Ei saa öelda, et W.'l kõik asjad korras oleks. Võib-olla just selsamal põhjusel võttis ta ka omale selle väikese pausi, puhkuse, et kusagil vähemalt minule teadmata kohas oma asjade üle järele mõelda. Tundes mind juba natuke enam kui aasta ja teades minu mõningasest huvist kirjutamise vastu palus ta mul mõne teise kodanikuga koostöös oma blogil silma peal hoida.
Need teisel kodanikud on, jah, natuke kummalised. Käisin päeval W. korteris, et nende isikutega kokku leppida meie kirjutamisgraafik, kuid Paul oli tujust ära ning Todor vahetas oma pea ümber sidemeid, põhjendades sidemete olemasolu Pauli inimvaenuliku suhtumisega. Olles mingil määral tuttav mainitud isikute ajalooga, peaksin õigluse huvides kohe ära ütlema, et antud juhul ei olnud tegemist Pauli inimvaenulikkusega (kuigi see võib küll vahel ebanormaalselt suured mõõtmed võtta). Pigem tekkis vigastusiloov intsident Pauli lolluse-, või siis Todorivaenulikkusest - mida võib tegelikkult sünonüümideks nimetada.
Aga oma külastuse peamise eesmärgini ma ei jõudnudki, sest Todori vigina ja Pauli kärkimise vahele ei suutnud ma ühtegi asjalikku mõtet poetada. Pärast veerandtunnilist asjatut üritamist tulin ma sealt ära ning otsustasin edasipidi blogitada vaid enda äranägemise järgi.
Kuna mind laiema avalikkuse ees veel ei teata (ja ma loodan, et pärast W. naasmist mu olemasolu ka unustatakse), siis peaksin võib-olla kirja panema ka W. mainitud põhjuse, miks ta soovis siia ka minu kirjutisi. Teen siis copy/paste W. kirjast.
"/.../
Ma arvan, et olen ära paar nädalat kuni kuu ja selleks ajaks olen ma oma blogi usaldanud kahele oma vanale tuttavale. Pauli tead Sa vist natuke paremini kui Todorit, ent siiski olen viimastel päevadel hakanud kahtlema, kas need kaks suudavad täiesti mõistetavat teksti toota. Siiski on nende olemasolu ja vajalikkus põhjendatud.
Pauli egotsentrist ja otsekohesus on siiani minu tähelepanu köitnud, kui võimalus vaadata maailma ilma filtriteta, mis kaitseksid isiksust vigastuste eest - Paul on lihtsalt selline tegelane, kes ei lase mingil tingimusel endale pähe istuda. Kuigi puhtfüüsiliselt oleks see vist üsna lihtne.
Todor aga? Todoriga on asjad natuke keerulisemad. Tema lausrumalus ja naiivsus on enamjaolt väga närvidelekäiv, ent siiski leidub tema lapselikus naiivsuses mõnikord ka head. Nagu väikesed lapsed, suudab ta mõnikord (aruharva, aga ikka) esitada küsimusi, mis on naiivses lihtsuses suudavad nurka ajada ka parimad väitlejad. Justnimelt lootuses, et tal tekib selliseid hetki, ma usaldasin talle ka oma ajaveebi. Siiski kardan, et enamus tema teksti tuleb täielik jama.
Sinu poolt, Saalomon, ootan aga natuke tõsisemat suhtumist, loogilisemat teksti ja - üllatus, üllatus! - Sinu teada-tuntud saalomonlikku õiglustunnet. Sa tead, mida ma sellega mõtlen ning ma olen üsna kindel, et alt sa mind ei vea.
/.../"
Tegelikult oli see W. kiri tunduvalt pikem ja täistipitud päris põhjalikke juhtnööre, kuid praeguseks olen ma veendunud, et kõigist neist ei pea ma kohe kindlasti kinni. Ta palus mul pöörata oma peamine tähelepanu tema isikut ümbritsevale koos sealsetele isikutega, kuid minu arvates oleks kõige õiglasem alustada selle blogi autorist endast.
