Kevadest...

Suvine puhkus on asi, millest ma ei tea juba ammu midagi. Suvel mittetöötamisest küll, aga just töölt puhkusele minekust vist mitte. Viimati oli see vist 2008, kui suve alguses-kevade lõpus sai võetud paar vaba nädalat, et päikest võtta, puhata ja mängida.

Praegu, sellel suvel midagi sarnast ei paista. Ma ei tea, kas tegemist minu jõudukoguva apaatiaga kõige toimuva suhtes, ent vähemalt hetkel ei paista ma sellest isegi hoolivat. Midagi on valesti - nõnda ei ole ju normaalne tunda. Tahaks nii väga öelda "mis iganes", aga ma proovin ennast parandada ja olen vait.

*

Eile töölt koju jalutades lugesin üle pika aja teiste kirjutatud asju. Mitte, et oleksin midagi uut leidnud, aga vana tuttava küll. Malcolm Lincoln (see originaalne, kelle nime mingi tundmatu bändike teadmatusest ära varastas) peab päris huvitavat filme arvustavat paigakest ning teinekord on väga mõnus head sõnaseadmist lugeda. Kusjuures - mida aeg edasi, seda paremaks tema stiil läheb. Harva käingi ma seal vaid ühel põhjusel: korralikuks nautimiseks on üks tekst liiga lühike ja seepärast lasen ma alati natuke aega rasva koguda.

*

Kirjutamisest üldse...

Tavaliselt on kevad olnud see aeg, kui minu kirjutamissoov on tavalisest suurem. Praegu on aga kevad juba alanud ja kirjutanud ei ole ma tegelikult si***gi. Seega kevaded erinevad. Võimalik isegi, et huvi kirjutamise kui väljendusviisi vastu hakkab lõplikult kaduma. Nagu ei olekski enam midagi öelda.

Kahju...

Elus Exceli pilgu läbi

Sellise graafiku sain valmis möödunud öösel, kui tekkis soov saada nö matemaatiline ülevaade oma elust. Abiks oli Excel ja aluseks elus toimunud olulised emotsionaalsed ja finantsilised sündmused, mis on mulle kõige tugevama jälje jätnud. Hindamisskaala oli lihtne - kõige positiivsem 100 punkti ja negatiivseim -100.

Kindlasti ei meenunud mulle kiiruga kõik sündmused, sest muidu oleks antud graafik tunduvalt sakilisem tulnud, ent arvan, et üldine joon oleks ikkagi enam-vähem sama kuju säilitanud.

Huvitav vaadata :)

PS Huvitav oleks teada, millised näevad välja teiste inimeste graafikud

Messilt reaalsusesse ehk Top Geari amatöörid

Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas suur turismimess, kus ka meie ettevõte esindatud oli. Hoolimata jahedatest päevadest oli külastajaid üsna palju ning mess möödus edukalt.

Et kõik möödus plaanitust siiski paremini, siis sai nädala esimene pool natuke kergemalt võetud. Esmaspäevase õhtu veetsin nimelt mitu tundi järjest Top Geari uusi osasid vaadates. Küll kirusid saatejuhid autofirmasid, mis ei pane enam uutesse autodesse käsipidurikangi; küll kihutasid need kusagil Ameerikamaa teedel oma ilusate autodega ega väsinud neist rääkimast. Magama sain alles poole öö pealt.

Hommikul olin tööle jõudes veel üsna unine ja mõlgutasin mõtteid teemal, et varsti tuleks tööauto välja valida. Tagasihoidlikus pole aga kunagi minu juures eriti suureks plussiks olnud, seega vaatasin kohe lähima Silberi asukoha, et minna Mercedeseid üle vaatama. Loomulikult olin sealjuures parajalt ohmu ega pööranud tähelepanu detailile, kus ja mida vaadata saab.

Peterburi tee Silber Autosse astudes Mersusid ma ei märganud, küll jäid aga silma Chrysler 300 USA-variant (et see Ameerikamaa versioon oli, seda ma suure autospetsina muidugi ise ei teadnud, aga sellise info andis mulle müügimees) ja terve posu Jeepe. Maasturit ei olnud ma endale ametiautoks küll plaaninud, aga kuidagi läks jutt Chryslerilt ikka Jeepile ning 20 minutit hiljem ulatati mulle võtmed, et Grand Cherokeega proovisõidule minna.

Mis seal ikka - auto ju suur ja uhke ning miks mitte proovida. Juba päris mitu aastat ei olnud ma ühegi maasturi roolis olnud ning seepärast tegin esimesed kilomeetrid väga ettevaatlikult. Kui olin auto aga kontori juurde ära parkinud, siis tuli vaikselt ka enesekindlust juurde. Ajasin ruttu paar tööasja jutti ning juba natuke kiiremini sõites jõudsin Järve Silberi esindusse, kus pöörasin juba pilgu esialgu plaanis olnud Mercedeste poole. E-klass oli täitsa kena, kuigi ausalt öeldes meeldis mulle C-klassi nosu rohkem. Aga kuna olin peas juba jutu valmis mõelnud, siis pöörasin peatähelepanu ikka suuremale. Sealne müügimees soovitas kindlasti mõelda ka Mercedese ML maasturile. Lubasin mõelda ja leppisime kokku, et mõne tunni pärast saan proovisõidule minna E-klassi autoga ja järgmisel hommikul ML maasturiga.

Tagasi Grand Cherokeesse istudes otsustasin proovida, et mida see auto siis ka reaalselt teha suudab. Teadsin, et Amservi taha sõites jääb tee peale lõik, kus praeguse lumega on sõiduautoga suhteliselt võimatu läbi saada. Jeepi roolis sama lõiku läbides - ausalt - ei pidanud isegi rooli keerama. Minu arvamus autost tõusis.

Jälle hakkas aga töö kutsuma ning kontori poole sõites mõtlesin korraks külastada ka Lexust, sest minu eelviimases töökohas olid kõigil ülemustel Lexused - vist IS 250'd. Võib-olla just seepärast, aga võib-olla ka mitte, aga minu varasem arvamus Lexustest oli üsna madal. Ma polnud endale varem isegi ette kujutanud, et tahaksin sellist autot. Aga vaadata võib ju ikka.

Kuna E-klassiga oli aeg juba kinni, siis ütlesin ligiastunud müügimehelegi, et otsin midagi samast klassist. Kohe hakati tutvustama GS-seeriat. Autod olid kenad - eriti sümpaatne oli uute autode puhul see, et erinevalt paljudest teistest markidest oli Lexus muutunud natuke kandilisemaks. Pakuti ka proovisõitu, aga kuna mul oli juba pärastlõunane aeg kinni, siis ütlesin sellest esialgu ära.

Jälle kontor ning siis tekkis vajadus minna linnast välja Taistosse. Jeepile hääled sisse - kuradi mõnusad teised - ja teele. Julgust oli kogunenud ning linnapiiril lükkasin automaatkasti sportrežiimi ning vajutasin gaasi põhja. Mnjah!!! Naeratus oli kõrvuni.

Jeepi tagasi viies piilusin veel korra Chrysleri poole, aga suud lahti ei teinud. Istusin armsaks saanud Honda rooli ja tundsin end jälle koduselt. Midagi minule. Jeep oli hea, aga ma ei ole vist maasturiinimene.

Ja ma ei ole vist ka Mercedese-inimene. Sain lubatud E-klassi kätte ning sõitsin kontorisse, et jälle tööd teha. Kui kiired asjad olid tehtud, mõtlesin natuke linna peal ringi sõita. Ja 500 meetri pärast ühe veoki sabas Järvevana teele sõites tabasin osavalt üht löökauku, mis suutis ca 35-40 km/h kiiruse juures mõlemad parempoolsed rehvid lõhkuda. Hea, et auto soe oli, kuni ma puksiiri ootasin. Ja samas hea, et seisin, sest muidu poleks ma vastanud Lexuse müügimehe kõnele, kes pakkus välja variandi, et kui mulle päevased ajad ei sobi, siis võiks ma GS'i õhtul võtta ja hommikul tagasi tuua.

Kirusin siis puksiiri saabumiseni Savisaart ja imestasin samal ajal, kuidas ta ise enda Mersuga pealinnas liikleb. Või siis Kallase Siim, kellele minu käes olev auto pidi hommikul renti minema.

"Hmm!" mõtlesin ma endamisi, aga müügimehele ütlesin jah.

Puksiir tuli ja Silberi juures võtsin jälle Honda, et koju perele järgi sõita. Kahe autoga poleks ma saanud ju linnast tagasi tulla.

Lexuse esinduse juures ulatati mulle valge GS 350 võti, mille võis teoreetiliselt taskusse unustada, sest vaja ei läinud seda kordagi.

Ilus oli see auto küll - eriti puhtana! Lexuse kutt pakkus küll proovimiseks tagaveolist GS'i, ent kuna ma polnud ammu sellisega sõitnud (ja ammugi mitte sellise sellisega, millel sellele tagasillale läheb üle 300 hobujõu), siis valisingi ikka neliveolise.

Ellen hüppas kõrvale ning sõit võis alata. Kui Jeep oli mind oma kiirendusega hämmastanud, siis tagasihoidlik gaasivajutus Järvevana teel pani mind mõistma, et Lexuse süda on hoopis teisest klassist. Aga see oli ka loomulik - väiksem, kergem auto ikkagi.

Kodu juurest Katariina ja Oskar autosse ning suund Tabasalu poole. Esimeseks kiidusõnaks mitte minu poolt auto kohta oli kahepoolne kiitus keset armatuuri olevale kellale (Oskar ei kiitnud, sest ta ei märganud seda).

Kuna aeg oli õhtuselt tipptunnine, siis erilisi kiiruskatseid teha ei kannatanud. Lühikesed törtsud gaasi liigutasid auto lihtsalt nii kiirelt eessõitva auto sappa, et kiirenduse tunnet tekkida ei jõudnudki. Tabasalu Babybackis ampsasime kõhud täis (Ossu sõi kah!) ning suund Vääna poole. Kahjuks oli aga mingit paksemat sorti lund sadama hakanud ning jälle - ei mingit kiirust :( Pealegi oli Vääna-Jõesuult linna poole pöörates näha hulka vilkureid ja kahte teepeal kohtunud ning kortsunut autot, mis tasandas meie kiiruse edaspidiseks 60 km/h juurde. Ohutus ennekõike.

Hämmastav oli aga see, et kui ma raadio välja lülitasin, siis oli nii mõnus väljas ulguvat tuisku kuulata.

Kodu juures panin pere maha, et ka vennale autot tutvustada ja tema arvamust küsida.

Lilleküla staadion ja pikk Tehnika tänav seal kõrval. Tühi, sirge, värskelt sadanud lumega kaetud ja alt suhteliselt libe. Tasa-tasa ühte otsa, kerge liigutus sportrežiimi sisselülitamiseks ja gaas põhja. WTF?!?!?! Juba 130??? Pidur põhja... Hetkekski suunda kaotamata kiiresti seisma.... Ja seda kõike ainult kolmandiku sirge peal :O

Kui öeldakse, et mehed jäävad elu lõpuni poisteks, siis on ütlejatel õigus - minul ja Mariol oli kriips kõrvuni ja järgneva tunni jooksul see naeratus ei kadunud. Veojõukontrolli hea töö tekitas tunde nagu ei olekski talv ja tegelikult libedad teed.

Hommikul oli tunne, et ei tahagi autot ära viia. Lihtsalt sõida ja sõida ja sõida. Aga aeg jõudis kätte ning Lexus läks koju magama. Mina aga uue auto võtmete järgi.

Maastur peab olema maastur ja Mercedese ML mulle erilist muljet jätta ei jõudnud. Võib-olla seepärast, et lühikeseks plaanitud koosolek kestis tunni kauem plaanitust ning sõiduaega jäi väheks. Siiski jäi autost minu jaoks liiga mugav mulje ja liiga vähe maasturit.

Järgmiseks sain enda kätte Lexuse maasturi RX 450.

Hea, kena, tore - isiklikult tundus parem kui ML, aga ikkagi eelistaksin võimalusel Jeepi. Millega ma aga RX puhul tutvust tegin, oli hübriidmootor, millega on vähemalt linnakiirustel võimalik sõita väga ökonoomselt.

Kuna tööasju oli palju, siis ei tiirutanud ka sellega palju ringi, aga natuke ikka. Viisin auto peale tööd esindusse tagasi ja ütlesin ausalt oma arvamuse, et vähemalt Mersu ML ja Lexuse RX ei ole minu jaoks.

Vestlesime müüjaga autode omadustest, kui nägin, et salongi ette pargiti tumesinine GS, see, mis pidi olema tagaveoline.

Vaatasin siis müüjale suurte süütute silmadega otsa ning kümne minuti pärast vajutasin GS 450h START nuppu.

Võib-olla oli see saatus, aga kui ma samal ajal raadio käima panin, algas sealt Don Omar ft Lucenzo lugu "Danza Kuduro", mis eriti efektselt jäi mulle meelde filmi "Fast Five" lõpust. Keerasin heli kõvemaks. Kuna erinevalt eelmisest GS'ist oli sellest Mark Levinson Premium Surround süsteem (mis see on, ma ei tea, aga sound oli väga hea), siis tekkis tunne, et tahaks gaasi põhja vajutada. Ning see tunne ei olnud kadunud ka 18 tundi hiljem, kui ma täna lõunal auto tagasi viisin. (Danza Kuduro oli juba mälupulgal USB augus ja kajas ikka kõrvus)

Aga auto ise? Tagavedu kartsin asjatult, sest veojõukontroll ei lasknud ka libedal midagi juhtuda. Tagumik küll võbeles mänglevalt (mis oligi fun ja mõnus ja lahe ja nii edasi), aga kontroll säilis. Kiirendus jäi vähemalt libedal hoolimata enamatest hobustest neliveolisele 350le alla, aga kui õhtul parklas veojõukontrolli välja lülitasin, ei häirinud ka see enam. Liiga lõbus oli selleks. Isegi Katariina, kes pelgas alguses selliseid liigutusi, ei tahtnud pärast esimesi piruette enam roolist ära tulla.

Pool tundi enne auto äraviimist mõtlesin korra ka maanteel käia ja sealgi jäin sooritustega rahule. Okei - ka seal ei kadunud naeratus näolt.

Ning sellega üllatused ei lõppenud - tagasi linna kruiisides surfasin menüüdes ja avastasin, et kogu mu lõbutsemise keskmine kütusekulu oli napilt üle 10 liitri sajale. Seda 3,5 liitrise mootori ja 343 hobujõuga.

Põhjuseks seesama hübriidmootor, millel elektrimootor linnaliikluses suure osa enda kanda võtab. Ajalugu sirvides avastasin, et mina olin üks kulukamaid sõitjaid ja et sellega on võimalik sõita ka 5-6 liitrit sajale. Ning kui uskuda müügimeest, siis ainult linnas mõistlikult sõites saab 66 liitrise paagiga läbida natu üle pooleteist tuhande kilomeetri, sest gaasiga ettevaatlikult ümber käies on võimalik ühest linna otsast teise nii sõita, et bensiinimootor ei käivitugi.

Autovõtit tagasi esindusse andes tundsin, et ega enam ei soovi millegi muu rooli istudagi. Liiga hea oli see GS 450h.

Aga homme ootab juba Mercedese C-klass, 5. seeria BMW ja Audi S5, esmaspäeval A5 Sportback ja A7 Sportback ning teisipäeval BMW X6.

Kuigi kõik on head autot, on mul siiski tunne, et pean end kolmapäeval jälle Lexusega lohutama minema :) Lihtsalt niivõrd head muljed olid.

Nädalavahetusse

Suure hooga alustatud uus blogimislaine on üle elatud ja kaasa on see toonud kaks Delfis avaldatud lugu ning täiesti uue blogi, millest ma küll hetkel veel rääkida ei taha. Kuid eelreklaamiks nii palju, et loodan sellest välja kasvavat midagi suurt. Nagu ma loodan iga enda asja puhul. Ei - seekord on sellel tõesti potentsiaali, aga ma lihtsalt ei tea, kuidas ma oma ajaga toime tulen.

Veel üks tähtis asi uue kirjutamislaine puhul on see, et jõudsin üle väga pika aja Tunnelisse. Teadjad teavad.

Nüüd olen aga peale mõnenädalast haiguslehte tagasi tööle jõudnud ning see - hoolimata sellest, et olen tööl olnud ainult ÜHE päeva - on vähendanud kõvasti minu kirjutamisvõimalusi. Koju minnes tahaks ikka koos pere ja Oskariga ka olla. Ja tööl käies näen ma teda ärkvel olekus vaid hommikuti, sest koju jõuan juba siis, kui ta on oma öisele unele asunud. Jah - ta on juba nii tubli, et keerab end õhtul pool seitse kerra ja hommikul enne seitset ei tõuse.

Oskar tunnike enne ristimist

Sellises tujus on ta enamiku päevast :) Ja sellise näoga...

Igatahes loodame, et kõige selle tavaelus toimuva kõrvalt leian edaspidi aega ka kirjutamiseks.

Kuidas äratada rahvast?

Laupäeva öösel vastu pühapäeva tegin ma midagi sellist, mida ma varem teinud ei ole. Tegelikult küll kahte, kui nüüd üdini aus olla.

Esiteks: kell kolm vastu pühapäeva vaatasin ma poolteist tundi poliitikateemalist debatti ja ma nautisin seda esimesest viimase sekundini. Teiseks: ma maksin selle eest. Jah, ACTA, ma maksin esimest korda asja eest, mida ma internetist vaatasin.

Kolm päeva peale USA presidendikandidaatide esimest debatti toimus Washingtonis veel üks väitlus, mis äratas samuti suurt tähelepanu. Ühelt pool astus kõnepulti Bill O'Reilly, Fox News uudistekanali kõige mõjukam saatejuht ja mitme bestselleri autor. Talle oponeeris Jon Stewart, huumorile orienteeritud kaabelkanali Comedy Central saatejuht.

Kui Bill O'Reilly juhitav saade "The O'Reilly Factor" on tõsine poliitikat analüüsiv jutusaade, siis "The Daily Show with Jon Stewart" on pigem satiir selle parimas võtmes, kus terava kriitika alla satub peamiselt USA meedia ja poliitka. Seega on puutepunkt kahel mehel täiesti olemas ning juba üle kümne aasta on nad teineteise saateid külastanud, väideldes erinevate teemade üle.

Seekordne kohtumine nimega "The Rumble in the Air-Conditioned Auditorium" ("Rüselus konditsioneeriga auditooriumis") oli nende USA meedia kahe suure nime esimene avalik kohtumine kodupinnast eemal. Kuigi tegemist oli peamiselt showle üles ehitatud debatiga, oli selles väitluses enam sisu ja mõistlikke ideid, kui kahe ametliku presidendikandidaadi kampaaniates kokku. Sellised arvamusi on kostunud debatile järgnenud kommentaaridest internetis kui ka USA ajakirjandusest.

Igatahes oli selle debati vaatamine nauditav kogemus ja kui kellelgi on huvi selle kohta lähemalt lugeda, siis saab seda teha minu veebipäevikus.

Paari viimase päeva kodumaiseid uudiseid lugedes tuli antud debatt aga jälle meelde. Mitte, et nüüd oleks midagi plahvatuslikult uut toimunud. Ei - kõik on vana ja kuuldud, ainult nimed vahetuvad. Lihtsalt nüüd sain jälle asju natuke uuemas valguses näha.

"The Rumble" ei ole mu vaateid kuidagi muutnud, pigem on see mind taaskord üles äratanud ja tekitanud taaskord soovi ka enda arvamus välja öelda. Ja selliseid raputusi on vaja, sest see päevast päeva erinevatelt kanalitelt voolav valdavalt negatiivsemaiguline muudab sind lõpuks immuunseks ja apaatseks kogu ümberringi toimuva vastu. Jah, väga kahju on tunnistada, et meil siin armsas vabariigis ei ole enam inimesi, kes suudaks rahva vaimu äratada. Samas - võib-olla neid isegi on, aga vähemalt seni ei ole nad seda õiget väljundit leidnud, mille kaudu nad saaksid oma ideid efektiivselt edastada.

Vahepealse märkusena pean kohe ära mainima asja, mida mainisin ka oma eelmise kirjutise kommentaariumis - lisaks sellele, et ma ei kuulu ühtegi parteisse ega esinda ka neist kellegi huve. Minu arvamus, et rahvas võiks ärgata ja aktiivsem olla, ei tähenda mingil juhul üleskutset füüsilisele revolutsioonile.

Meie poliitilisel maastikul toimuv ja see, kuidas meie ajakirjandus seda kajastab, ei ole kindlasti päris see, mida tavaline eestlane endale oma riiki soovides ette kujutas ja see on põhjustanud meie ühiskonnas üldise rahulolematuse. Probleeme eraldi üles lugeda pole mõtet, sest neid on lihtsalt niivõrd palju ning erinevaid uudistekanaleid jälgides tundub, et nende lahenemise asemel tekib neid probleeme iga päev juurde. Kasvab rahulolematus, kuid kasvab ka üldine ükskõiksus. Delfi lugeja Kery kirjutas minu viimast artiklit kommenteerides, et ka kõikevallanud ükskõiksus (kasutas ta selleks küll idanaabrite väljendit) on protestivorm. Isegi, kui see on seda, siis on see kõige hullem võimalikest, sest ükskõikne suhtumine ei vii midagi edasi.

Samuti suurendavad need uued probleemid ja "meediaavastused" juba levinud klassiviha: kui keegi kirjutab arvamusartikli vaesemate inimeste elust, siis ilmub kohe terve ports neid, kes kukuvad vaeseid sõimama, et nad ise on oma halvas elus süüdi. Armsad, inimesed, alati ei ole. Meie riigis (ja tegelikult mitmes teiseski arenenud riigis) toimiv majandusmudel on teooriast väljaspool selline, et kõik ei saa heal järjel olla - alati on ka neid, kes ei ole nii hästi kindlustatud. Ning see ei ole kindlasti kinni inimeste enda soovides. Töötukassas või miinimumpalgaga tööl käijad ei ole kindlasti vaid eluheidikud - nende seas on ka hea haridusega inimesi, kes ühel hetkel lihtsalt jalgealuse kaotasid. Võib-olla osad ka enda pärast, kuid kindlasti on palju neidki, kellel endal otsest süüd ei ole. Neid lihtsalt ei vajatud enam ja uut kohta oli peale seda võimatu leida. Nii vajutigi. Ja päris kindlasti, armsad inimesed-kommenteerijad, ei ole kõik vaesuspiiril või sellest madalamal elavad inimesed joodikud, seega ei tasu selliseid üldistusi teha - enamus neist on täiesti korralikud inimesed, kellel koduarmastus on tugevam ellujäämisinstinktist, mis muidu ajaks neidki välismaale kergema või kui mitte sedagi, siis vähemalt muretuma elu peale küll.

Klassiviha kohta tahaksin küsida sama küsimuse, mille Jon Stewart esitas artikli alguses mainitud debatil: "Miks peetakse firmajuhti, kes kasutab oma äri elushoidmiseks ja edendamiseks ära riigipoolseid maksu- ja ettevõtlussoodustusi, targaks ärimeheks, aga inimest, kes näljast hoidumiseks kasutab sotsiaalabi teenuseid, miks teda nimetatakse saamatuks ja/või ebaõnnestunuks?" Kui tahetakse kritiseerida, siis tehku võrdselt seda kõigi ühiskonnaklasside suhtes ja tunnistagem, et enamus meie "edukaid" ärimehi on tegelikult ebaõnnestunud isehakanud, kes teenivad raha vaid selle tavalise, saamatu ja rumala maksumaksja poolt riigikassasse laekunud summade arvelt.

Kuidas aga ravida ükskõiksust, mis ongi üks peamisi ajendeid, mis pani mind käesolevat artiklit kirjutama?

Kindlasti ei ole selleks äratuskellaks need sotsiaalmeedias ja kommentaariumides kostuvad poolikud üleskutsed muutustele. Poolikud, sest neis kõigis on olemas kriitika praeguse kohta, ent puuduvad lahendused või isegi ideekillud, kuidas asi võiks tulevikus olla. Võib-olla tõesti on Reformierakond puusse pannud, ent mida teeksid need revolutsionäärid paremini? Võib-olla tõesti on Keskerakond Tallinna metsa poole suunanud, ent mida teha paremini? Ja isegi kui viia oma ideed, kui need peaks tekkima, valimisplakatitele hetkel veel olematu poliitilise jõu nimel, kuidas suudaksite rahvast veenda, et te neid lubadusi ka peate??? Ideid esitanud ja lubadusi on andnud KÕIK meie erakonnad. Lubaduste kohta veel nii palju, et need lubaduste täitmised ei tohiks tulla millegi sama olulise ja vajaliku arvelt. Delfis avaldatud artiklis "Mökude vabariik" arutlesin ma juba nii selle ükskõiksuse kui ka nende üleskutsete üle, kuid arvan, et see ei ole nii kitsas valdkond kirjutamaks seda lahti vaid mõne tuhande tähemärgiga.

Üheks peamiseks rahva äratajaks ükskõiksusest peaks minu arvates olema meedia, ent kahjuks ei näe ma praegu ühtegi väljaannet või kanalit, mis selle ülesandega hakkama saaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rahva tahtest on meie riigis hakatud mööda minema, siis tegelikult peaks just meedia nii rahvast kui ka valitsevaid organeid tagant utsitama, et inimeste hääli ka kuulama hakataks. Rahva ärksaks muutmiseks ja sellisena hoidmiseks on vaja inimesi, kes suudaks rääkida rahvale arusaadavas keeles, kes suudaks poliitikute avalike suhete hämamise tõlkida lihtlauseteks ja vastupidi - muuta rahva ideelised soovid arusaadavaks ka poliitikutele, kes tundub, et on unustanud lihtinimeste keeles rääkimise.

Kui olukord on sitt, kuid vähemalt on veel lootust paremaks, siis nii tulebki öelda, mitte hakata ajama, et vastavalt eurodirektiividele on meie majanduskasv üle Euroopa keskmise, mis lähtub möödunud x aasta majandustsüklite statistilistele analüüsidele ning prognoosides tulevikus kuuenda kvartali suhtelise elatustaseme tõusu protsentuaalset ekspansiooni.

Tegelikult ei saanud ma ise ka aru, mida ma siia kirjutasin, kuid tõenäolist kasutasin liiga vähe võõrsõnu ja viiteid jumal-teab-kuhu, sest olen harjunud lihtsamalt kirjutama. Aga mõte jääb samaks sellest hoolimata - rääkida asjust nii nagu need on.

Rahvas ei vaja lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid toimuva kohta mitte selle pärast, et rahvas loll oleks. Ei. Lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid on rahval vaja selleks, et rahvas on hõivatud oma elu elamisega ning töö, pere ja võimalike hobide kõrvalt ei ole lihtsalt aega hakata kellegi korralikult võõrsõnu ja erialaseid analüüse täistikitud kirjakunsttükke  läbi purema. Lihtne, selge ja arusaadav ajakirjandus ongi üks olulistematest punktidest, millega saaks inimesi äratada.

Samad ajakirjanikud, kes suudavad arusaadavalt kirjutada, võiksid samal ajal olla ka poliitika ja üldise meedia (sest praegune meedia loob tihtilugu väikesest tondikesest hirmuäratava ja kurja soodraakoni) konstruktiivseteks kriitikuteks. Tavalisi kriitikuid jagub meil lisaks ajakirjandusele ka kommentaariumitesse ja sotsiaalmeediasse. Konstruktiivsete kriitikute all pean ma silmas neid, kes suudavad lisaks kitsaskohtade leidmisele osutada ka võimalikele väljapääsudele kehvast olukorrast.

Seega - vajame laia silmaringiga inimesi, kes julgeksid kritiseerida praegust peavoolu nii poliitikas kui ka meedias üldiselt. Kuid samas peavad nad olema valmis võtma vastu seda suurt kriitikat ka enda aadressil, sest ei poliitikud ega meedia taha kuidagi kaotada oma praegust auditooriumi.

Just kõige selle pärast tõingi oma artikli alguses sisse tolle Washingtonis toimunud debati kahe meediategelase vahel. Bill O'Reilly arvamust kuulavad ka poliitikud, sest O'Reilly poolne meediakajastus poliitikute aadressil mõjutab otseselt nende mainet ja tulemusi järgmisel valimistel. Sama kehtib ka Jon Stewarti kohta, kes oma - rõhutan - huumorishows kritiseerib lisaks poliikas toimuvale ka meediat. Stewarti läbi satiiri tehtav kriitika on olnud põhjuseks nii teemast möödarääkivate (ja aastakümneid jooksnud) poliitikasaadete sulgemisel kui ka mitmete poliitikute poolt esitatud avalikele vabandustele. Julgust kritiseerida on mõlemal, kuigi Stewart on sellest täiesti omast klassist. Öelda nii patriootlikus riigis kui seda on USA oma avalikus telesaates, et USA endine president Truman on tema arvates Hiroshimale heidetud aatompommi pärast sõjakurjategija - see peaks olema avaliku esinemisjulguse musternäidis.

Täpselt selliseid ajakirjanikke on meil ka Eestisse tarvis, sest just sellised julged, otsekohesed, teemat valdavad ning vajadusel ka naljakad tegijad suudaksid Eesti rahva taaskord üles äratada ning panna inimesed oma tulevikku puudutavas aktiivselt kaasa mõtlema ja tegutsema.

PS Kui mu tekst kohati laiali hakkas vajuma, siis põhjuseks vaid see, et antud teemat on väga raske kui isegi mitte võimatu ühes lühikeses artiklis lahti kirjutada - seepärast ka mõned viited koos lootusega, et teemat ennast hakatakse käsitlema ka edaspidi.

The Rumble

Paar päeva peale USA's käimas oleva presidendivalimiste kampaania kandidaatide - Barack Obama ja Mitt Romney - vahelist esimest debatti toimus Washingtonis veel teinegi, vaat et sama suurt vastukaja leidnud väitlus. Teemad kattusid valdavalt presidendikanditaatide väitluse omadega, kuid erinevalt Obamast ja Romneyst ei püütud anda populistlikke, mitte-midagi-ütlevaid vastuseid ning paljude ameeriklaste arvates oli kogu poolteist tundi kestev debatt tunduvalt sisukam ja mõtlemapanevam, kui kummagi presidendikandidaadi valimiskampaaniad kokkuvõetuna.

"The Rumble 2012", mis meie aja järgi algas vastu pühapäeva öösel kell kolm, oli internetis ülekantav debatt kahe kauaaegse meediarivaali vahel, kellest on tõenäoliselt kuuldud ka Eestis. Iga soovija võis endale 4 dollari ja 95 sendi eest lunastada õiguse vaadata debatti otse ning nn piletirahadest saadavast tulust pool lubasid väitlejad anda pool heategevuseks. Kuigi ma ei ole kunagi olnud suur poliitiliste debattide austaja (mind on justnimelt see populistlik mula tavaliselt magama ajanud) ja veel vähem olen ma kunagi internetis vaadatavate asjade eest raha maksnud, siis seekord ei pidanud ma otsuse tegemiseks üldse mõtlema. Ja need olid mu senise elu kõige paremini kulutatud dollarid.

Kes need siis olid, kelle väitlus äratas USA meedias pea sama suurt tähelepanu kui presidendikanditaatide oma? Ühelt poolt astus kõnepulti Fox News kanali üks mõjukamaid saatejuhte ("The O'Reilly Factor") ning mitmete bestsellerite autor Bill O'Reilly. Tema oponendiks teises kõnepuldis oli kaabelkanali Comedy Central kotitäie Emmy'sid ja muid teleauhindu kogunud show "The Daily Show with Jon Stewart" saatejuht Jon Stewart, kelle bestselleri staatuse saavutanud raamatute arv piirdub küll vaid kahega.

Millest siis nii suur tähelepanu ühe tõsise poliitikasaate juhi ja poliitilise satiiri esitaja omavahelisele debatile? Kaks meest on teineteisel olnud hambus juba üle kümne aasta. Kuna Stewart kritiseerib oma saates lisaks poliitikuile ka uudistekanaleid nende töö pärast, siis on O'Reilly'gi tema tule alla jäänud. Hoolimata tõsistest etteheidetest teineteise pihta tundub, et mõlemad naudivad omavahelisi väitluseid ja nii on nad pidevalt ka teineteise saadetes külalistena üles astunud. Teravamaks muutusid nende teemad küll alles peale 2009. aastat kui ajakirja "Time" lugejad valisid 44% häälteenamusega USA kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks Jon Stewarti - koomiku, kes vaid kommenteerib uudiseid. O'Reilly (ja mitte vaid tema) on peale sellist üllatust võtnud tugevalt sõna teemal, et kui Stewart avaldab nii suurt mõju avaliku arvamuse kujunemisel, siis võiks ta ka natuke suurema vastutustundega suhtuda oma naljade sisusse.

"The Rumble 2012" oli kahe tuntud meediategelase esimene avalik väitlus.

Nagu neid kahte isikut teades juba ette arvata võis, oli debati peamiseks tõmbenumbriks teineteisele ärapanemine, kuid päris kindlasti ei olnud see ainus faktor, miks seda väitlust nii oodati ja jälgiti. Kuna mõlemad osalejad on nii poliitikas kui ka meediat puudutavatel teemadel vägagi kompetentsed, siis üsna tihti laskus nende väitlus sügavatesse analüüsidesse, millist ootaks justnimelt presidendikandidaatidelt. Jah - O'Reilly ja Stewarti eeliseks oli see, et vastase rünnakute tõrjumise asemel said nad oma poliitilise maine pärast muretsemata asuda kohe vasturünnakule ning nii mõnigi kord püüdsid nad teineteise kuulamise asemel lihtsalt üksteisest üle rääkida. Kuigi kogu üritusel oli ka ametlik moderaator - ajakirjanik E. D. Hill -, siis tema osa kohta tegi parima märkuse tegi O'Reilly ise, pöördudes üllatunud näoga moderaatori poole: "Aaa, te olete ka veel siin!"

Käsitletavate teemade ring oli lai: USA majandus, maksu- ja tervisesüsteem, vaated ja suhtumine Lähis-Idas toimuvasse ja välispoliitika üldiselt, samuti mõned siseriiklikud, palju meediakaja leidnud sündmused. Mõlemad väitlejad sundisid teist poolt oma avaldustes pingutama, sest kummalgi olid tugevad, põhjendatud argumendid.

Poolteist tundi, mis see väitlus kestis, möödus minu jaoks kiiresti ja seda hoolimata hilisöisest ajast, ning ausalt - selline väitlus poleks väsitanud ka kolm-neli korda pikema kestuse juures. Ka väga tõsistest teemadest sai rääkida nii, et saalitäis rahvast (+ paljud kodudes) oli naerust kõveras ja samas ei olnud need naljad probleeme pilavad, vaid pigem neile asjalikke lahendusi pakkuvad.

Mitte asjate pole mõlema mehe igal argipäeval linastuvatel saadetel miljoneid vaatajaid. Mõlemal on tugevad põhimõtted ja vaated, mida nad vajadusel hästi kaitsta ja põhjendada oskavad - O'Reillyl küll rohkem vabariiklaste ja Stewartil demokraatide omadega kattuvad. Ja vaadata kaht sellist tugevat isiksust omavahelises sõnavahetuses maid jagamas on ääretult nauditav.

Kuigi ametlikult võitjat välja ei kuulutatud, siis vähemalt minu jaoks oli võitjaks Jon Stewart. Ja seda isegi mitte mõttelise üleoleku pärast - kordan veel, et mõlemad kaitsesid hästi omi seisukohti ja mõlemal oli ka komistuskivisid. Stewart võitis debati pigem tänu sellele, et oma karjääri alustas ta stand-up-koomikuna ja seepärast oli tal ka parem ettekujutus, kuidas rahvaga mängida. O'Reilly on suurema osa elust siiski kaamera varjus püsinud, kuid ka tema oli suurepärane.

"The Rumble 2012" on hetkel ja tõenäoliselt ka jääb minu jaoks selle aasta parimaks telesündmuseks (kuigi tegu oli vaid stream-üritusega), sest vaevalt, et miski või keski võiks selle üle lüüa.

Kes ei ole seda veel näinud, siis soovitan tõsiselt.

Miks? Sellest kirjutan juba oma järgmises tekstis, mille tahan seekord otse Delfi jaoks kirjutada ja mille idee aluseks ongi justnimelt seesama debatt...

Konspiratsiooniteooriad ja ulmekirjandus

/kirjutamist alustatud 02.10.12/

Ausalt - ma kirjutasin selle pealkirja ära, aga ma ei tea, kas see mu tekstiga üldse kokku lähebki. Tegemist siis järjekordse kirjutamisega, kus õhtul ja öösel mõeldu jõuab tekstitöötlusesse olulise ajaühiku võrra hiljem, kui see kirjutise enda jaoks hea oleks.

