Miks selline teema? Lapates läbi kõikvõimalikke erinevaid blogisid, leidsin nii mõneski arutlusi suitsiidsete teemade üle. Ja soovist teistest mitte erineda otsustasin ka mõned sõnad kirja panna. Sest aeg ja koht tundub õige. ? Sest inimese tähelepanu on teatud määral selektiivne ja kuna minu tähelepanu otsustas just täna selliseid asju märgata, siis annan selle tähelepanu taustale ka võimaluse ennast vabalt väljendada.
Kirjutada on lihtne, targutada veelgi lihtsam, aga mõista, mnjah, mitte eriti. Ja alati ei saagi. Mõistmiseks peab teadma tausta, mõtteid, hetkeemotsioone. Võõra inimese puhul on see võimatu - isegi hüvastijätukirja lugedes, sest see tavaliselt kirja pandud põhjus (milline iganes) on tegelikult vaid viimane lüli pikas ahelas. Arvan, et suitsiid ei ole ole vaid tegu, mis kestab need sekundid rippumist või hetk päästikule vajutamist - pigem on see tegu, mis kestab aastaid. Kuigi tavaliselt on "/.../ Elu - see on teekond, mis lõpuks tapab sind. /.../" (viidet ei loo, sest teadjad teavad), siis suitsiidi puhul on inimene oma valikutega ise selleks tapjaks. Tapmine on aga paha ja kõige õigem oleks see ülesanne vist ikka elule endale jätta.
Samas ei ole suitsiidiga seonduvad mõtted võõrad ka mulle. Aeg-ajalt on need ikka peast läbi vilksatanud, mälu usaldades alates kõige esimesest korrast, kui ma kaheksa-aastasena kojuminekuga seitse tundi hilinesin ja keskööl naabri aiamaal kasvuhoone klaasseina vastas lõdisedes kojuminekut kartsin. Jah - see oli vist tõesti esimene hetk, kui surm tundus mulle hoopis lihtsama ja meeldivama lahendusena kui minek koju.
Umbes sellest ajast sai see alguse. Esimese armastuse purunemisest tekkinud masendus, masendus vastuseta armastuse lootusetusest, probleemid sõprade ja vaenlastega, lihtsalt eluväsimus - palju oli põhjuseid, miks ma mõtlesin kunagi lõplikule kadumisele. Ja kuigi ma ei mäleta enam neid põhjuseid, leidsin ma alati siiski vähemalt ühe, miks edasi üritada.
Aeg läks edasi, edasi läks elu ja suuremaks läksid kaelasadavad mured. Ja uued ja uued mõtted suurest päästjast, mis lõpetaks kõik. Vihkasin neid mõtteid, kuni hetkeni, millest alates hakkasid peas keerlevad suitsiiditeemalised veeretused päris meeldima.
Osalt läbi enda poolt läbielatule ja -mõeldule, osalt paljudest erinevatest raamatutest leitud ja omavahel kombineeritud filosoofiatele toetudes on mõtted enda surmast saanud kummalisel kombel saanud rasketel aegadel kõige lohutavamateks mõteteks üldse.
*
Hommikul ärgates ja peeglisse vaadates näed kolmekümne ühe aastast täisjõus meest (mitte, et seda jõudu palju oleks, aga enda vajadusteks täiesti piisavalt); habemes, kõhn; keskkool lõpetatud kuuendal katsel, ülikool laiskuse tõttu pooleli jäänud; töötu ja minevikuga, mis ei lase seda ka leida, sest on jätnud curriculum vitae'sse seitsme aasta pikkuse vangistuse, maksehäireregistrisse üle nelja miljoni ulatuva võla ja eelmisest töökohast saadava prestiiži, millega ei saaks isegi tänavat pühkima (mis õnneks ei baseeru töö tegemise kvaliteedil, vaid isiklikel suhetel); selja taga "teine rivi - kasutatud, turtsuvad armukesed" /tsiteeritud arvamus minu seljataguse kohta ühest väga, väga olulisest MSN'i vestlusest ühel väga, väga tähtsal ööl/, kelle purustatud mõtteist ja unelmaist tekkinud probleemide väljaujumine võib uusi tekitada veel aastaid hiljem (nagu selgus just paar õhtut tagasi); hetkel veel poolikud mängud, mis mingil hetkel suurendavad eelmainitud rivis seisjate arvu...
Ja kogu see kompott segamas, takistamas, ära hoidmas nii väga soovitavat algust kooselul, kellegagi, kes on tähtsam kui miski või keski muu. Ja kõne, et see kõik ongi läbi... Kõik see, mis hoidis veel jalgu piisavalt tugevana, et mitte kukkuda...
Võtad külmikust liitrise pudeli viina, lööd kaela vastu kraanikausi serva maha, sest kes hoolib enam katkistest huultest, kihutad pool liitrit tulivett kurgust alla ja raputad pead, et pisarad silmist kaoks. Seinakapist võetud ronimisköiest lõikad paari meetri pikkuse jupi, haarad pudeli kaasa, astud rõdule pilvise taeva alla ja seod köieotsa rõduserva külge. Oskusliku liigutusega on ka silmus kohe valmis. Vaatad alla. Neljas korrus. Ei tulnud liiga pikk. Rüüpad veel pudeliveerandiku.
Selja taha vaadates ei näe midagi. Ka ees ei paista valgust. Mis vahet seal oleks? Kes, kurat, se'st hooliks??? Nii lihtne on surra, nii lihtne on saada lahti neist kõigist probleemidest, mis päevast päeva lahendusi leidmata peas keerlevad. Ja olekski vaba. Ei olekski neid enam.
Oleks vaid vabadus, tühjus, pimedus. Suled silmad, et seda näha. Seda tulevikku.
Pimedus, tühjus.
Igavus.
Igavus.
Igavus.
Avad silmad ja näed rõduääre taga õõtsuvatel kaseokstel hiirekõrvus rohelisi lehti. Pilku tõstes tabad pilvede vahelt viivuks vilksatava päikesekiire.
Naeratad.
Nii kuradi ilus...
Viskad viinapudeli vastu kõrvalmaja kiviseina kildudeks ja näitad keskmist sõrme röökima pistnud naabrimutile. Leidis ka, loll, milles probleemi näha...
Mingil arusaamatul moel on alkohol oma mõju kaotanud - vist suurte emotsioonide pärast -, sa käid dušši all, et ka lõhnadest jagu saada. Tunni aja pärast end kuivatades naeratad ikka veel. Teed ise ühe kõne, lühikese ja konkreetse, paludes kokkusaamist. Saad selle.
Ja mõned tunnid hiljem päikesesäras murul lebades ning oma kõige tähtsamat ja kallimat inimest suudeldes ei saa sa isegi aru, kust tuli mõte vahetada kõik see mitte millegi vastu.
Sest alati, alati on piisavalt uskudes ja tahtes võimalik saavutada seda, mis alul näib nii lootusetu ja võimatuna. Alati...
Ja neisse naeratavatesse silmadesse vaadates kirjutad oma mälu kollasele märkmelehele, et rõdule unustatud nöörijupist saaks ilusa ja mõttetiheda seinakaunistuse...
*
Surm on lahe. Mulle ta meeldib. Ja ma ei mõtle siin Pratchetti mustas hõlstis kõhna kuju, kes on küll mu kõige lemmikum kirjanduskarakter üldse... Hmm... Kusjuures... Siinkohal saaks ka Pratchetti Surma tsiteerida.
You have to believe in things that aren't true. How else can they become?
Aga ka tavaline surm on lahe. Mitte surm kui mingi konkreetne sündmus, aga surm kui idee. Oma probleeme läbi surma mustade prillide vaadates saan vähemalt mina aru, kui tühised on need mured tegelikult, kui tühised on need selle kõrval, et mind lihtsalt ühel hetkel enam ei oleks. Läbi surma silmade vaadates näen asju õiges perspektiivis. Olgu - minu surmaga kaoksid ka minu probleemid. Aga koos nendega kaoksid ka need päikesekiired ja hiirekõrvus kaseoksad oma värske rohelusega.
Ja pärast oma surmale mõtlemist tunduvad need kaseoksad ja päike ja suudlused hoopis tähtsamad kui mistahes suurusjärgus probleemid. Oma probleeme saan ma piisava tahte ja usuga ära kaotada, aga nende tegelikult tähtsate asjade kaotamist ei taha ma küll ise põhjustada. Lihtsalt ei taha ja kõik.