W. Hocares - kes ta on?
Esiteks tuleb kohe ära mainida, et sellele küsimusele annab läheneda päris mitmest vaatenurgast ja ei oleks õige mõnda neist nurkadest kõrvale jätta. Seega - proovin siin tekstis kasutada paari erinevat lähenemisnurka.
W. Hocares üldiselt
Nagu arvata võib, ei ole W. Hocares tema ristinimi. Sellenimelise isiku teke jääb aga umbes kümne aasta tagusesse aega, kui üks kirjutamiskalduvustega noormees (või lihtsalt noor mees) hakkas omale otsima pseudonüümi, mille all ta saaks vajadusel oma loomingulisi tekste avalikustada.
Esimesteks W. Hocarese teosteks olid tema päevikud, mida on kahjuks lugenud vaid vähesed, sest nende laiema avaldamise plaanid on autor vähemalt praegu teadmata kaugusesse lükanud. Siiski leidub tema hilisemates kirjutistes palju suunatud ja ka varjatud viiteid nende päevikute olemasolule või tsiteerimisele.
Blogisfääri ilmus W. Hocares 2007. aasta teises pooles ja samal ajajärgul sai uue, tugeva tõuke ka tema loomingulisus. Valdav enamik tema lühijutte ja novelle jääbki ajavahemikku 2007. aasta sügis kuni 2009. aasta algus.
Lisaks loomingulistele tekstidele hakkasid veebipäevikusse muuhulgas ilmuma ka arutlused ühiskondlike valupunktide ja isiklike läbielamiste kohta.
W. Hocarese meelisteemaks paistab olevat inimese sisemaailmas toimuva lahkamine, millega on ta mõnes oma teoses ka suhteliselt hästi hakkama saanud. Samas ei saa mainimata jätta tema ühiskonnakriitilisust ja püüdlikult varjatud, ent ajuti läbikumavat õpetamissoovi.
Viimastel aegadel on W. kahjuks liiga tugevalt kaldunud enda sisemaailmale ja tema tekstidesse on ilmunud tugev depressiivne joon, mis teeb ka tekstide lugemise ebameeldivamaks.
Võib-olla just tänu viimaste aegade sündmustele tema isiklikus elus on W. loominguline kirjutamine peaaegu seiskunud. Kahjuks on hetkel teadmata ka hetkeseis tema kahe töösoleva romaani ja teise novellide kogumiku kohta.
W. Hocares lugeja pilgu läbi
Oma loomingulise kirjutamise kõrghetkel avaldas W. oma kirjutisi lisaks blogidele, mida tal on teadupärast tervelt kuus, ka harrastuskirjutate leheküljel www.poogen.ee ja tänu seal ilmunud arvustustele tema loomingule on võimalik hinnata ka tema edukust nö kirjanikuna.
Sealne hindamisskaala oli ühest viieni ja oma tipphetkel hoidis W. Hocares seal lugemiseks/hindamiseks/arvustamiseks üleval 72 teost ja nende keskmine hinne oli 4,42. Tal oli tekkinud väike hulk püsivaid lugejaid ning võib-olla just tänu selle seltskonna usaldavusele tema teoste suhtes oli enamus arvustusi ka positiivsed, õhutades W.'d oma kirjanikuteed jätkama.
Samas ei ole W. Hocares saanud veel kriitikat laiemalt lugejaskonnalt, mis teeks tema loomingu hindamise veel objektiivsemaks.
W. Hocares enda pilgu läbi
Tänu W. Hocarese "grafomaaniale" nagu ta sellele ise sageli osutab, on tema blogides piisavalt palju isiklikku teksti, mille põhjal võib teha ka järeldusi W. suhtumisest endasse.
Kuna tegemist on päris mitmel erineval teemal sõnavõtva autoriga, võib arvata, et ta peab ennast neis valdkondades ka piisavalt pädevaks. Kahjuks ei ole see aga alati nõnda ning üsna tihti võib märgata W. kaldumist demagoogiasse, kui tal tekib puudus täpsetest faktidest või teadmistest. Samas - kui tegemist on internetis kirjutatava tekstiga, siis samaaegne uurimisvõimeluste olemasolu ja nende MITTEkasutamine näitab selgelt ka väikest laiskuseussikest ja soovi kõik ühe jutiga algusest lõpuni valmis teha.
Sage soovituste andmine ja teiste mõtete kritiseerimine viitab W. Hocarese veendumusele oma teadmiste ja kogemuste ülemuslikkusele. Üsna tihti arvab ta endal olevat õiguse teisi õpetada, pidades enda teadmisi paremateks kui teiste omi.
W. Hocares peab end naljakaks, mida tõestavad tema katsetused kirjutada humoorikaid tekste. Selle heas mõttes paremaks näiteks võib kindlasti pidada Pauli seikluste kirjanduslikku kirjeldust, ent üsna sageli kaldub W. siiski balansseerima hea ja väga halva nalja piiril. Sellest võib vahel jääda mulje nagu hindaks W. tugevalt üle oma huumorisoont.
Kahtlemata peab autor ennast ka tugevaks inimeseks, sest oma läbielatud ja -elatavate katsumuste pidev rõhutamine on selle märgiks. Arvata võib, et esmapilgul nähtava kaastunde- ja haletsusotsinguile lisaks soovib autor nende kirjeldamisega rõhutada ka oma vastupanuvõimet.
Mis omakorda viitab tema väga suurele egoismile.
Kahjuks jääb tema viimase aja tekste lugedes aga ka mulje, et ta on hakanud endasse usku kaotama.
W. Hocares minu pilgu läbi
Siit tuleb siis see osa, mida W. minult EI palunud.
Viimase aasta jooksul on W. Hocares hädaldanud kordi rohkem, kui tegutsenud, ja kindlasti on see mõjutanud ka tema hakkamasaamisvõimet. Tema tekstidest läbikajavad ootused saada abi kõrvalseisvatelt inimestelt on muutunud suuremateks tema enda pingutustest millegi saavutamiseks.
Hetkeline sähvatus, kui ta veetis kolm kuud Bulgaarias, näitas selgelt tema jõu olemasolu, ent sealt tagasitulles langes W. jälle oma tasapisi süvenevasse masendusse, millest tundub, et välja loodab tulla vaid ühe ja suure hüppega. Samas ei tee ta ise peaaegu midagi selle hüppeläve leidmiseks. Ta vaid istub ja halab ja loodab, et järsku keegi kusagil ulatab talle nööri või köie, millega ta sealt endaloodud soost välja saaks.
Tema praegune olukord vajab vahest tõesti juba ka reaalset abiköit, ent praegugi peaks W. pinnal püsimiseks vähemalt mingeidki ujumisliigutusi tegema. Kurat võtaks, W., kui sa ise ennast päästa ei taha, miks peaks veel teised seda tahtma?!
W. Hocares on väärt, et elada oma unistuste ja soovide suunal, ent oma praeguse seisundiga oleks vist parem, kui ta ilma suurema viginata sinna sohu upuks ja jätaks endast alles vähemalt head mälestused. Nõnda jääks ta vähemalt kellelegi meelde kui kirjutaja...
Kokkuvõtteks...
Minu arvamus ongi selline, et W. Hocares on praegu lihtsalt üks hale kuju. On ta minevik, mis on, W. on näidanud, et soovi korral suudab ta pea igast seinast üles ronida. Seda võiks ta ka praegu teha ja kui ta seda tõsiselt tegema ei hakka, siis kadugu ta pigem igavikku rüppe. Sellist inimest, sellist W.'d ma küll tunda ei taha!
Ei - ma ei soovi temast lahti saada. Seepärast annan talle soovitused, mida ta peaks kuulda võtma.
1. Lõpetagu virin ja hakaku positiivselt mõtlema!
2. Märtsi kolmandaks nädalaks olgu olemas kindel teenistus, mis tagaks vähemalt 7000 kroonise sissetuleku kuus!
3. Hakaku sporti tegema!
4. Ja - neetud! - hakaku uuesti kirjutama normaalseid tekste!
*
Jõudu sulle selleks, W., kui tagasi tuled!
PS Kui sa seda ei tee, siis unusta mu nimi...
