Mis minust saanud on?

Mis on blogimise ehk siis päevikupidamise üks suurimaid plusse, on see, et sa saad vaadata tagasi enda elule. Võib-olla ma ei ole kõige kauem sel alal tegutsenud kirjutaja, aga mul on siiski mingi minevik, mida mäletada.

Ja ka minevik, mille olin unustanud. Minu jaoks on viimastel aastatel sarkasm ja satiir olnud ülimad: ma pole sageli mõelnud sellele, kust see kõik pärit on. Ning tänasel öösel saabus killuke selgust - ma leidsin taas kommentaari (minu blogis siiani üleval), mis pani mind asju ümber mõtlema.

Minu postituse alla kirjutati kunagi selline asi (inimese poolt, kellega olin selleks hetkeks 4 aastat suhelnud):

"Võiks siia vabalt kirjuta, et olen üsna kade, kui paljude huvitavate inimestega sa oled selle aja jooksul tuttavaks saanud. Aga ei. Mul on hea meel, et sul õnnestus saada Bulgaarias reisisaatja töökoht. Sinus on liiga palju positiivsust ja heatahtlikkust, kui sa vähegi soovid seda teistele välja näidata (loe: näitad seda enamik ajast välja). Tule siis ikka kodumaale ka, me vajame sinusuguseid rõõmsameelseid inimesi ;). Ole tugev!"

Kas ma tõesti olin selline, kelle peale vaadati kui rõõmsameelse peale alt üles?  Minu viimaste aastate kirjed on olnud pigem sarkastilised-satiirilised ja sedagi vaid avalikkuse ees...

Tänane küsimus: kuhu on kadunud see rõõmsameelsus elu üle, oskus nautida seda hetke, milles sa elad?

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.

You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.

The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.

Don’t I feel better?

Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.

So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.

No. 1: read a fucking book.

Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.

1. Millised on su lemmikjalanõud? 
2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
4. Mis on su lemmiklõhn?
5. Lemmikäpp?
6. Kes on su lemmikyoutuber? 

Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Nädalavahetusse

Suure hooga alustatud uus blogimislaine on üle elatud ja kaasa on see toonud kaks Delfis avaldatud lugu ning täiesti uue blogi, millest ma küll hetkel veel rääkida ei taha. Kuid eelreklaamiks nii palju, et loodan sellest välja kasvavat midagi suurt. Nagu ma loodan iga enda asja puhul. Ei - seekord on sellel tõesti potentsiaali, aga ma lihtsalt ei tea, kuidas ma oma ajaga toime tulen.

Veel üks tähtis asi uue kirjutamislaine puhul on see, et jõudsin üle väga pika aja Tunnelisse. Teadjad teavad.

Nüüd olen aga peale mõnenädalast haiguslehte tagasi tööle jõudnud ning see - hoolimata sellest, et olen tööl olnud ainult ÜHE päeva - on vähendanud kõvasti minu kirjutamisvõimalusi. Koju minnes tahaks ikka koos pere ja Oskariga ka olla. Ja tööl käies näen ma teda ärkvel olekus vaid hommikuti, sest koju jõuan juba siis, kui ta on oma öisele unele asunud. Jah - ta on juba nii tubli, et keerab end õhtul pool seitse kerra ja hommikul enne seitset ei tõuse.

Oskar tunnike enne ristimist

Sellises tujus on ta enamiku päevast :) Ja sellise näoga...

Igatahes loodame, et kõige selle tavaelus toimuva kõrvalt leian edaspidi aega ka kirjutamiseks.

FFB

Kuna mingil hetkel võtsin ette oma Facebook'i listi puhastamise, st hakkasin kustutama neid, kellega ma seal ei suhtle, siis tulemused on normaalsed. :)

Enne esimest puhastust oli seal listis 189 inimest, siis esimene puhastus kustutas pooled. Teise korraga sain tulemuseks juba 49 ning pärast tänast olen 21 juures.

Ja mõtlen, milleks mul seda FB'i üldse vaja on. Kui vahepeal hakkas sellest tekkima juba haiglane sõltuvus, siis nüüdseks olen sellest vist lahti saanud ning võimalik, et peagi kaotan seal üldse konto ära.

Tagasi juurte, st blogi juurde...

No ma ei saa aru... - Vel, ikke forstår...

Ma ei ole kunagi suurem asi Norra fänn olnud; isegi siis mitte, kui nende suuskajad veel lumehangedes imesid tegid. Ainsaks respect'i ära teeninud norrakaks on siiani jäänud Roald Amundsen, aga kuna ma nimetatut olen juba korra siin ajaveebis linkinud, siis täna ma seda ei tee. Lühidalt oli ta mees, keda kutsus meri ja kes armastas lund (ja kes tõenäoliselt armastaks tänast Hiiu- või Saaremaad).

Miks ma aga praegu siin üldse Norrast kirjutan, on see, et keegi müstiline Norra interneti kasutaja käib juba pikemat aega mu ajaveebi hiilimas, aga mul ei ole halli aimugi, kellega tegu. Mitte, et ma paranoiline oleks (ma olen väga paranoiline), aga oleks lihtsalt huvitav teada, miks siin nii kaugelt maalt käiakse. Norra riigi vastu ei ole ma midagi teinud, seega võib välistada võimaluse, et tegemist oleks norraliku luureoperatsiooniga (mis näitaks jälgede segamiseks tõenäoliselt Rootsi IP'd, aga samas võib ju kohe järeldada, et tegemist võibki olla Rootsi luurajatega, kellel on minuga väike kana kitkuda, aga... - ja nii võibki arutlema jääda).

Seega võib oletada, et tegemist on kellegi üksiküritajaga, kellel on suurenenud huvi minu isiku vastu. Miks isiku, aga mitte kirjutiste? Sest ma ei ole suht kaua kirjutanud midagi erakordset, aga seire toimib ikka üsna regulaarselt.

Selline asjandus minu vastuluureprogrammis näitab, et sellel konkreetsel huvilisel on minu veebipäevik lemmikutesse pandud või mis veel hullem - ta teab seda peast. Teine seireprogre näitab dünaamilist ip'd, aga kuna kõik külastused on ühest piirkonnast, siis oleks suht ebaloogiline, et nii tihti eksib minu aadressile keegi Norrast ja kogu aeg vaid ühest piirkonnast.

Aga pole hullu - siinkohal tervitused Norramaale ja ühe tuules ka parimad soovid trollidele!

*

Kirjutise mõte on aga selles, et kuigi ma tegin oma blogile eraldi lehe "Vastukajast" (seda on lehe ülaserva vaadates isegi näha), siis ei ole ma mingit kaja seni saanud. Isegi kaja poega mitte. Samas näitab mu analüütikaprogrammikeste kogum, et siin ikka käiakse. Kommentaare tuleb suhteliselt vähe ja nende põhjal on üsna keeruline teha järeldusi, millistel teemadel ma rohkem, millistel vähem kirjutada võiksin.

Seega - PLIIIIIIIIIIIIIIIIS - vastukaja on oodatud!

Ninaga seina...

Hommikul linna poole astudes mõtlesin kombele kõige üle viriseda. Seda teen ma tõesti palju. Lohutus, et seda teeb enamus mu rahvuskaaslasi, ei mõju üldse positiivsena ega vabanda ka minu käitumist.

Vihkan külma. Miks kurat see talv nii külm peab olema? Miks kurat seda lund peab nii palju olema? Mis kuradi talv see selline siin Eestis on?!

(Paar aastat tagasi... Vihkan seda vihma! Külmem võiks olla. Miks kurat seda lund nii vähe on? Mis kuradi talv see selline siin Eestis on?!)

Ja nii iga asjaga - küll on palav, küll on külm; küll on vähe või siis liiga palju. ALATI saab viriseda.

Ja täna hommikul tabasin end samuti mõttelt, et miks see ilm nii kuradi külm peab olema ja... Stopp! Õnneks sain veel tänaval piduri peale ja loobusin sellisest mõttest. Pöörasin asja pigem enda vastu: miks sa, W., ise nii idioot oled, et sellise ilmaga isegi mütsi pähe ei pane???

Mnjah! Asjale niipidi vaadates ei olegi probleem ilmas, vaid mu enda rumaluses. Sai ju Raekoja platsi nänniturult karvane läki-läki ostetud ning praegu on see ju ainult minu teha, kas ma panen selle miinus kahekümnese külmaga pähe või mitte. (Kusjuures mütsi ostsin vaid seepärast, et mul oli vanalinnas külm, kui temperatuur oli miinus seitse :) )

Mõtted virisemisest ei tekkinud vaid külmast. Eile õhtul sai seda virinateemat läbi eutanaasia-teemalise arutluse natuke lahatud (te ei taha teada!) ja siis tuligi välja see, et minu hommikused virisemised on lihtsalt my style, millest ma elu kvaliteedi nimel peaksin tegelikult kiiresti vabanema. See, et ma kella üheteistkümneks juba enam-vähem naeratavas meeleolus olen, tuleneb vaid sellest, et olen eelnevate tundide jooksul jõudnud juba kõikvõimalikel ja -võimatutel teemadel negatiivseid arvamusi avaldada. Nobody's perfect!

Aga jah - miks see kuradi talv nii külm peab olema?!

Me elame Eestis, sellepärast.

PS Miks  "Ninaga seina"? Sest tuppa jõudes torkasin oma nina seina külge kinnitatud radiaatorisse...

Küsimus - Spørsmål

Hvem er den norske, som jevnlig går til å se meg?


Mida iganes see ka ei tähendaks? :D

Mainekujundus bloginduses (sisekujundusega seotult)

Eile kirjutasin reklaamimaigulise teksti sisekujundaja Katariina Kalda koduleheküljest Home For Soul ning täna hommikuks on siis tulemused teada. Piisas ühest kirjest, et Google otsingumootoris otsingusõnaga "sisekujundaja" Katariina tulemuste teisele lehele saada. Ning kui panna otsingusse "sisekujundus sisekujundaja", siis on tegemist juba esilehe kuuenda tulemusega.

Siit järeldus, et piisava tahtmise juures saab ka suhteliselt kuluvabalt üsna mõjuvat reklaami teha. Loomulikult omab sellisel puhul tähtsust ka kirjutatud teksti kvaliteet ning edaspidi püüan sellele ka kõvasti rohkem tähelepanu pöörata. Eile oli tegemist, nagu ma seda juba ka mainisin, lihtsalt väikese uuringuga. Samas sai nimetatud sisekujundaja lehekülg minu blogist üle 10 külastuse. Hea.

Reklaam töötab.

Teine põhjus, miks ma selle uuringu ette võtsin, oli soov hakata mainekujundajaks. Mitte pikas perspektiivis, aga ühe konkreetse juhtumi puhuks. Olen küll enamuses kirjutaja, kes tekste kirjutab, ent soovi korral võin olla ka Griša, teie isiklik õnnetus. Sel moel olen näiteks saanud juba raha selle eest, et ma oma asju EI kirjutaks.

Praegusel juhul on üks suhteliselt huvitava nimega ettevõte hakanud sigatsema ühe väga lähedase inimesega ning nõnda ma otsustasingi kasutada oma blogi selle ettevõtte mõjutamiseks. (Praegunegi tekst on on tegelikult rohkem tulemuste analüüs juhuks, mis võib juhtuda, kui ma näiteks täna natuke enne tööpäeva lõppu (mis on blogide kõige tihedam külastusaeg) otsustan avaldada kirje juba selle ettevõtte nime kasutades (+ mõned valitud märksõnad). Samuti aitaks kaasa blogikirje linkimine Facebook'is, kus hoolivad inimesed selle juba edasi jagaksid. 

Kuna hetkel on Google otsingumootoris selle ettevõtte X nime trükkides tulemeid üsna vähe, siis ei oleks mingit probleemi oma mainekujundustekst saada otsingumootori esilehele :) Ja edaspidi näeks selle firma kohta infot otsijad seda päris hõlpsalt. Mida ongi vaja saavutada.

Seega - mainekujundus ja/või mainehävitus on võimalik ka lihtsalt blogides.

Kõik baseerub ju minu blogi slõuganil - verba volant, scripta manent. Öeldu kaob, kirjutatu jääb.

Hommikused uudised ja pärastlõunased järeldused

Teadjamad teavad, et käisin eile üle mitme aasta sportimas. Sain võrkpalli mängida, mis on iseenesest ju hea uudis.

Ja otsekui tellitult räägiti täna hommikul Sky+ raadios teemal, mis mõjub tööle hästi. Mingi 60+ protsenti inimestest oli arvamusel, et sport tõstab töövõimet.

Praegu istun laua taga ja mõtlen voodile ja tekile ja magamisele. Põhjuseks justnimelt sport. Sest mulle on juurde tekkinud umbes 200 uut lihasekest, mis võistlevad valutamise eelisjärjekorra pärast, võttes samas ära suure osa minu keskendumisvõimest. Seega ei ole sport tööle hea. Vähemalt ei olnud eilne.

Muidugi on see alguse asi ja eks pärast järgnevaid kordi läheb asi lihtsamaks, aga täna ma vaidlen.

Võrkpall on võrratu - kuni järgmise hommikuni...

Home For Soul - sisekujundaja ja sisekujundus

Ma ei tea, kas mu juhuslikud blogi külalised on juba märganud, aga Teie silmadest veidi paremale jääb üks väike pildike, mille alla on peidetud lingike internetileheküljele www.homeforsoul.com.

Tegemist siis sisekujundaja Katariina Kalda isikliku projektiga, mis peaks tooma (ja on juba tegelikult ka toonud) rohkem tähelepanu tema erialasele tegevusele - sisekujundusele.

