Silmad lahti, avastus, et kell on alles pool seitse. Huvitav - juba neljandat hommikut järjest. Akendele katted ette, uuesti teki alla, pessa, kerra, unenäod tagasi, et jätkuda poolelijäänud kohtadest.
Järgmine katse. Kell on üheksa saanud. Uniste silmade ja poolärkvel mõistuse abi kasutades uiman pliidi juurde, et esimene kohv valmis keeta. Vee keemaminekut oodates jõuan teha seina taga mõned hommikused protseduurid. Mitte seepärast, et tahaks, viitsiks või vajaks, aga kohvi oodates ei ole nagunii midagi targemat teha. Ventilaatori unnates hakkab tööle ka arvuti ja taaskord täidavad tuba chalga-rütmid. Võtan vahepeal valminud kohvi ja astun rõdule, sooja kevadisse tuule, jalas vaid shortsid. Soojus on hea. Suvi tuleb veel parem.
Süütan suitsu. Kaselehtede sahin kohe rõduserval, veidi eemal asuva korrusmaja taguselt Luise tänavalt kostuv vaikne liiklusmüra ja juba tuttavad hommikused tervitajad - kraaksuv vares vastasmaja eeskoja katusel ning all õues näugumisega tähelepanu otsiv must kass.
Päike, mis täna mängib pilvedega peitust.
Kevad. Õitsvad sirelid, eile metsa alt leitud esimesed piibelehed. Lahe.
Ja tuju on hea. Ikka veel. Kummaline. Polegi enam harjunud, et hommikul nii hea tuju oleks.
Telefonihelin. Kõne. Aina laienev naeratus ja ülespoole roniv tuju.
Tuppa tagasi tulles vahetan bulgaaria muusika vene oma vastu. Otsin üles loo, mis mulle meeldib hoolimata teadmisest, et keegi kohalikest staarikestest on suutnud sellele tumeda pleki külge jätta. Otsin üles, sest originaalis on see ikkagi üks suvisemaid ja tujutõstvamaid laule minu jaoks. Lihtsalt meeldib ja kõik.
Lahe.
Ja veel lahedamaks läheb, sest päev on alles ees.
Järgmine katse. Kell on üheksa saanud. Uniste silmade ja poolärkvel mõistuse abi kasutades uiman pliidi juurde, et esimene kohv valmis keeta. Vee keemaminekut oodates jõuan teha seina taga mõned hommikused protseduurid. Mitte seepärast, et tahaks, viitsiks või vajaks, aga kohvi oodates ei ole nagunii midagi targemat teha. Ventilaatori unnates hakkab tööle ka arvuti ja taaskord täidavad tuba chalga-rütmid. Võtan vahepeal valminud kohvi ja astun rõdule, sooja kevadisse tuule, jalas vaid shortsid. Soojus on hea. Suvi tuleb veel parem.
Süütan suitsu. Kaselehtede sahin kohe rõduserval, veidi eemal asuva korrusmaja taguselt Luise tänavalt kostuv vaikne liiklusmüra ja juba tuttavad hommikused tervitajad - kraaksuv vares vastasmaja eeskoja katusel ning all õues näugumisega tähelepanu otsiv must kass.
Päike, mis täna mängib pilvedega peitust.
Kevad. Õitsvad sirelid, eile metsa alt leitud esimesed piibelehed. Lahe.
Ja tuju on hea. Ikka veel. Kummaline. Polegi enam harjunud, et hommikul nii hea tuju oleks.
Telefonihelin. Kõne. Aina laienev naeratus ja ülespoole roniv tuju.
Tuppa tagasi tulles vahetan bulgaaria muusika vene oma vastu. Otsin üles loo, mis mulle meeldib hoolimata teadmisest, et keegi kohalikest staarikestest on suutnud sellele tumeda pleki külge jätta. Otsin üles, sest originaalis on see ikkagi üks suvisemaid ja tujutõstvamaid laule minu jaoks. Lihtsalt meeldib ja kõik.
Lahe.
Ja veel lahedamaks läheb, sest päev on alles ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar