Homsest...

Täna silmad on väsinud
vaadata ei taha
hiilin pilkudest mööda
magama

sest pilgud reedaksid
mõtteid, mis eemal
mida isegi kardan
jagada

püüan uinuda lootes
et hommik see tuleb
parem kui täna

ja varem kui vaja

hetkes

Hommikul tõustes
märjad on mõtted
on padi kui masinast
väänatud kalts

kohvini jõudes
tusaselt mõtlen
miks raha on kasinalt
ja ise kui narts

MSN

[22:31] W.: see vaikus...
[22:31] W.: süda kõrvades kaikus
[22:31] W.: pime öö , kus tähesära
[22:31] W.: palub, et ei läheks ära
[22:32] W.: palub, et sa jääda võiks
[22:32] W.: muinasjuttu, mille lõid
[22:33] W.: olles lihtsalt see, kes oled...
[22:33] W.: loodan, tagasi et tuled
[22:33] W.: tagasi me salajuttu,
[22:34] W.: öösse, hommikusse uttu

Sõber

juba teismeliseajast tean
ja tunnen läbi-lõhki sind
parimaks ma sõbraks pean
ei ole iial reetnud mind

ja olnud toeks, kui koorma
raske selga sättinud on elu
ning juhtus siis, kui noor ma
mul ravisid ka hingevalu

me läbi nelja aastaaja
nüüd käinud palju kordi koos
tallund kõvaks ühtse raja
sa kirjas minu eluloos

hallipäisena nüüd kodutrepil
ma mõtlen -
sa iialgi ei ole kitsi
oma elu, sinuga ma lepin
võtan veel sind ühe pitsi

Kanep

kanepisse peidan oma mured
oma mustad mõtted
hingehaigused

kaovad need kui sügisesed kured

kaugustesse mõõtmatuisse
ära hingest
peast ja kehast

õigsuses ei ole kindel veel
kuid sammu astun
võtan kanepi

ja tardun
korraks
vaid südamelöögiks

veel kõhklen, et kas ainus see tee
mis rahuni viib

ja selgus

taas haaran siis
kanepist, mis punutud on nööriks



PS ... --- Mõtted, mis tulid tegelikult seoses rongidega ja proosaga, ent esmailmingu said need siiski nõnda

paranoia

seintel küünlaleegi varjud
pimedust ei kaota, peida
hääletult sa voodis karjud
teki üle pea sa heidad

suled silmad, kartes olla
kaaslaseks vaid endal ise
hommik varem võiks ju tulla
tuua kaasa ärkamise

aga tead, et pääsu pole
ei päike ole paigaltvõtt
sest ka päeval kinni oled
paranoias, milles tõtt

nii õhtust koiduni end vead
ja päiksetõusust ootad eha
sa enda tundesurmast tead
ja ootad vaid, et sureks keha

just like that

*
today
tonight
nowadays

same weather
same faces
same place

not thinking
not feeling
not living nor dying

on the ground
just lying
just being
like a stone or a tree

forgotten
ages ago

so easy

so hard

it's nothing I wanted to be

Sinine valgus

Sinine valgus
silmades särab...
Hullus?
Kes seda teab?
Jätkuks vaid jõudu
minna siit ära...
Nõrkust ma nean.

Õnn...

Kauge
Ilus visioon...
Lootusetu?
Siiski ehk
kaugustest terendab
piirina joon,
kus kaob realismi kõdu ja lehk.

Sinine valgus
silmades särab
vastu
kollasel päikesel.
Minna
ma tahaksin
ruttu
siit ära,

ära kanda end säraval äikesel...

Anastacia - Anastacia (2004) ehk siis comeback

"Left Outside Alone"... Ülikõva lugu neetult heade sõnadega, eriti veel viimase nädala jooksul kuulatuna. Nii palju tuttavat tunnet seal.

Tegelikult oligi seda nädalat puhkust vaja, puhkust kõigest, mis mu ümber. Viimase kirje tekst oli täis lünkasid, mille kohta ma midagi sel tunnil veel öelda ei osanud. Ajal on aga kombeks asju tagasi tuua ja kaks tähtsamat puuduvat komponenti ma tagasi sain. Need, mille pärast ma kõige enam põdesin. Heh! Loll olin ma küll, aga täiesti idioot siiski mitte. Mul on veel lootust.

Mitmel ööl olid vestlused sõpradega, arutelud toimunu tagamaade üle, mis ulatuvad kuude, mõnel juhul ka aastate kaugusele minevikku. Märkasin oma käitumises mustreid, mida oli märgatud mu kõrvalt, kuid arvatuna neid olevat ajutised, ei pööratud neile varem ka minu tähelepanu. Nüüd seda tehti. Sest ma astusin piirile, kuhu astumist olin siiani kõige enam kartnud.

Ja kuigi selle saatusliku sammu kaja võib veel minu lähitulevikkugi mõjutada, ma usun, et väga pikka mõju sellel tulla ei saa. Kui, siis vaid minu sisse, läbi selle mõistmisteahela, mis viimase nädala jooksul saabunud on...

