esmaspäev, 29. detsember 2008

Depressiivsed väikelinnad ja avarduv maailm...

Sõitsin täna bussiga. Päris pikalt. Ja kuigi iPod oli laetud ja mängis muusikat, mis pidi mu magama suigutama, avastasin poolel teel, et tavaline rutiin ei toimi. Mõtteid oli palju ja erinevaid.

Alustuseks meenus mitte eriti hea poplugu, mis räägib väikelinnadest ja depressiivsusest. Proovisin neid kahte sõna siis omavahel kokku viia ja avastasin üllatuseks, et ei teagi ühtegi masendavat väikelinna. Mitte, et ma väikelinnu ei teaks - arvan, et olen neist kõik kunagi läbi sõitnud-külastanud -, kuid depressiivseks ma ei nimetaks neist ühtegi. Igas linnas ja alevikus, isegi külas, kus olen peatunud rohkem kui päeva, on olnud midagi huvitavat, mis mind sinna ikka ja jälle tagasi tõmbab.

Sama hästi võiks nimetada depressiivseks ka mu kodualevikku ja mul on tunne, et päris paljud seda teevadki. Miks? Miks nimetada depressiivseks kohta, kui tegelikult on masenduses hoopis inimesed? Alati ja igal pool on võimalik elu huvitavaks elada, ja kui endal pole selleks tahtmist/viitsimist, siis ei oleks mõtet ka enda laiskusest tekkinud arvamust üldistavalt kõigele ümbritsevale panna.

*

Maailm... Iga inimese maailm on erineva suurusega ja ühegi maailma suurus ei ole püsiv. Vähe, väga vähe on selliseid maailmu, mille mõõtmed vähenevad, enamjaolt need ikka kasvavad. Ma ei oska siinkohal nimetada maailma vähenemist põhjustavaid tegureid, kuid sellelsamal bussisõidul mõtlesin ma neile, mis suurendavad igaühe isiklikku maailma. Elukogemused ja teadmised, kuid kõige rohkem tutvused uute inimestega. Iga uue inimesega kohtudes avastad ja kaardistad osakese tema maailmast, jätad selle meelde, võtad selle omaks - isegi juhul, kui see ei meeldi, ikka jääb teadmine sellisest tutvusest isikliku maailma avarustesse. Mida suurema isikliku maailmaga inimest kohata, seda suurem on ka isikliku maailma avardumine. Seda rikkamaks ja suuremaks muutud sa ise. Ei oma tähtsust, kas see kohtumine oli positiivne või negatiivne - avardumine toimub igal juhul.

Lihtsalt mõte...

neljapäev, 18. detsember 2008

Unistustest, elust ja egoismist...


allikas: Quest for Serenity

11. november aastal 2000
/.../
Nojah. Jälle tuli väike paus sisse. Mõtlesin jälle elust ja avastasin üpris üllatava ühise joone kõigis oma unistustes. Vahet pole, kas on siis tegemist rändamise või arvutite või perekonna või ükskõik, mille muuga - neis kõigis on loodud tingimus, et mul poleks aega sügavamalt mõelda Elule. Alati peab olema mingi tegevus, ülesanne või pühendumus, millesse süvenemine võtaks ära võimaluse Elu analüüsida.

Praegu mul seda võimalust pole ja selle sügavuti mõtlemisega hakkan ma peagi umbe jooksma. Täna avastasin esmakordselt selle sõnalise vastuse.

Elus on kõik tühine ja kui lõpuks seda taibata, kaob ära mõte, milleks üldse elada. Järjest enam hakkan ma mõistma mõttetarku, kes on soovitanud mõtetest loobuda; neid, kes täidavad oma elamiseks määratud aega mediteerides, mis polegi tegelikult midagi muud kui üks moodus mõtete vältimiseks.

Ka Castaneda on ju kirjutanud, et me teeme ja saame teha endale liiga vaid oma mõtlemisega.

Ainult Elu üle mõeldes on võimalik mõista Elu väärtusetust praegusel kujul. See teeb väärtusetuks ka kogu meie senise elu üldse. See on aga löök ja väga tugev pealegi, otse meie egoismi südamesse. Egoism on teise sõnana enesetähtsus ning kui me avastame, et tegelikult on see vaid pelk illusioon (meie usk!), ei taha me seda kuidagi uskuda. Kogu meie teadlik elu kukuks seda tehes kokku, osutuks valeks.

