Millest hakkab W. Hocares kirjutama, kui ta pole väga kaua kirjutanud? Loomulikult kirjutamisest.
Kuna eilse päeva Rakvere-treff sisaldas endas ka üht töövestlust, kus üheks võimalikuks ülesandeks oleks ka kirjutamine, siis õhtul unetuna arvutis istudes mõtlesin vaadata natuke lähemalt oma vanemaid kirjutisi, et jõuda selgusele, kas ma üldse sobin kirjutajaks. Jah - varem pidasin ma seda enesestmõistetavaks, et kirjutamine on suur osa minu elust ja ma teen seda neetult hästi, aga vahepealne kirjutamisvaba ja probleemiderikas aeg on pannud mind paljusid asju enda elus ümber hindama. Seega püüdsin ka oma kirjutisi vaadata natuke teistsuguse pilguga.
Viimase aja blogikirjeid lugedes tundsin, et noh - tõsisest kirjutamiseks jääb millestki puudu. Üksikud korralikumad laused ei tee minust veel kirjutajat, kes võiks kirjutamisest oma sissetulekuallika teha. Haa! Samal teemal on mu blogiavarustes ka väike "postike" reaalse varasema statistika kohta. Seega ei ole ma viimasel ajal suutnd elu elamise kõrvalt midagi asjalikku kirjutada. Isegi see ei ole piisav vabandus, et üritasin end harjutada kirjutama inglise keeles ingliskeelses blogis. Isegi kui stiil ja keeleoskus välja arvata, on tegemist täiesti tavaliste tekstidega, mis ei eristu mitte kuidagi blogisfääri kesksmistest tekstidest.
Mingil hetkel jõudsin aga oma lugemisega aastasse 2009, mis on siiani minu blogimise tipphetk. Jõudsin küll läbi sirvida aasta alguse tekstid, kuid - neetud! - kui palju häid lauseid sel ajal mu klaviatuurist välja tuli.
Tegu oli ajaga, kui mu elus oli niivõrd palju probleeme ja ma ei olnud enam isegi masenduses, vaid juba "Masendusest möödas" nagu ütles ühe mu toonase kirje pealkirigi. Mitte kõige parem näide sellest ajast, ent siiski tunduvalt tugevam kui praegusaja "soperdised".
Ja kuigi 2009. aasta veebruar, märts ja mai andsid ilmavalguse mu siiani parimatele postitustele, eristus nende hulgast siiski kaks kirjet, mis olid veel eriti võimsad. Jah - mulle meeldivad mõned asjad, mida ma olen kirjutanud, aga just nendes kahes on olemas see kõik, mida ma tahan kirjutamises saavutada - stiili, meeleolu ja mõtte täielik koostöö. Kolmas kirje meeldis lihtsalt mõtete pärast ja selles oli täiuslikkusest puudu terviklikkus ja see oli tulvil minu kirjutamisele nii omast laialivalgumist.
Keda huvitab, siis lingid siin:
Kahetine... Kuid tegelikult vaid üks... - Blackmore's Night - Beyond The Sunset (2004)
Dire Straits - Brothers In Arms (1985) ... hmm... mehena sündinud
***
Nüüd, täna ma siis mõtlengi, et kui ma suutsin kunagi nii hästi kirjutada, siis peaksin ehk suutma seda ka täna. Nõus, et toonased tekstid olid sügavalt mõjutatud isikliku elu keerulisusest ja rääkisid isiklikest tunnetest-mõtetest, mida ei saaks kuidagi kasutada töös ajakirjanduses, ent kui ma suudaksin sama tehnika tuua praegusesse ja kohandada seda kuidagi võimaliku tööga.
Ma tahan jälle hästi kirjutada.
Jah - ma tean ka seda, et vaid paar päeva tagasi tekitasin oma blogisse teksti oma 2014. aasta plaanidest ja praegune jutt võimalikust tööst Eestis on selle tekstiga päris konkreetselt vastuolus, ent asjad ja olud muutuvad päevadega ning teinekord on vaja kohaneda. Õnneks tundub, et isegi juhul, kui ma saaksin selle kodumaise töökoha, siis suures plaanis suudaksin oma plaanid selle ümber sobitada. Ma ei peaks ideest muutma plaane BriEst Solutions'it puudutavas, ma saaks täita soovi olla rohkem koos Oskariga. Ainus, mis oleks võib-olla tiba keerulisem, oleks see osa, mis puudutaks Mehhikot.
Jah... Mehhiko... Teades arenguid oma praeguses elus ja vaadates kaugemale tulevikku, siis oleks see nn eneseleidmisretk ehk kõige mõistlikum asi minu viimaste aastate jooksul, ning seda arvates suudaksin ehk sellegi kuidagi oma eluga samale leheküljele asetada.
Seega kokkuvõte minu möödunud õhtusest otsingungutest on järgmine:
Ma oskan ja suudan kirjutada, kui ma leian selle õige tunde. Ma ei suuda kirjutada, kui mul seda tunnet ei ole.
Ma arvan, et ma leian selle tunde uuesti.
