*
"Ma ei saa sinust aru, ma tõesti ei saa," vaatan pead raputades otsa enda vastas, teisel pool lauda istuvale mehele, kes pilku enda ees kaustikus hoides midagi kirjutab. "Kuidas sa saad öelda, et naisi ei ole vaja kaitsta?" Silmi tõstmata raputab ta pead ja vaid tema kõrvade liikumise järgi saan ma aru, et ta naeratab. Või isegi naerab, sest ka tema õlad rappuvad. Tunnen vastikust. "Argpüks!" See ei paista teda morjendavat - tema kirjutamiskiirus ei muutu hetkekski. "Piider!"
Astun seinaäärse sektsioonkapi juurde, mille avatud baariuksel seisab poolik viskipudel ja minu õhtu jooksul mitu korda tühjenenud klaas. Valan selle poolenisti täis, lõikan otsa mahagonkarbist võetud sigaril ning läidan välgumihkli.
"Süüta mulle ka üks," kuulen lõpuks ta häält. Ei - ma olen seda varem ka kuulnud, palju kuulnud, aga ta on olnud vait alates ajast, kui olin lugenud tema viimast kirjutist, vastust artiklile tänapäeval haruldaseks muutunud rüütellikusest. Tegelikult oli ta vait hetkest, mil hakkasin tema kirjutist maatasa tegema.
"Jah?" küsin ümber pöörates vihaselt. "Miks ma peaks? Miks ma peaks sind aitama?"
Ta tõstab pilgu, vaatab mulle otsa üleoleva muigega ja hakkab mõnitavalt naerma. Näen tema silmis hetkeks sähvatavat vihavarju, siis lööb ta käega. "Sa ei saa kaitsta kedagi, kui sa pole suuteline oma tegu lõpuni viima. Pooliku teoga - ükskõik kui palju üllust ja vaprust selles ka ei oleks - teed sa asju vaid hullemaks."
"Hah!" ma ei tasanda häält, kuigi ta on otse mu kõrvale tulnud, et endale ise sigar võtta. "Aga ma tunnen end pärast hästi. Ma ei pea end häbenema."
"Oled sa selles ikka täiesti kindel?" küsib ta ikka veel muiates. Üle väga pika aja on tal õnnestunud mind nii närvi ajada.
"Jah, olen küll."
"Hea küll. Who cares?!" ühmab ta ükskõikselt, pahvides esimesi mahve oma sigarist. "Kui sa nii arvad..."
*
Paar päeva hiljem saan temaga taas kokku. Ta oli tulnud linna oma järgmise raamatu toimetajaga kohtuma ja mulle helistanud, et tahab õhtul kohtuda. Et ma olin tema peale ikka viimase vestluse pärast vihane, kaalusin tõsiselt kutsest loobumist, kuid siiski seisan ma nüüd siin, selle neetult vastiku uduvihma käes ja ootan teda hoolimata sellest, et ta on juba minutit kakskümmend hilinenud. Süütan niiske sigareti, põrnitsen kella ning kirun vaheldumisi teda ja ennast.
Lõpuks ta tuleb, aeglaselt jalutades, hoides pea kohal oma Veneetsiast toodud vihmavarju ja muiates mu haledat kogu nähes. Mõtlen hetkeks lahkumisele, kuid see paneks teda vaid naerma ja mina ei võidaks sellest midagi, kui vaid võimalik nohu ja külmetus välja arvata.
"Noh, said ka aega tulla?" Seda küsides proovin vaigistada külmast tekkinud värinat lõualuudes.
"Tegelikult ma unustasin üldse ära, et tulema pidin. Ma istusin juba kohvikus ja jõin teed, kui sa helistasid," ütleb ta ükskõiksusega, mis mu silmad suureks ajab, ja osutab siis natuke eemal oleva kõrghoone poole. "Seal on snooker, lähme mängime!"
Suutmata jahmatusest midagi vastata, longin talle järgi. Neetud boheemlane! Ettevaatlikult oma jalgu üle porilompide tõstes laveerib ta kitsal porisel rajakesel kino ja ehitusplatsi vahel. Vähemalt ei tahtnud ta ringiga minna.
Kino nurga taha astudes põrkame kokku noortekambaga. Noh - peaaegu. Meist mõned head meetrid eemal peksavad neli poissi kahte endast väiksemat. Astun sammu kiiresti edasi, et appi minna, kui terav valu mul hetkeks nägemise viib.
"Pole meie asi!" kuulen ta häält ja tunnen, kuidas ta tugeva tõmbega mu varrukast haarates mind kõrvale vedada üritab.
"FUCK!!!" karjatan vastuseks ja rabelen end lahti. Ta, raisk, oli mind ise löönud! Ja vastu nina veel, mis mul niigi kõver. Pilt hakkab tagasi tulema.
"Kõik on korras," ütleb ta meile tähelepanu pööranud noortele.
"Ei ole, raisk!" hakkan tema poole astuma, kui uus terav valu ja pimedus mu vatti vajutab.
*
Alles mu kolmandal haiglapäeval vaevub ta mind külastama. Jultunult rõõmsa naeratusega astub ta mu palatisse, seljas mantel ja käes sümboolne kimp lilli. "Mulle meeldivad traditsioonilised tegevused!" ütleb ta neid kõrvalvoodile pannes. "Kuidas sa end tunned?"
"Käi välja!" pomisen piisavalt kõvasti, et ta kuuleks.
"Sa näed sitt välja," naeratab ta laialt. "Aaa... Jah. Ma sain oma raamatu mustandi kätte." Ta võtab oma põuetaskust paksu köidetud vihiku ja viskab selle lillede kõrvale.
"Mind ei huvita. Sul on haige mõtlemine. Mind ei huvita su ideed."
"Haige või mitte, aga õige. Usu - ma tegin sulle teene."
"Käi persse!"
"Idioot." Ta nööbib oma mantli kinni, paneb päikeseprillid ette ja kõnnib uksest välja.
"Kah mul sõber! Ideoloog! Häh!"
*
Tuul puhub kõrgel puulatvades, vaid tänavalaternad valgustavad pimeda pargi liivaseid teeradu. Jalutan suitsu tehes kodu poole, selg ja õlad on kanged päevapikkusest istumisest arvuti taga; meel on must, kuna see napakas ülemus oli jälle mitte millegi eest peapesu teinud.
"Et ta, raisk, auto alla jääks!" pomisen oma paaripäevasesse habemesse. Diplomaatkohver tundub nii raske, ometi tean, et seal on vaid mõned kaustad, mis oleks vaja nädalavahetusel läbi vaadata, kui vaid lapsed mahti annaks. Peaks vist taas trenni minema. Mõte käib korra läbi pea, et kaduda taas sinna, kuhu kõik need teisedki teostamata jäänud ideed lähevad. Spordisaali ust nägin viimati keskkooli viimases klassis, pea viisteist aastat tagasi.
Park on tühi. Suur ja pime, suurte tammede alla paigutatud üksikud laternad ei valgusta muud kui vaid kitsast rada.
Järsku kuulen eemalt, teeäärsest põõsast summutatud oiet. Võpatan ja peatun. Möödunud õhtul loetud katke oma pool aastat tagasi välismaale lahkunud tuttava raamatust paneb mind seekord mõtlema. Ja meenutama ammu murtud nina. Aga kurat - ma olen ju mees.
Aeglase, ebakindla sammuga astun lähemale kohale, kust olin kuulnud hääli. Sahin.
Rabelemine. Siis näen toimuvat.
Üks mees hoiab selja tagant kinni noorukest naisterahvast, teine üritab tal parajasti pluusi seljast rebida. Iharust on näha ja tunda isegi pimedas.
"Eee... Khm..." Midagi muud ei oska ma öelda. Huvitav, kas rüütlid ka vahepeal kõhklesid?
Pluusirebija pöörab end minu poole, silmis üllatus segunemas vihaga. "Mida?"
"Et noh... Või... Järsku ei teeks niimoodi? Ma kutsun politsei..."
Mehe käsi liigub kiirelt. Mitu korda. Rindu ja kõhtu lööb terav valu ja niigi väsinud jalad ei suuda mind enam ülal hoida. Mees mu ees tundub aina pikemaks ja tuhmimaks muutuvat.
*
Ajan end üllatava kergusega püsti. Kummardun, et kohvrit võtta, kui märkan, et ma hoian seda ikka käes. Käes, mis on maaslebava, verise, liikumatu keha küljes. Miskipärast ei pane see aga mind muretsema. Tõstan pilgu.
Naine on selili sügislehtedele lükatud, verist nuga tema kõril hoidev mees rammib täiega, ise puhkides kui sajandivanune auruvedur. Teine mees seisab naise pea kohal. Pööran pilgu kõrvale. Vastik! Mulle ei meeldi isegi erootikat vaadata...
Lõpuks mehed lahkuvad. Naine lebab nuuksudes, ajab end siis vaevaliselt püsti, pühib varrukatega oma ripsmetušši veel rohkem laiali ja vaatab mind. Ei - ta vaatab mu keha.
Leidnud oma käekoti, võtab ta telefoni.
Küll lootusetult, püüan siiski veel oma portfelli võtta. Ei õnnestu.
Naine kokutab midagi telefoni. Astun... Hõljun??? Igatahes liigun talle lähemale.
"Ja mis kasu sest kõigest oli?" käib mõte läbi pea, mis polegi vist enam pea.
Nii väga tahaksin sellele naisele öelda, et võtku mu portfellist need veepargi piletid, mis ma just täna ostsin, ja viigu need mu nelja-aastastele kaksikutele, aga ta ei kuule mind.
Elavad vist ei kuule surnuid.
*
Ta astub autost välja, käekõrval kaksikud ja ootab siis ka naise väljumist. Koos jalutavad nad kuuskede alla liivarajale, mis neid kalmude vahel edasi juhatab. Lõpuks peatuvad nad tagasihoidliku hauatahvli ees. Ta pöördub naise ja kaksikute poole.
"Sa oleks võinud siin olla. Siis poleks seda juhtunud," ütleb naine läbi pisarate. Mees embab teda korraks.
"Ära muretse enam. Ma hoolitsen teie eest, kuigi ei ela enam siin. Te saate hakkama. Aga mina poleks saanud seda ära hoida. Ta oli oma olemuselt kangelane," ütleb mees summutatult. Ta vahetab naisega veel paar sõna, siis võtab too lapsed käe kõrvale ja koos minnakse tagasi auto juurde.
Mees kükitab hauaplaadi juurde, vaadates pikalt sellel olevat fotot. Siis ta ohkab sügavalt.
"Mis kuradi kangelane?!" Ta süütab sigari ja surub oma välgumihkli siis kalmuliiva. "Idioot, mitte kangelane."
