Võttis aega, mis ta võttis, aga viimaks leidsin endas tahte maha istuda ja kirjutada järgmine arvustus. Tegelikult pigem küll arvamuse, sest arvustada ma vaadatud filmi ei oska.
Tegu oli siis teise filmiga, mida ma PÖFF-il Montoni moefilmide programmist vaatamas käisin. Naljakas oli asja juures see, et õigel päeval mul seda kurja saatuse kiuste vaadata ei õnnestunud, ja kui ma järgmine päev läksin KUMU-sse teadmisega, et hakkan vaatama "Jay McCarrol: 11 minutit", siis kohale jõudes selgus, et kavas olnud film jäi millegipärast saabumata ning korratakse eelmise päeva minul vaatamata jäänud filmi. (Neetult pikk lause tuli, aga tõesti ei viitsi lühemaks teha.) Seega...
Film number 2
Valentino: The Last Emperor
Ma olen üks vastik tüüp ja mulle meeldib võrrelda. Esiteks võrdlesin filmi kaks päeva varem nähtud dokumentaaliga modell Sara Ziff'ist, teiseks samal hommikul loetud loetud arvustustega.
Esimene võrdlus ei olekski võib-olla nii määrav, kuid minule tundus modellist vändatud film siiram, ilma liigse edevuseta. Kindlasti on siin oma osa ka mängida peategelaste rollide erinevusel moemaailmas. Kui esimene on seal tegutsenud vaid mõned aastad, siis Valentino Garavani oli moemaailma täielikus tipus olnud juba aastakümneid.
Peamiselt moelooja neljakümneviienda - juubeli- ja nagu hiljem selgus, ka moeareenilt lahkumisaasta - kollektsiooni loomisele pühendunud film jättis tähelepanuta Valentino tegeliku olemuse ja elu, luues temast vähemalt minule kujutluse kui sümbolist, nimest, firmamärgist, aga mitte kui inimesest. Vaieldamatult oli ta oma ala üks geeniuseid, luues isegi minu kui võhiku arvates kauneid kleite, kuid samas oli tal ka geeniustele omaseid negatiivseid iseloomuomadusi, millega teda ümbritsevad alatasa võitlema pidid. Ent - quod licet Iovi, non licet bovi - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Oma hiilgava karjääriga oli ta ära teeninud õiguse olla kapriisne ja pidada omi arvamusi ainuõigeteks.
Teine võrdlusallikas nagu ma mainisin, olid eelmisel päeval filmi vaadanute arvustused. Ja minu esmaseks ootuseks oli, et film on huvitavam. Siiski tabasin end seansi vältel kolm-neli korda kella vaatamast.
Keegi varemarvustajatest oli maininud ja ma nõustun temaga täielikult, et filmi üks huvitavamaid kohti oli Valentino ideede toomine tegelikkusesse - kuidas mõttest valmib õmblejate käsitööna midagi tõeliselt ilusat. Temperamentsete itaallannade jutuvadina ja emotsioonide saatel imekiirelt tehtav töö oli tõesti omaette vaatamisväärsus.
Samas - väikese vastutorkena ainsalt meessoost arvustajalt - need poolpaljad piitspeenikesed modellid ei tekitanud mingeid emotsioone...
Kahtlemata oli film hea, kuid minu arvates on üheks selle vaatamise eelduseks suur huvi moe vastu. Kasuks tuleb ka Valentino ja tema loomingu armastamine, sest poolteist tundi kiidusõnu kuulata hakkab mingil hetkel väsitama.
Ja võimalik, et just sellest väsimusest tingituna sai minu arvustus valmis alles kolm päeva pärast filmi vaatamist ja tuli ka vahest teenimatult kriitiline.
Aga noh - geeniuseks ma teda nimetasin ja kleidid olid ka väga ilusad. See on minu täiesti aus arvamus...
Tegu oli siis teise filmiga, mida ma PÖFF-il Montoni moefilmide programmist vaatamas käisin. Naljakas oli asja juures see, et õigel päeval mul seda kurja saatuse kiuste vaadata ei õnnestunud, ja kui ma järgmine päev läksin KUMU-sse teadmisega, et hakkan vaatama "Jay McCarrol: 11 minutit", siis kohale jõudes selgus, et kavas olnud film jäi millegipärast saabumata ning korratakse eelmise päeva minul vaatamata jäänud filmi. (Neetult pikk lause tuli, aga tõesti ei viitsi lühemaks teha.) Seega...
Film number 2
Valentino: The Last Emperor
Ma olen üks vastik tüüp ja mulle meeldib võrrelda. Esiteks võrdlesin filmi kaks päeva varem nähtud dokumentaaliga modell Sara Ziff'ist, teiseks samal hommikul loetud loetud arvustustega.
Esimene võrdlus ei olekski võib-olla nii määrav, kuid minule tundus modellist vändatud film siiram, ilma liigse edevuseta. Kindlasti on siin oma osa ka mängida peategelaste rollide erinevusel moemaailmas. Kui esimene on seal tegutsenud vaid mõned aastad, siis Valentino Garavani oli moemaailma täielikus tipus olnud juba aastakümneid.
Peamiselt moelooja neljakümneviienda - juubeli- ja nagu hiljem selgus, ka moeareenilt lahkumisaasta - kollektsiooni loomisele pühendunud film jättis tähelepanuta Valentino tegeliku olemuse ja elu, luues temast vähemalt minule kujutluse kui sümbolist, nimest, firmamärgist, aga mitte kui inimesest. Vaieldamatult oli ta oma ala üks geeniuseid, luues isegi minu kui võhiku arvates kauneid kleite, kuid samas oli tal ka geeniustele omaseid negatiivseid iseloomuomadusi, millega teda ümbritsevad alatasa võitlema pidid. Ent - quod licet Iovi, non licet bovi - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Oma hiilgava karjääriga oli ta ära teeninud õiguse olla kapriisne ja pidada omi arvamusi ainuõigeteks.
Teine võrdlusallikas nagu ma mainisin, olid eelmisel päeval filmi vaadanute arvustused. Ja minu esmaseks ootuseks oli, et film on huvitavam. Siiski tabasin end seansi vältel kolm-neli korda kella vaatamast.
Keegi varemarvustajatest oli maininud ja ma nõustun temaga täielikult, et filmi üks huvitavamaid kohti oli Valentino ideede toomine tegelikkusesse - kuidas mõttest valmib õmblejate käsitööna midagi tõeliselt ilusat. Temperamentsete itaallannade jutuvadina ja emotsioonide saatel imekiirelt tehtav töö oli tõesti omaette vaatamisväärsus.
Samas - väikese vastutorkena ainsalt meessoost arvustajalt - need poolpaljad piitspeenikesed modellid ei tekitanud mingeid emotsioone...
Kahtlemata oli film hea, kuid minu arvates on üheks selle vaatamise eelduseks suur huvi moe vastu. Kasuks tuleb ka Valentino ja tema loomingu armastamine, sest poolteist tundi kiidusõnu kuulata hakkab mingil hetkel väsitama.
Ja võimalik, et just sellest väsimusest tingituna sai minu arvustus valmis alles kolm päeva pärast filmi vaatamist ja tuli ka vahest teenimatult kriitiline.
Aga noh - geeniuseks ma teda nimetasin ja kleidid olid ka väga ilusad. See on minu täiesti aus arvamus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar