Autoga Euroopas

Üle poole suvest ja aastast on läbi …

Reis kaugustesse õnnelikult tehtud.

Kui eelmisel aastal sai läbitud mõned kilomeetrid alla 7500 kilomeetri, siis sel aastal tuli viissada kilomeetrit otsa. Ja elamusi kordades rohkem, seda just sõites.

Poola kiirtee Varssavist Lodz'i oli hullumaja: kiirused 130-160 km/h ja liikluskultuur nagu saates "Võimalik vaid Venemaal". Märguanneteta reavahetused, süstimised ja äkkpidurdused, kui keegi piisavalt kiiresti eest ära ei tulnud oli vaid osa nähtust. Kümne kilomeetri jooksul nähtud neli avariid, milles ühes oli ühes osapoole auto vaat, et pulbriks sõidetud. No mille kuradi pärast on vaja aastaid vana Renault Trafficuga sõita 160+ km tunnis???

Austriast Salzburgist võetud suund lõunasse viis üle Alpide. Ma olen kindel, et mitte kõige kõrgemast kohast, aga reaalselt pilves sõitmine oli elamus omaette. Ja tuled pilvest välja ja ikka ei näe veel tee äärest kõrguva kaljurünka tippu ... Fantastiline …

Öine Itaalia ja navigatsiooni poolt mängitud vingerpuss, mis juhatas Trieste kesklinna ringiga, mis täiesti juhuslikult viis linna kõrgemaisse punkti ja tänavaile, millest läbisaamiseks pidi isegi peeglid kokku tõmbama. Aga ikkagi - tänud sulle, GPS, sest vaated olid võrratumad, kui allolevalt fotolt näha saab.

Itaaliast Dubrovniku poole sõites oli plaan külastada ka Pulat, et näha üht paremini säilinud roomaaegset amfiteatrit. Öösel kell kolm oli see kaunis, kuid hommikune külastus jäi ära, sest vihma tuli kui mitmest oavarrest ning terve linn meenutas rohkem Veneetsiat kui autoga läbitavat liikluskeskkonda.

Peamine kiirtee Horvaatia lõunaossa kulges kõrgel ja sadas ebameeldivat uduvihma, mis tegi nähtavuse suurtel kiirustel väga viletsaks (aeglaselt sõitmine oleks tähendanud suures liiklusvoolus ehk veelgi suurema liiklusohu tekitamist), seega mobiilist ilmateadet uurides selgus, et mereäärsel väiksemal teel peaks ilm parem olema … Ilm oligi parem, aga tee ise selline … huvitav … Kuna ca 200 kilomeetri jooksul ei olnud ühtegi kohta, kus tahtnuks vabatahtlikult käsi roolilt võtta, siis jäi ka fotokaamera kasutamata ja ülevaate andmiseks pidin kasutama internetti.

Enne ja pärast Dubrovnikut sai ööbitud Bosnia-Hertsegoviinas, mille teedel ma vähemalt esimesel õhtul tundsin end kui tigu jaanalindude kõrval. Kohalikud lausa lendasid kitsastel ja kurviliselt teedel ning kuna kellaaeg oli juba üsna pime, siis ei hakanud ka suuri riske võtma. Seda parem tunne oli aga järgmisel hommikul tagasi Horvaatiasse sõites siis, kui sai lausa kahest kohalikust lennukist korraga mööda sõidetud. Check! Mazda kiirendus oli ikka häää!!!

Dubrovnik ei andnud sõidu poolest küll suur elamust, aga mõnetunnise parkimise eest makstud 35 € kuulub liikluskogemuse hulka ikkagi :)

Trepp, mis tuntud minu lemmiksarjast

Peale Montenegro vaikset läbimist tuli - hip-hip-hurraa! - Albaania, kuhu ma never ever enam autoga ei lähe. Vähemalt enda omaga mitte. Isegi kui kuidagi on võimalik mööda sõita neist olematutest teeoludest - oli juhus, kui teelõigu läbimist Mazdaga üritades nägin peeglist, et meist sadakond meetrit tagapool tulnud Jeep Wrangler targu otsa ringi keeras. Otsustasin seejärel ise ka, et ei liigu edasi teel, mida nähes isegi džiibijuht otsustas pikema ringi sõita.

Küll oli Albaania teeoludest kordades hullem kohalik liikluskultuur ning meid õnnistati kogu sealviibimise aja jooksul lausa kahe korraga, mil sattusime linna tipptunni ajal. Ohjah! :( Hetkel ma arvan, et mu elu suurim lotovõit oligi see, et Albaaniast autot mõlkimata välja sain. Mis seal täpselt toimus, sellest pean lausa eraldi postituse tegema, sest kõige kirjeldamiseks praegu ei ole lihtsalt aega …

Bulgaaria, mu arm... Sofias käisin ma esmakordselt ja linn tundus kohe kodune. Keel oli tuttav, hinnad inimlikud ja söögid super. Ja hiljem Musta mere poole sõites sa peaaegu kakssada kilomeetrit järjest läbitud kiirusel 170-180 km/h :D When in Rome, do as Romans do. Seda mõttetera meeldis mulle küll järgida ja liigelda nagu kohalik. Ok - nagu sel hetkel trassil olnud kiireim kohalik oma Audiga, aga mind üllatas positiivselt Mazda 6 super stabiilsus sellisel kiirusel. Tunde järgi võinuks veel palju juurde vajutada, aga ma ei tahtnud olla esimene kiire auto, mis politseile silma võib jääda...

Sozopoli kassipojast, kes aku peale peitupugenuna tegi kaasa 150 kilomeetrise sõidu Kuldsetele Liivadele peab ka eraldi loo kirjutama, seega praegu lihtsalt esimene pilt sellest nunnukast.

Tulevane Gata Salvaje

Rumeenia … Kui ma eelmisel aastal alguses natuke pelgasin Rumeenia liiklust ja selle teistkordsel läbimisel juba natukene harjunud olin, siis sel aastal oli positiivseim liikluselamus just Rumeeniast. Miskipärast arvan, et see ei jää vaid selleaastaseks lemmikuks, vaid üldiseks TOP 3 riigiks liikluse poolest.

Liiklus oli sujuv, sest aeglasemalt sõitvad autod tekitasid kaherealisel teel kolmanda ja neljanda raja, lastes kiiremad autod probleemideta mööda. Kusagil ei olnud autorivisid, mille taga jokutades oleks pidanud tegema keerulistes kohtades ohtlikke möödasõite (ja tagasi koju jõudes oli Tallinn-Pärnu maantee ehtne "Welcome to Estonia!", kus 75ga sõitvad jobud keset teed laiutavad ja möödasõitu märgates kiirendama hakkavad). Ka politsei oli tasemel, sest kui sa sirgel ja hea nähtavusega teel, kus lubatud 100 km/h ja katkendlik joon, politseiautost 140ga mööda sõidad, ei tee nad teist nägugi. Küll aga võeti ridamisi kohalikke Räikonene maha kurvilistes, pideva joonega kohtades, kus nad ületasid möödasõitu tehes kiirust ehk vaid 10 km/h ... Põhimõte tundus politseil olevat selline, et me ei tülita autojuhte seal, kus on ohutu sõita, aga kui te, kuradid, peaksite tegema tsirkust halva nähtavusega ohtlikes kohtades, siis vääname sajaga.

Ja see tundub mõistlik, eriti Eesti valguses, kus Peterburi ühesuunalisel trassil, kus hea nähtavuse ja teeolude tõttu võib rahulikult ja ohutult 140-160 km/h kulgeda, passib miljon politseinikku, keeled vestil ootamas, kuni mõni autojuht 20 km/h kiirust ületab; samas mitte nii ohututel teelõikudel, millel ka 10 km/h kiiruseületamine riskantseks muutub (ntx Viitna metsavahe, Haanja jpt), pole ma neid pea kunagi näinud. Ja tundubki, et kuna suured trassid on politseinike poolt hõivatud, siis kõik meie kodumaised hullud vajutavad gaasi põhja kohe, kui kuhugi metsa vahele pääsevad.

Aga Ukraina? Trassid olid enam-vähem ok, linnadesse aga minna ei tasu, sest kui Albaania augud oli vähemalt ümarate servadega, siis Ukraina asfaldis on nii mõnedki teravate servadega augud, kuhu pool auto võib ära peita. Ühte sellist märkasin bensiinijaamast väljudes kiirendusraja alguses ja auto mahakandmisest päästsid vaid head pidurid. Mis oli Ukrainas aga eriti positiivne, oli 90 sendine bensiiniliitri hind :D

Tagasi Eestisse jõudnuna võib aga julgelt öelda, et kirugu me siin ise, palju tahame, Eesti teekatete kvaliteet on aga läbitud 15 riigi seas kindlasti ja ülekaalukalt esikohal...

Päikest ja gaas põhja!

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.

You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.

The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.

Don’t I feel better?

Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.

So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.

No. 1: read a fucking book.

Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.

1. Millised on su lemmikjalanõud? 
2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
4. Mis on su lemmiklõhn?
5. Lemmikäpp?
6. Kes on su lemmikyoutuber? 

Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Lihtsalt kirjutamise pärast

Mõnikord on vaja kirjutada. Lugesin vahepeal päris palju paberile kirjutatud ning mõistsin, et kirjutamine on hea. Trükkimine mitte nii väga, aga aitab ka see.

Parafraseerides: sometimes, when things are falling apart, they may actually be falling into abyss.

Sellega tänase parafraseerimise osa lõpetame. Milleks pingutada, kui peast ei ole midagi asjalikku tulemas.

Jalutan pimedas ümber Neeruti järve, jalad otsimas rada neil pimedatel tõusudel ja langustel siis, kui silmad enam ei seleta. Usalda instinkte, usalda sisetunnet, kui muud tajud enam ei tööta. Eks see natuke keeruline ole, kui tead, et paar vale sammu võivad viia mitmekümne meetri pikkuse veeremiseni mööda võsastunud ja roikaid täis järsku mäekülge.

Pole hullu - on hullemaski olukorras olnud. Varsti tuleb see lõkkekoht ja varjualune, kus nii mõnigi kord on saanud käia lõket tegemas ja loodust nautimas. Enamjaolt üksi, teinekord ka mitte. Isegi Oskar-poiss on seal vinkusid lõkke kohal küpsetanud.

Praegu, mööda pimedust edasi rühkides käib peast läbi mõte, et võiks ka lõkke üles teha ja selle soojust nautida tolles jahedas, natuke niiskes sügisõhtus. Väike arutelu endaga. Ei. Üksinda lõket tehes peaks olema kaasas vähemalt paar õlut. Veelgi parem oleks pudel viina, sest üksi metsas olles ja mõtteid veeretades kalduvad esimesed mõtted ikka negatiivsed olema. Ja seda negatiivsust on õhtul hilja või täiesti öösel väga hea välja karjuda.

Seda soovitati mulle kunagi... Öeldi, et kui tahad aastate koormast lahti saada, siis mine metsa või mujale üksikusse kohta ja karju. Kõvasti, täiest hingest, hingetuks. See pidavat aitama. Teinekord aitabki.

Viina juues tuleb karjumine kergemalt.

Täna ei saa viina juua. Homme vaja vara tööasju ajama minna ja kuigi pohmellis on varemgi olulistele kohtumistele mindud ning need kohtumised on isegi edukalt läinud, ei olnud Kadrinast kõndima hakates seda õiget tuju. Oli vaid tühjus, mis mõnikord on tugevam kui negatiivsus. Nii ka täna...

Pilt on ööst, aga illustratiivne. Enda tehtud küll, aga mitte Neerutis.

Aiman end lõkkekohast mööduvat. Edaspidi muutub teerada võõramaks - olen ümber järve terve tiiru teinud vaid mõned üksikud korras, needki päevavalges. Järsk langus, üksikul puujuures libastunud jalg paneb korraks tasakaalu otsima, kuid kukkumine jääb ära. Õnneks. Või kahjuks.

Miks kahjuks, imestan ma enda mõtte peale isegi. Siiski on vastus lihtsam, kui arvata võiks - kukkudes saaks haiget ja reaalne valu viiks tähelepanu mujale, eemale; reaalne valu oleks tunduvalt talutavam kui mingi ebamäärane, hinge- ja vaimukriipiv tühjus...

Aga jalad ja reaktsioonid ei lase kukkuda, ei lase probleemide eest lihtsamate lahendustega põgeneda.

Ruttame edasi. Rada muutub korraks pehmeks ja üks toss vajub vette. Tähed paistavad ülevalt puude latvade vahelt, kuid need ei valgusta teed. Külmetusoht? Hell knows - tempo on nii kiire, et küll see vesi tossus ka ruttu soojaks läheb.

Lirtsub.

Uus hääl öises vaikuses ei lase enam kõrvadel keskenduda ümbrusele. Kuigi loodus ei ole ohtlik enam ammu, urgitseb mingi ürgne hirmualgeke pimeda metsa ees ikka kusagil sisemuses, muutes tsivilisatsioonis mitte nii vajalikud tajud märksa teravamaks. Tunnen lõhnasid ja puuokste liikumisi ning kui see kuradi lirtsumine ei segaks praegu, siis on vahel kuulda ka seda, kuidas sügises langevad lehed vaikselt läbi okste langevad.

Äge...

Tean, et varsti tuleb ujumissild ja seal saa...

"F******!!! PER******!!!"

Röögatus tuleb üle huulte nii ootamatult, et ma isegi võpatan. Pinged ja mure ja vaev said välja.

Nüüd võib jälle rahulikumalt võtta.

Nüüd võib jälle koguma hakata.

Tühjusest tuleb vaid tühjus;

Nagu tänaseks päevaks selgunud on, siis ei tule ka sellel aastal kirjutamisest suurt midagi välja. Lihtsalt pole seda igapäevast tahet, et istuda ja kirjutada. Vähe sellest - pole isegi tahet voodist kaugemale kui kümme meetrit minna (seal asub köö ja pliit). Vabad päevad mööduvad lihtsalt olles ja - neetud! - see on kõik see, mida ma seni elu juures vihanud ja kritiseerinud olen.

Õnneks on kevad tulemas. Üks väheseid asju, mis toob naeratuse näole - saab vähemalt välja, loodusesse, jalutama, üksikuid pilte tegema. Mõtlema, lõket tegema, sel aastal mitteõlut jooma, lihtsalt kevadet nuusutama...

Siin üritasin ennast natuke vanemaks teha ja välja tuli BS.

Anyway - vähemalt jõudsin omadega lõpuks nii kaugele, et sain vähemalt üle pika aja postituse teha. Cool! Ja veel - ma tegin endast selfie - JÄLLE! Fuck!

Seks? Seks on hea. (Täiesti teemast välja mõte.)

Ei - tegelikult on kopp ees sellest pidevast kriitikast, kuidas ma kõiki asja valesti teen. Ma ei tee. Ma teen asju täpselt nii nagu ma tunnen, et need õiged on ja kui tagajärg sitt on, siis on tegemist halva tagajärje, mitte halva otsusega. Otsus ise on õige, käitumine otsuse järgi on õige - tagajärg aga vilets. Tagajärg ei ole kunagi seotud ainult minuga; tagajärg on alati seotud ka teiste inimeste vastuvõtuoskusega.

Olles pikka aega rääkinud suhtlemise vajalikkusest ja tuues näiteid reaalsest elust on mingil moel vastukajaks ikka see, et suhtlemisest olulisem on miski muu. Miski muu, mis tekitab probleeme, sest pole piisavalt suheldud, et neid probleeme ära hoida või neist mööda või üle minna. Fucking kitsas silmaring.

Ei - koera võtmine ei olnud vale otsus. Ei olnud vale otsus isegi siis, kui olen pidanud kaks korda pidanud koristama täiesti pea peale keeratud korterit. Jah - koer oli pool päeva üks kodus, ta on kutsikas ja tal oli igav. Lisaks sellele on ta veel kutsikalikult loll. Aga ta kasvab ja saab targemaks. Iga päevaga. Ning jah - ma tean, et koera olemasolu teeb mu elu edaspidi keerulisemaks: piirab mingil määral mu liikumisvabadust jne., aga - damned! - vähemalt on mul iga päev kodus keegi, kes on siiralt rõõmus selle üle, kui ma koju jõuan. Lihtsalt selle pärast, et ma jõuan; lihtsalt sellepärast ja küsimata, mida head ma tõin või kuidas mu karjäär kulgeb (mis enamustel päevadel saaks üsnagi masendava vastuse). Õnneks koer ei küsi ja mul on hea meel, et ma koera võtsin. Seega paluksin edaspidi seda otsust mitte kritiseerida.

Mis iganes? Virisesin natuke. Viriseda on hea vahel. Blogis virisedes saab keegi kõigist sõnadest aru, Kätile rääkides näen vaid emotsioone mõistvaid heatahtlikke ja sõbralikke silmasid.

Lihtsalt üks pildike telefoni kaamera katsetamiseks.