Jah - vahepeal on ikka nii kasulik, kui sa oled left outside alone, üksi oma mõtete ja süümepiinadega, mis panevad heitma pilku sügavamale, kui see argisaginas tavaks on...

Ma ei väida, et mu kahjutunne toimunu ja selle tagajärgede pärast kadunud on. See on alles, vast suuremgi, kui see varem oli, ent lisaks neile on saabunud ka emotsioon, mida ma seni selle sündmusega seotuna täiesti vastuoluliseks pidasin - viha, suunatuna mitte nii uutele sihtmärkidele.

Viha, mille põhjuseks õigluse puudus. Damn it! Mul on tunne, et lisaks W. Hocarese tagasitulekule naaseb ka Saalomon (vihjeks neile, kes teavad). Ja Paul. Ainult, et tunduvalt päevakajalisemate, isiklikemate ja teravamate mõtetega. Tsiteeringi siinkohal Pauli:

"Sõjakuulutamine on sõjakuulutaja isiklik probleem.
Suur probleem."

Muidu on aga täitsa kobe olemine juba. Isegi naeratused on koos kevadise päikesega naasnud. Ja elu nii mõne lille juba kinkinud. Ja samuti olen hakkama saanud millegi loomingulisega. Üks foto leitud jäätükist ühes väga erilises kohas. Ja üks luuletus.



külmunud rannaliivalt
lainepritsmete tolmus
külmas tuules

jäljed tulevikku viivad
käsikäes kõigest, mis olnud

kokku puutuvad huuled

kokku sulavad peod
surudes armsama sõrmi
hoides neist lõpuni teel

tehtud, tegemata teod
raskuseid ja hetki õrni

viimseid õnneks rohkem veel

seistes lainepiiri liivas
karpide prõksuvas massis
merelõhna ahmimas rind

seal selga kasvavad tiivad
tuules su juuksed on sassis

mu kallis - ma armastan sind...

Üksinda

Talve vaikses pimeduses
rõõmusrahul süda
rammestunud keha
hing

Rõdul seistes
kesköötaevas
tähesira
hoog värinaid

Ent mitte külmast

Suitsuvine sigaretilt
keerdub
räästast mööda
ära tuulde
kõrgele üles

Hetk tagasi
ma hoidsin sind
ja sinu naeratust
veel süles

Ka praegu
särab taevas
su naerukurrus silmadest
kui vaatad mind
alt tänavalt

Ja lehvitad
siis lähedki

ära

*

Talveöö vaikuses
ikka veel rõdul
seisan
mõtlen

Pimedas
üksinda

Alone

Standing in the darkness
heart is filled with joy
body is still
trembling

In the darkness
on the balkony

Smoke of the cigaret
in its twisted spirals
joining the wind
somewhere above

Watching you
smiling
like you always do
these stars
in your eyes
reflecting
the sky

Smiling to me
and still
leaving
in the middle of the night

Leaving me here
smoking
thinking
wondering

Alone
in the darkness
of the night

and thoughts

tähesajus

lõputuse piiril

pärast pimedust
enne igavikku

tähesadu
jalge all
ja olnusse kõik jäljed kaovad

koos mõtete
soovide
ja tundetulvaga

mälu- ning ka ajapritsmeist
puhtaks saab
see mustas särav
valge kuub

kõik hetked
inimesed
saatused

ja elud

tasa helisedes
tähetolmu kaovad

hetk, mis praegu

igas elus
saabub hetk
kus sõnu enam ei ole

aga sõnad
kirjeldavad maailma

kirjeldavad kõike

19. juuli 2004. aastal

mälestus toob meelde
aegu
ilusaid


hammustan valusalt keelde

järgi mõtlema
ei vaevu

praegu
sõnu valusaid
ei hakka
välja ütlema

ei maga
mõtlemast ei lakka

olen kinni
oma mõtte taga

6. september 2005. aastal

Lugesin ajakirja. "Cosmopolitani" vist.
Kuulsad seksinipid, abielukarid,
kuulsuste rikkus, nende viletsus ja rist,
Avril Lavigne ja teised rokitarid.

Ma lugesin ja mõtlesin ma siis,
miks minu elu ajakirjades ei kajastu.
Mis puudu mul, mis teisi tippu viis?
Või pole lihtsalt praegune mu õige ajastu?

Sääl ajakirjas pakuti seitset lihtsat teed,
mis õnneni meid viima peaks kui nõiasõna väel.
Ma'i usu neid - ma nõder pole veel.
Ma usun ainult seda, mida ise näen.

Ja jälle mõtlen kuulsusest - see tundub imelik;
nii veider on see näitamise soov.
Nüüd õhtul, väljas on kui videvik,
kaob kassikullalt selle valskust varjav proov.

Ma naeran vaid ja kahju on mul neist,
kelle elus puudub eraelu vaid.
Ma mõistan, et ei tahagi ma saatust teist,
sest juba praegusega õnnelikuks sain...

*

/tegemist väga vana lullaga/