Et Elul võib olla ka muid väärtuseid, ei suuda me oma lõputus egoismis taibata ja vahest just seepärast klammerdume me oma lolluses nii kõvasti oma 'mina' külge.

Ja vahest ongi mu unistused vaid kaitsevari minu egoismile! Kas pole unistused mitte esimene liin egoismi kaitsesüsteemis ja nendest loobumine esimeseks sammuks lähemale Elu tõelistele väärtustele?

Kuhu ma välja jõudsin?!

Kartus oma isiku tähtsuse kaotamise pärast ongi üks meie elu juhtivamaid jõude. Sellele on väga tugevaks abimeheks enesepettus, mis sunnib meid väga sageli (peaaegu alati!) uskuma valesid asju. Kasvõi näiteks 'häid' omadusi, mida see kartus kasutab enda maskeerimiseks. Ja kust me oleme üldse võtnud õiguse otsustada, mis on hea ja mis on halb? Üha rohkem tundub, et kõik, mis mahub nimetuse 'hea' alla, on seatud lahtrisse tegevuste ja asjade hulka, mis on head ja kasulikud meie egoismi arenguks või vähemalt selle säilitamiseks. Aga nii see ju tuleb välja! Ja 'halb' on kõik kahjulik meie enesetähtsusele.

Mnjah! Praegu ma ei teagi enam, mida uskuda. Kas enda mõtteid, mis tulid paberile praegu või neid, mis on peas olnud enamuse aja mu elust. Olenevalt vaatenurgast tunduvad mõlemad õiged. Ja olenevalt vaatenurgast on üks neist vale, kuid teine hullumeelne. Mida uskuda? Vähemalt enesekindlus oma mõtete suhtes on küll hetkel kadunud. Mida uskuda? Kas seda, mis näib vale, või seda, mis hullumeelne?!

Järjest hullemaks läheb... Äge! Kust kõik sellised ideed? Hetkel lõi pähe isegi selline mõte, et vahest on usk Jumalasse varjatult isegi suurem egoism kui usk endasse. Kes usub Jumalat, loobub elamast teiste inimeste arvamuse järgi ja püüab saada tunnustust oma 'headusele' kelleltki, keda ta peab kõrgemaks kõigist inimestest... Ja see igavene Elu? Kas pole see vaid soov säilitada oma 'mina' igavesti??? Egoism kõrgemal tasandil. Kõrgeimal?
/.../

Varjud minevikust

Kunagi, kui arvutid ei olnud veel nii populaarsed ja ma ise pidasin paberile kirjutamist selleks ainuõigeks kirjutamiseks, pidasin ma päevikuid. Suured A4-formaadis kaustad täitusid kiiresti.

Üks pikemaid seeriad, mis mul üldse käibel on olnud, oli koodnimetusega Chronicles. Eile õhtul, kui tüdimus kõigist tavapärastest tegevustest oli mu tuju üsna nulli lähedale viinud, leidsin ma käeulatuses selle sarja neljanda kaustiku ja voodisse pikali visates hakkasin lugema mõtteid aastatetagusest ajast. Kahekümne ühe läbiloetud lehe jooksul avastasin paar-kolm ideed, mille olin nüüdseks unustanud, kuid ma tegelikult teha ei tohtinuks.

Lisaks unustatud asjadele avastasin juba sellest ajajärgust mõtteid, mida mõlgutan praegugi. Inimese rollimängudest ja kõigest nendega seonduvatest. Huvitav on see, et antud teemaga seotud probleemid mu elus on mingite ajavahemike tagant ikka ja jälle kordunud. Ju ma pole siis neist kirjapandud asjadest midagi õppinud. Võib-olla neid küll mõistnud, aga mõistetu kasutamiseni argielus ei ole ma veel jõudnud.

Rollimängudega seotud probleemid laastasid alles paar nädalat tagasi mu elu praegu. Ma ei tea küll, kuidas, aga mul õnnestus neist praegu veel välja tulla. Sees on tunne, et seekordse lahenduse taga oli mu elu üks esmakordseid väljaastumisi KÕIGIST oma rollidest ja probleemide lahendamine iseendana. Aga nagu ma pärast selle lahenduse leidmist ka ütlesin, võib-olla on see tegeliku iseenda kujutleminegi vaid osake uuest, senitundmata mängust...

Igatahes lõin siia uue sildi - 'Varjud minevikust' -, mille alla hakkavadki tulema vist need üksikud, minu jaoks märkimisväärsed mõtted, mida ma neist paarikümnest kaustast leian...

8. november aastal 2000

/.../
Eile, pärast viimast sissekannet siia kaustikusse, kirjutasin ma üpris pika kirja, mille Shade saab kätte homme v. ülehomme. Ma ei tea, kas ta mõistab minu poolt kirjapandut õigesti, kuid ma loodan seda. Ent ka mittemõistmine... Jah, igatahes on mul hea meel, et ma selle kirja kirjutasin. Kõik tundub veidike helgem, sest vähemalt mingis osas olen suutnud ma olla aus. Olla aus nõnda, et ka teine inimene teab seda. Ma olen küllastunud sellest lõputust näitlemisest, mis saadab meid muidu peaaegu igal meie sammul. Väsinud nendest erinevatest rollides, mida tavaliselt mängima peab, kui on soov elus püsida. Väsinud sellest alalisest Võltslikkusest; neist maskidest, kostüümidest ja idealiseeritud osadest, keda püüame võimalikult hästi mängida.

Kogu see jama väsitab meeletult. Alati peab meelest pidama, mida ja kellele oled väljendanud; arvestama, et ka erinevate inimeste kohtudes ei tekiks ületamatuid vastuolusid, et alati oleks võimalik usku endasse kindlamaks teha. Kogu see mäletamine võtab palju jõudu ja ometi me teeme seda. Tahame ju kõik konkurentsis püsida. See on juba nii harjumuslik ja loomulik, et tõe rääkimine ununeb ruttu.
/.../
Kas hakkan ma lõpuks ometi muutuma täiesti ausaks? Võimalik. Võimalik, et nende kroonikate kirjutamine on pannud mind seisundisse, kus ma kirjutades enam ei suuda valetada ega teeselda. Mida aeg edasi, seda rohkem ennast jõuab paberile. Või on selline arvamine vaid osa minu enesepettusest? Ma ei tea. Enesekindlus on küll tänu sellisele tegevusele kadunud. Enesekindlus oma mõtete tõesuse üle. Isegi need mõtted, mida varem pidasin vääramatult õigeteks, isegi need olen suutnud juba kahtluse alla seada. Vahest ei tahagi ma enam millessegi uskuda? Vahest ei taha, sest olen mõistnud usu olemust? Ma ei vaja ju seda. Usk on selles elus vaid takistavaks teguriks, mis on loodud masside ohjeldamiseks. Usk ei oma tegelikult mingit väärtust. Jah, ma ei taha, kuid ometi usun ma veel midagi. Ei tea, kas tuleb see mu lollusest või aju vähesest hallollusest:) ÄNKSA!

Vastik kahtleja selline!
/.../

11. november aastal 2000

/.../
Võtsin õhtul veidi aega ja kirjutasin mingit kirja. Ei tea, kas ma selle ka markide saamisel ära saadan, sest seal kajastuv teema on üpris isikutpaljastav. Ma pole aga kunagi eriti ihaldanud, et inimesed mind korralikult tundma õpiksid: nõnda õpiksid nad nägema minus tõelist inimest ja on üpris tõenäoline, et nad õpiksid nõnda ka seda inimest vihkama.

Seda ma ei soovi. Jah, on küll palju neid, kes võivad väita, et nad vihkavad mind. Ma ei ole selle vastu, sest nad eksivad. Nad ei vihka mind, vaid neid rolle, mida tavatsesin mängida. Võib küll väita, et need rollid on osake minust endast, kuid ma ise pole nii veendunud sellise väite õigsuses. Inimesi, kes vihkaksid mind seepärast, kes ma olen tegelikult, sügaval oma sisemuses, ei olegi. Veel. Põhjusel, et ei ole ka inimesi, kes teaksid, kes ma olen. Ei saa ju vihata kedagi, keda ei tunta.
/.../

esmaspäev, 15. detsember 2008

What the f***?! :D

Veel mõned testid tehtud:)


Your result for The RPG Class Test...

Monk

67% Combativeness, 53% Sneakiness, 76% Intellect, 56% Spirituality


Pretty much good at everything: You are a Monk!


No, not a monk like those bald medieval guys. The Monk in D&D is a martial artist. They're smart, they're capable, they're spiritual, they're sneaky when they want to be, and they're damn dangerous in a fight.


What to say? You scored high on all four categories, which means that you're probably a well rounded and capable person. Either that or you're an overly smart and dangerous psychopath.


Take The RPG Class Test
at HelloQuizzy






Your result for The Golden Compass Daemon Test...

Jokester Soul


You are a confident person with a strong sense of self. You can be loud and jocular, and you don't really care who hears you. You don't spend too much time stressing about how other people see you. If they like you, well, good for them. If they don't like you, well, that's their own problem.


People need to earn your respect in order for you to really start taking them into consideration. You might bend yourself over backwards for a friend or family member, but you aren't going to give that sort of special treatment to any old Joe Blow. Your loved ones know that under that bold, brash exterior, there is a person who is loyal and even clannish at times. You will fight to defend your friends and family from any and all comers. With these special few, you drop that joking exterior and be your real self.


Your daemon's form would represent your confident ways, your joking and insensitive manner, and your secret tendency for softheartedness. He or she would probably help you criticize all the idiots whom you meet on a day to day basis, and back you up when you are on the defensive.


Suggested forms: Magpie, Raven, Kangaroo, Wild Boar, Baboon.


Take The Golden Compass Daemon Test
at HelloQuizzy





Your result for The Sexual HELL Test...

HEAVEN LEVEL 1

Raw score: 29%


Decent, honorable, honest, but not totally pure. Still, you have earned a spot in sexual heaven. You seek pleasure but you won't be reckless about it. You can get dirty under the right circumstances, but you're never mean or deceitful about it.



Based on the usual standards of religious morality and the usual social moors, you are a good person to get involved with sexually (screw). You're up there with Jodie Foster, Will Smith, and Hulk Hogan.



AVOID: Hell Levels 2 and deeper.


Take The Sexual HELL Test
at HelloQuizzy





Greed:High
 
Gluttony:Medium
 
Wrath:Medium
 
Sloth:Medium
 
Envy:Medium
 
Lust:Very High
 
Pride:High
 


The Seven Deadly Sins Quiz on 4degreez.com

Vot nii... Bad boys, bad boys, what you gonna do?

Käisin kosmosehipi blogis, kes oli käinud kusagil mujal, et teada saada mis auto ta on... On küll kummaline, aga ma otsustasin ka välja uurida


I'm a Porsche 911!



You have a classic style, but you're up-to-date with the latest technology. You're ambitious, competitive, and you love to win. Performance, precision, and prestige - you're one of the elite,and you know it.


Take the Which Sports Car Are You? quiz.


Vot nii... Kes olete teie???

Teietamisest... Läbi isikliku arvamuse...

Hulkusin blor.tr.ee avarustes ja silma jäi ühe Poliitiku blogi. Mõtlesin siis seda kommenteerima minna ja hakkasin omaette arutlema, kas ma peaks seda inimest teietama või mitte. Ja jõudsin järeldusele, et ei pea. Aga kui talle peaks see mitte meeldima, siis lisan siia oma põhjenduse, miks ma seda ei tee. Tegelikult on see infoks kõigile, keda ma kommimas käinud olen või kunagi lähen.

Ma teietan inimesi, keda ma austan. Austan aga neid, keda ma tunnen või tean läbi nende saavutuste või elu. Seega tõsiasi - ma teietan väga väheseid inimesi, sest selliseid, kes on laiema avalikkuse ees oma tegudega austuse ära teeninud, tunnen ma väga üksikuid, ja need, keda ma olen austama hakanud läbi isikliku tutvuse, on mulle selleks hetkeks juba piisavalt heaks tuttavaks saanud, et seda mitte teha.

Erandiks on ja jäävad minu kooliaegsed õpetajad, kellest kõiki ma küll ei austa, kuid pähetaotud harjumused neid teietada on alles jäänud...

Loodan, et keegi ei solvu.

pühapäev, 14. detsember 2008

Tervitused kahele...

Hmm... Kas mul on olnud varem olukordi, kus ma peaksin viitama enda varasematele kirjutistele. Nüüd ma aga teen seda. Sest natuke üle kuu aja tagasi kirjutasin ma siia teksti "Tervitused kolmele...", kuna mul oli tõsiselt kopp ees teatud isikute käitumisest. Samas on seda teha suhteliselt raske, kuna hetkel veel ei taha ma siin nimesid ja paiku mainida. Aga jumal teab, kuidas asjad edasi kujunevad! Kui inimesed ei hakka oma kujuteldavatelt troonidelt, kus nad arvavad endil olevat kõiki õigusi, madalamale astuma, siis peavad tulema mängu ka nimed...

Inimene number 1.

Ma saan väga hästi aru purunenud südametest - eriti hästi veel neist, mida ma ise olen purustanud nagu armastatakse seda väita. Aga keegi kurat ei saa öelda, et ma oleksin valetanud - ma lihtsalt ei rääkinud, mida ma tegelikult mõtlesin. Ja mitte keegi ei saa mind süüdistada selle suhte järgses toimunus, kus jah - ma käitusin võib-olla julmalt, kuid see oli vajalik. Nüüd arvan ma, et seda oli veel vähe, sest julmuse eesmärk kedagi enda küljest maha raputada ei läinud korda.

Kahju on vaid näha, kuidas normaalse mõtlemisega inimesest on saanud paranoia all kannatav inimvare. See ei olnud armastus, see ei olnud midagi sellist, mille külge klammerduda, ja mille põhjal endale veel mitu kuud hiljem asju ette kujutada.

Teha järeldusi selle asemel, et lihtsalt ja viisakalt küsida? Kas niimoodi on tõesti lihtsam? Või ei jätku julgust, kartes kuulda oma eksimustest? Neetud! Miks mitte siis üldse vait olla?

Aga ei! Ikka on vaja minna oma illusioonidest minna kaeblema inimesele, kelle mõtlematu nahaalsus võib tuua endaga kaasa olukordi, kus kaine mõistus kaotab kontrolli. Kas hetkeksi pole endale pähe tulnud, et nende alusetute süüdistutega, mis baseeruvad kartusel, et mina võin kellegi elu ära rikkuda, võib hoopiski juhtuda, et selle inimese elu saab rikutud hoopis nende luuludel põhinevate juttude ja arvamuste levitamisega???

Inimene number 2.

Mul on alati kahju, kui minu arvamused kellestki osutuvad valeks. Eriti kahju on siis, kui need nii palju nii negatiivse poole liiguvad.

Sa tundusid mulle väga toreda inimesena, kui me esmakordselt kohtusime. Ma teadsin kohe üsna alguses, et paljud sinu teod tulenevad sinu tujudest, kuid ma arvasin sul olevat piisavalt kainet mõistust, et mitte teha mõtlematusi. Ma eksisin.

Sa ütlesid õigesti, et ma olin kõige markantsem isik, kes meie seltskonnas ringi liikus, sest tõesti - ma armastan teha asju, mis ei näi tavalisuse ja rutiiniga harjunud inimesele normaalsena. Aga see olen mina ja see on minu meetod elust läbiminekul. Ma ei süüdista kedagi minu üle kohtumõistmisel, sest ma elan selle üle. Aga päris kindlasti hakkan ma protesteerima, kui trügitakse minuga seonduvalt ja valede ettekujutustega teiste eludesse.

See ei ole ilus.

Pärast esimest skandaali selles seltskonnas, juba siis tahtsin ma tulla korraks tagasi, et küsida vastust tekkinud küsimustele. Ma ei teinud seda, sest mul paluti seda mitte teha. Tahtsin tulla ka teine kord. Taas paluti vaikida. Sa olid küsinud, miks ma pole seal enam käinud. Miks ma peaks tahtma? Tegelikult ma tahan, sest enamus inimesi on seal ülitoredad (ja ülivõrre ei ole juhuslik), aga piisab paarist tõrvatilgast, et kogu sisu ära rikkuda. Ma tuleksin, aga ma kardan, et ei suuda rahulikult vaadata neisse valelikult naeratavatesse silmadesse ja ütlen lubatud vaikimise asemel välja selle tigeduse, mis minus on.

Või et mina olen markantne? Jah - mina olin kelm. Ametlikult. Seega oli mul põhjus inimestega mängimiseks. Mis on sinu põhjus? Ma tean. See on sinu suust tulnud väljend ühe teise inimese kohta, kes ei olnud seda ära teeninud, kes oli tegelikult üks väheseid, kes julges sulle öelda asju nii nagu need tegelikult olid. Printsessi sündroom. Tuleb meelde? Ei ole mõtet ehtida teisi inimesi enda sulgedega. Soov valitseda ilma vastutuseta oma tegude õigsuse eest... Kurb, aga tõsi...

Ja nüüd selgituseks mõlemale...

Ma kirjutasin oma jutu. Ma üritan olla kirjanik. Ja teie samastasite seda kohe reaalsete inimestega. Ma tean, et see on suhteliselt tavaline, et otsitakse sarnasusi. Seal olidki sarnasused, sest kasutasin loo kirjutamisel prototüüpe. Aga tegevus? Kui te arvate neil tegevustel olevat reaalset tagapõhja, siis ma imestan tõesti, miks te pole mind seni politseisse kaevanud, sest paljudes mu juttudes on tegemist väga tõsiste kuritegudega ja neiski juttudes on prototüübid elust enesest. Põhjendan - kui kasutan prototüüpe, on mul kergem kujutleda ja välja mõelda erinevaid tegusid.

Aga miks mitte küsida autorilt selgitust selle asemel, et minna kohe ründama prototüüpi, kes polnud tol hetkel isegi teadlik sellest loost??? Kas ei tundu see segane? Minule tundub. Ja mul on meeletult vastik teada, et ühe minu kirjutatud loo pärast on kellelegi nii palju halba tehtud.

Jah - ma suhtlen selle inimesega. Mis siis?! Kas ma tõesti näin sellise inimesena, kes suhtleb naistega vaid ühel eesmärgil? Võib-olla näingi? Ma ei tea, ma ei hooli. Kas ei või aga olla selle suhtlemise põhjus ühes selle inimese lähisugulases, kel on töökogemusi ja tutvuseid vallas, millega mina tahan oma tulevikus rohkem tegeleda, seda ei ole te kumbki mõelnud, sest pole TAHTNUD näha oma ninadest kaugemale.

Pealegi on tegemist haritud ja avara silmaringiga inimesega, kellega on tõesti meeldiv suhelda. Ja mul on tunne, et seda ei ole märganud vaid mina üksinda. Ja kahtlemata saaksite ka teie sellest aru, kui suudaksite oma eelarvamusprillid eest ära võtta...

Ja kurat võtaks - kui asju puhtinimliku külje alt vaadata, siis isegi kui mul oleks selle inimesega suhe sellel tasandil, mida teie arvate nii kindlalt teadvat, siis öelge mulle üht:

KUIDAS, KURAT, ON SEE TEIE ASI JA MIS KURADI ÕIGUSEGA TE TOPITE SINNA OMA NINA???!!!

Olen, jah, tige... Tahaks lihtsalt pikalt saata...

reede, 12. detsember 2008

Täna õhtul kõnepuldis - grafomaan...

Jah - ma tean neetult hästi, et ma peaksin praegu juba magama, sest telefon on pandud helisema kella viieks hommikul. Mis teeb praegusel hetkel välja, et nalja tunni ja kümne minuti pärast hakkab see mind äratama, kuigi enam pole ma kindel, et ma üldse magama lähen. Juba mitmes öö järjest, kurat võtaks!

Tekki alla pugedes ja avatud aknast külavaikust kuulates ei tule und. Tulevad hoopis mõtted, mis enamjaolt seotud kirjutamisega - kas siis kallistusi vahendavate Messengeri vestluste või oma kirjutatud ja kirjutamata lugudega seonduvalt. Tulevad ja ei kavatse ära minna. Nii ma lõpuks uuesti laua taha roningi, et vaadata mõnd juba nähtud filmi, kolada teiste inimeste ajaveebides või kirjutada valmis järjekordne õnnetu tekst, mida ma järgmisel päeval enam toimetada ei viitsi.

Aga kirjutama peab - enam ei oska ilma selleta. Viimase kümne-viieteist aasta jooksul olen kirjutanud täis nii palju kaustikuid ja peaaegu sama palju erinevatesse failidesse salvestanud, et ei mäleta neist pooligi. Millest need olid, kuidas ma neid kirjutasin ja mis kõige tähtsam - miks ma seda tegin.

Lapsepõlvest saati on olnud üheks mu suurimaks unistuseks saada kirjanikuks. Juba toona oli kirjandite kirjutamine mulle mõnusaks vahelduseks muidu igavaks ja tüütuks kippuvale koolitööle. Mitte, et ma vaid viisi saanuks, aga mulle meeldisid mõned ideed, milleni ma ilma kirjutamiseta poleks vast iialgi jõudnud. See tegevus andis mulle võimaluse õppida end tundma sügavamalt, kui see teismeliste enesevaatlustel kombeks on. Kirjutasin oma juhuideed ja -mõtted paberile, jätsin selle mõneks ajaks kuhugi tolmu koguma ja seda uuesti üles korjates lugesin ma juba analüüsides, et miks, kurat, ma just nii seda tegin. Vaikselt, tasapisi õppisin tundma sõnu.

Harjusin sõnadega, harjusin kirjutamisega, harjusin ja ühel hetkel avastasin, et ei suuda enam. Olin sattunud sõltuvusse, millest vabanenud ei ole ma siiani. Ei ole isegi üritanud se'st lahti saada, kui aus olla. Seni pole see seganud.

Nüüd aga vist segab, sest liiga suure osa oma ärkveloleku ajast pühendan ma mõtetele, mis on siis kas otseselt või kaudselt seotud sõnade ritta seadmisega. Ja nagu praegusest kirjutisestki näha - teen seda juba ka oma uneajast. Meeldivusest on saanud vajadus. Vajadusest sõltuvus. Kunagi ammu jäi mulle meelde selline sõna nagu 'grafomaan'. Osades oma päevikutes olen ma seda naljatamisi enda kohta juba kasutanud, praegu hakkan mõtlema, kas pole reaalsus juba nalja piiridest väljunud.

Ma ei ole kindel, kas suudan enda kirjutisi vaadata lugeja pilgu läbi, kuid endale tundub hetkel veel, et päris mitte millestki kirjutamiseni ma veel langenud ei ole, kuid eks grafomaanial kui haigusel ole kindlasti ka omadus luua illusioone kirjapandu väärtusest. Et kas ma elangi illusioonides?

Mingi aeg tagasi tekkis mul idee panna kokku oma esimene kõvakaaneline raamat, kogumik lühijuttudest ja -novellidest. Pool tundi tagasi voodis väherdes tekkis tõsine kahtlus selle kogumiku kirjanduslikus väärtuses ja mõte kogu see projekt seisma panna. Võib-olla ideid seal on, aga kahtlused on justnimelt kirjandusliku poole pealt - kas need on kirja pandud piisavalt hästi, et need köita kaante vahele ja nimetada seda kogumikku raamatuks. Raamatuks, mis seisaks raamaturiiulis mu lemmikkirjanike teoste kõrval? Mitte, et ma enda lemmikkirjanik oleks, aga just see erinevus sõna tähenduses. Kui mu lemmikute teosed on raamatud ka selle sõna ideelises tähenduses, kas minu oma ei oleks seda vaid ametlikult, asja füüsilise olemuse pärast. Kui nii, siis ta ju ei sobiks sinna riiulisse ja ma peaks omale veel teise riiuli hankima, kuhu kleebiksin sildi 'asi-raamat'.

Ideed ideedeks... Ideid võib alati olla, aga kirjanikust teeb kirjaniku oskus oma mõte ka suurepärasesse vormi valada. Just ühel viimasel kohtumisel paljude teiste kirjutajatega kurtis üks kirjaneiu muret, et ta oskab hästi kirjutada kirjeldusi, aga tal ei ole ideid, millest kirjutada. Olles lugenud tema teoseid, nõustun, et ta oskab väga hästi kirjutada. Paremini kui mina. Aga ikka ta muretseb. Minul on ideed, mida ma ei oska kirja panna.

Paar õhtut tagasi kirjutasin ühe... mmm... vist lühinovelli. Hommikul see mulle veel meeldis. Ja ma unustasin selle. Aga mingil hetkel sain ühes teises kohas sellele loole arvustuse inimeselt, kes on mulle miskipärast ebasümpaatne - vist tema enda teoste ideede pärast. Ja nii väga, kui seda ka vihkasin, hakkasin ma nõustuma tema arvamusega sellest loost. Täiesti inimlik vastikustunne - tunnistada, et õigus on kellelgi, kes sulle ei meeldi! Aga tal oli õigus. Ja nii väga, kui ma ka ei tahaks seda juttu praegu sealt saidilt maha võtta, ei tee ma seda - ma ei taha talle näidata, et tema arvustus mulle korda läheb. Uhkus on vastik asi, eriti see alusetu autoriuhkus...

"Kuidas sa julgesid, raisk?!" tahaks ma küsida isegi siis, kui ma tean tal õigust olevat.

Grafomaan... Jah, vist küll. Sest ma ei tea, miks ma siia kirjutama tulin. Ei, ma teadsin alguses, mida ma öelda tahtsin, kuidas ma soovisin seda teemat lahata, aga päris kindlasti ei soovinud ma välja jõuda selleni, et tunnistan oma liig kõrget hinnangut omaenda teostele. Tahtsin jõuda kuhugi mujale, aga kuhu, enam ei mäleta. Kurat!

