neljapäev, 24. märts 2016

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.
You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.
The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.
Don’t I feel better?
Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.
So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.
No. 1: read a fucking book.
Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.
  1. Millised on su lemmikjalanõud? 
  2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
  3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
  4. Mis on su lemmiklõhn?
  5. Lemmikäpp?
  6. Kes on su lemmikyoutuber? 
Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Kommentaare ei ole: