Laupäevahommikune piirideta paber...

Ajasin habeme ära, peas ikka veel kummitamas sama mõttekäik, mis viimased kaks päeva - paber on reaalsusest vähemalt osaliselt parem. Reaalsuses on palju piire, mida paber ei tunne; paberile mõtteid kirjutades võid neist piiridest südamerahuga üle astuda, kartmata eriliselt suuri tagajärgi. Tavaliselt neid ei olegi - kui, ehk siis vaid mõne inimese solvumine, vihastumine või pahandamine välja arvata. Paber on koht, kus fantaasia võib lennata, olla vaba.

Mis on üldse fantaasia? Väljamõeldised, kujutlused... Mõtisklesin siin mõnda aega tagasi, et teadmised muudavad fantaasia olemust: väheste teadmiste puhul on enamjaolt tegu intuitiivse fantaasiaga, kuhu aegajalt eksivad ka ükssarvikud, päkapikud ja võlurid, teadmistepagasi suurenedes muutub fantaasia aga aina rohkem visiooniks, kus väljamõeldisi asendavad järjest enam ja enam loogikat järgivad mõtterajad, mis liiguvad meie ajast kaugemale tulevikku. Heaks näiteks on siinkohal jälle... Ei, ma ei hakka jälle oma lemmikkirjanikust jahuma...

Aga habe on aetud ja koer tahab välja.

Kuna Crazy K. Allike, lühendatult siis Käti, on veel üsna loll avalikus ruumis korralikuks käitumiseks, siis tuleb teda korralikult rihma otsas vedada. Siiski suudab ta hetkel, kui üle kolmveerandi mu tähelepanust on hõivatud telefonikõnega, näksata kingast üht möödajalutavad meesterahvast, kelle valuretseptorid ulatuvad vist kehast välja kingade sisse. Vähemalt nii võiks arvata tema röögatust kuuldes. Kui ehk tavaliselt tunneksin end sellises olukorras natuke süüdi ja püüaks koera kuidagi tema noorusega välja vabandada, siis selline ställõunilik näitlemisoskus ajab vaid naerma. Lõpetan kõne, süütan sigareti ja vaatan üle õla mehele otsa.

"Sõida seenele!" pole küll geniaalseim asi, mida ma sel hetkel välja mõelda suudaks, aga see ajab asja ära. Korralikult. Käitu vastupidiselt normidele ja inimesed satuvad segadusse. Aga ma ei tea - võib-olla helistab ta hiljem politseisse ja annab minu ja Käti kirjelduse. Palju õnne! Aitabki halli ja rutiinset argipäeva natukene värvikamaks muuta. Minule ainult halli varjunditest ei piisa.

Päike piilub pilvede tagant, aga külm on. Kevad võiks oma sooja kiiremini siia saata. Ja kurat, päike, miks pidid eile, selle päikesevarjutuse ajal nii hoolsalt end pilvede taga peitma?!

Kaks mutikest on vist üle pika aja kokku saanud ja arutavad maakonnauudiseid, blokeerides kõnnitee oma maitsetult riietatud paksude kehadega. Neist sõiduteed kasutades mööda manööverdades on arutluse all viimase Kuulutaja sisu ja selle juhtkirja suhtumine. Väljendid selle kohta on küll pehmemad, kui eile armsalt naabritüdrukult kuuldud küsimus jaburuse ja normaalsuse kohta. Ei tea, ei osanud vastata. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi.

10 Trummi on hea mõte. Polegi enam kaua väljas käinud ja Wirmaga ei ole eriti häid kogemusi. Või on olnud viga seltskonnas. Uusi tutvuseid pole tulnud, isegi lühiajalisi mitte. Võtame aja maha, läheme joome mõned õlled, räägime üle muusika karjudes tavapärasest sügavamat, aga samal ajal ka kasutumat juttu, ning vaatame inimesi. Ehk on veel kedagi huvitavat seal? Vaatame. Võtame lihtsalt aja maha ja värvime oma õhtu hullumeelselt värviliseks.

"Ja niimoodi suhtudki enda maailma?!" Imestav küsimus kostus peale seda, kui olin suitsukoni sõrmenipsuga rentslisse saatnud.

"Mitte alati," vastan küsijale süngelt ja kõnnin edasi. Kui sada meetrit edasi jõudnuna avastan küsija ikka enda kõrvalt - ta oli ümber pööranud ja minuga kaasa kõndinud -, siis tundsin vajadust täiendavaks selgituseks. "Tavaliselt mu taskud haisevad konidest, mida ma endaga kaasa vean, kuni leian mõne üksiku prügikasti. Mul on reeglid."

"Koos eranditega, mis peaksid neid kinnitama," pomiseb kaaslane ja kirjutab samal ajal midagi oma märkmikusse. Pean hiljem temalt kirjutusvahendi küsima, sest sellist minu kogus päris kindlasti pole.

Vastutulev neiu tõstab kõnniteelt vaevaliselt pilgu, vaatab mind ja mu kaaslast ning karjatab.

"Mis sinu probleem on?" küsin oma kaaslaselt neiu reaktsiooni üle pead murdes, ise vaadeldes, kuidas karjataja elu jooksu tehes majade vahele kadus. Teadsin, et vähemalt mina küül nii halb välja ei näinud, et sellist põgenemist esile kutsuda. Minu kaaslasega olid teised lood.

"Probleemi, kui sellist ei ole, ma olen kõik vajaliku info kätte saanud, mida otsima tulin, aga on asju, millest ma seni aru ei saa."

"Nagu näiteks?" Panin uue suitsu ette ja pakkusin ka oma kaaslasele. Ta võttis sigareti ettevaatlikult vastu ja süütas minu ulatatud välgumihklist.

"Näiteks kasvõi... köhh... suitsetamine, aga... köhh...  see... köh-köhh... on pisiasi... köhh-köh-köhh... nagu alkoholgi... KÖHHH!" vastas kaaslane mõtlikult surnuaia väravat silmitsedes. Tegin oma ajusoppi märkuse, et oleks aeg juba temalt nime küsida, mitte teda ainult kaaslaseks mõelda. "Hoopis rohkem arusaamatust tekitab mulle aga Venemaa agressiivne poliitika praegu. Minu kalkulatsioonid näitavad, et Baltikum või Soome on järgmised kohad, mis Venemaa sõjalise agressiooni alla satuvad. Mida sa sellest arvad?"

"Idioote nagu Putin parandab vaid haud." Nüüd vaatasin mina surnuaia väravat. "Kas teil ei ole sääraseid probleeme? Ja muuseas - mis su nimi on?"

"Tiit olen ja selliseid probleeme meil tõesti ei ole - me kasutame mõistust. Kusjuures... " Tiit sügas jalgevahet ja vaatas mulle otsa. See oli üsna creepy! "Ma seni arvasin, et teie kasutate ka."

"Kus su laev on?"

Tiit irvitas. "Kas sa arvad, et kui tsivilisatsioon on tehnoloogiselt piisavalt kaugele arenenud, et sooritada tähtede- ja galaktikate vahelisi rännakuid, siis on need tsivilisatsioonid siiski piisavalt rumalad, et raisata meeletus koguses ressursse, mida vajab üks tähelaev selleks, et liikuda 40 tuhat valgusaastat, ja seda kõike vaid selleks, et viia üks vaatleja planeedile, mille tähtsus galaktikalises mastaabis on täiesti olematu?"

Tiit.

"Aga vaniljekohukesed on üsna head. Ma ei osanud siiani arvatagi, et vaniljet võiks söögina kasutada," muutus mu kaaslase hääl mõtlikuks. "Me oleme seda siiani ikka rohkem kütusena kasutanud."

"Mis iganes," kehitasin õlgu. "Kuidas sa aga siia said?"

"Kõige lähedasem vaste teie sõnavaras oleks vist teleporteerimine."

"Kasutades kvantfüüsikast tuntud põimseose-tehnoloogiat?" See oli teema, mida ma natuke teadsin.

"Ma olen üllatunud," vastas Tiit ning hele säde tema silmakoobastes muutus tumedamaks.

"Sest mul oli õigus?"

"Ei. Üllatunud, et te siiani arvate kvantfüüsikast ja selle võimalustest nii palju."

"See on tulevik."

"Meie jaoks minevik. Meie tsivilisatsiooni alguspäevil takerdusime ka meie pikaks ajaks kvantfüüsika seletamatutesse imedesse. Kolm tuhat aastat teie ajaarvestuse järgi raiskasime lootusele, et kvantfüüsika annab meie tsivilisatsioonile vajaliku arengutõuke. Kolm tuhat aastat enne, kui kvantfüüsika osutus selleks, mis see tegelikult on - jaburuseks, ja selle imed said lihtsalt mõttetuteks, kontrollimatuteks nähtusteks. Õnneks oli paralleelfüüsikat uuriv koolkond selleks ajaks suutnud õppida kontrollima aega ning me saime need häbistavad aastad ära kaotada."

"Hmm... Kui vana teie tsivilisatsioon siis on? Millal see alguse sai?"

"Eile."

"???"

"Nagu ma ütlesin, siis ma kontrollime aega. Forever in a day."

"Kas sa oled laksu all, Tiit?"

"Seda ka. Eelmine tüüp, kellele ma etteheite prügi mahaloopimise kohta tegin, pani karjudes minema, aga pillas spurtides maha paarkümmend grammi kanepit. Poole sellest olen ma juba ära söönud. Tahad ka?" ulatas Tiit mulle mini-grip kotikese rohelise puruga. Raputasin pead.

"Ma koera nähes ei tarvita."

"Muide, sina, kes sa ka ei oleks, miks sina mind ei karda? Ma näen ju teie jaoks üsna kohutav välja."

"Hais on tegelikult hullem kui välimus," vastasin tulnukat silmitsedes. Tiit hakkas naerma. Tänavale astunud pensionär pistis röökides plagama - miskipärast surnuaia poole. "Mul pole põhjust ju karta sind. Sa ei pääse paberilt välja hoolimata tõsiasjast, et paberil pole takistavaid piire."

"Huvitav dilemma..." jäi Tiit seisma. Kõndisin Kätiga edasi. "Kohtume veel," kuulsin selja tagant tema hüvastijättu.

"Mis iganes."

"Rebime emakat!" ???

Erinevalt austatud W. Hocaresest, selle blogi omanikust, kelle arvates on eestlased kõige nõmedam rahvus üldse, pean mina tõsimeeli tunnistama, et mulle eestlased täitsa meeldivad. Kõige meeldivamaks küljeks pean ma nende maalähedust.

Allpool tekkinud mõtted on osa sellest ja võib-olla need selgitavad ka natuke seda minu jaoks liiga kärtsu pealkirja oma postitusele. Jah, ma tean, et midagi sellist võib tavaliselt Paul öelda/mõelda, ent kuna olen siiski taassündinud piiblistaar, kes oli tuntud oma õiglustunde poolest, siis otsustasin ma oma mõtted enne kirja panna, kui päkapikk neist haisu ninna saab.

Ja loomulikult meeldib mulle ka iroonia. Elu iroonia seisnes seekord siis selles, et kirjutise ajendiks olev sündmus toimus päeval, kui hommikust saati tuli meediast arutelu selle üle, kuidas seadustega piirata/selgitada/mõjutada laste füüsilise karistamise levikut. Või midagi sellist - mingi sarnane teema.

Ja kuna mul oli vaja täna meie kõigi (minu, Pauli, Todori jne.) vaimse isa asjaajamiste pärast linnas käia, siis tagasitulekuks valisin bussi. Istusin just bussi, suhteliselt esimestesse ridadesse, kui bussijuhiga tuli rääkima bussijaama dispetšer. Selline korpulente... Ok - ma OLEN Saalomon ja seega pean olema aus ja õiglane. Selline paks tädike viiekümnendates. Rääkisid, mis nad rääkisid, mind see ei huvitanud, aga dispetšeri viimane lause äratas küll mu tähelepanu. Võib-olla oma idee poolest, võib-olla lihtsalt seepärast, et seda oli tõenäoliselt kuulda ka bussi tagumistes ridades.

"Kui sa korra veel bussi nii pargid, võtan sul ise munad maha!"

No mis sa kostad?! Bussijuht vaid naeratas hädiselt ja sõnagi vastu ütlemata sügas vaid oma eelpool mainitud elundeid. Dispetšer-tädi lihas- või mis-iganes-orgaanilise-aine-massi vaadates vist viimased kordi oma elus.

Mnjah! Et selline maalähedus siis...

Igatahes andis kuuldu mulle mõtlemisainet kogu bussisõiduks ja loomulikult oligi esimene paralleel hommikul meediast kuuldu. Teise võrdlusena tuli pähe praeguseks küll natuke vaibunud, ent siiski tuha all hõõguv soolise ahistamise teema ja kuidas naised vinguvad juba selle pärast, et mehed neile seksistlikke komplimente teevad. Ok - ma olen nendega nõus juhul, kui meil on õigus hakata naiste puhul samaväärseid veenmistaktikaid, kui oli see just äsjakirjeldatud juhul.

Et meie sõnavaras pole veel aga ühtegi analoogset väljendit naistele ütlemiseks, siis proovingi midagi praegu valmis genereerida. Ok - ma tegin seda juba bussis. Arvestades dispetšer-tädi öeldu iseloomu, sisu ja ideed. Seega võiks mõne meessoost juhtivtöötaja veenmislause oma alluvale naistöötajale olla näiteks järgmine:

"Kui sa mulle veel mõne sellise aruande tood, rebin emaka välja!"

Eestlaste maalähedus mulle meeldib. Isegi siis, kui sellega vahel liiale minnakse. See annab mõtlemisainet ning esindades inimkonna maskuliinsemat poolt (ja vaadates viimase aja trende ja telesaateid ja paraade kahjuks enam mitte kauaks), tundsin mina kui kuningas Saalomon, uuestisündinu, et pean meeste kaitseks ka mõne hea sõna ütlema.

Allkiri

W. Hocares

Ei saa öelda, et W.'l kõik asjad korras oleks. Võib-olla just selsamal põhjusel võttis ta ka omale selle väikese pausi, puhkuse, et kusagil vähemalt minule teadmata kohas oma asjade üle järele mõelda. Tundes mind juba natuke enam kui aasta ja teades minu mõningasest huvist kirjutamise vastu palus ta mul mõne teise kodanikuga koostöös oma blogil silma peal hoida.

Need teisel kodanikud on, jah, natuke kummalised. Käisin päeval W. korteris, et nende isikutega kokku leppida meie kirjutamisgraafik, kuid Paul oli tujust ära ning Todor vahetas oma pea ümber sidemeid, põhjendades sidemete olemasolu Pauli inimvaenuliku suhtumisega. Olles mingil määral tuttav mainitud isikute ajalooga, peaksin õigluse huvides kohe ära ütlema, et antud juhul ei olnud tegemist Pauli inimvaenulikkusega (kuigi see võib küll vahel ebanormaalselt suured mõõtmed võtta). Pigem tekkis vigastusiloov intsident Pauli lolluse-, või siis Todorivaenulikkusest - mida võib tegelikkult sünonüümideks nimetada.

Aga oma külastuse peamise eesmärgini ma ei jõudnudki, sest Todori vigina ja Pauli kärkimise vahele ei suutnud ma ühtegi asjalikku mõtet poetada. Pärast veerandtunnilist asjatut üritamist tulin ma sealt ära ning otsustasin edasipidi blogitada vaid enda äranägemise järgi.

Kuna mind laiema avalikkuse ees veel ei teata (ja ma loodan, et pärast W. naasmist mu olemasolu ka unustatakse), siis peaksin võib-olla kirja panema ka W. mainitud põhjuse, miks ta soovis siia ka minu kirjutisi. Teen siis copy/paste W. kirjast.

"/.../

Ma arvan, et olen ära paar nädalat kuni kuu ja selleks ajaks olen ma oma blogi usaldanud kahele oma vanale tuttavale. Pauli tead Sa vist natuke paremini kui Todorit, ent siiski olen viimastel päevadel hakanud kahtlema, kas need kaks suudavad täiesti mõistetavat teksti toota. Siiski on nende olemasolu ja vajalikkus põhjendatud.

Pauli egotsentrist ja otsekohesus on siiani minu tähelepanu köitnud, kui võimalus vaadata maailma ilma filtriteta, mis kaitseksid isiksust vigastuste eest - Paul on lihtsalt selline tegelane, kes ei lase mingil tingimusel endale pähe istuda. Kuigi puhtfüüsiliselt oleks see vist üsna lihtne.

Todor aga? Todoriga on asjad natuke keerulisemad. Tema lausrumalus ja naiivsus on enamjaolt väga närvidelekäiv, ent siiski leidub tema lapselikus naiivsuses mõnikord ka head. Nagu väikesed lapsed, suudab ta mõnikord (aruharva, aga ikka) esitada küsimusi, mis on naiivses lihtsuses suudavad nurka ajada ka parimad väitlejad. Justnimelt lootuses, et tal tekib selliseid hetki, ma usaldasin talle ka oma ajaveebi. Siiski kardan, et enamus tema teksti tuleb täielik jama.

Sinu poolt, Saalomon, ootan aga natuke tõsisemat suhtumist, loogilisemat teksti ja - üllatus, üllatus! - Sinu teada-tuntud saalomonlikku õiglustunnet. Sa tead, mida ma sellega mõtlen ning ma olen üsna kindel, et alt sa mind ei vea.

/.../"

Tegelikult oli see W. kiri tunduvalt pikem ja täistipitud päris põhjalikke juhtnööre, kuid praeguseks olen ma veendunud, et kõigist neist ei pea ma kohe kindlasti kinni. Ta palus mul pöörata oma peamine tähelepanu tema isikut ümbritsevale koos sealsetele isikutega, kuid minu arvates oleks kõige õiglasem alustada selle blogi autorist endast.

W. Hocares - kes ta on?

Esiteks tuleb kohe ära mainida, et sellele küsimusele annab läheneda päris mitmest vaatenurgast ja ei oleks õige mõnda neist nurkadest kõrvale jätta. Seega - proovin siin tekstis kasutada paari erinevat lähenemisnurka.

W. Hocares üldiselt

Nagu arvata võib, ei ole W. Hocares tema ristinimi. Sellenimelise isiku teke jääb aga umbes kümne aasta tagusesse aega, kui üks kirjutamiskalduvustega noormees (või lihtsalt noor mees) hakkas omale otsima pseudonüümi, mille all ta saaks vajadusel oma loomingulisi tekste avalikustada.

Esimesteks W. Hocarese teosteks olid tema päevikud, mida on kahjuks lugenud vaid vähesed, sest nende laiema avaldamise plaanid on autor vähemalt praegu teadmata kaugusesse lükanud. Siiski leidub tema hilisemates kirjutistes palju suunatud ja ka varjatud viiteid nende päevikute olemasolule või tsiteerimisele.

Blogisfääri ilmus W. Hocares 2007. aasta teises pooles ja samal ajajärgul sai uue, tugeva tõuke ka tema loomingulisus. Valdav enamik tema lühijutte ja novelle jääbki ajavahemikku 2007. aasta sügis kuni 2009. aasta algus.

Lisaks loomingulistele tekstidele hakkasid veebipäevikusse muuhulgas ilmuma ka arutlused ühiskondlike valupunktide ja isiklike läbielamiste kohta.

W. Hocarese meelisteemaks paistab olevat inimese sisemaailmas toimuva lahkamine, millega on ta mõnes oma teoses ka suhteliselt hästi hakkama saanud. Samas ei saa mainimata jätta tema ühiskonnakriitilisust ja püüdlikult varjatud, ent ajuti läbikumavat õpetamissoovi.

Viimastel aegadel on W. kahjuks liiga tugevalt kaldunud enda sisemaailmale ja tema tekstidesse on ilmunud tugev depressiivne joon, mis teeb ka tekstide lugemise ebameeldivamaks.

Võib-olla just tänu viimaste aegade sündmustele tema isiklikus elus on W. loominguline kirjutamine peaaegu seiskunud. Kahjuks on hetkel teadmata ka hetkeseis tema kahe töösoleva romaani ja teise novellide kogumiku kohta.

W. Hocares lugeja pilgu läbi

Oma loomingulise kirjutamise kõrghetkel avaldas W. oma kirjutisi lisaks blogidele, mida tal on teadupärast tervelt kuus, ka harrastuskirjutate leheküljel www.poogen.ee ja tänu seal ilmunud arvustustele tema loomingule on võimalik hinnata ka tema edukust nö kirjanikuna.

Sealne hindamisskaala oli ühest viieni ja oma tipphetkel hoidis W. Hocares seal lugemiseks/hindamiseks/arvustamiseks üleval 72 teost ja nende keskmine hinne oli 4,42. Tal oli tekkinud väike hulk püsivaid lugejaid ning võib-olla just tänu selle seltskonna usaldavusele tema teoste suhtes oli enamus arvustusi ka positiivsed, õhutades W.'d oma kirjanikuteed jätkama.

Samas ei ole W. Hocares saanud veel kriitikat laiemalt lugejaskonnalt, mis teeks tema loomingu hindamise veel objektiivsemaks.

W. Hocares enda pilgu läbi

Tänu W. Hocarese "grafomaaniale" nagu ta sellele ise sageli osutab, on tema blogides piisavalt palju isiklikku teksti, mille põhjal võib teha ka järeldusi W. suhtumisest endasse.

Kuna tegemist on päris mitmel erineval teemal sõnavõtva autoriga, võib arvata, et ta peab ennast neis valdkondades ka piisavalt pädevaks. Kahjuks ei ole see aga alati nõnda ning üsna tihti võib märgata W. kaldumist demagoogiasse, kui tal tekib puudus täpsetest faktidest või teadmistest. Samas - kui tegemist on internetis kirjutatava tekstiga, siis samaaegne uurimisvõimeluste olemasolu ja nende MITTEkasutamine näitab selgelt ka väikest laiskuseussikest ja soovi kõik ühe jutiga algusest lõpuni valmis teha.

Sage soovituste andmine ja teiste mõtete kritiseerimine viitab W. Hocarese veendumusele oma teadmiste ja kogemuste ülemuslikkusele. Üsna tihti arvab ta endal olevat õiguse teisi õpetada, pidades enda teadmisi paremateks kui teiste omi.

W. Hocares peab end naljakaks, mida tõestavad tema katsetused kirjutada humoorikaid tekste. Selle heas mõttes paremaks näiteks võib kindlasti pidada Pauli seikluste kirjanduslikku kirjeldust, ent üsna sageli kaldub W. siiski balansseerima hea ja väga halva nalja piiril. Sellest võib vahel jääda mulje nagu hindaks W. tugevalt üle oma huumorisoont.

Kahtlemata peab autor ennast ka tugevaks inimeseks, sest oma läbielatud ja -elatavate katsumuste pidev rõhutamine on selle märgiks. Arvata võib, et esmapilgul nähtava kaastunde- ja haletsusotsinguile lisaks soovib autor nende kirjeldamisega rõhutada ka oma vastupanuvõimet.

Mis omakorda viitab tema väga suurele egoismile.

Kahjuks jääb tema viimase aja tekste lugedes aga ka mulje, et ta on hakanud endasse usku kaotama.

W. Hocares minu pilgu läbi

Siit tuleb siis see osa, mida W. minult EI palunud.

Viimase aasta jooksul on W. Hocares hädaldanud kordi rohkem, kui tegutsenud, ja kindlasti on see mõjutanud ka tema hakkamasaamisvõimet. Tema tekstidest läbikajavad ootused saada abi kõrvalseisvatelt inimestelt on muutunud suuremateks tema enda pingutustest millegi saavutamiseks.

Hetkeline sähvatus, kui ta veetis kolm kuud Bulgaarias, näitas selgelt tema jõu olemasolu, ent sealt tagasitulles langes W. jälle oma tasapisi süvenevasse masendusse, millest tundub, et välja loodab tulla vaid ühe ja suure hüppega. Samas ei tee ta ise peaaegu midagi selle hüppeläve leidmiseks. Ta vaid istub ja halab ja loodab, et järsku keegi kusagil ulatab talle nööri või köie, millega ta sealt endaloodud soost välja saaks.

Tema praegune olukord vajab vahest tõesti juba ka reaalset abiköit, ent praegugi peaks W. pinnal püsimiseks vähemalt mingeidki ujumisliigutusi tegema. Kurat võtaks, W., kui sa ise ennast päästa ei taha, miks peaks veel teised seda tahtma?!

W. Hocares on väärt, et elada oma unistuste ja soovide suunal, ent oma praeguse seisundiga oleks vist parem, kui ta ilma suurema viginata sinna sohu upuks ja jätaks endast alles vähemalt head mälestused. Nõnda jääks ta vähemalt kellelegi meelde kui kirjutaja...

Kokkuvõtteks...

Minu arvamus ongi selline, et W. Hocares on praegu lihtsalt üks hale kuju. On ta minevik, mis on, W. on näidanud, et soovi korral suudab ta pea igast seinast üles ronida. Seda võiks ta ka praegu teha ja kui ta seda tõsiselt tegema ei hakka, siis kadugu ta pigem igavikku rüppe. Sellist inimest, sellist W.'d ma küll tunda ei taha!

Ei - ma ei soovi temast lahti saada. Seepärast annan talle soovitused, mida ta peaks kuulda võtma.

1. Lõpetagu virin ja hakaku positiivselt mõtlema!

2. Märtsi kolmandaks nädalaks olgu olemas kindel teenistus, mis tagaks vähemalt 7000 kroonise sissetuleku kuus!

3. Hakaku sporti tegema!

4. Ja - neetud! - hakaku uuesti kirjutama normaalseid tekste!

*

Jõudu sulle selleks, W., kui tagasi tuled!

PS Kui sa seda ei tee, siis unusta mu nimi...