Täna hommikul nägin ma vana meest. Vana ja habemes, istus teine bussis ja luges raamatut. Pikk, hall habe värises koos peaga. Vanadusväsimusest. Midagi tuttavat oli selle vanamehe näos ja nõnda ma meenutasin. Mitu peatusevahet proovisin teada saada, kus ma teda näinud olin. Ei olnudki. Lihtsalt tuttavad jooned. Filmist "D'Artagnan ja kolm musketäri". Mõtlen siin seda vene versiooni, kõige paremat.
Igatahes meenutas see vana mees mulle Lev Turovi poolt mängitud musketäride kaptenit de Treville'i. Oli teine selline väärikas ja väljapeetud olemisega - isegi kergelt küürakil istudes oma raamatu kohale kummardunult.
Ajuti tõstis ta pead, et teisi reisijaid vaadata. Ja mitte vaid vaadata, aga ta tahtis neid lausa näha. Esialgselt näha olnud vana mehe figuurist tekkinud arvamust hakkasid kummutama tema silmad - avalad ja täis uudishimu. Justnimelt avalad, sest arvan, et alles täna sain aru mõistest 'avalad silmad'. Temal need igatahes olid. Avalad, uudishimulikud ning läbinisti puurivad. Mina, kes ma olen harjunud inimestega võistu tõtt vaatama, isegi mina ei saanud tema pilgule vastu, isegi hoolimata faktist, et kandsin sel hetkel päikeseprille. Pöörasin silmad otseselt kontaktilt ära ning jätkasin tema vaatlemist piieldes.
Ta oli huvitav. Minu jaoks. Välimuselt küll väga vana, ent siiski oli tema olekus mingi täiesti ainulaadne nooruslikkus ja säde, mis oli kaugelt ja kõrgelt üle tema lähedal seisvate noorukite omast.
Kui ta enne Estonia peatusesse jõudmist oma raamatu õlakotti pani ning tõusis, et väljuda, siis oli ka tema liigutustes reipust, mida ei oleks oodanud. Enne bussist väljumist ta naeratas. Kõigile. Tervele bussile korraga.
*
Nüüd, kui päev on juba õhtusse jõudnud, on see vana mees mul ikka veel mõtetes.
Vist seepärast, et tahaksin isegi tema eas selline olla...
