I have a feeling; Bon Jovi "Keep the Faith" (1992)

Esiteks oli see omamoodi äge, kui ma postitusi kirjutades lisasin pealkirja ka taustaks mängiva albumi. Nõnda saab end tagantjärele hoopis paremini viia end samasse hetke ja tunda samu emotsioone, mis valdasid mind neid asjandusi kirja pannes. Ma ei ütle nüüd, et ma hakkan seda uuesti tegema, aga tegemist oli hää ideega.

Ja - congratulations! - just mõned head hetked tagasi naasesminusse meeletu soov jälle korralikult kirjutama hakata ja päris kindlasti enam mitte kirjutamisest.

Loodetavasti saan uuesti hoo sisse ka "Päev Eestis" leheküljele, mille esialgne idee ju tegelikult üsna normaalne. Püsivust, püsivust, püsivust! Ja rohkesti apsakaid poliikikutelt ja ajakirjanduselt, sest see hõlbustaks kindlasti kogu tegemist.

Seega - I have a feeling, mul on tunne, et asjad laabuvad. Mis iganes asjad.

Ja kõik, mis toimub, ükskõik, millises suunas, on hea.

Lõpp

Iga lõpp on millegi algus.

Kui sa kaotad kõik, siis on alles vaid suur kogus tühjust. Loodus aga tühja kohta ei salli ning nõnda on sul võimalus hakata koguma uusi asju, uusi kogemusi, uusi inimesi.

Kunagi ma tühjendasin oma Facebooki sõbralisti (või tegin seda isegi mitu korda, ma ei mäleta enam). Tollaseks kriteeriumiks oli see, kui mitmetega ma reaalselt suhtlen. Üle kahesajast sõbrast jäi alles vist neljakümne ringis. Pikapeale tekkisid tühjale kohale aga uued inimesed ja praeguseks on minu Facebooki nn sõprade arv kasvanud uuesti pea saja neljakümneni. Loodus tühja kohta ei salli.

Möödunud õhtul oli mul väga huvitav vestlus uue tuttavaga sõna "motivatsioon" üle. Selgus, et olen mina nagu enamus teisigi seda sõna üsna valesti kasutanud. Vähemalt eesti keele seletava sõnaraamatu järgi võttes. Kui aga aluseks võtta ingliskeelne motivate, siis on eksimus siiski olematu olnud. Siiski - austagem eesti keelt.

Seega ei saa ma vist enam isegi öelda, et kõige kaotus võtab ka motivatsiooni liikuda endistes suundades. Osaliselt on see küll õige, sest kõige muu kõrval võtab see ka reaalse põhjuse, kuid tavaliselt olen harjunud ütlema seda mõistes, et võtab ära ajendi.

Ja ajendid, taganttõukavad, edasiviivad jõud kaotavad kaotuses oma jõu. Ka ajendite asemele tekib tühjus - tühjus, mis ootab uusi ajendeid.

Inimene ei tohiks end kunagi niivõrd siduda, et millegi kaotus ta hävitaks. Ometi me teeme seda - me oleme ju inimesed ja inimesed on harjunud tegema vigu.

Ja taaskord leian end mõtlemas Castanedale, kes sellest enese sidumise probleemist juba aastakümneid tagasi kirjutas; taaskord leian end meenutamas esimest korda ühelt 16-aastaselt tüdrukult kuuldud sõnu, et "kõige tugevam oled sa üksi" - sest hoolimata kõigest juba läbielatust olen ka mina inimene.

Ja pokker - pokris on raske edukaks saada, kui sa ei ole õppinud kaotama. Võib-olla ma ei olegi just sellel põhjusel veel edukaks mängijaks saanud. Paljud kaotused on pannud mind aina enam riskima, et kaotatut tagasi saada ja hirmust kaotada olen võtnud liialt palju põhjendamata riske, mis on omakorda kaotuseid suurendanud. Samas on reaalne fakt see, et maailma parimad pokrimängijad on turniiridel rahalistel kohtadel vaid 7-10 % mängudest, mis tähendab, et igast kümnest turniirist kaotavad nad oma raha vähemalt üheksal. Aga nad on õppinud nendest üheksast kaotusest üle olema, et efektiivselt mängida tulevaste, kümnendates mängudes saabuvate võitude nimel.

Isegi oma suurimatel kaotusperioodidel oli minu rahalistele kohtadele jõudmise protsent 10-14, mis tähendab, et minu ebaedu põhjuseks ei olnud mitte minu mänguoskus. Ma teadsin hästi reegleid ja lugesin mängu - ma lihtsalt ei suutnud leppida nende kaotustega. Praeguse mõnenädalase sessiooni jooksul on mu võiduprotsent tõusnud 30ni, ent seegi ei taga mingi pikemaajalist edu, kui ma ei suuda leppida vahepealsete kaotustega.

Kaotustega leppimine ja nende aksepteerimine on oluline ning seda kindlasti mitte vaid pokris. Siiski on pokker hea just näite toomiseks, sest pokkeriga saab tuua näitesse ka reaalseid numbreid, muutes näite tõsiseltvõetavamaks.

Elus on samamoodi - kui sa ei suuda leppida kaotustega, ei saa sa pikemas perspektiivis kunagi olla võitja. Kaotused on elu loomulik osa ja on ainult sinu enda teha, kuidas sa nendega toime tuled.

Jah - kuigi mina isiklikult olen lugenud meeletutes kogustes erinevaid filosoofiaid ja enaseabiraamatuid ja ma tean kõiki neid põhitõdesid, siis ei ole ma suutnud neid teadmisi enda elus rakendada. Jah - on olnud aegu, kus ma olen suutnud tõusta ja edasi liikuda, korraks üle olla oma tungivast vajadusest olla pidevalt parim, olla kogu aeg võitja, kuid need on olnud vaid üksikud helged hetked. Just nagu pokkeriski - olen olnud võidulainel, mis kaob kohe, kui tekivad esimesed kaotused. Siis kaovad kõik tõekspidamised, hakkasin jälle klammerduma, põdema tegelikult nii mõttetute pisiasjade pärast, et kaotasin suurema pildi ja suuna silme eest.

Kui see juhtuks korra või kaks elus, oleks see täiesti normaalne, ent minu minevikku vaadates? Neetud!

Ma võin olla tark teadmiste ja rikas erinevate kogemuste ja oskuste poolest, ent tänu oma põhjendamatutele tõekspidamistele (tagantjärele vaadatuna!) olen olnud ma suhteliselt loll, rumal ja saamatu kõiges, mis puudutab enese vigadest õppimise võimet.

Just selle pärast ma kaotangi nii palju!

Kirjutamisest. Jälle. Kopp ees sellest teemast :)

Millest hakkab W. Hocares kirjutama, kui ta pole väga kaua kirjutanud? Loomulikult kirjutamisest.

Kuna eilse päeva Rakvere-treff sisaldas endas ka üht töövestlust, kus üheks võimalikuks ülesandeks oleks ka kirjutamine, siis õhtul unetuna arvutis istudes mõtlesin vaadata natuke lähemalt oma vanemaid kirjutisi, et jõuda selgusele, kas ma üldse sobin kirjutajaks. Jah - varem pidasin ma seda enesestmõistetavaks, et kirjutamine on suur osa minu elust ja ma teen seda neetult hästi, aga vahepealne kirjutamisvaba ja probleemiderikas aeg on pannud mind paljusid asju enda elus ümber hindama. Seega püüdsin ka oma kirjutisi vaadata natuke teistsuguse pilguga.

Viimase aja blogikirjeid lugedes tundsin, et noh - tõsisest kirjutamiseks jääb millestki puudu. Üksikud korralikumad laused ei tee minust veel kirjutajat, kes võiks kirjutamisest oma sissetulekuallika teha. Haa! Samal teemal on mu blogiavarustes ka väike "postike" reaalse varasema statistika kohta. Seega ei ole ma viimasel ajal suutnd elu elamise kõrvalt midagi asjalikku kirjutada. Isegi see ei ole piisav vabandus, et üritasin end harjutada kirjutama inglise keeles ingliskeelses blogis. Isegi kui stiil ja keeleoskus välja arvata, on tegemist täiesti tavaliste tekstidega, mis ei eristu mitte kuidagi blogisfääri kesksmistest tekstidest.

Mingil hetkel jõudsin aga oma lugemisega aastasse 2009, mis on siiani minu blogimise tipphetk. Jõudsin küll läbi sirvida aasta alguse tekstid, kuid - neetud! - kui palju häid lauseid sel ajal mu klaviatuurist välja tuli.

Tegu oli ajaga, kui mu elus oli niivõrd palju probleeme ja ma ei olnud enam isegi masenduses, vaid juba "Masendusest möödas" nagu ütles ühe mu toonase kirje pealkirigi. Mitte kõige parem näide sellest ajast, ent siiski tunduvalt tugevam kui praegusaja "soperdised".

