole kindel,
et sellest ankrust vabanenult jõuaksid need kallid inimesed sellisesse paika, kus nad oleksid õnnelikumad, kui nad olid seda varem, enne minuga kohtumist.

Ja nii me heljumegi selle kottpimeda polaaröö külmas sügavikus teadmata midagi oma järgmisest suunast. Üles? Või lõplikult alla?

Alla? Alla anda? Seda soovi ei ole küll veel pähe tulnud, kuigi kõik ettekerkinud takistused näivad olevat tekkinud vaid sellel ühel eesmärgil.

Mitte veel...

***

Karma... Veel midagi paari päeva tagusest vestlusest. Et kõik see, mille pärast ma kunagi nii ülbe ja isekas olin, kõige selleta pean ma praegu hakkama saama. Et kõik on tasakaalus.

Ma ei tea.

Maybe...

***

Väljas on ilus talv. Lihtsalt muinasjutuline.

Kui vaid saaks selle muinasjutu tagasi ka enda ellu...

pühapäev, 8. november 2009

Sõber

juba teismeliseajast tean
ja tunnen läbi-lõhki sind
parimaks ma sõbraks pean
ei ole iial reetnud mind

ja olnud toeks, kui koorma
raske selga sättinud on elu
ning juhtus siis, kui noor ma
mul ravisid ka hingevalu

me läbi nelja aastaaja
nüüd käinud palju kordi koos
tallund kõvaks ühtse raja
sa kirjas minu eluloos

hallipäisena nüüd kodutrepil
ma mõtlen -
sa iialgi ei ole kitsi
oma elu, sinuga ma lepin
võtan veel sind ühe pitsi

Mitte, et...

*

Mitte, et ma ootaks hommikut
päikesetõusu ja valgust
ärkamist
uue päeva algust

mitte, et ma ootaks
kõndides sulaval lumel
öös, mis on tühi
ja nii tume
nii tume

mitte, et ma teaks
mitte, et ma peaks
ent ikka
jalgu siin pimedas öös
edasi vean

mitte, et ma oleks ärkvel
vaid sinu pärast
need öised tunnid mõned
mitte, et sa oleks ära
mitte, et ma ootaks

sinu kõnet

laupäev, 7. november 2009

Mure

*

"Hei, Nick!"

Nick, täisnimega Nicholas Springfield, vaatas hüüdja poole. Juba enne, kui tema pilk ligisörkival Andrew'l peatus, teadis ta juba tolle hääletooni kuuldes, milline tuju sõbral on. Reibas hääl üritas varjata sõbra hingel lasuvat muret, ent see reipus ei petnud Nicki. Ja Andy teadis seda. Nicki kõrvale jõudnud, aeglustas ta tempo nende tavalise kõndimiskiiruseni.

"Lähed Darnalli?" päris Andy pärast mõneminutilist vaikust, mille vältel mehed olid jõudnud au anda kahele kolonelile ja ühele kolonel-leitnandile. Nick noogutas vaevumärgatavalt. "Rohud ei aita?"

"Ei, aga ma tahan oma une korda saada enne, kui ma koju lähen. Claire saab veel aru, aga Mandy..." Õrn naeratus ilmus korraks mehe karmile näole, kui ta oma naist ja nelja-aastast tütart meenutas. Andy patsutas sõpra õlale.

Sõnu polnud vaja. Koosoldud nädalad ja kuud nii Afganistaanis kui Iraagis olid kahe leitnandi vahelise mõistmise teinud peaaegu täiuslikuks. Oli aegu, kui rindejoone taga luurel olles ei saanud nad päevade kaupa sõnagi valjult väja öelda, kuid ometi olid siiski toimunud pikad hääletud vestlused. Nad teadsid, kuidas teine mõtleb ja sellest piisas.

"Ometi räägitakse, et Samuels on üks parimaid meie tegevteenistuse spetsialiste selles valdkonnas. Ega ta muidu siin poleks," arvas Andy.

