Valentino... Ja KUMU... Ja PÖFF

Võttis aega, mis ta võttis, aga viimaks leidsin endas tahte maha istuda ja kirjutada järgmine arvustus. Tegelikult pigem küll arvamuse, sest arvustada ma vaadatud filmi ei oska.

Tegu oli siis teise filmiga, mida ma PÖFF-il Montoni moefilmide programmist vaatamas käisin. Naljakas oli asja juures see, et õigel päeval mul seda kurja saatuse kiuste vaadata ei õnnestunud, ja kui ma järgmine päev läksin KUMU-sse teadmisega, et hakkan vaatama "Jay McCarrol: 11 minutit", siis kohale jõudes selgus, et kavas olnud film jäi millegipärast saabumata ning korratakse eelmise päeva minul vaatamata jäänud filmi. (Neetult pikk lause tuli, aga tõesti ei viitsi lühemaks teha.) Seega...

Film number 2
Valentino: The Last Emperor

Ma olen üks vastik tüüp ja mulle meeldib võrrelda. Esiteks võrdlesin filmi kaks päeva varem nähtud dokumentaaliga modell Sara Ziff'ist, teiseks samal hommikul loetud loetud arvustustega.

Esimene võrdlus ei olekski võib-olla nii määrav, kuid minule tundus modellist vändatud film siiram, ilma liigse edevuseta. Kindlasti on siin oma osa ka mängida peategelaste rollide erinevusel moemaailmas. Kui esimene on seal tegutsenud vaid mõned aastad, siis Valentino Garavani oli moemaailma täielikus tipus olnud juba aastakümneid.

Peamiselt moelooja neljakümneviienda - juubeli- ja nagu hiljem selgus, ka moeareenilt lahkumisaasta - kollektsiooni loomisele pühendunud film jättis tähelepanuta Valentino tegeliku olemuse ja elu, luues temast vähemalt minule kujutluse kui sümbolist, nimest, firmamärgist, aga mitte kui inimesest. Vaieldamatult oli ta oma ala üks geeniuseid, luues isegi minu kui võhiku arvates kauneid kleite, kuid samas oli tal ka geeniustele omaseid negatiivseid iseloomuomadusi, millega teda ümbritsevad alatasa võitlema pidid. Ent - quod licet Iovi, non licet bovi - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Oma hiilgava karjääriga oli ta ära teeninud õiguse olla kapriisne ja pidada omi arvamusi ainuõigeteks.

Teine võrdlusallikas nagu ma mainisin, olid eelmisel päeval filmi vaadanute arvustused. Ja minu esmaseks ootuseks oli, et film on huvitavam. Siiski tabasin end seansi vältel kolm-neli korda kella vaatamast.

Keegi varemarvustajatest oli maininud ja ma nõustun temaga täielikult, et filmi üks huvitavamaid kohti oli Valentino ideede toomine tegelikkusesse - kuidas mõttest valmib õmblejate käsitööna midagi tõeliselt ilusat. Temperamentsete itaallannade jutuvadina ja emotsioonide saatel imekiirelt tehtav töö oli tõesti omaette vaatamisväärsus.

Samas - väikese vastutorkena ainsalt meessoost arvustajalt - need poolpaljad piitspeenikesed modellid ei tekitanud mingeid emotsioone...

Kahtlemata oli film hea, kuid minu arvates on üheks selle vaatamise eelduseks suur huvi moe vastu. Kasuks tuleb ka Valentino ja tema loomingu armastamine, sest poolteist tundi kiidusõnu kuulata hakkab mingil hetkel väsitama.

Ja võimalik, et just sellest väsimusest tingituna sai minu arvustus valmis alles kolm päeva pärast filmi vaatamist ja tuli ka vahest teenimatult kriitiline.

Aga noh - geeniuseks ma teda nimetasin ja kleidid olid ka väga ilusad. See on minu täiesti aus arvamus...

Mõned üllatused täna... Seoses hiljutiarvustatud filmiga...

Teiseks üllatuseks oli see, et minuga hakkas MSN'is suhtlema inimene, kellest ma polnud juba üle poole aasta ühtki sõna kuulnud. Siinkohas tervitused Kizzu'le ja ma tõesti loodan, et sul läheb kõik hästi.

Esimene üllatus oli aga seotud esimese filmiga, mida ma tänu Montonile vaatamas käisin ja mõned päevad tagasi ka arvustasin.

Nagu ma mainisin, oli linastusel kohal ka filmi režissöör, kellele publik sai pärast filmi küsimusi esitada. Ise pole ma küll eriti aktiivne küsimuste esitaja, kuid mind huvitasid mõned vastused, mida Ole Schell seal andis.

Siiski jäi üks küsimus ka pärast KUMU'st lahkumist kummitama ja koju jõudes võtsin ette väikese uuringu internetis. Aega võttis, aga asja sai. Ühel hetkel avastasin, et leidsin aadressi, kust sain otse kirjutada "Picture Me: A Model's Diary" peategelasele Sara Ziffile.

Saatsin talle siis kirja selle küsimusega, mis mind huvitas, kuigi erilist lootust temalt vastust saada ei olnud - eelarvamused olid igatahes päris suured. Aga nüüd - kolm ja pool päeva hiljem oligi vastus postkastis. Lisan selle siia koos enda kirjaga (inglise filoloogidel paluks soovitused-parandused minu keeleoskuse kohta postkasti :P ):

"Picture me: A Model's Diary..." in festival and so on

Between Sara Ziff and You

W Hocares

November 29 at 6:59pm

Hello!

Probably there are thousands of people - your fans - writing to you and hoping to get an answer. Maybe I'm another dreamer as well. Yet it's not the relationship I'm interested in :)

We have a little film-festival here in our country, and one of our fashion brands presented second year in a row some special films connected with fashion. And that brand offered a chance to three blog-writers to write reviews about movies they saw. My first one was "Picture Me: A Model's Diary".

I have to say honestly - I'm as far from fashion as anyone can be, but I needed a way to advertise one of my story-characters (a dwarf called Paul) blog, so I put up my candidacy, and somehow I got to the top 3. So I went there. And watched. And it seemed quite interesting. There will be pretty fine review - actually it's written already:) But I write to You for another reason.

Ole was here as well, and when that movie ended, the audience was given a chance to ask questions. He answered fine. But there was one question he wasn't the best person to answer.

One young man asked: if there would be a great offer (he meant from some designer or company), would You return to that life You turned away at the end of the movie and leave your studies behind or not?

Ole answered how he could, but I think there are none better to know You than You, Sara.

So I decided to ask from You. I'm not a journalist trying to get a free interview, I'm just a usual person from the crowd who tries to work himself up through blogs.

If You could answer that question, I would be very grateful.

I wish You the best in Your studies (I used to study Estonian philology, so I know how it's like) and that everything works out as You hope.

Regards,
Paul (the dwarf) aka
W. Hocares (my blog name)

Sara Ziff

December 2 at 8:56pm

Hi Paul,

Thanks so much for watching the movie. I'm glad you enjoyed it.

To answer your question, I actually still take modeling jobs occasionally to pay my tuition, but my primary focus these days is school. I have about a year left before I finish my degree, so no, I would not abandon my studies - I'm enjoying it too much! As for the frantic pace of my old lifestyle, I'm happy to leave that behind. It's not black and white to me - the industry is not all good or bad, but right now I'm excited to have the chance to study with great professors, get to know fellow students, and develop my own ideas about the world.

Hope this helps. Thanks again, and good luck with your blog!

Best,
Sara

*

PS Tegelikult on internet ikka täiesti lahe koht, kus saab kõiksugu inimesi kätte:D

Filmidest ja blogimisest... St. Montoni-PÖFFist

Mnjah... Nagunii on paljudele teada, et suur PÖFF on omale alguse teinud, vist juba isegi eile. Aga kindlasti ei tea kõik sellest festivalist kuulnud inimesed seda, et juba teist aastat järjest veab Monton selle festivali käigus ka filme, mis seotud moega. Mõni aeg tagasi andis see bränd teada, et otsib omale ka inimesi, kes kommenteeriksid neid filme oma blogides.

Kuna minu ajakava on nagu on, mis tähendab, et aega on, aga kava selle sisustamiseks mitte, siis otsustasin, et proovin osa võtta. Et saab nagu mitu kärbest ühe hoobiga - pole ma ju varem PÖFFil käinud (maakas - mis teha?!) ja pole kunagi ka moefilme vaadanud. Muidugi sai piletite lunastamise nimel tiba udutatud (et mul eksisteerib suur huvi moe vastu), aga ma kasutasin selleks oma pisikest abilist, seega ei lähe see vist pettusena arvesse. Ja et mu blogi ja mind ennast nüüd pisimõõdulises kelmuses ei süüdistataks, siis kirjutan siia ka arvustuse ära. Mis on tegelikult suht lihtne, sest mõtteid on.

Alustuseks pean vist mainima, et läksin sinna suhteliselt suurte eelarvamustega. Nimelt ühe mu valitud filmi kohta netist infot otsides sain teada, et see on osalenud paljudel festivalidel. Eelarvamused tekkisid siis, kui selgus, et kahe kolmandiku festivalide nimed sisaldasid sõnu gay & lesbian. Hmm... Kahtlane tundus see värk... Niisiis nihverdasin omale kena kaaslanna kõrvale, et keegi jumala eest midagi mõtlema ei hakkaks, ja läksin kohale. Teine sõna, mis mind häiris, oli dokumentaal.

Aga nüüd elamuste juurde.

Filmiks number 1 oli:
Picture Me: A Model's Diary

Esiteks sain ma teada, kes on Sara Ziff, et on sellenimeline supermodell, kes on ikka päris kõvade disainerite tööd reklaaminud.

Film ise oli üles ehitatud tema poiss-sõbra Ole Schelli poolt viie aasta jooksul tavakaameraga filmitud lõikudest. Ole Schell - antud filmi režissöör - oli muideks ka ise kohal, vastates pärast filmi vaatajate küsimustele.

Kuna mu enda Montoni pluus on parajasti pesus ja seda PÖFF special'it mulle ei toodud, siis julgen oma arvustust ka tiba norivalt kirjutada. Milleks siis veel kriitikuid otsida kui mitte norimiseks?!

Igatahes jäi mul alul, kui Ole enne filmi lühidalt selle tekkeloost rääkis, kõrvu, et ta filmis oma tüdrukut lihtsalt huvist ja alles hiljem tekkis idee filmi jaoks (kui keegi oli neid filmitud lõike näinud). Sama väitis ta ka pärast küsimuste-vastuste voorus. Filmi suht alguses aga, kui nad Saraga kellegi office'isse vajusid, ütles tollal 19-aastane Sara, et tema poiss väntab temast filmi (movie). Kuna ma enda inglise keelt täiuslikuks ei pea, pärisin selle kohta veel oma kaaslannalt üle, ja tema oli sama asja tähele pannud. Seega on see film vähemalt minu arvates algusest peale olnud sellise projektina mõeldud. Aga eks meile kõigile meeldib vahepeal asju tegelikkusest huvitavamaks teha!

Teine asi, mis mind häirima jäi, oli kahe filmis oma kogemustest rääkinud modelli naiivsus, mis puutus seksuaalsesse ahistamisse. Esimene neist ei osanud pärast toimunut arvata, et see oli ahistamine (kui käsi ootamatult püksi lükatakse!), vaid pidi selle mõistmiseks eraldi kursuse läbima. Teine oli, noh, lihtsalt blond...

Ja kolmandaks - nii mitu huvitavat kohta jäi nägemata KUMU's kasutatava tehnika ja filmi koostöö puudumisele: iga natukese aja tagant hetkeks seisev pilt ja hääl häiris päris kõvasti.

Ja nüüd - hmm! - ei oskagi ma enam millegagi norida.

Kuigi olen siiani suhtunud vastumeelsusega kõikvõimalikesse dokumentaalidesse, siis praegu, kolm tundi pärast filmi lõppu on tunne, et ilma jukerdava tehnikata tahaks seda küll uuesti näha.

Sadadesse tundidesse ulatuvast mustast materjalist on välja nopitud head momendid ja neist korraliku süžeega teos valmis meisterdatud. ('Meisterdatud' on just see õige sõna). Film oli jagatud umbes kaheksaks või üheksaks modelli elu erineva külje all näitavaks lõiguks, mida juhatasid sisse humoorikate lahendustega alapealkirjad. Režissöör sai hästi hakkama varemfilmitud eriteemaliste lõikude sidumisega tervikuks, kasutades selleks hiljem salvestatud intervjuusid Sara vanemate või tuttavatega, või lisades taustale Sara enda hilisemad nägemused toimunust.

Meeldis, et erinevate probleemsete probleemide valgustamiseks ei piirdutud vaid ühe inimese arvamusega, vaid püüti kajastada üldist sisemist meeleolu.

Teema arendus peategelase rahavaimustusest tegelike vajaduste-soovide otsimiseni oli küll aimatav, kui ei mõjunud kulununa.

Võib-olla natuke nõrgaks jäi modellielu raskuste kujutamine. Pigem eelistanuks sellele teemale sügavamat lähenemist - üksikute pisarate näitamine küll sobis, aga ei pannud vähemalt mind veel nii palju kaasa tundma, kui selle taotluseks võis olla. Samuti ei näinud ma seal ajakirjanduse kaudu kuuldud modellide omavahelistest intriigidest, kuid seda ei saa praegu võtta kui objektiivset arvamust. Võib-olla on Sara Ziff tõesti nii tore inimene, et tema intriigidesse ei kukkunud. Igatahes antud filmi vaadates jäi minule temast mulje kui toredast inimesest, keda oleksin isegi raskel hetkel lohutanud.

Seega on esimene film vaadatud, muljed on valdavalt positiivsed. Ole Schell tundus kah piisavalt lahe tüüp, et temaga võiks isegi paar õllet koos libistada. Kui hinnata, siis viiest võimalikust tõstaksin üles neli pöialt (see-eest hästi pikkade küüntega), ja ma ei usu, et ma läheks riidu kellegagi, kes minu soovitusel seda filmi vaatab.

Niisiis soovitan...

PS Ootan huviga järgmist kahte filmi, et kas suudavad need mind samavõrd üllatada.