Millest said aga need mõtted alguse? Ma ei ole kunagi olnud eriline konspiratsiooniteooriate fanaatik. Minu arvates on enamus nendest kujunenud välja nende inimeste peades, kellel pole oma ajaga suurt midagi peale hakata, kui hakata nägema tonte seal, kus need teoreetiliselt võiksid olla, aga kus tegelikult haigutab lihtsalt üks suur ja tavaline igapäevane lollus. Ja mulle meeldib pikki lauseid kirjutada - ma mõtlengi tavaliselt nii.

Igatahes eile hilisõhtul, kohe peale seda, kui olin suutnud prantslased ameeriklaste vastu üles ässitada (olgu - mängisin Civilization V strateegiamängu), leidsin Facebookist (kust mujalt tänapäeval enam uudiseid saab) viite ühele blogiartiklile. "Valitsus ise kavandab Eesti Vabariigi likvideerimist" Ja kuna oli tegemist sellise atraktiivse pealkirjaga - pealkirjad mängivad artikli loetavusel suurt rolli, mispärast olen Delfi peale siiani vihane -, siis lugesin ka kirjutise läbi.

Üllatus, üllatus! Oligi järjekordne konspratsiooniteooria.

Ma ei taha nüüd öelda, et KÕIK sellised teooriad valed on. Ei. On olnud mitmeid selliseidki, mis hiljem on tõeks osutunud. Seega lugeda on neid alati huvitav, aga mida tõena võtta, on muidugi juba iga lugeja iseasi.

Antud teemas ei ole tegelikult midagi uut. Võib-olla vaid mõned vahepeal juurdetulnud faktid. Näiteks see Itaalia osa. Samas on sularaha kadumise võimalikkuse üle arutletud varemgi ja peetud seda osaks millestki suuremast. Kiire guugeldamine (olgu - keelelise puhtuse huvides: otsingumootor Google'it kasutades) on alati abiks :)

Juba poolteist aastat tagasi arutles Eesti Ekspressis sama teema üle kunagine uuriva ajakirjanduse tipptegija, kes vaatles asja natukene erineva nurga alt. Aga juba artikli pealkiri esitab sama konspiratsioonimaigulise küsimuse: "Sularaha kadumine kui osa suuremast plaanist?!"

Veel pool aastat ajas tagasi minna, siis leiame ka selle idee toetajaid. Nimelt pakkus Tartu Ülikooli majandusprofessor välja idee muuta Eesti sularahavabaks euro tulekut ära kasutades.

Seega on see teema juba pikemat aega nii poolt- kui vastumõtlejaid leidnud ja päris kindlasti eksisteerib mitmeid suuri organisatsioone, kelle huvides oleks sularaha väljasuretamine.

Mis puudutab aga kiibistamist? Mnjah - paarkümmend aastat tagasi oleks see veel kõlanud täieliku ulmena, ent praegu tundub see aina reaalsemaks muutuvat. Tänu kõikjaleleviva internetile oleme jõudnud juba punkti, kus me olemegi peaaegu, et väliselt kiibistatud. Vaadake või kõiki neid vidinaid, mida me iga päev kaasas kanname! Kõigi nende kooslusena võib igal ajahetkel saada teada, kus me asume, mida me teeme, mida me ostame, vaatame või millest huvitume. Ja see on kõik see, mida saaks teada ILMA meie nõusoleku või teadmiseta. Kiibistamine sellisel kujul nagu sellest räägitakse või nagu sellega hirmutatakse, oleks tegelikkuses vaid selle jälgitavusteadmise avalik ja lõplik aktsepteerimine.

Vabadust sellisel kujul nagu oli see kunagi, me nagunii enam tagasi ei saa.

Kuna ma mainisin peale pealkirja ulmet juba ka oma tekstis, siis võib-olla põikan lõpuks ka sinna, miks ma ulmekirjanduse üldse sellesse teemasse tõin.

Põhjus lihtne: inimesed ei taha õppida. Olen varemgi rääkinud ulmekirjandusest kui väärtkirjandusest, sest miskipärast on ulme väga paljude arvates kirjanduse kolmas, neljas või veelgi madalam klass. Olgu - osalt on selles süüdi Maad ründavad kuuejalgsed tamburiin-robot-tulnukad ja viierinnalised prostituudid Marsilt. Kuid ausalt - see ei ole ju kogu ulme.

Mina armastan ulmet tegelikult väheste autorite pärast. Siiski on need vähesed niivõrd võimsad visionäärid, et meie konspiratsiooniteoreetikud peaksid nende juures läbima põhjaliku kursuse teemal, kuidas analüüsida olemasolevat informatsiooni ja milliseid järeldusi sellest teha tasub. Võis ju juhtuda ka nii, et esmalt nimetatud blogikirjes mainitud Jean Monnet ei leiutanudki jalgratast, vaid arendas enda nägemuse Euroopast just ulmekirjanduse toel, mis oli selleks ajaks kontrollitavad ja totaalse jälgimise all olevad tsivilisatsioonid koos nende tugevate ja nõrkade külgedega ammu lahti kirjutanud.

Jah - kogu lääneliku mõtlemisega maailm liigub praegu tahes-tahtmata sellise kontrollitud tuleviku suunas. Kahju on minul vaid sellest, et tehakse seda samu vigu korrates, millest on ulmekirjanikud kirjutanud juba ammu - püüdes rahvast, seda massi, hoida teadmatuses.

Mille toob see aga endaga kaasa pikemas perspektiivis? Terve selle süsteemi hävimise koos kadudega, mis ületavad selle süsteemi ülesehituseks vaja läinud ressursse. Miks need süsteemid hävivad? Sest inimesele süsteemi poolt pealesurutud kord kaotab ära üksikisiku vabaduse. Tõsi - see võib anda üksikisikule kõik eluks vajaliku, võib anda ka rahulolu, ent ükski neist asjadest ei korva vabaduse puudust. Ikka ja alati leidub keegi, keda süsteem peatada ei suuda ning kellel õnnestub läita see väga lühike süütenöör, mis on kinnitatud oma aega ootava pommi otsa.

Praegused arengusuunad - virtuaalrahad, kiibistamised ja mis iganes veel - loovad tulevikus olukorra, kus kaovad reaalsed vahendid ja oskused, ilma milleta on pommi plahvatades võimatu ära hoida täielikku stagnatsiooni.

Pole küll minu asi õpetada, aga praegusel ajal peaks olema esmatähtis mõtlemine suunas, et mida me peaksime tegema ja kuidas käituma siis, kui kogu see pikalt kokkukeedetud rahvaste supp ühel hetkel suure pauguga vastu taevast lendab.

Kuidas seda aga teha? Lihtne - lugege ulmekirjandust ja peale seda pöörake rohkem tähelepanu praegu elavate visionääride jutule. Jah - veel on olemas selliseid inimesi, kes suudavad mõelda kaugemale oma isiklikust heaolust ja näha asju hoopis suuremas pildis, kui see tavaks on saanud. Kasutage neid, kuniks on veel aega :)

PS Kas ma kõlasin nagu konspiratsiooniteoreetik? :D

Mökude vabariik

Poliitikute ja poliitika kallal närimine on meie netiinimeste seas üheks kõige populaarsemaks tegevuseks, pakkudes kõva konkurentsi nii Facebooki farmindusele, maffiasõdadele kui ka kuulide veeretamisele. Mitte, et see imelik oleks - meie austatud poliitikute peamiseks eesmärgiks tundubki olevat sellisele närimisele põhjuste tekitamine.

Selle asemel, et püüda kasvõi ajuti vaadata asju enamiku vabariigi kodanike silme läbi, aetakse pidevalt mingit möga, mis seda enamikku vaid närvi ajab. Enamikuks pean mina seda osa kodanikest, kes elab pehmelt öeldes vaesuspiiril (kõvemalt öeldes algaks kirjeldus tähega S). Üheks viimaseks heaks näiteks inimeste marruajamisel on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes ei vaevunud ESM'i läbi surudes isegi süvenema sellisesse pisiasja, nagu on seda meie riigile võetavate kohustuste suurus. Ausalt, Sven, mida kuradit sa seal tööl üldse teed? Kui mitte sina, siis kes veel peaks teadma sellise liitumisega seotud tingimusi, millest kohustused on sinu tööandja - rahva - jaoks üpriski olulised???

See selleks. See oli lihtsalt hea näide sellest, kuidas saab rahvast närvi ajada.

Ja rahvas on närvis. Mitte ainult Delfi kommentaariumis, vaid ka kogu ülejäänud ajakirjanduse lugejaskonna vastukaja lugedes märkad tahes tahtmata valitsevat masendust. Selleks on ka põhjust.

Mida ma pidasin aga silmas oma artikli pealkirja - mökude vabariigiga? Kindlasti mitte ainult meie mökusid riigikogulasi ja poliitikuid - ka rahvas on paras möku. Nii. Korraks kerkis silme ette võimalik käsilolevale kirjutisele tekkiv vastukaja ja ma hakkasin kartma, et kas ma ikka elan selle lintšimise üle? Oijah - who cares?!

Niisiis - miks on rahvas möku? Neist samadest kommentaariumitest ja Facebookist ja nii mitmestki kohast veel olen leidnud üleskutseid revolutsioonideks, miitinguteks, referendumiteks, valitsuse kukutamiseks/vahetamiseks jne. Nõnda on see kestnud juba paar aastat kui mitte kauem. Ja mis kasu sellest olnud on? Hmm - mõtleme nüüd. Ei miskit. Kui mitte lugeda kasuks seda, et osa meie hulgast on nüüd ametlikult seemnesööjateks tituleeritud.

Sellistest üleskutsetest ei olegi kasu, kui eestlased jäävad sama tuimaks ja flegmaatiliseks nagu nad alati olnud on. Mõni rahvuslane võib nüüd vastu ajama hakata, et tänu oma rahumeelsusele olemegi rahvusena need aastasajad orjust üle elanud, aga seegi väide on ajast ja arust. Äratus, eestlane! Kätte on jõudnud 21. sajand ja me ei pea enam orjusega leppima. Üks korralik meeleavaldus või protestimiiting võib äkki tõesti Toompea pilvedel istujaid natuke maisemalt mõtlema panna.

Mökude probleemiks on aga see, et nad ei suuda end kokku ajada. Kommentaare lugedes on mul viimased kaks aastat olnud tunne, et kohe-kohe hakkab midagi toimuma, aga jutuks need jutud jäänud ongi. Eestlase suhtumine, et "alati võib veel halvem olla" on viimane moto, mille all kannatajaid saaks nn ülestõusule meelitada. Ju siis pole vaja. Järsku teeme asja veel hullemaks?

Üheks põhjuseks, miks rahvas neid üleskutseid vastu ei võta, on loomulikult ka nende üleskutsujate isikud. Internet on teinud info kättesaadavaks kõigile ja seepärast saab tutvuda ka üleskutsujate enditega. Võib-olla on see vaid minu isiklik arvamus, aga kui ma näen, et keegi nende üleskutsujate seast on lähiminevikus tõelist jama suust ja sulest välja ajanud, siis ei suuda ma teda (ja kahjuks siis ka kogu teda ümbritsevat seltskonda) enam tõsiselt võtta. Seega võib üks mölapidamatuse all kannatav möku minu jaoks ideeliselt hea ürituse ära rikkuda. Sellised inimesi on aga päris mitmeid.

Teine, minu jaoks hoopis olulisem põhjus, miks seda kauaoodatud või -kuulutatud revolutsiooni pole toimunud, on nende kritiseerijate eneste suutmatus anda konkreetseid vastuseid teemadele, mille kritiseerimisel nad üliagarad on. See on ka põhjuseks, miks mina revolutsionäär ei ole - ma võin küll näha kitsaskohti, ent ma ei suuda kõigile neile pakkuda korralikke, töötavaid lahendusi. Kuni mul ei ole veel lahendusi, ei hakka ma kedagi ka kellegi vastu üles ässitama.

Usun, et kui meil esitataks üleskutse inimeste poolt, kes suudaks lisaks suurtele hüüdlausetele genereerida ka mõistlikke ideid, kuidas olemasolevat olukorda paremaks muuta, siis suudaks rahvaski end sellest mökulikust rahulikkusest lahti raputada ja hakata asja nimel rusikaid raputama. Kuniks selliseid asjalikke üleskutsujaid pole, kes tõesti tahaks, oskaks ja suudaks midagi ära teha, jäävad sellised emotsioonide ajel väljahõigatud kutsed kõlama kui "bla-bla-blaa... jälle..." taustamüra.

Aga ikkagi - miks on rahvas möku? Just rahvas, mitte üksikisikud, kes tegelikult moodustavad rahva - selle olulise kogumi, mida on vaja muutuste elluviimiseks. Mitte kaasa minna selliste heitlike üleskutsetega revolutsioonile on ju normaalne. Jah - aga mitte kaasa minna väiksemate protestiaktsioonidega, et kutsuda esile muutuseid, on mökunduse tunnus.

Viimane näide on vist see (jälle!) Facebookist alguse saanud kampaania boikoteerida Statoili. Kuigi alguse sai see vist vaid ühe inimese ideest, leidis see nii suurt vastukaja, et jõudis välja ka teleuudisteni. Seega võib arvata, et enamik inimesi, kes end natukenegi uudistega kursis hoiavad, on sellest boikotiideest kuulnud. Eesmärk oli ka ju üllas - panna suurim tanklakett omi hindu alandama. Ma ei tea, kui paljud selle idee teadjatest jäid uskuma Statoili poolt vastuseks antud tavalist avalike suhete sulepeast välja imetud selgitust hindade osas, aga praegu linnas ringi sõites ei tähelda ma küll, et Statoilil kliente vähem oleks.

Milles asi? Kas keegi ei taha odavamat kütust? Või ei suudeta end eemal hoida neist täisväärtuslikest hotdog'idest ja tõelistest kohvielamustest? Kusjuures niipalju, kui mina tean, siis vähemalt Tallinnas on pea iga  Statoili tankla läheduses mõne teise kütuseketi ODAVAM tankla. Mis omakorda tähendab seda, et juba varem oleks olnud mõistlik tankida oma autot mujal, praeguse kampaania ajal võiks seda ju veelgi enam teha.

Tundub aga, et pole vaja, sest Statoilil kliente jätkub. Ju on mökudel palju raha. See ei ole vabandus, et Statoili kaardiga saab soodustust. Üks kommenteerijatest, kellel on ka kliendikaart, ütles selle kohta hästi: "Saada mingi sent-kaks soodustust püsikundena??? Minna igapäevaselt poodi ja saada umbes kümme prossa alet... pole probleemi. Aga kütust ostes saada alla euro säästu tundub mõttetu..." Seega ei ole ka kaart mingi vabandus Statoili väisamiseks.

Kõige selle pärast jääbki mulle arusaamatuks, miks inimeste endi heaoluks mõeldud aktsioonidel edu ei ole. Kas tõesti oleme kõik ühtemoodi mökud, et ei viitsi isegi enda parema elu nimel oma vanadest harjumustest kasvõi ajutiselt loobuda? Tundub küll sedamoodi.

Eks seda teab ja tajub ka see mökude seltskond, kelle taktikepi all meie vabariik praegu liigubki. Edasi või tagasi, üles või alla - see pole minu öelda. Võib-olla just sellepärast tuntaksegi ennast nii puutumatutena, et tehakse asju vaid tegemise ja jumal-üksi-teab-kellele-vajalike boonuspunktide pärast. Mida ongi neil tippmökudel karta, kui nad teavad, et tavamökud ei suuda end niigi palju kokku võtta, et hakata oma parema homse nimel tegusid tegema?

Kusagil meenub mulle ütlus, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Võib-olla on sellel lausel tõetera sees.

Oma pika ja hüpleva teksti tahaksin lõpetada ühe tänapäeva maailma suurima ja tugevaima poliitikaideoloogi mõttega, mille ta ütles paar päeva tagasi oma esimesel külaskäigul "The Daily Show with Jon Stewart" saatesse. Minu arvates peaksid kõik poliitikud sama ideed järgima - siis oleks kõigil parem ja mökusid oleks kah vähem.

"I went into the office in California and I swore to the people that I will do the people's work, and that meant to me not to do the Republican party's work or the Democratic party's work or any party's work, because I was a public servant and not a party's servant." - Ma tõlgin selle lause mitte sõna-sõnalt, vaid nii, et mõte kõige paremini välja tuleks - mina kuulsin ka eelnevaid ja järgnevaid lauseid. "Kui ma asusin tööle California kubernerina, siis ma vandusin rahvale, et ma teen tööd nende heaks. See tähendas minu jaoks, et ma ei tööta vabariiklaste parteile ega demokraatide parteile ega ka mingile teisele parteile, sest /sellel ametikohal/ olen ma rahva, mitte partei teener."

Siin siis Arnie Joni ristküsitluse all :)

(Avaldatud 04. okt. 2012. Delfi's pealkirja "Eesti kui mökude vabariik" all - saa siis asjast aru)

Kõikide maade sisekujundajad, ühinege!

Nagu ma oma vaheajajärgses sissejuhatavas tekstis mainisin, siis soovisin ühe uuema laine teemana käsitleda ka sisekujundust. Kuna täna hommikul juhtusin vaatama veel Kanal2's jooksvat "Kodusaadet", mis on teadupoolest enam-vähem ainus sisustussaade meie telemaastikul, siis sain sealt veel ühe otsustava tõuke varemmõeldud teksti käsilevõtmiseks.

Miks puudutan ma aga teemat, milles ma ise tegev ei ole? Nimelt seepärast, et viimasete aastate jooksul olen töötanud kahes sisustussalongis, kust olen saanud palju tuttavaid ja sõpru, kes tegelevad selle erialaga. Samuti olen näinud palju kliente, kes on samuti neid salonge väisanud ja paaril korral olen ma ise nende juurde koju mööbeldama sattunud. Ja et mul on halb harjumus kuulata, mida inimesed mulle räägivad ja nende öeldu üle ka mõelda, siis olengi leidnud endas soovi seda teemat natuke lähemalt käsitleda.

Igatahes peale antud telesaadet (tegelikult küll juba saate ajal) läksin Facebook'is saate leheküljele ja postitasin seal järgmise mõtte, mis sobiks praegu ka selle blogikirje sissejuhatuseks:

"Miks kirjutatakse Kodusaates juttu vestva maalikunstniku ametiks sisekujundaja? Kui kirjutada tema õige eriala, oleks hoopis huvitavam - kuulda maalikunstniku nägemust sisekujundusest. Sisekujundaja on täiesti teine eriala ning öeldagu, mida tahes - suvalise kaevu äärest sisekujundajaks hakkamine ja sellega ameti maine solkimine on Eestis liiga tavaliseks saanud. Inimesed, kellel on hea maitse ja kellele meeldib teiste raha eest mööblit nihutada, ei ole kuidagi sisekujundajad - selleks on vaja midagi enamat.

Eesti professionaalsed sisekujundajad võiksid sel teemal üldse rohkem sõna võtta."

Viimase lausega mõtlesin küll rohkem seda, et elukutselised võiksid vähemalt avalikkuse ees seda eriala kajastada, tutvustada ning amatöörid oma arusaamatu sõnavaraga asjast eemal hoida.

Öelge palun, mis asi on "sobiv ruuminuumaja"?! Seni ei olnud ma sellisest väljendist kuulnud, aga "Kodusaates" juttu vestnu käis selle väljendi igal juhul välja. Muidugi - ma ei ole ise sisekujundaja, kaugelt veel proff, aga tõenäoliselt ei tea sellist sisekujundusterminit ka elukutselised sisekujundajad. Ma võin muidugi eksida...

Aga alustagem algusest.

Sisekujundajate töö suurim probleem tundub praegusel ajal olevat meie klientide suhtumine ja arusaam sellest, kuidas sisekujundaja peaks nende arvates tööd tegema. Sisekujundajatel ei jää aga meie väikesel turul teha muud, kui kurvalt noogutada, sest muidu ei oleks võimalik Eestis antud erialal üldse tööd teha.

Sisekujundaja on eriala, mida õpitakse ülikoolis, mida õpitakse mitu aastat ja mille diplomi saamiseks sooritatakse eksameid. Ma ei usu, et see eriala oleks ülikoolides valitavates nimekirjades, kui selleks ametiks sobiks igaüks, kes teab, et kollase ja punase värvi segamisel saadakse oranž ja kellel on hulk rahakaid tuttavaid, kes ise ei tea sedagi. Ma ei väida nüüd, et rahakatel pole maitset - küll aga leian, et kui soovitakse juba sisekujunduse eest raha välja käia (ja see ei ole odav teenus), siis võiks selle raha eest tellida ka professionaalse töö. Põõsaküla Irma või Veskimetsa Malle võivad su mööbli küll paika panna (teatavasti paljudele meeldib võõra raha eest shopata), ent vaevalt suudavad nad sisekujunduse kui eriala üldse lahti seletada. Sisekujundus ei ole ole ainult sisustamine. Sisustada oskame me kõik - kes halvemini, kes paremini. Jah, tõenäoliselt suudan minagi terve maja ära sisustada, kui mulle antakse eelarve ja makstakse kuhjaga kinni ka sisustuspoodide külastamisele kuluv aeg. Võib isegi juhtuda, et tulemus saab maitsekas ja kena. Aga see ei tee minust sisekujundajat. Kaugeltki mitte.

Kõrvalepõikena toon näite enda tegevusvaldkonnast - kirjutamisest. Tõenäoliselt olen ma elu jooksul kirjutanud rohkem kui Kenderi Kaur ja veel paar "kirjanikku" kokku (mitte, et mul midagi Kauri vastu oleks - ühel eluetapil oli tema raamatute lugemine päris hea ajaviide). Olen isegi ühe lühijuttude kogumiku välja andnud (või oli neid kaks?). Ometi, armsad "sisekujundajad", lasin ma oma visiitkaardile ametiks spetsiaalselt trükkida "vabakutseline KIRJUTAJA". Miks? Sest mul on piisavalt enesekriitikat, et end mitte nimetada professionaaliks erialal, mis ei vaja isegi kõrgkooli diplomit. Jah - ma tahan saada kirjanikuks, ent ma ei ole veel ületanud seda lävendit, mis teeb kirjutajast kirjaniku.

Samamoodi võiks käituda ka need wannabe "sisekujundajad". Ärge reklaamige end sellena, kes te ei ole! Laske saatejuhil, ajakirjanikul ja visiitkaartide trükkijal end nimetada sisustajateks, sest seda ja ainult seda te olete.

Mul ei ole midagi sisustajate kui inimeste vastu - küll teeb mind murelikuks just see, et tõenäoliselt on just sisustajad need, kes on osaliselt süüdi Eesti turu rikkumises. Kuna turg on Eestis väike, siis levivad jutud, mis puudutavad teatud valdkonda, kiiresti inimeselt inimesele - ja seda nii tegijate kui tellijate vahel.

Ei - kindlasti on sisekujundajate raske elu üheks oluliseks põhjuseks ka eesti inimese iseteadvus ja arvamus, et ta oskab ka ise kõike väga hästi teha. Ja jälle - iga kord ikka ei oska küll.

Kuna ma ei taha kedagi otseselt süüdistada, siis püüan mõelda teemal, kuidas muutus meie turg ja klient selliseks nagu need on täna. Tegemist niisiis isikliku spekulatsiooniga - seega sisekujundajad (need erialaga), ärge pahandage, kui ma juhtun omadega puuse panema, ning tegelikult keerati teenuse osutamine metsa teie eneste poolt :)

Tõenäoliselt sai kogu praegune olukord alguse meie vabariigi taasiseseisvumisel, kui enamus inimesi otsis endale väljundeid, kuidas majanduslikult uues olukorras edukalt hakkama saada ja raha teenida. Tekkis palju uusi võimalusi ja noored, kelleni jõudis kiiremini info kuldsel välismaal eksisteerivatest võimalustest, hakkasid pakkuma sisustusteenust ka meil. Töö oli ju pealtnäha lihtne - võta raha, osta värvid, tapeedid ja mööbel, pane paika ja kasseeri tasu. Mille kuradi pärast seda haridust veel vaja on?

Ega ei olnudki. Majadesse-korteritesse said asjad ja siis ka inimesed sisse, jutud liikusid, tulid uued tööd, uued rahad, uued tutvused. Ja alles siis hakkasid veel nooremad inimesed mõtlema sisekujunduse, kui võimaliku karjääri (ja hariduse) peale.

Selleks ajaks olid aga wannabe'd suutnud klientidesse jätta sisekujundusest mulje kui millestki lihtsast, millestki, mida või põlve otsas teha igaüks. Miks oli see halb või kuidas väljendub see täna? Halb on juba seegi, kui sisustaja teeb oma töö poolikult või laseb kliendi egol üle olla enda ideest ja tervikpildist. See on pisike nüanss, mille tähtsust tihti alahinnatakse - sageli just sisustajate poolt.

Sisekujundajad peavad aga sellise praeguseks üldlevinud suhtumise pärast kõvasti piike murdma ning sageli jäävad just selle nüansi pärast ära muidu nii lubavad fotod portfoliotesse. Sisekujundaja portfolio on tema jaoks üks tähtsamaid asju üldse, sest just see annab talle tulevikus võimaluse leida uusi töid. Sisekujundaja on investeerinud oma elust suure osa ajast ülikooli ja haridusse, et ta suudaks endale luua portfolio, mis tagaks talle elatise ülejäänud eluks.

Sisekujundajate töö iseloomu võiks jagada tegelikult kaheks erinevaks osaks.

Üks neist on konsultatsioon, mille käigus sisekujundaja jagab kliendile soovitusi, mida too võiks oma eluaaseme või kontoriga teha. Justnimelt soovitusi.

Teine, hoopis suurem osa on projektipõhine sisekujundus. See on see, milleks nad oma oskuseid ja teadmisi kogusidki. Algab see sellest, et kujundaja õpib tundma klienti, saab teada, mida too oma tulevases kodus või kontoris näha soovib ja kuidas klient seda ise ette kujutab. Peale seda algab kontseptsiooni loomine. Tavaliselt luuakse kaks-kolm erinevat varianti, mida kliendile ka tutvustatakse. Seejärel liigutakse edasi juba detailidesse ja kujundamise endani - täpsed värvi- ja materialilahendused, erinevad mööblitükid, valgustid, kardinad, aksessuaarid jne. Ja kui kõik on valmis, siis juba fotod portfolio tarbeks.

Kahjuks aga enamjaolt see nii ei lähe. Klientide arvamus on selline, et nemad peavad pidevalt ninapidi juures olema. Kuni selle kõige viimase sammuni. Aga üllatus - ei pea!

Kõige parema tulemuse saaks siis, kui peale kontseptsiooni tutvustamist leppida kokku kujunduse maksumuse hinnaklassis, anda pangakaart kujundajale (see oli piltlik väljend!) ja klient sõidaks kuni projekti valmimiseni kaugele-kaugele ära, et ta ei hakkaks oma vahepealsete "geniaalsete" välkideedega projekti põhja vedama. Sisekujundaja on see, kes on töö selle osa spetsialist ja seepärast ei ole mõtet tal enam jalus passida.

Kas ei saa aru, millest ma kirjutan? Allpool on foto, mille ülevõimendamisega püüan näidata seda, mis tegelikult on meie klientide ja sisekujundajate vahelise koostöö suurimaks probleemiks. Tegemist siis Michelangelo ühe kuulsaima töö "Pieta"ga. Esimesel pildil on näha, millisena Michelangelo seda luua tahtis ja õnneks ka lõi. Teine, see ülevõimendatud ja modifitseeritud variant peaks kujutama seda, mis juhtunuks siis, kui skulptuuri tellija ego oleks välja loonud ning ta oleks arvanud, et kõik on kena ja tore ja hea, aga paar detaili peab ikkagi nii tegema nagu mina arvan.