Panen hoopis muusika mängima.
Bon Jovi ja "Keep The Faith"
Elu on ilus. Elagu surm!
Kirjutada on lihtne, targutada veelgi lihtsam, aga mõista, mnjah, mitte eriti. Ja alati ei saagi. Mõistmiseks peab teadma tausta, mõtteid, hetkeemotsioone. Võõra inimese puhul on see võimatu - isegi hüvastijätukirja lugedes, sest see tavaliselt kirja pandud põhjus (milline iganes) on tegelikult vaid viimane lüli pikas ahelas. Arvan, et suitsiid ei ole ole vaid tegu, mis kestab need sekundid rippumist või hetk päästikule vajutamist - pigem on see tegu, mis kestab aastaid. Kuigi tavaliselt on "/.../ Elu - see on teekond, mis lõpuks tapab sind. /.../" (viidet ei loo, sest teadjad teavad), siis suitsiidi puhul on inimene oma valikutega ise selleks tapjaks. Tapmine on aga paha ja kõige õigem oleks see ülesanne vist ikka elule endale jätta.
Samas ei ole suitsiidiga seonduvad mõtted võõrad ka mulle. Aeg-ajalt on need ikka peast läbi vilksatanud, mälu usaldades alates kõige esimesest korrast, kui ma kaheksa-aastasena kojuminekuga seitse tundi hilinesin ja keskööl naabri aiamaal kasvuhoone klaasseina vastas lõdisedes kojuminekut kartsin. Jah - see oli vist tõesti esimene hetk, kui surm tundus mulle hoopis lihtsama ja meeldivama lahendusena kui minek koju.
Umbes sellest ajast sai see alguse. Esimese armastuse purunemisest tekkinud masendus, masendus vastuseta armastuse lootusetusest, probleemid sõprade ja vaenlastega, lihtsalt eluväsimus - palju oli põhjuseid, miks ma mõtlesin kunagi lõplikule kadumisele. Ja kuigi ma ei mäleta enam neid põhjuseid, leidsin ma alati siiski vähemalt ühe, miks edasi üritada.
Aeg läks edasi, edasi läks elu ja suuremaks läksid kaelasadavad mured. Ja uued ja uued mõtted suurest päästjast, mis lõpetaks kõik. Vihkasin neid mõtteid, kuni hetkeni, millest alates hakkasid peas keerlevad suitsiiditeemalised veeretused päris meeldima.
Osalt läbi enda poolt läbielatule ja -mõeldule, osalt paljudest erinevatest raamatutest leitud ja omavahel kombineeritud filosoofiatele toetudes on mõtted enda surmast saanud kummalisel kombel saanud rasketel aegadel kõige lohutavamateks mõteteks üldse.
*
Hommikul ärgates ja peeglisse vaadates näed kolmekümne ühe aastast täisjõus meest (mitte, et seda jõudu palju oleks, aga enda vajadusteks täiesti piisavalt); habemes, kõhn; keskkool lõpetatud kuuendal katsel, ülikool laiskuse tõttu pooleli jäänud; töötu ja minevikuga, mis ei lase seda ka leida, sest on jätnud curriculum vitae'sse seitsme aasta pikkuse vangistuse, maksehäireregistrisse üle nelja miljoni ulatuva võla ja eelmisest töökohast saadava prestiiži, millega ei saaks isegi tänavat pühkima (mis õnneks ei baseeru töö tegemise kvaliteedil, vaid isiklikel suhetel); selja taga "teine rivi - kasutatud, turtsuvad armukesed" /tsiteeritud arvamus minu seljataguse kohta ühest väga, väga olulisest MSN'i vestlusest ühel väga, väga tähtsal ööl/, kelle purustatud mõtteist ja unelmaist tekkinud probleemide väljaujumine võib uusi tekitada veel aastaid hiljem (nagu selgus just paar õhtut tagasi); hetkel veel poolikud mängud, mis mingil hetkel suurendavad eelmainitud rivis seisjate arvu...
Ja kogu see kompott segamas, takistamas, ära hoidmas nii väga soovitavat algust kooselul, kellegagi, kes on tähtsam kui miski või keski muu. Ja kõne, et see kõik ongi läbi... Kõik see, mis hoidis veel jalgu piisavalt tugevana, et mitte kukkuda...
Võtad külmikust liitrise pudeli viina, lööd kaela vastu kraanikausi serva maha, sest kes hoolib enam katkistest huultest, kihutad pool liitrit tulivett kurgust alla ja raputad pead, et pisarad silmist kaoks. Seinakapist võetud ronimisköiest lõikad paari meetri pikkuse jupi, haarad pudeli kaasa, astud rõdule pilvise taeva alla ja seod köieotsa rõduserva külge. Oskusliku liigutusega on ka silmus kohe valmis. Vaatad alla. Neljas korrus. Ei tulnud liiga pikk. Rüüpad veel pudeliveerandiku.
Selja taha vaadates ei näe midagi. Ka ees ei paista valgust. Mis vahet seal oleks? Kes, kurat, se'st hooliks??? Nii lihtne on surra, nii lihtne on saada lahti neist kõigist probleemidest, mis päevast päeva lahendusi leidmata peas keerlevad. Ja olekski vaba. Ei olekski neid enam.
Oleks vaid vabadus, tühjus, pimedus. Suled silmad, et seda näha. Seda tulevikku.
Pimedus, tühjus.
Igavus.
Igavus.
Igavus.
Avad silmad ja näed rõduääre taga õõtsuvatel kaseokstel hiirekõrvus rohelisi lehti. Pilku tõstes tabad pilvede vahelt viivuks vilksatava päikesekiire.
Naeratad.
Nii kuradi ilus...
Viskad viinapudeli vastu kõrvalmaja kiviseina kildudeks ja näitad keskmist sõrme röökima pistnud naabrimutile. Leidis ka, loll, milles probleemi näha...
Mingil arusaamatul moel on alkohol oma mõju kaotanud - vist suurte emotsioonide pärast -, sa käid dušši all, et ka lõhnadest jagu saada. Tunni aja pärast end kuivatades naeratad ikka veel. Teed ise ühe kõne, lühikese ja konkreetse, paludes kokkusaamist. Saad selle.
Ja mõned tunnid hiljem päikesesäras murul lebades ning oma kõige tähtsamat ja kallimat inimest suudeldes ei saa sa isegi aru, kust tuli mõte vahetada kõik see mitte millegi vastu.
Sest alati, alati on piisavalt uskudes ja tahtes võimalik saavutada seda, mis alul näib nii lootusetu ja võimatuna. Alati...
Ja neisse naeratavatesse silmadesse vaadates kirjutad oma mälu kollasele märkmelehele, et rõdule unustatud nöörijupist saaks ilusa ja mõttetiheda seinakaunistuse...
*
Surm on lahe. Mulle ta meeldib. Ja ma ei mõtle siin Pratchetti mustas hõlstis kõhna kuju, kes on küll mu kõige lemmikum kirjanduskarakter üldse... Hmm... Kusjuures... Siinkohal saaks ka Pratchetti Surma tsiteerida.
You have to believe in things that aren't true. How else can they become?
Aga ka tavaline surm on lahe. Mitte surm kui mingi konkreetne sündmus, aga surm kui idee. Oma probleeme läbi surma mustade prillide vaadates saan vähemalt mina aru, kui tühised on need mured tegelikult, kui tühised on need selle kõrval, et mind lihtsalt ühel hetkel enam ei oleks. Läbi surma silmade vaadates näen asju õiges perspektiivis. Olgu - minu surmaga kaoksid ka minu probleemid. Aga koos nendega kaoksid ka need päikesekiired ja hiirekõrvus kaseoksad oma värske rohelusega.
Ja pärast oma surmale mõtlemist tunduvad need kaseoksad ja päike ja suudlused hoopis tähtsamad kui mistahes suurusjärgus probleemid. Oma probleeme saan ma piisava tahte ja usuga ära kaotada, aga nende tegelikult tähtsate asjade kaotamist ei taha ma küll ise põhjustada. Lihtsalt ei taha ja kõik.
Panen hoopis muusika mängima.
Bon Jovi ja "Keep The Faith"
Elu on ilus. Elagu surm!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar