Kui välja arvata eilne ilm, siis on olnud suhteliselt pilvine. Soe, aga pilvine.
Pikk vahe kirjutamises on jätnud jälje ja vot täpselt sellise algusega ma oma esimesele selleaastasele Bulgaaria-kirjele praegu hakkama saingi. Facebook'i sai vist eile üles pandud kiri, et "Everything sucks!" ja põhimõtteliselt vastab see tõele.
Siiski - turistid on taaskord lahedad. Ma ei tea küll, kas ma neid turiste sügisel Eestis kohtan nagu juhtus paljude eelmise aasta omadega, kellest mõned on saanud väga headeks sõpradeks, aga siiski. Loodan.
Siinsed tuttavad ja sõbrad olid ka minu naasemise üle rõõmsad. Valentin, Anja, Dimitri, Drago jne... Nii hea tunne oli näha, aduda, et mind oodati.
Esimene ekskursioon, minu eelmise aasta suurim lemmik - Kaliakra neem, Balchik - on samuti läbi viidud. Kindlasti ei oodanud ma esimeselt reisilt kohe sellist vastukaja nagu oli see hooaja lõpus, kui kõik oli selge ja peas. Olin küll üsna roostes, aga siiski tuli vastukaja suht positiivne. Seegi hea...
Aga mis siis sakib?
Ainus põhjus, miks ma sel suvel tagasi tulin, oli raha. Ja sellest sai juba Tallinnas tööandjate esindajaga räägitud. Lubati samu tingimusi kui eelmisel aastal. Ilma nendeta ei oleks ma nüüd siiatulekuga nõus olnud.
Hotelli jõudes avastasin, et toaga ei ole isegi hommikusööki kaasas. Teisel päeval kontorisse jõudes lepingut kätte saades nägin, et ka palgatingimused on kordades halvemad. Ja suhtumine - kui ma eelmise hooaja algses sain veel aru, miks minu arvamustest võib-olla natuke liiga palju mööda vaadati, siis pärast eelmise hooaja tulemusi ei mõista ma praegust suhtumist üldse.
Eile kontorist tagasi hotelli sõites tuli esimest korda pähe mõte, et võib-olla peaks järgmise lennukiga tagasi sõitma. Heh... Eelmise aasta esimesel nädalal olid mul samad mõtted, küll aga teistel põhjustel - näinud selle töö tegelikku raskust, arvasin toona, et ma ei saa sellega hakkama. Seekord ma ei kahtle selles, ent ma ei näe mõtet, miks ma peaksin Eestist, oma sõpradest ning Katariinast ja Ellenist eemal olema. Ma tulin siia, et meie tulevikku kindlamaks teha, ent eile õhtul juba Katariina küsis, kas ta peaks mulle söögiraha saatma.
MILLEKS?! Milleks ma siin siis üldse olen? Sama hästi võiksin ma ju sellisel juhul Eestis olla. Ainsa vahega, et ma olen siis seal, kus on mu süda.
Loodan, ootan paremat. Istun siin hotellis, vaatasin just minu ärasaatmispeo videosid ja nuputan, kust saada tänane hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Taskus on 30 stotinkat :) Lahe...
Aga ärasaatmispidu oli mõnus. Nii hea meel oli näha kokkutulnud inimesi teadmises, et kuidas iganes see hooaeg ka ei läheks - sügisel on mind head sõbrad ikkagi Eestis ootamas.
Kui ma juhuslikult varem koju ei tule...
Keeruline. Vaatame. Neljas päev on alanud.