(PS  - kasutan siin rohkelt märksõnu, et kui Google lõpuks mu blogi ka nende sõnade järgi üles leiab, siis on see positiivseks reklaamiks ka Katariinale. Tegemist ongi järjekordse veebiuuringuga läbi mu ajaveebi. [Eelmine kord, kui tegin uuringut võistlemaks google.ee makstud viidetega, siis sain oma viidetega juba suht lähedale makstud reklaamile])

Aga Home For Soul? Tegemist on nunnu kohaga selle iseloomustava sõna kõige paremas tähenduses ja nunnunduse peamiseks põhjuseks on kindlasti Katariina niivõrd isiklik lähenemine selle lehekülje loomisele (lisaks sellele, et ta on selle ka ise valmis teinud). Sama isiklikult läheneb ta oma tööle ka sisekujundajana, mida mina peangi tema kõige suuremaks plussiks, sest nõnda saab ka sisekujunduse tulemus parem.

Kuigi hetkel saab tehtud tööde leheküljel näha vaid pilte Katariina Kalda varasematest töödest, siis lähinädalatel ilmuvad sinna juba ka uued pildid eelmise aasta lõpul ja sel aastal valminud projektidest.

Samuti on mõtetes idee hakata kirjutama uudiseid ka sisekujunduse vallast, aga selle kohta ei ole veel täpset ajagraafikut valmis tehtud.

Seega - külastage Home For Soul'i ning võib-olla avastate, et vajate ehk Teiegi sisekujundaja nõuannet või teate kedagi, kes tunneb vajadust sisekujunduse järele.

Anonüümsusest - lihtsalt teade

Mitte, et ma pahane v ennast puudutatuna tunneksin - selleks on ikka kõvasti rohkem vaja, kui minu ego suurusele või väiksusele rõhuda (sest pean end ise väga egoistlikuks inimeseks) -, aga selleks, et inimesed õpiksid ka aktsepteerima seda, et avaldatud sõnades eest tuleb ka vastutada. Muidu on tegemist mingi Delfi kommentaariumiga, kus keegi eriti ei mõtle, mida suust välja aetakse. Seega kokkuvõtteks - võtsin oma blogist maha võimaluse anonüümseid postitusi panna.

Seega ootan edasi komme neilt, kes julgevad ka allkirjastada...

Ei teagi, kas...

Üks samm korraga.

Või üks hüpe, kui võtta arvesse, et lähen täna üle väga pika aja taas võrkpalli mängima. Ma juba kujutan ette, kuidas homme jalad ja muud liikuvad kehaosad tuld välja löövad. See ongi spordi üks parimaid pooli - tunned, et oled midagi teinud; tunned nii, et ei ole mingit soovi hommikul voodist üles tõusta, aga voodisse ka jääda ei saa, sest muidu see valu ei lähegi ära...

Aga lahe - mulle meeldib. Muidugi tuleb kiiresti välja mõelda, kust ma nüüd need sportimiseks vajalikud riided kahe tunniga välja sebin...

Norides ja nääksudes.. F*** pankadele!

Mitte, et ma teaks, mida tähendab "nääksudes", aga see polegi peamine. Lihtsalt jälle kopp ees asjast, mis on mind juba viimased viis aastat närvi ajanud.

Ma ei taha pankasid toita. Ma ei taha, et mu rahad panka kantaks; ma ei taha oma raha väljavõtmise eest 30 krooni, praegu vist 2 eurot maksta. Ma tahan, et ma saaksin oma asju sularaha eest toimetada ilma, et ma peaksin selle eest mingile kolmandale (juriidilisele) isikule protsenti maksma.

Ühekordselt ei ole see palju, ent aasta peale tuleb sellistest pisimaksudest nii korralik summa kokku, et ma saaks selle eest juba väiksema peo korraldada või Moonmaidi rikkalikule lõunasöögile viia.

Ja ma ei taha kuulata mingeid armetuid selgitusi teemadel, miks on läbi pankade ilusam ja lillelisem. Ei ole, sest mina maksan nende lillede ilu eest, mida ma isegi tellinud ei ole.

Et tegemist ei ole alusetu jutuga, siis saades 9 kuud töötutoetust, olen iga kuu selle raha väljavõtmise eest tasunud 30 krooni, mis teeb kokku 270 krooni, mille eest ma saan TEGELIKULT ka Peppersackis suure prae ja kaks head õllet. Ja selle raha olen ma tasunud vaid selle eest, et ma oma raha võtan. Kuna mul pangakaarti ei ole, siis muud võimalust ei ole oma raha kasutamiseks. Ja ei tahagi.

Tahan oma raha ilma, et ma peaksin selle eest mingeid ettevõtteid toitma!!!

Mõte Mardist

Mart saatis mulle lepingu, mida ta IiiErrElli nimel soovib minuga sõlmida. Kirja sain ilusalt aadressilt eesnimi.perekonnanimi@irl.ee.

Kui hakkasin aga vaatama, kas ma talle ka ilusti vastuse saan saata, siis tabas mind pettumus. Kui ma vajutan nupule Vasta, siis läheb mu kiri aadressile Mart Laar support-bxu6wpxbfq8y0mau6cy8tqckufy69t@mail.irl.ee, mis tähendab seda, et selle vaatab läbi keegi teine, mitte Mart isiklikult.

Siit küsimus - miks saadab Mart mulle enda allkirjaga kirju, kui ta ise ei taha saada minu allkirjaga vastust?

... and he lost one vote...

Ajast, mis on möödunud

Üle pika aja on blogi lehekülg ette sattunud ning proovin siis ka paar sõna kirja saada.

Aasta alguse suur kirjutamistuhin kadus koos sattumisega nelja seinavahel pakutava hoolduste täispaketi saamisega. No mida sa ikka oskad tänapäeva haiglast kirjutada, kui vaid seda, et ega neil tegelikult suurt aimu olnud, miks ma järsku lumehanges istet võtsin. Vähemalt sai endal hunniku analüüside järel selgeks, et kopsud veel peavad. Teatud hetkeni.

Tagantjärele mõeldes peaks haigla küll selline koht olema, kus igavusest vist muud ei teekski, kui ainult kirjutaks, aga võta näpust - miskipärast ei olnud mõtteid ja kui need juhtusidki tulema, siis tavaliselt keset palatinaabri suhteliselt katkematut juttu ning vaid viisakusest ei hakanud ma poole tema sõna pealt arvutit tööle panema.

Mõned huvitavad tähelepanekud tegin aga küll:

* enamus personalist oli tore ja tugeva aktsendiga

* enamus suitsetajatest, keda ma suitsuruumis nägin, olid personali hulgast

* enamus haigeid olid depressiivsed

* ja padjad olid ka väikesed

Ma saan aru, et masendus haiglasse sattumise pärast on mõistetav, aga võib-olla oli see masendus põhjustatud vaid patjadest või toidust. Tänu palatinaabri kokastaažile ja arenenud maitsemeelele sain mina tavaliselt kohe kaks toiduportsjonit. Kvaliteet oli küll allapoole madalat, ent minevik on õpetanud hea omaduse näha viletsa välimuse ja maitse taga ka muud - täistopitud kõhust tingitud head enesetunnet ja und.

Vabanedes suhteliselt normaalse disainiga pidžaamast ei tulnud mu kirjutamistung siiski tagasi. Pigem sain hoo sisse lugemisega. Ostsin endale üle paari-kolme aasta esimese ajakirja!

Pärast esimese paari lehekülje takerduvat lugemist tuli hoog sisse ning nagu mul tavaliselt kombeks igast asjast sõltuvusse sattuda, siis ootan praegugi käte värisedes uut kuud ja uut numbrit. Hea ajakirjandus ei ole veel kadunud. Täna reklaami ei tee.

Kõik muu on hea. Hetkel.

Päikest!

Lumesajuses...

Viimaks hakkas jälle lund sadama. Mulle see meeldib, sest sula järel määrdunuks muutunud ümbrus vajaks ilusat ja puhast katet. Olgu seda lund palju on - minu arvates ei ole seda kunagi liiast. Võib-olla on sellise meeldivuse põhjuseks üks lapsepõlve lemmikraamatutest, mille kangelane Roald Amundsen enamuse oma elust lumes veetiski.

Eilsest ärajäänud klienditeeninduse teemast kasvas õhtu jooksul välja mõte kirjutada tänapäeva ettevõtlusest ja sellega seonduvalt ka klienditeenindusest väikene sarijutt. Kuna ma oma loomingulise kirjutamise ja ideedega olen hetkel natuke jännis, siis oleks hea alustada uusi proovimisi teemadel, millega ma iga päev kokku puutun. Tegelaskujudena mõtlesin kasutada Anderit, kes on varem tegutsenud küll hoopis teistsuguse temaatikaga lugudes, ent tema mõttemaailm ja põhimõtted  kattuvad suures osas minu omadega, kui käsitluse all on just eelmainitud teemad. Lisaks sellele on Anderi kasutamine lihtne just seepärast, et oma pikaaegse harjutamatusega kirjutamisel ei pea ma kohe lambist hakkama uut tegelast välja mõtlema. Loodetavasti õnnestub Anderi seekordne tagasitulek natuke pikemaks ajaks. Viimane kord, kui Anderit kasutasin, oli 2009 aasta veebruaris, kui minavormi kasutades kirjutasin suhteliselt ebaõnnestunud lühijutu "Tehing".

Miks aga selline teema? Puutudes ise kokku nende valdkondadega ja kogedes seda ka igas võimalikus kodust väljapoole jäävas situatsioonis, on mulle silma hakanud mõned valupunktid ja justnimelt neid ma tahakski lahti kirjeldada. Võib-olla on nägemus nende asjade valulikkusest vaid minu silmades, ent kes ütles, et kogu maailm peab asju nägema ühte moodi.

Kindlasti ei proovi ma oma looga teha mingit dokumentaali reaalsest kontori- ja ärielust, pigem looksin kogu tegevuse väljamõeldud olukordadele, aga seda kirjutades püüan säilitada paralleelid reaalsusega, et võimalikud lugejad neid olukordi ka elus ära tunneksid.

Miks aga üldse?

Esiteks tahan ma muidugi käe sisse kirjutada ka loominguliste tekstide kohalt, aga samas ka uuesti kirjutamisharjumuse tekitamiseks. Minu ajaveebi üksikud pidevad vaatlejad on võib-olla juba märganud, et selle aasta algusest olen ma kirjutada püüdnud üsna korrapäraselt. Võib-olla see vahepealne pikk paus ongi olnud hea mõtete kogumiseks, mida nüüd saaks siis lõpuks ka kirja panna.

Loodame...

Ajakirjandus (nt suhkur) ja klienditeenindus - ettevalmistav tekst

Kaks asja, mis mängivad meie ühiskonnas üsna tähtsat rolli. Kahjuks on nende tase sageli allpool normaalset.

***

Ajakirjanduse vastu pole mul hetkel suurt soovi midagi kirjutada, sest peas on hoopis teised asjad, aga unustamise vältimiseks tahaksin kirja saada mõtte, mis tekkis eilseid uudiseid vaadates.

Teemaks suhkru hinnatõus ja kuidas see kunstlikult esile kutsuti, kuna ajakirjanduses ilmusid teated peatsest hinnatõusust. Loomulikult tekitab see suurema nõudluse kauba vastu, mida saavad ära kasutada ja kasutasidki suhkrumüüjad. Selliseid näiteid, kus ajakirjanduse mõjul mingi kauba hinnad suurenenud nõudluse pärast ebaloomulikult kiiresti tõusid, on möödunud aastast veel - näitena võiks mainida tatart ja küttepuid.

Kõike seda arvesse võttes võiks ajakirjandus end kord ka rahva ehk lugejaskonna teenistusse panna. Kuna nagunii avaldatakse kontrollimata spekulatsioone, siis saab seda ju ka vastupidiselt ära kasutada.

"Kahe kuu pärast langeb suhkru hind 30 % võrra" 

või

"Kolme nädala pärast on oodata teraviljatoodete hindade 20 protsendilist langust"

Kindlasti ei usu sellist uudist skeptikud, ent kergeusklikud - st enamus ajakirjanduse tarbijaskonnast - hakkab võib-olla mõtlema, et tasub ikka see aeg ära oodata. Levitatakse kuulujutte, kaupluste käive nende artiklite osas langeb ning vaid loogikale toetudes võiks ju mõelda, et vähenenud nõudluse tõttu langetatakse ka hindu. Kindlasti ei langeks need hinnad niivõrd drastiliselt kui libauudises väidetud, ent igasugune langus oleks ju tavatarbijale tervitatav.

*

PS Klienditeeninduse osa võtsin hetkel kirjutatust maha, sest käib dialoog mõttes oleva ettevõtte osanikuga ning faktide kontrollimine. Aga tekst tuleb kindlalt :)

Probleemidest ja sigarettide raviomadustest :)

"Oled mõnda aega oma tundeid vaka all hoidnud. Oled püüdnud teeselda, et kõik on korras. Probleem aga ei lähe ära. Ignoreerimisest ei piisa. Ta kas hakkab laienema, või siis tuleb sul talle sügavalt silma vaadata. Vali viimane variant. Haara tal sarvist. Murra ta maha. Küll ta ära kaob."

/Tsiteeritud mingist tänasest horoskoobist/

Jah - on küll probleem, mis ei lähe ise ära. Tegelikult on neid isegi mitu ja kui ma peaksin neile kõikidele silma vaatama tänast soovitust järgides, siis oleks mul tõenäoliselt paari tunni pärast kõõrdsilmad. Mitte, et mul midagi nende vastu oleks, aga mulle ei meeldiks oma pilguga tulevikus inimesi segadusse ajada.

Mitmel rindel üheaegselt edukas olla on keeruline, teab ajalugu. Mitmel rindel üheaegselt elus olla on keeruline, teab minu isiklik ajalugu, mis püüab mind hoida liigsetest probleemidest. Aga pahatihti ei kuula ma seda ja talitan mõistust kõrvale jättes oma ego parema äranägemise järgi.

Ignoreerimine... Jah, seda teen ma üsna sageli. Mulle meeldib end küll sellega seoses lohutada, et järgin kunagi Vladimir Levi poolt raamatus "Enesemuutmise kunst" kirja pandud mõtet, et ei ole mõtet end vaevata probleemidega, mida sa nagunii muuta ei saa. Kindlasti on mul ka selliseid, ent harjumus ühtede asjade puhul nõnda käituda viib sageli selleni, et ma ei tegele ka probleemidega, mille vastu ma saaksin midagi teha. Nõnda need ongi puntrasse sattunud.

Millest sellised mõtted üldse? Hommikul pikka jalutuskäiku tehes avastasin, et tahaksin olla kusagil mujal, kanda sama moodi õlal seda armsat Moonmaidi kingitud õlakotti ja lihtsalt, ilma kindla eesmärgita edasi kõndida. Jalutuskäikugi ei võtnud ma ette soovist hommiku karget ilu nautida, ent justnimelt probleemi ignoreerimiseks.

Nimelt on mingi kuradi allergia mul astmahood nii tugevalt käima lükanud, et ei tahtnud pärast sajameetrist kiirkõndi surmani hingeldavana bussi istuda. Muutsin suunda ja jalutasin kolm kilomeetrit Männiku poole, et saaksin oma hingamise kuidagi normi. Õnneks oli lähedal asuv pood lahti ning sain sealt paki sigarette osta - need mõjuvad praeguses olukorras vähemalt minu jaoks ravimina. (Vaidlejatele: lähenen asjale mitte meditsiiniliselt, aga füüsikaliselt - füüsikalised kehad teatavasti paisuvad ja kahanevad vastavalt temperatuuri muutumisele; seega miinustemperatuuriga õhku vaheldumisi kõrge temperatuuriga suitsu tõmmates [kõrgema temperatuuri saavutamiseks võtan üle poole filtrist välja] bronhid kahanevad ja paisuvad - küll vähe, aga piisavalt, et vabastada bronhide seintele kogunenud ja hingamist raskendavat jama = paari kilomeetri ja kahe suitsuga on mission accomplished.) Tegemist siis järjekordse näitega rahvameditsiinist. Samas on see rahvameditsiin aga näide ignoreerimisest - selle asemel, et arstile minna ja lisaks allergiale kehas varjuv ka väike bronhiidi- või kopsupõletikuraasuke välja ravida, püüan minna asju lahendada jalutuskäikude ja sigarettidega.

Muidugi annavad sellised hetked vaid endaga aja ja võimaluse mõelda asjadele, millesse tavaliselt nii rahulikult süveneda ei saa. OK - täna hommikul takistasid seda süvenemist paar hapnikupuuduse pealesunnitud istumavajumist bussipeatustesse. Kõigest hoolimata jõudsin aga mõtteveeretamisega oma probleemideni, millest mööda vaadata enam ei saa. Ja üks neist on tervis.

Teiste probleemide lahkamiseks on kellaaeg aga liiga varajane ning tööpäeva algus liiga töine. Mõtted aga jäävad ja loodetavasti jõuavad need kohe-kohe ka lahenduste käeulatusse. Või vastupidi. Mis iganes.

PS Keeruline on avastada, et asjad, milles oled nii neetult kindel, on juba ammu oma kindluse kaotanud. Lihtsalt sina ei tea sellest midagi.

post meridiem

Lõunale minnes mõtlesin minevikule ja ajaarvamisele, sest sünnipäevad mõjuvad nii. Mitte enda sünnipäev, aga üldiselt.

Sünnipäeva tähistamine on üldse imelik komme. Mina oma isepäisuses tähistasin kunagi oma 10 000ndat sünnipäeva. 2. detsembril 2004. aastal sain ma 10 000 päeva vanaks. Selliseid sünnipäevi on hea tähistada. Järgmine korda pean välja tegema alles 11. augustil 2018, kui saab täis 15 kilo päevi.

Võimalusi, kuidas enda vanust määrata, on ju tegelikult mitmeid. Isegi mitte mitmeid, vaid peaaegu lõputult. Kusagil ja kunagi arvestati vanust suvedega, teises kohas külvikordadega. Viimane oleks muidugi kõik sassi löönud, kui põhjast tulnud inimene sattunuks kliimavööndi, kus on kaks või isegi kolm külviaega.

Aga alguse juurde tagasi tulles, siis tegelikult hakkasin ennist väljas mõtlema hoopis sellele, et olen ju ametlikult elanud 33 suve. Aga kas ma ka mäletan neid suvesid, on juba teine küsimus.

1983. aasta suve ma mäletan, sest olin pioneerilaagris. Siis mingil suvel käisin Musta mere ääres. Ja siis on vaikus  ajani, mil ma koolist ära tulin. Siis meenub üks jalgsimatk, meenub sõjavägi, siis on jälle tükk tühja maad. 1998. aastal tuli rahakas suvi, siis jälle vaikus. Siis veel paar suve kuni praeguseni.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oma 33st eksisteeritud suvest suudan pikemalt mõtlemata aastaarvulise täpsusega paika panna vahest vaid kümme suve. Järelikult olen elanudki vaid 10 suve, sest kunagi ma ju kusagil kirjutasin, et elatakse vaid seda aega, mida hiljem mäletatakse.

Mida rohkem oma minevikust mäletada, seda pikem elu tundub. Seega peab elama hakkama nii, et ma seda ise ka kunagi mäletaks. Inimesed tahavad, et neid mäletataks, aga kõige kurvem on see, et tavaliselt ei mäletata isegi suuremat osa oma elust.

Deem!

Tantsigem edasi!

Ma pole mingi sada aastat normaalselt tantsinud.

Ei - ma ei olnud mingi sada aastat tantsinud, kuid möödunud reedel võtsin oma viimase julguseraasu kokku, Moonmaidi käekõrvale ning seadsime rattad Kadrioru poole, kus pidi toimuma kahepäevane tutvustav tantsutreening.

Mina ei tea, miks naised julgemad on, aga minul küll jalad värisesid, kui ma kaunis kleidis ilusa Moonmaidi kõrval suurde saali astusin. Õnneks oli rahvast rohkem ja ma sain oma kartusevärinad inimeste keskele ära peita.

Ma ei ole kindel, kas minu kirjutamisoskus suudab kõike toimunut õigesti kirjeldada, aga ma proovin.

Esimese päeva kavas olid Ladina-Ameerika tantsud - cha cha cha, rumba ning lühike sissejuhatus salsasse. Kui ma kunagi ammu kooliajal olin tantsutunnis esimest kahte vähemalt näinud, siis salsast ei teadnud ma midagi. OK - seda teadsin, et see on kiirem kui rumba ja seda ei saa emotsioonitult tantsida. Seega täpselt see, milleks ma ei arvanud end suuteline olevat.

Siiski kujunes õhtu huvitavamaks, kui arvasin. "Tantsuhoovi" treenerid Anton Baršai, Karin Lillemaa ja Ewoud Fidom olid tasemel.

Antoni mõnus huumor ja Karini soe suhtumine aitasid alguse kramplikusest ruttu jagu saada ning kuigi õppisime vaid põhisamme, möödusid tunnid kiiresti. Esimese päeva lõpus avastasin, et meeldis mulle kõige enam just see kõige kardetum proovikivi - salsa. Samal arvamusel oli ka Moonmaid ja juba järgmise päeva õhtul esitasime me seda kodus Ellenile. Temale meeldis meie õpitu - see oligi tähtis.

Teisel päeval tulid nn klassikud - tango, aeglane valss ning quickstep. Lühidalt võib öelda seda, et kordus eelmine päev. Kõige rohkem kardetud tango muutus täielikuks lemmikuks ja kui me Moonmaidiga sealt ära tulime, siis karjus hinges vaid üks soov:

"TAHAN VEEL!"

Paremat sõna leidmata - see oli lahe!

Lahe oli muusika rütmis ja - NB! - õigesti oma naist mööda põrandat keerutada ning lahe oli ka see järelmaik: veidi valutav-väsinud jalad, higist märg triiksärk ning liigutamisest tühjaks läinud kõht.

Kui ma varem kartsin sellisesse kohta minna vaid seepärast, et kartsin omale oskamatusega häbi teha (perfektsionist nagu ma olla üritan), siis võimaluse korral läheksin nüüd tagasi kasvõi igal õhtul nädalas. Raha tuleb vaid leida :)

Lihtsalt nii väga hakkas see kõik meeldima.

Siit ka soovitus kõigile neile, kes on siiani kahtleval positsioonil - võtke oma naised-mehed käekõrvale (kasvõi füüsilist jõudu kasutades) ja minge kohale! Kümne minuti pärast te enam ei kahetse.

PS Vähemalt "Tantsuhoovi" kursustele minnes te ei kahetse!