(see siis Michelangelo "Pieta")

(Andestust, Michelangelo! Aga ma lihtsalt pidin näite tooma)

Tulemus oleks nõme, onju? Hea, et seda ei juhtunud, sest Michelangelo oleks end peale seda suurest häbist ja masendusest üles poonud ning nõnda ei oleks meil muuhulgas ka tema "Taavetit" ning Sixtuse kabeli laemaalingut.

Eestis on peale üksikute erandite miskipärast ikka nii, et sisekujunuduse tellija arvab, et kui sisekujundaja teeb temale tööd, siis ta peab ka kujundama täpselt nii nagu klient tahab. See on aga natukene vale arusaam, mis tavaliselt viib töö tulemuse vähemalt sisekujundaja jaoks professionaalse fiaskoni.

Sisekujundus ei ole seitsme kapi, viie tooli ja kahe voodi paigutamine toas - see on sisekujundaja projekt, mille välimust, lahendust ja terviklikkust näeb klient alles siis, kui viimased lilled on vaasi pandud ja viimane pildiraam seinale kinnitatud.

Jah - kui see asja lihtsamaks teeb, siis võib sisekujundust vaadata ka kui asjade hankimist ja paigutamist olemasoleva pinna peale, et saada võimalikult kena tulemus. Siiski saab ka nii välja tuua sisekujundaja töö tegeliku eripära.

1. variant - Mõttetu

Sisekujundaja otsib koos kliendiga uude elamisse 50 artiklit mööblit, millest igaüks meeldib kliendile, aga tulemuseks on keskpärane tulemus, mis ei paista millegagi silma, aga ei kisu kohe ka silmi peast. Küsimus: milleks üldse sisekujundajat tarvis?

2. variant - Mõttega

Sisekujundaja otsib 50 asja, millest ükski eraldivõetuna kliendile ei meeldi, aga ta paneb neist kokku elamise, mis on omanäoline, stiilne ja mis kliendile meeldib ning kuhu ükski teine asi ei sobikski. Vastus: vot selleks ongi sisekujundajad.

Miskipärast valib enamus kliente aga kolmanda, selle kõige idiootsema tee - nad lasevad sisekujundajal projekti peaaegu valmis teha ja siis teatavad, et kõik on kena, aga see sein peab tulema erkroheline ja teleka alla tuleb kõrgläikega tripperililla TV-alus. Mis sest, et kogu ülejäänud elamine inglise romantilises stiilis... Ja vähe sellest - lisaks sellele, et sisekujundaja ei saa portfoliosse eluliselt vajalikke fotosid oma töödest, saab ta veel piki päid ja jalgu, miks tulemus sakib ning halvimal juhul ei maksta talle ka kokkulepitud summat. Mis sest, et sisekujundaja on enda töö teinud ja korraliku lõpptulemuse keeras p...sse justnimelt klient ise oma vahelesegamiste ja "tarkade, põhjendatud" soovidega.

Toon teise näite valdkonnast, kus analoogne käitumine tooks kaasa samuti põrumise. Seesama maja, mida sisekujundaja kujundab, kas selle ehitamise ajal läks klient ehitajale ütlema, et what the hell - ärme neid kaht seina ja poolt katust pane, sest see näeks nii ägedam välja? Jah - arhitekt kuulas ära kliendi soovid, aga tegi maja ikka sellise, et see ka püsti seisaks ja kliendile pähe ei variseks. Kui klient nüüd juba ehitusjärgus hakkaks oma fantaasia järgi ümber seadma, siis parimal juhul saadaks teda elu lõpuni naabrite parastav naer, kui talle vihma pähe sajab ja maja sooja ei pea. Halvemal juhul saaks klient lihtsalt paneeliga vastu pead.

Sama on ka sisekujundusega. See on terviklik projekt, mille töö käigus tuleb hetk, kui klient peaks suu kinni panema ja sisekujundajat usaldama. Usaldus kujundaja vastu peaks olema tekkinud enne selle hetke saabumist - nimelt kontseptsiooni heakskiitmisel. Seega ON kõik hilisemad sorkimised ja segamised mõttetud, rumalad ja idiootsed. (Ok - välja arvatud juhul, kui klient saab järsku teada, et perre tuleb järelkasvu ja vaja see ka projekti sisse planeerida vms OLULINE põhjus.)

Mida öelda oma pika kirje lõpetuseks?

Armsad sisekujundajad - võtke ennast kokku või saage kokku ja pange end maksma. See on teie turg, teie elu, teie töö, mille arvelt elavad teised. Pahatihti elatakse aga nii, et see muudab teie kõigi elu liiga keeruliseks ja/või võimatuks.

Armsad sisustajad - mul ei ole midagi selle vastu, kui te sisekujundusega raha teenite, aga ärge end sealjuures võõrast sulgedega ehtige. Olge sisustajad või otsige endale mõni meeldivam sõna - mis iganes.

Armsad kliendid - nii sisekujundajate kui sisustajate omad! Õppige enda palgatud inimest usaldama. Kui te olete tema ideede ja kontseptsioonidega rahul ning need meeldivad teile, siis teie palgatud inimene ju oskab oma tööd. Aga kui projekt jõuab hetke, mil teie näete ainult detaile ja sisekujundaja tervikut, siis võtke omale puhkus, kolige sõbra juurde või tehke mida tahes - kaduge vaid inimesel jalust ja laske tal tööd teha! Ta oskab seda.

Ja kuna ma ise pole ei sisekujundaja ega sisustaja, siis võin öelda ka järgmist:

Kurat küll, kui te oma egode, tervikunägemisoskuseta või mis tahes muul põhjusel ise projekti p...sse keerate, siis ärge süüdistage seda inimest, kellel te ise ei lasknud tööd teha. Ja selle asemel, et hakata siis veel rahaga vinguma, peaksite sisekujundajale/sisustajale kokkulepitust hoopis ROHKEM maksma, sest just TEIE pärast raiskas ta enda aega ja kahjustas tõenäoliselt ka oma mainet, kui keegi peaks kunagi mainima, et just see sisekujundaja "kujundas" teie imeliku korteri.

ASUS N56V vs FS Amilo Xa 1526

Aeg järjekordseks arvutivõrdluseks. Nagu ma juba varem olen kirjutanud, siis ei püüagi ma võistelda tehnikaajakirjade võrdlustega - pigem teen seda lihtsalt enda jaoks ja seepärast on tulem ka väga subjektiivne.

Kui oma eelmises võrdluses viisin nina- ja prosepidi kokku igiliikur Amilo ja iluvidin Latitude, ning vähemalt minu vajaduste põhjal tuli võitjana välja Amilo - seda hoolimata Latitude SSD kõvakettast ja paarist teisest tippideest. Jõudlus omas suuremat rooli.

Praegu, kui ma olen juba peaaegu kuu saanud näppida Asuse läpakat, on vist päris ok aeg teha väike duell nende kahe vahel.

Niisiis:

VS

Tegelikult, kui aus olla, siis oma esimeses võrdluses nägin võistlusmomenti. Tänast pealkirja kirjutades sain aga aru, et Amilo on so yesterday.

Võib-olla olekski õige üles loetleda ainsad asjad, mille poolest Amilo suudaks N56V'le konkurentsi pakkuda:

• klaviatuur on natukene suurem - kuigi Asuse mudelil on ka numpad'iga klaviatuuri, annab Amilo korpuse suurus siiski väikese kasutusmugavuse eelise. Küll aga arvan, et kui võtta kasutusele Asuse sama sarja 17" ekraaniga mudel N76VZ, siis võib ka see eelis Amilol käest libiseda.
• siit kohe ka Amilo järgmine eelis - 17" ekraan. Samas - N56V pakub oma 15,6" ekraaniga Full HD resolutsiooni ja see muudab Amilo eelise peaaegu olematuks. Ja jälle - N76VZ teeb Amilo ka selles osas põrmuks.
• pult filmide vaatamiseks ja Windows Media Center juhtimiseks? No ma pean ju mingeid eeliseid veel leidma hoolimata faktist, et ma kasutasin kolme aasta jooksul seda pulti vaid paar korda kellegi ees eputamiseks :)

Muidugi viskab Asus kinda nüüd tagasi, et sellel on eraldi subwoofer'i kõlar, mis on vajalik Bang & Olufseniga koostöös valminud helisüsteemi esiletoomiseks. Jah - ka helikvaliteet on Amilost peajagu üle.

Nagu ka teistes punktides. 8 GB RAM, 2 GB GeForce GT 650M videokaart, Intel Core i7 protsessor - Amilol on sellele vastata vaid mulda köhiva kiirusega.

Mis on aga minu jaoks kõige meeldivam - kui Delli Z600 SSD meeldis mulle kiiruse poolest, siis Asus on oma HDD'le loonud Instant On süsteemi, mis reaalsuses tähendab seda, et arvuti taaskäivitamine kestab 2 sekundit. Eat that, SSD! Olgu - ma tunnistan, et see ei ole start nullist, tegu on hibernatsiooni edasiarendusega, ent N56V on suuteline hoidma sellist seisu üle nädala. Kui kaua täpselt, ei ole viitsinud veel proovida.

Järeldus: kallis Amilo, sa teenisid mind hästi, aga ajad on muutunud. N56V on tänane päev.