laupäev, 28. detsember 2013

Aasta lõppeb ja edasi?

Päris pikk aeg on möödunud sellest, kui ma viimati siia blogisse midagi kirja panin. Enamus viimase aja kirjutatust - mitte, et seda oleks väga palju - on olnud teises keeles ja teises kohas.

Lugemine tekitab tavaliselt palju mõtteid, nii on olnud tegelikult ka viimase paari kuu jooksul, kuid miskipärast pole ma suutnud ennast piisavalt palju kokku võtta, et neid mõtteid kirja panna. Kahetsen seda praegu, sest mõned neist mõtetest tundusid olevat kirjapanekut väärt. Kahetsen laiskust.

Nüüd on aga aastalõpp nii lähedal ja möödunud õhtul mõtiskledes tundus mulle, et olen iga aasta lõppedes mingi kokkuvõtte kirjutanud. Kontrollisin siis oma blogisid ja - hmm - tuli välja, et selline tunne oli mul tekkinud neist iga aasta lõpus tekkinud tunnetest, et peaks mingi kokkuvõtte kirjutama. Kui välja arvata mõne aasta tagune top oma blogikirjetest, siis ülejäänud kordadel on on nende tunnete muutumise reaalseks kirjutiseks muutumise summutanud seesama laiskus.

Või püsimatus, mis minu iseloomuga paremini kokku sobib. Ok - laiskus sobib sama hästi.

2013. aasta lõpusirge ja ma mõtlen jälle samu mõtteid, et peaks kokkuvõtte kirjutama. Mitte, et ma oleks oma püsimatusest lahti saanud. Või laiskusest. Või et ma oleksin lugenud midagi eriti inspireerivat.  Ei.

Põhjus, miks ma seda kirjutan, on selles, et ma rääkisin üle väga, väga pika aja oma naise, Katariinaga. Üle nii pika aja, et ma ei mäletagi enam viimast kuupäeva, millal me rääkisime.

Ei, me oleme tihti "vestelnud", "rääkinud", "küsimusi esitanud ja neile vastanud", "tülitsenud" ja "uudiseid edastanud", kuid viimast rääkimist ilma jutumärkideta ma enam ei mäletanud. Olgu - tunnistan enda viga - Katariina oli selle aja jooksul tõenäoliselt enamuse kordadest rääkinud, kuid mina mitte.

Mitte, et meil oleks VÄGA pikk suhe olnud, aga see aeg oli muutnud meie omavahelise suhtlemise minu jaoks rutiiniks, mida lihtsalt tuli teha sellesse sügavuti süvenemata. Ise teate - olete näinud ju neid komöödiasketše, kus mehed kuulavad oma naisi, kuigi nad tegelikult vaid vaevu kuulevad neid. Jah - just neidsamu komöödiaid, mida vaadates te naerate neid suuri ja väikseid pilatavaid vigu, mida teate olevat oma tuttavatel, aga mida on tunduvalt raskem märgata iseenda juures. Märgata, tunnistada, parandada...

Ma olen suur komöödiate vaataja, tänagi vaatasin "Modern Family"mitu osa ja mingil hetkel just täna, mõjutatuna eilsest tõelisest rääkimisest, sain ma aru, et kõik need aastad teiste vigade üle naermist on tegelikult olnud väga suures osas just enese vigade ja enda üle naermine.

Naermises enda üle ei ole midagi halba, see on enesekriitika üks olulisemaid külgi. Aga kui sa naerad enda üle ilma, et sa sellest ise aru saaksid - eriti veel pika aja vältel -, siis väga lühidalt öeldes oled sa lihtsalt väga loll. Ja selle mõistmine on nii kuratlikult...

...kurb.

See oli minu lõppeva aasta kõige tähtsam õppetund.

Tegelikult väga paljude aastate.

Mis siis veel?

Ma küll ei plaaninud sellist kirjet, aga nii ma kogu aeg kirjutanud - hakkan peale ja ei tea, kuhu jõuan.

Ja nüüd - mida on veel üldse kirjutada???

***

Ahjaa. Ma ei ole järjekordses enesehaletsuses nagu tavaliselt. Seekord on tegemist eneseanalüüsiga. Haletsemist ma ei saa endale enam lubada.

Oskar ütleb mulle "Iss" ja maailma kõige imelisem naine on valinud minu selleks, keda armastada.

Kui ma lubaksin endale enesehaletsust, siis lubaksin ju sellega ka neil võrratutel inimestel armastada haletsusväärset tüüpi.

Seda ma ei luba.

***

2013?

Veebruarikuisest kruiisimisest uhiuue Lexusega Eesti lumistel teedel praegusesse vihmasesse Inglismaa aastalõppu.

Kokkuvõte: on reaalne olukord, kus asjad liiguvad jälle (ma vihkan juba seda sõna enda elus) ülesmäge.

***

Mis saab edasi?

Ma ei tea.