Mööda nii tuttavaks saanud ja vaid enda kingajälgi täis trajektoori poe poole astudes meenuvad öise Tallinna tuled.
Sähvatused, hääled pidulistelt, kes klubidest väljununa on kaotanud oma viimsegi füüsilise võimekuse, ent kes püüavad kaotatut tagasi teha seda valjema häälega. Tunne, et vähemalt poole pealinnas registreeritud autodest moodustavad taksod, mis kõiki liikluseeskirju rikkudes oma juhtidele söögi-, üüri- ja lõbutsemisraha teenivad. Valjuhäälne pidurikrigin, mis paneb võpatama kõik läheduses seisjad, on tulemuseks filmidest nähtud närvidemängule "kes pidurdab esimesena". Põlglik muie taksojuhi poole, kes oli kõik kiiruspiiranguid eirates kesklinna poole kihutanud ja avastanud, et on keegi, kes teades oma õiguseid ei hooli juhi vaadetest tugevama õigusele. Kõiki auto võimalikke ja võimatuid pidureid kasutades peatub masin vaid poole meetri kaugusel jalakäijast, kes oli astunud ülekäigurajale. Muige saateks süüdatud sigaret ja kasvanud enesekindlus saadavad mind edasi mu koduteel.
Müüja muigab, nähes mu traditsioonilist valikut - heledasildilist "Rocki". Midagi siin maailmas on kindlat. Miks peaks katsetama? Miks peaks riskima? Mõtted hetkest rüselevad peas laiuvas segaduses palju mälestuste ja meenutuste keskel, kui päeva ajutisse päikesepaistesse astudes järjekordse sigareti süütan. Eemalt läheneva politseiauto värvid hoiavad ära õlle kohese avamise. Kuigi suure tõenäosusega ei teeks autosistujad selle peale teist nägugi, ei tea kunagi, kes oli hommikul naise käest peapesu saanud ning võib ühel hetkel otsustada oma sitt enesetunne esimese ettejuhtuja peal välja elada. Kingakontsade klõpsumine taustamuusikaks, viivad sammud edasi lähimasse parki, mille pingile pikali heites avan humalajoogi. Rüüpan esimese lonksu, toetan pea hügieenist hoolimata pargipingile ja silmitsen läbi puulatvade paistvaid pilvi. Hea on.
Hea on olnud ka mujal. Mingil hetkel tundus, et ka suletud ühiskondades on omi häid hetki - ja parimad neist suletud ühiskondade kõige suletuimas paigus. Inimese harjumis- ja enesepetmisvõime, oskus rahulduda olemasolevaga. Remarque'i sõnadele mõeldes leiad sealt tõetera, ent soov vaielda tahaks ikkagi. Lihtsalt vaidlemise enda pärast.
Sõbraga snuukri MM'i taustaks õlut libistades - või oli see vastupidi - mõtiskled toimunu ja enda poolt tehtu üle. Emotsioonid, mis saatsid seikluste kirjeldusi, kui neid sõbrale all garaažis edasi jutustasid, olid küll valdavalt positiivsed, ent sisemuses näris. Nii ei tohiks tunda, sosistab kuhugi kivi-, teras- ja teemantseinte taha vangistatud südametunnistus. Vangistatud soovist tunda end täiesti vabana, tunda end olendina, kelle tegusid ei takistaks ükski eetikast või moraalist tekkinud piir. Aga need piirid on siiski olemas. Ja see vangistatud-vaigistatud hääleke podiseb, häälitseb, saadab mõistusele vastuseta jäävaid taotlusi ja avaldusi ennetähtaegseks vabanemiseks. Teda lihtsalt ei taheta kuulata, kartes muutuda tavaliseks. Hirm muutuda inimeseks tänavalt.
Lõke talvises metsas ei olnud vaid selleks, et peletada eemale kesköist pimedust. Pigem oli see kaitseks sisemuseks möllavaile hirmudele. Teadmine, et pimedus kaob koos hommikuga, aga hirmud jäävad, tarretas vere. Vöölt kunagi ammu kingiks saadud pussnuga võttes vaatasin ringi. Siis viskasin. Nuga peatus kümmekond meetrit eemal kasvava kuuse tüves, pool meetrit madalamal sihitud paigast. Ammused oskused olid veel alles, ent nõudsid lihvimist. Nuga tagasi tuues haarasin kaasa ka mõned uued puud lõkke tarvis. Lõke, mis ei tohtinud kustuda, sest muidu jõuaksid hirmud liiga lähedale. Kurat! Kui vaid teaks, kus asub nende hirmude kese, kartuste süda, siis teaks, millise sihtmärgi pihta teha järgmine vise. Ja järgmine. Ja järgmine. Vihkan oma hirme...
Kuul veereb üle laua ja kukub kolksuga auku. Vaatan sõbra poole ja naeran. Valjult. Mulle meeldib võita. Meeldib olla parem. Parim. Kasvõi korraks, selleks üheks mänguks, sest kõik eelnevad on sõber pika puuga võitnud. Aga praegu, praegu olen ma parem. Ja ma naeran. Valjult.
Naer tõmbab baaridaami tähelepanu. Vaatan talle otsa ja naeratan. Tema naeratab vastu. Üle kolme aasta oleme neid naeratusi vahetanud - vaid ühe korra väljaspool seda piljardisaali, juhuslikult ühes kaubanduskeskuses teineteisele vastu kõndides -, sama kaua olen mõelnud sellele, et teda välja kutsuda. Mainin sõbrale seda pikaajalist mõtet, tema naerab. Ma ei tea, miks. Ja mina ei tea, miks ma pole nii pikalt midagi ette võtnud. Ei tea. Võib-olla mulle meeldibki see selgus, teadmine, et siia tulles saan ma alati ühe naeratuse. Status quo...
Jäätükid viskiklaasis ei ole veel sulanud. Kapott baari ees seisval autol ei ole veel jahutnud, aga juba istud sa mu lauas. See ei olnudki nii raske. Efektne sisenemine, mille mõju ei seisnenud mitte tähelepanu äratamises, vaid sellest hoidumises. Jooki tellides heidetud uuriv pilk üle ruumisolijate. Teine, kolmas pilk tagasi su silmadesse. Naeratus ja istumine nurgalauda. Mõned pikad silmast silma vaatamised. Sa tõused ja lähed leti äärde midagi tellima. Ja minule meenuvad unustatud snäkid. Tervitus. Naeratus. Käibefraasid. Ja sa tuledki minuga kaasa, minu lauda. Small talk, mis läheb edasi tõsisematele teemadele. Ja siis ma tean, et ma ei lahku siit baarist üksi. See meeldib mulle. Ma naudin seda teadmist. Ei - mitte seepärast, et sa mulle meeletult meeldiks. Sa ei ole millegi poolest eriline. Täiesti tavaline naine. Sinusuguseid on palju. Jalaga segada. Aga siiski mulle meeldib, et sa kaasa tuled. Mitte seepärast, et sa mulle meeldiks. Seepärast, et mina sulle meeldin. Rüüpan viskit, kuulan su mõttetut juttu ja mõnulen selles teadmises. Vastik? I don't care...
Pilved on edasi liuelnud. tasa ja vaikselt. Vahepeal päikese peitnud, on need sellele uue loa särada andnud. Ajan end pingilt püsti ja võtan kõrva tagant sigareti. Süütan selle. Raske on. Raske on muuta maailma, veel raskem on muuta ennast. Aga ma tahan, tõesti tahan. Ja läbi pilvise ilma paistab ka selgust - ma ei taha seda muutust hirmust kõige kallima kaotuse pärast. Ma tahan seda soovist ise muutuda. Ja see hirmutab mind veelgi enam. Ma pole seda kunagi tahtnud. Nüüd aga küll.
Teen omale kange kohvi, valan järelejäänud õlle kraanikausist alla ja panen muusika mängima. Raske on. Toetan pea kätele. Raske ja vastik. Ja omati - need teadmised ei kao kuhugi, need jäävad alatiseks. Süütan järjekordse sigareti märkamata, et teen seda esimest korda toas, suletud ruumis. Neetud! Komberdan rõdule, istun kaskede õietolmusesse aiatooli ja puhun suitsu pilvise taeva poole. Tahaks, nii väga tahaks. Kahtlused. Kas jätkub jõudu, et muutuda? Linnahääled kostuvad kui teisest maailmast, millega minul pole mingit pistmist.
Kas jätkub jõudu, kas tahtmist, et muutuda? Küsimused keerlevad peas, ajades eemale, minema, kaugele argimured. Hirm kaotuse ees. Hirm muutuda hirmust kaotuse ees. See ei oleks õige, sest nõnda ei pruugiks see muutus olla jääv. Kas ma tahan seda ise? Ise, enda pärast? Kas tahan muuta seda, mida olen teadlikult ehitanud viimased viisteist aastat? Lammutada kogu loodu, heita see prügikasti samuti, kui olen sinna heitnud kõik need joonistused ja kirjutised, mis ei ole mulle valmiskujul meeldinud?
See ei ole hetk, ei ole emotsioon ühes päevas. On hoopis midagi, mis on kogunenud läbi nädalate ja kuude, settinud, seedinud kusagil sisemuses. Midagi, mis painab. Tõsiselt. Painab ja piinab, läbi päevaste tegevuste ja öiste unetute tundide. Mis on õige?
Ma tean vastust, aga ma kardan seda. Meeletult. Kardan astuda tundmatusse.
Aga siiski...
Ainult muutused viivad edasi.
Kaugele, eemale, edasi - mööda ka maailmast endast.
*
