Paanikaks pole põhjust...

Tere!

Mina olen Todor, 47 aastat vana, 84 kilokrammi ja mul on mustat juugsed. Kirjudan siin Eestis praega blogit ja otsin ka elukaaslast. Soovitavalt naisoost. Elan Tallinas, kesk linnas. Mobiil telefoni ei ole veel, autot ka mitte, aga kirjutata saate minu interneti postkasti, mille W. mulle tegi. Ootan. muda.molakas@hot.ee

Ei jõutnud ma veel korralikult kirjutama hakata ja eesti keelt õppita, aga juba pean Teile kurbi uudiseit tooma. Paul, see väike habemega sell, see keelas mul esimesed kaks nätalat seda arvutit puutuda, sest ma ei oska sellega mitagi teha.

Aga ma olen kaval ja naabri-Maietädi aitab mul selle teksti üles panna. Eka ma ise kaa ei tahtnut siia kirjutada, aga mu sõber, kes Kreekas elab ja kuulis, et ma W. blokki kirjutan, saatis mulle kohe infot ühe pildi kohta, mille ta oli teinud kaks aasdat tagasi. Ja kui ta kuulis, et W. Hocares isiglikult oli puhkama ootamadutel asjaoludel läinud, siis sai talle kõik selgeks.

Ja minule ja Paulile ja siis oli üks kuningas, kellele kõikile tundus väga kahtlane, et W. niimoodi ära läks, tekkis kartus, et järsku W. ei tulegi takasi. Sest ta ei ütelnud, kuhu ta läheb ja miks. Aga mina siin salaja lugesin W. vanu päevikuit ja sain teada, et W. tahtis oma elu väga põhjalikult muuta. Ja siis on tal ka praeug raske. Päevikust sain ma teada, et tema tahaks ajas takasi rännata, et midagi tähtsat muuta.

Ja minu sõber, kes elab Kreekas, Ateena lähedal, aga kes oli kaks aastat takasi W.ga Korfu saarel kokku saanud ja teadis teda, sai nüüd aru, mis seal kaks aastat takasi toimus. Nimelt oli tal pilt W.st, mille lähemal vaadamisel selgus, et keegi tahab teda tappa. Alkuses minu sõber Niko mõdles, et see on lihdsalt fänn, kes tahtis naljapilti, aga nüüd pärast W. lahgumist vaatas ta veel pilte ja ohh imet!!!

Saatis Niko mulle ka pilti ja nüüd on selke, et W. ei läinud puhkusele, vaid sai selgeks ajarännu ja läks takasi, et vigu parantada nagu ta oma päevikutes tahtis.

Vaadake ise neid kiiruda tehtud pilte.


See on katse üks. Õnneks noorem W. hakkas just keelenäitamise ajal kummarduma ja vanema W. nool lendas üle pea seina sise.



See on katse kaks, kuid siin ehmus vanem W. ühe pealtnäkija karjatusest ja komistas ja kukkus üle ääre. Nool lendas pilvetesse ja kukkus pärast natuge eemale puu otsa.

Need siis tõestusmaterjaliteks.

Pärast tõe teada saamist oleme Nikoka vaatanud internettist kõiki piltte, et leida veel tõendus materjali praekuse W. kohda, aga ei ole leidnud enam. Ei ole praegu rohkem teataolevaid adentaatikatseid.

Aga ma kardan ikka, et W. niipea takasi ei tule.

Ausdusega TEIE,
Todor

PS Vähemalt saan nii moodi Eesti Keeles kirjudamise ära õpida.

Todor...

NB! esiteks ma loodan, et see ajastatud kirjutis jõuab ka vastavalt programmile avalikkuse ette ikka sel hetkel, kui mina juba läinud olen. Katsetan lihtsalt.

*

Kindlasti pole paljud minu tuttavad kuulnud ühestki minu tuttavast Todorist. Ma ei kahtlegi selles ja nii väga tahaksin kohe lisada, et te pole millestki ilma ka jäänud, aga samas... Noh - maailmas on asju (ja miks mitte ka inimesi), mida lihtsalt PEAB teadma. Üks sellistest on ka Todor.

Todor on pärit Bulgaariast.

Ta on meessoost.

Kui minu lugejate seas on minuga möödunud suve teise poole Kuldsete Liivade ekskursioonidel käinuid, siis nemad juba teavad, mida selline kooslus tähendab, sest ma rääkisin sellel teemal oma ekskursioonidel. Enamasti...

Kes aga sel suvel Bulgaariasse ei jõudnud või kes sealolles ei viitsinud end ekskursioonide jaoks hommikul voodist välja vedada, siis panen nende kahe lause kohta väikese seletuse. Umbes nii nagu ma bussis rääkisin. muidugi tegin ma seda eesti keeles, millest pidid aru saama ka meie vene rahvusest ekskursionistid, sest vene keelest oleks bussijuhid mõnel harval juhul aru saanud.

Minu ja minu sealsete kolleegide tähelepanemist mööda olid 90 % juhtivatest ja vastutavatest töökohtadest Bulgaarias naiste käes. Jah - omanikud ja direktorid võisid küll mehed olla, aga mõtlemise tegid siiski valdavas enamuses naised. Põhjus oli meie arvates lihtne - Bulgaaria mehed ei osanud mõelda. Võib-olla oli tegu nende rahvusele omaste kommetega, et mehed olid harjunud sellega, et nende eest tehakse kõik ette-taha ära ja seepärast (ma ütlen võib-olla) ei vaevunud nad kunagi ka midagi õppima. Naised aga seevastu, kes tahtsid ka selles suhteliselt patriarhaalsete kommetega riigis midagi saavutada, pidid selleks kõvasti õppima. Ja kui aeg jõudis tänapäeva ning majanduslikku kasu taga ajavad inimesed hakkasid otsima vastutavaile kohtadele uusi töötajaid, langes nende valik loomulikult mõtlema harjunud ja mõtlema õppinud kandidaatidele - naistele.

Ma ei ütle, et Bulgaaria mehed on rumalad. Ei - seda kindlasti mitte. Nende seas on ka väga tarku mehi (kasvõi taksojuht Valentin, kes oli mulle väga suureks abiks), aga keskmine mees jäi siiski selliseks tuhmiks. Kui üht meie turisti ja minu väga head sõpra tsiteerida, siis ei olnud need mehed mitte kõige teravamad pliiatsid karbis.

Todor oli aga... Todor. Tegelikult sai tema nimest isegi omadussõna, mida me vahel siiani kasutame.

Kui me oma tööd alustasime, siis oli vaja leida uus manager. Taheti kindlasti bulgaarlast ja meessoost. Oleks mul olnud varem teadmisi selle riigi kohta sama palju kui praegu, siis oleks ma vist salamisi muianud. Mul aga ei olnud ja nõnda ootasin minagi oma uut ülemust suure huviga.

Ja see huvi tasus end ära. Mitte küll nii nagu ma ootasin, aga vähemalt on siiani mul asju, mida meenutades naer peale tuleb. Ma usun, et enamustest asjadest kirjutab Todor teile ise, aga ma toon väikese näite tema stiili kohta.

Tööle tulles väitis see umbes 50-aastane esindusliku välimusega, ülikonnas meesterahvas end olevat hea autojuht ja ta tundvat arvuteid. Tegelikkus oli aga selline, et ta ei suutnud nelja päevaga ära õppida, kuidas Word'is dokumente salvestada ja kui ta üht vanemat naisterahvast hotelli sõidutama pidi, lõppes asi selle daami monoloogiga:

"Nüüd võta käsipidur maha.
Nüüd pane käik sisse.
Pidurda.
...
...
...
Nüüd tõmba käsipidur peale.
Sureta mootor.
Läheme välja."

Ja Todori eelviimane suursaavutus meie firmas lõppes juhusega, kui ta pidi A. lennuväljale viima. Selle asemel, et minna mööda suurt teed, otsustas ta kasutada temale teadaolevat shortcut'i - otseteed - , mis lõppes sellega, et A. võttis rooli enda kätte. 30 kilomeetrit Kuldsetest Liivadest põhja pool. (Lennujaam asub sama palju lõunas) Põlluteel keset päevalilli. Ja vahepeal oli suutnud Todor Opel Corsaga lamavat politseinikku 130ga ületades korralikku hüppe teha.

Anyway - selline oli Todor meie jaoks. Ja todoriteks said meie jaoks ka kõik need, kelle käitumine meile kasvõi natukenegi Todor Suure käitumist meenutas.

Aga ma arvan, et nii mõnestki asjast jõuab ta teile ka ise rääkida.

PS Vähemalt oli ta aus. Lausa todorlikult aus...