Selle aasta märgiks ja nimisõnaks ei sobi kirjutamine kindlasti, sest muidu oleksin ma sellega juba tunduvalt varem tegelema hakanud. Eelmise aasta alguses olin selleks ajaks jõudnud juba mitu head tuhandet sõna siia üles tähendanud ning mäletan, et oli ka mingisugune plaan teha senini kõige sõnarohkem aasta. Välja ei tulnud sellest plaanist midagi.
Siiski sain oma kirjutamise nii kaugele, et isegi Delfi avaldas mõned mu kirjutised. Hurraa! Kas see on põhjus rõõmustamiseks? Ma ei tea.
Praegu aga kirjutan rohkem seepärast, et kirjutamist mitte ära unustada. Ning seepärast, et hinge hakkab pugema rahutus, mida tunnen alati pärast pikka sõnavaest perioodi.
Deem! No ei oska midagi kirjutada! Ma siis ei üritagi praegu rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar