Sõitsin täna bussiga. Päris pikalt. Ja kuigi iPod oli laetud ja mängis muusikat, mis pidi mu magama suigutama, avastasin poolel teel, et tavaline rutiin ei toimi. Mõtteid oli palju ja erinevaid.
Alustuseks meenus mitte eriti hea poplugu, mis räägib väikelinnadest ja depressiivsusest. Proovisin neid kahte sõna siis omavahel kokku viia ja avastasin üllatuseks, et ei teagi ühtegi masendavat väikelinna. Mitte, et ma väikelinnu ei teaks - arvan, et olen neist kõik kunagi läbi sõitnud-külastanud -, kuid depressiivseks ma ei nimetaks neist ühtegi. Igas linnas ja alevikus, isegi külas, kus olen peatunud rohkem kui päeva, on olnud midagi huvitavat, mis mind sinna ikka ja jälle tagasi tõmbab.
Sama hästi võiks nimetada depressiivseks ka mu kodualevikku ja mul on tunne, et päris paljud seda teevadki. Miks? Miks nimetada depressiivseks kohta, kui tegelikult on masenduses hoopis inimesed? Alati ja igal pool on võimalik elu huvitavaks elada, ja kui endal pole selleks tahtmist/viitsimist, siis ei oleks mõtet ka enda laiskusest tekkinud arvamust üldistavalt kõigele ümbritsevale panna.
*
Maailm... Iga inimese maailm on erineva suurusega ja ühegi maailma suurus ei ole püsiv. Vähe, väga vähe on selliseid maailmu, mille mõõtmed vähenevad, enamjaolt need ikka kasvavad. Ma ei oska siinkohal nimetada maailma vähenemist põhjustavaid tegureid, kuid sellelsamal bussisõidul mõtlesin ma neile, mis suurendavad igaühe isiklikku maailma. Elukogemused ja teadmised, kuid kõige rohkem tutvused uute inimestega. Iga uue inimesega kohtudes avastad ja kaardistad osakese tema maailmast, jätad selle meelde, võtad selle omaks - isegi juhul, kui see ei meeldi, ikka jääb teadmine sellisest tutvusest isikliku maailma avarustesse. Mida suurema isikliku maailmaga inimest kohata, seda suurem on ka isikliku maailma avardumine. Seda rikkamaks ja suuremaks muutud sa ise. Ei oma tähtsust, kas see kohtumine oli positiivne või negatiivne - avardumine toimub igal juhul.
Lihtsalt mõte...
Alustuseks meenus mitte eriti hea poplugu, mis räägib väikelinnadest ja depressiivsusest. Proovisin neid kahte sõna siis omavahel kokku viia ja avastasin üllatuseks, et ei teagi ühtegi masendavat väikelinna. Mitte, et ma väikelinnu ei teaks - arvan, et olen neist kõik kunagi läbi sõitnud-külastanud -, kuid depressiivseks ma ei nimetaks neist ühtegi. Igas linnas ja alevikus, isegi külas, kus olen peatunud rohkem kui päeva, on olnud midagi huvitavat, mis mind sinna ikka ja jälle tagasi tõmbab.
Sama hästi võiks nimetada depressiivseks ka mu kodualevikku ja mul on tunne, et päris paljud seda teevadki. Miks? Miks nimetada depressiivseks kohta, kui tegelikult on masenduses hoopis inimesed? Alati ja igal pool on võimalik elu huvitavaks elada, ja kui endal pole selleks tahtmist/viitsimist, siis ei oleks mõtet ka enda laiskusest tekkinud arvamust üldistavalt kõigele ümbritsevale panna.
*
Maailm... Iga inimese maailm on erineva suurusega ja ühegi maailma suurus ei ole püsiv. Vähe, väga vähe on selliseid maailmu, mille mõõtmed vähenevad, enamjaolt need ikka kasvavad. Ma ei oska siinkohal nimetada maailma vähenemist põhjustavaid tegureid, kuid sellelsamal bussisõidul mõtlesin ma neile, mis suurendavad igaühe isiklikku maailma. Elukogemused ja teadmised, kuid kõige rohkem tutvused uute inimestega. Iga uue inimesega kohtudes avastad ja kaardistad osakese tema maailmast, jätad selle meelde, võtad selle omaks - isegi juhul, kui see ei meeldi, ikka jääb teadmine sellisest tutvusest isikliku maailma avarustesse. Mida suurema isikliku maailmaga inimest kohata, seda suurem on ka isikliku maailma avardumine. Seda rikkamaks ja suuremaks muutud sa ise. Ei oma tähtsust, kas see kohtumine oli positiivne või negatiivne - avardumine toimub igal juhul.
Lihtsalt mõte...
2 kommentaari:
Oot, ma vaatan läbi tuttavad väikelinnad:
keldripoodide hinnad - tõesti, tohutud, v.a. kommide ja juustu omad veidral moel
noored kaunid emad - linnuke kirja
nende emad, kes pole enam kenad - linnuke kirja
eluunistus kasutatud bemar - ei tea. Bemareid näha pole eriti, aga unistustes võivad ju olla
või eramaja ja suursuursuursuur peenar: unistuste kohta ei tea, aga 3/4 eramajadest on suured peenrad ja mõne maja juures on KOGU AED peenraid täis, kus kasvab tõesti imepärane kogus suurepärast mahepõllunduslikku aedvilja.
seal mehed alalõpmata on täis - oojaa
seal smilers ikka suvetuuril käib - ojaa
seal jaanitulel alati saab keegi lõuga - ei tea, ei tunne kohalikke nii palju. Arvata võiks, et vähemalt ühes kahest linnast küll.
seal raha teenitakse toore jõuga - ikka. Kohalik meestööjõud teebki põhiliselt sellist tööd. Oma peregi on neid vana lauta lammutama või katust peale panema palganud.
Mitte et ses midagi halba oleks. Ega noortes kaunites emades ka midagi halba pole. Ega Smilersis või peenras vms.
ei voha hullult kaubandus - tõesti, mitmeidki tooteid tuleb käia ostmas suurtest linnadest.
mõned ikka veel ei lukustagi ust - ma isegi olen korra nädalaks ära sõites ukse lukust lahti jätnud ja ei juhtunud midagi halba :)
lemmikspordiala meeleheide - ok, vat see osa on küll täitsa mööda. Ühes on lemmikala võrkpall ja teises kergejõustik. Meelt ei heideta vähemalt avalikult küll mitte kuskil. Tädid kõnnivad keppidega ja poisid taovad jalkat.
Kokkuvõte: salmiosad vastavad üsna tõele, aga depressiivsus ja meeleheide on suurde linna läinud tagasivaataja nukrus lihtsalt
/minu 5 peenraha
"Ei oma tähtsust, kas see kohtumine oli positiivne või negatiivne - avardumine toimub igal juhul"
JEP!!
:)
Parimat uut Sulle!
Postita kommentaar