Ja kuigi 2009. aasta veebruar, märts ja mai andsid ilmavalguse mu siiani parimatele postitustele, eristus nende hulgast siiski kaks kirjet, mis olid veel eriti võimsad. Jah - mulle meeldivad mõned asjad, mida ma olen kirjutanud, aga just nendes kahes on olemas see kõik, mida ma tahan kirjutamises saavutada - stiili, meeleolu ja mõtte täielik koostöö. Kolmas kirje meeldis lihtsalt mõtete pärast ja selles oli täiuslikkusest puudu terviklikkus ja see oli tulvil minu kirjutamisele nii omast laialivalgumist.

Keda huvitab, siis lingid siin:

Liiter nööri ja kaks meetrit viina. Hmm. Või oli see vastupidi? ; Bon Jovi - Keep The Faith (1992)

Kahetine... Kuid tegelikult vaid üks... - Blackmore's Night - Beyond The Sunset (2004)


Dire Straits - Brothers In Arms (1985) ... hmm... mehena sündinud
***

Nüüd, täna ma siis mõtlengi, et kui ma suutsin kunagi nii hästi kirjutada, siis peaksin ehk suutma seda ka täna. Nõus, et toonased tekstid olid sügavalt mõjutatud isikliku elu keerulisusest ja rääkisid isiklikest tunnetest-mõtetest, mida ei saaks kuidagi kasutada töös ajakirjanduses, ent kui ma suudaksin sama tehnika tuua praegusesse ja kohandada seda kuidagi võimaliku tööga.

Ma tahan jälle hästi kirjutada.

Jah - ma tean ka seda, et vaid paar päeva tagasi tekitasin oma blogisse teksti oma 2014. aasta plaanidest ja praegune jutt võimalikust tööst Eestis on selle tekstiga päris konkreetselt vastuolus, ent asjad ja olud muutuvad päevadega ning teinekord on vaja kohaneda. Õnneks tundub, et isegi juhul, kui ma saaksin selle kodumaise töökoha, siis suures plaanis suudaksin oma plaanid selle ümber sobitada. Ma ei peaks ideest muutma plaane BriEst Solutions'it puudutavas, ma saaks täita soovi olla rohkem koos Oskariga. Ainus, mis oleks võib-olla tiba keerulisem, oleks see osa, mis puudutaks Mehhikot.

Jah... Mehhiko... Teades arenguid oma praeguses elus ja vaadates kaugemale tulevikku, siis oleks see nn eneseleidmisretk ehk kõige mõistlikum asi minu viimaste aastate jooksul, ning seda arvates suudaksin ehk sellegi kuidagi oma eluga samale leheküljele asetada.

Seega kokkuvõte minu möödunud õhtusest otsingungutest on järgmine:

Ma oskan ja suudan kirjutada, kui ma leian selle õige tunde. Ma ei suuda kirjutada, kui mul seda tunnet ei ole.

Ma arvan, et ma leian selle tunde uuesti.

Art Cafe - hetk vaikust...

Üle poole aasta Rakveres...

Mis mulle selle linna juures meeldib, on vaikus ja rahu. Kuigi minu viimase aja kodulinn Burnley on samuti väike (Inglismaa mõistes) ja rahulik koht, siis Rakvere seljatab Burnley vaikusega kohe kindlasti. Ja Rakveres on ka toredamad inimesed - paari neist kohtasin tänagi.

Mis on aga minu lemmikuim koht jala puhkamiseks, on kindlasti Art Cafe - mõnusa atmosfääriga hubane kohvik, kust ei ole kunagi kiiret lahkuda. Teenindus on tavaliselt super ja täiesti tavaline kohv maitseb ka kuidagi parem.

Ja tundub, et ka pokri jaoks on tegemist meeldivalt mõnusa keskkonnaga...

Peaks vist homme uuesti tulema :)

2014

Kuigi esimene kuu aastast on juba läbi saanud, saan ma alles nüüd teha plaanikesi terveks eesolevaks aastaks.

2014. aasta algas pööraselt, koos muutustega nii professionaalses, meelelahutuslikus kui ka isiklikus elus; muutustega, mida ma pole kunagi osanud ette näha. Siiski - öeldakse, et kõik muutused on millekski kasulikud ja eks ma nüüd peangi oma muutustega kaasa minema.

BriEst Solutions Ltd

Võib-olla mõned minu blogide lugejad juba teavad, et möödunud aasta lõpuosas lõin Inglismaal oma ettevõtte, et suudaksin välja rabeleda august, kuhu kukkusin suure hulga ebaõnne ja suure hulga valede otsuste pärast.

Kuigi algus oli raske, suutsin siiski jääda kindlaks oma varem valmismõeldud plaanidele ja esimesed klienditööd on esitatud ja rahadki laekunud. Hetkel on käsil neli projekti, millest huvitavaim on vast kohaliku hiphop-bändi debüütalbumi kujundus. Miskipärast tunnen, et tegemist on minu alustava ettevõtte jaoks otsustava murdepunktiga - et kui ma sellega hästi hakkama saan, siis hakkavad asjad hoopis teisiti liikuma.