Pool aastat ei olnud nad enam ühelgi operatsioonil käinud ning see vaikne olesklemine oli sõbra tavalisest jutukamaks teinud, märkas Nick. Ent ometi oli tal õigus. Major Samuels ei töötaks riigi suurimas sõjaväebaasis osakonna juhatajana. Ent siiski ei olnud need kümned visiidid Nicki olemist paremaks teinud.

"Tuled sisse ka?" päris Nick, kui nad haigla peaukse juurde jõudsid. Andy noogutas.

"Ma ootan koridoris. Lootuses, et Elsa mööda jalutab," irvitas sõber, libistades silmadega üle peaukse kõrval oleva sildi.

Darnall Army Community Hospital.

Õnneks oli major Samuels oma kabinetis ja üksi. Tal poleks olnud tuju pikalt oodata, mõtles Nick, kui ta psühhiaatri uksest sisse astus.

Hetkeline valveseisang, siis osutas major mugavale tugitoolile kohe teisel pool tema suurt töölauda. NIck võttis seal istet, tundes kerget ebamugavust. Major vaatas talle otsa.

"Mitmes kord see teil siin on, leitnant?" küsis ta ootamatult.

Nick tardus. Keskealise majori küsimus oli erinev tavalisest, kui tunti huvi tema enesetunde vastu. Seekordne küsimus oli... teistsugune. Ta nihutas end toolis, et end mugavamalt tunda, mõtles natuke neile möödunud visiitidele ja pööras pilgu akna poole.

Eemal väljakul paistis rühm operatsioonile minejaid. Taaskord Iraak, meenus Nickile ja läbi kuuldud kõnekatkete jõudis temani ka mälestus lausest, kus major Samuelsi mainiti samuti minejate seas. Loomulikult - Iraak ei olnud parim koht töötamiseks. Kuigi üldine olukord oli rahulik, leidus siiski mässulisi, kes ei suhtunud soosivalt võõrvägede kohalollu. Toimus intsidente ja seepärast oli loomulik, et lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel.

Paar aastat tagasi, kui ta ise oli Iraagis teenistust lõpetamas, suhtus ta üleolevalt kõigisse, kes pakkusid talle füüsilise meditsiini kõrvale ka emotsionaalset esmaabi. Oli ta ju aastaid end selleks tööks treeninud. Hästi treeninud, sest ükski neist kordadest, kui ta mõnel rätipeal oli hääletult kõri läbi lõiganud, talle öösiti unedesse ei ilmunud. See oli loomulik - selleks oli ta valmistunud.

Ent Iraagist naastes, poolteist kuud pärast rahulikku elu kodumaal, hakkasid Nickil korduma unenäod iraaklaste ja afgaanide lastest, kõigil masendunud ja lootusetud pilgud nagu Nick oli neid näinud lastel, kes seisid oma vanemate laipade kõrval. Lihtsalt seisid, ilma ühegi pisarata.

Need lapsed, nende pilgud olidki viimaste kuude jooksul olnud Nicki öised kaaslased. Ei tilkagi verd. Vaid lapsed ja silmad.

Nick ajas end sirgu.

"Ma arvan, et kakskümmend kuus korda, major," vastas ta häält rahulikuks sundides.

"Hmm..." Major tõmbas käega üle oma hõrenevate juuste, libistades silmadega üle Nicki toimiku avatud lehekülgede. "Ja ükski neist neljast ravist pole probleemi isegi kergendanud. Ei, see ei ole küsimus, leitnant," lisas Samuels ruttu, kui märkas Nicki suud avavat. "Võib-olla tuleks teil loobuda aktiivsest teenistusest, ent ma tean, et te olete selle vastu. Armastus kodumaa vastu, kohusetunne ja kõik see muu jura hoiab teid relvil."

"Major." Nick oli nende sõnade peale kangestunud.

"Jajah. Ma tean küll. Ma tean, mida teie operatsioonid endast tegelikult kujutavad," muigas Samuels. Natuke sarkastilisemalt kui tavaliselt. "Teid painavad lapsed ja nende silmad, ent te suhtute täiesti normaalselt nende vanemate tapmisse ja vägistamisse. Ei ole neid kokkusurutud rusikaid vaja, leitnant. Selleks te oletegi. Selleks teid siin treeniti. Te ei ole esimene, kes siin minu juures oma muresid kurdab. Ma tean, mis seal toimub, kuigi ma pole veel ise ühelgi missioonil käinud. Ma tean." Samuels võttis laualt pooliku tassi piimakohviga ja vaatas seda pikalt enne, kui sealt väikese lonksu võttis. "Ja nii huvitav, kui see ka ei tunduks, ei ole keegi teist mulle veel rääkinud, et teid häiriks see, kuidas te neid inimesi seal tapate või alandate. Ei - teid häirivad pisiasjad. Teie mõistus on juba niisuguseks kujundatud, et need tegevused peavad normaalsetena näima. Tegelikult on aga nii, et mõistus saab toimuvast õigesti aru, kui nende sisseõpitud blokeeringute pärast peab leidma uued väljundid. Lapsed, silmad, purunenud majad, surnud koerad-kassid - mida iganes."

"Mida te sellega öelda tahate, major?" vaatas segaduses Nick majorit.

"Tegelikult on mul teile hea uudis, leitnant Springfield. Pärast seda, kui ma teada sain, et lähen ise ka Iraaki, käisin ma veel viimasel erialasel nõupidamisel. Seal olid kohal päris mitmed kolleegid, kes igapäevaselt puutuvad kokku missioondelt tagasitulnutega. Pärast kõnede ametlikku osa istusime nendega eraldi maha, et arutada sedasama probleemi, mis teidki vaevab, leitnant, ja ma arvan, et leidsime lõpuks ühe teoreetiliselt üsna efektiivse ravimeetodi. Ma arvan, et see peaks teie painajate puhul aitama." Samuels vedas sõrmega mööda Nicki toimikut, uurides tähelepanelikult paari allajoonitud lõiku ja avas siis sahtli.

"See on hea, sest ma lähen kahe nädala pärast koju. Kahekuulisele puhkusele," sõnas Nick kergendust tundes ja nõjatus lõpuks tugitooli seljatoele. "Mis ravi see selline on?"

Sahtlist majori kätte ilmunud püstol kerkis Nicki peaga samale kõrgusele.

"Tina," vastas psühhiaater flegmaatiliselt ning vajutas päästikule. Hämmeldunud ilme näol, kustus elu Nicki silmades. "Aga ma ei arva, et see oleks sinule hea." Major Samuels suunas püstoli uksele. Ta oli hoolikalt tutvunud leitnant Springfieldi toimikuga. Kui uks avanes, vajutas ta veelkord päästikule. Andy, toimiku järgi Nicki lahutamatu kaaslane, vajus tagasi koridori sama hämmeldunud ilmel kui tema sõber tugitooli mõned hetked varem.

Psühhiaater asetas püstoli lauale ning asetas selle kõrvale varem valmis kirjutatud kirja. Siis võttis ta sahtlist kaks käsiautomaati ja tõusis. Kindlal sammul astus ta ukse poole, kuulates koridorist kostuvat häältemüdinat.

"Või teda hirmutavad silmad! Häh!"

Major Samuelsi kabineti poole jooksvad inimesed nägid psühhiaatrit oma toast väljumas. Ja siis nägid nad kahte enda poole suunatud P90 automaati. Ja siis kuulsid nad laske.

Kui neil vedas...


***
**
*

PS Maailm on ikka üks kummaline paik küll. Juhtuvad siin igasugused asjad. Ühest sellisest lugesin uudisest : http://uudised.err.ee/index.php?06183700 ... ja siis kirjutasin ülal oleva loo... See küll hetkel toimetamata ja/või üle vaatamata, aga kurat teab, kas sellises maailmas ongi aega kõigiks pisiasjadeks.

Ei ole ju normaalne, kui lähed psühhiaatri juurde, sest sul katus sõidab. Ja abi osutamise asemel laseb ta su maha :) Lahe!!!