Siit ka plaanid oma professionaalse aasta jaoks. Muuta BriEst Solutions Ltd kasumlikuks juba esimesel tegutsemisaastal ja leida paar töötajat - britist müügiinimene ja vabalt valitud rahvusest disainer. Plaane on veel, aga need on juba liiga detailsed oma üldise blogi jaoks.

Pokker

2014. aasta algas kummaliselt ka pokri jaoks. Kuna mu rahaline seis Ühendkuningriikides polnud veel nii hea, et võiksin pikalt mõtlemata ette võtta siia-sinna reise, siis jäi seekordse reisi planeerimisel paarkümmend eurot puudu. Mõtlesin siis, et prooviks selle puuduoleva raha teenida pokriga. Tegin uuele, UK's lubatud saidile (ja siiani arvan, et EV võib kuradile sõita oma lollakate piirangutega) konto, panin 4. jaanuaril 10 naela kontole ning hakkasin turniire mängima.

Ja mis edasi toimus, üllatas mindki. Jah - ma teadsin, et oma parematel päevadel olen teinud häid turniire, kuid seekord suutsin säilitada stabiilsuse ning peale kolme nädalat olen ikka veel kasumlik mängija. Pokrisaidi umbes 60 000 mängija seas olen MTT (mitmelauaturniirid) edetabelis tõusnud esimese tuhande piirimaile, raha olen välja võtnud juba 150 naela ja mul on kontol ikka veel vahendeid, et edasi mängida.

Kokku on lisaks teistele rahalistele kohtadele tulnud 7 või 8 finaallauda, millest viiel olen jõudnud esikolmikusse ja kahel korral ka turniiri võitnud. Isiklikult pean parimaks saavutuseks seda, et suutsin kaks päeva järjest end mängida samal 20 $ sisseostuga turniiril rahadesse - vastavalt siis 4. koht ja 80 $ auhinnaraha ning 3. koht ja 101 $.

Seega selle aasta plaanid seonduvalt pokriga on, et aasta lõpuks oleksin ma ikka veel plusspoolel.

Oskar 

Olin pool aastat järjest Inglismaal ning poole aastaga oli Oss nii palju muutunud ja kasvanud, et uus lahkuminek pojast on veel raskem.

Natuke kergemaks teeb selle kõik aga teadmine, et Katariina on täiuslik ema ning Oskar on õnnelik laps. Muidugi ei muuda see väiksemaks igatsust, kuid teadmine, et Oskariga on kõik hästi, teeb ka minu eemaloleku natuke lihtsamaks.

Sellelt aastalt siis nii palju loota, et tuleks veele palju ja palju tobe-armsaid fotosid meie koosveedetud ajast.

Mina ise

Kuigi ma olen alati arvanud, et minu järgmiseks suureks reisielamuseks saab rongireis Moskvast Vladivostokki, siis praegu tundub, et ka need plaanid muutuvad.

Suured muutused elukorralduses, kuhu sisse jääb ka ametialane tulevik Inglismaal, on tekitanud soovi ka ise edasi areneda. Olen selleski blogis mitmeid kordi maininud Carlos Castaneda nime, kelle raamatud aitasid mul enda ja eluga toime tulla ühel mu raskeimal eluetapil.

Nüüd on tekkinud painav soov näha neid samu paiku, mis kunagi Castanedat inspireerisid, sest mul on tõsiselt suur kopp ees sellest minast, kelleks ma olen muutunud viimaste aastate jooksul. Ja nii ma mõtlesingi, et ehk tuleb minu uutele arengutele kasuks, kui külastan isiklikult neid kohti, millest Carlos oma raamatutes kirjutas.

Jah - Mehhiko. Lennupiletid pole õigel ajal võetuna kõige kallimad (ühe Inglismaa projekti raha) ning möödunud õhtul sõbraga lobisedes pakkusin välja mõtte, et kui peale lennupileteid jääb veel mõnisada naela tequila, kanepi ja seente jaoks, siis on kõik korras.

Kuna Anttile meeldib ka seigelda, siis võib juhtuda, et temagi ühineb minuga sellel eneseotsingureisil :)

Ja noh - Marokos peab ka sel aastal ära käima. Õnneks loob Inglismaa selleks ka võimalused.

Mis veel?

Mul on hea intuitsioon ning mu intuitsioon ütleb, et käesolevast aastast tuleb üks huvitavamaid ja edukamaid aastaid mu elus.

Sellest mulle piisab.