Ja seda lootsin ka, et järsku tuleb kirjutades uni ja ma saaksin normaalse inimese kombel magama jääda. Siiani pole tulnud, kuid silmad valutavad pimedas toas heleda arvutiekraani vaatamisest. Kolme ja poole tunni pärast pean ärkama, aga unest pole haisugi veel. (Mis ei tähenda, et mu uni haiseb)

Aga võib-olla tahtsin need mõtted lihtsalt endast välja saada. Ei tea. Ei hooli.

Who cares?!

kolmapäev, 10. detsember 2008

Kangelane

*
"Ma ei saa sinust aru, ma tõesti ei saa," vaatan pead raputades otsa enda vastas, teisel pool lauda istuvale mehele, kes pilku enda ees kaustikus hoides midagi kirjutab. "Kuidas sa saad öelda, et naisi ei ole vaja kaitsta?" Silmi tõstmata raputab ta pead ja vaid tema kõrvade liikumise järgi saan ma aru, et ta naeratab. Või isegi naerab, sest ka tema õlad rappuvad. Tunnen vastikust. "Argpüks!" See ei paista teda morjendavat - tema kirjutamiskiirus ei muutu hetkekski. "Piider!"
Astun seinaäärse sektsioonkapi juurde, mille avatud baariuksel seisab poolik viskipudel ja minu õhtu jooksul mitu korda tühjenenud klaas. Valan selle poolenisti täis, lõikan otsa mahagonkarbist võetud sigaril ning läidan välgumihkli.
"Süüta mulle ka üks," kuulen lõpuks ta häält. Ei - ma olen seda varem ka kuulnud, palju kuulnud, aga ta on olnud vait alates ajast, kui olin lugenud tema viimast kirjutist, vastust artiklile tänapäeval haruldaseks muutunud rüütellikusest. Tegelikult oli ta vait hetkest, mil hakkasin tema kirjutist maatasa tegema.
"Jah?" küsin ümber pöörates vihaselt. "Miks ma peaks? Miks ma peaks sind aitama?"
Ta tõstab pilgu, vaatab mulle otsa üleoleva muigega ja hakkab mõnitavalt naerma. Näen tema silmis hetkeks sähvatavat vihavarju, siis lööb ta käega. "Sa ei saa kaitsta kedagi, kui sa pole suuteline oma tegu lõpuni viima. Pooliku teoga - ükskõik kui palju üllust ja vaprust selles ka ei oleks - teed sa asju vaid hullemaks."
"Hah!" ma ei tasanda häält, kuigi ta on otse mu kõrvale tulnud, et endale ise sigar võtta. "Aga ma tunnen end pärast hästi. Ma ei pea end häbenema."
"Oled sa selles ikka täiesti kindel?" küsib ta ikka veel muiates. Üle väga pika aja on tal õnnestunud mind nii närvi ajada.
"Jah, olen küll."
"Hea küll. Who cares?!" ühmab ta ükskõikselt, pahvides esimesi mahve oma sigarist. "Kui sa nii arvad..."

*

Paar päeva hiljem saan temaga taas kokku. Ta oli tulnud linna oma järgmise raamatu toimetajaga kohtuma ja mulle helistanud, et tahab õhtul kohtuda. Et ma olin tema peale ikka viimase vestluse pärast vihane, kaalusin tõsiselt kutsest loobumist, kuid siiski seisan ma nüüd siin, selle neetult vastiku uduvihma käes ja ootan teda hoolimata sellest, et ta on juba minutit kakskümmend hilinenud. Süütan niiske sigareti, põrnitsen kella ning kirun vaheldumisi teda ja ennast.
Lõpuks ta tuleb, aeglaselt jalutades, hoides pea kohal oma Veneetsiast toodud vihmavarju ja muiates mu haledat kogu nähes. Mõtlen hetkeks lahkumisele, kuid see paneks teda vaid naerma ja mina ei võidaks sellest midagi, kui vaid võimalik nohu ja külmetus välja arvata.
"Noh, said ka aega tulla?" Seda küsides proovin vaigistada külmast tekkinud värinat lõualuudes.
"Tegelikult ma unustasin üldse ära, et tulema pidin. Ma istusin juba kohvikus ja jõin teed, kui sa helistasid," ütleb ta ükskõiksusega, mis mu silmad suureks ajab, ja osutab siis natuke eemal oleva kõrghoone poole. "Seal on snooker, lähme mängime!"
Suutmata jahmatusest midagi vastata, longin talle järgi. Neetud boheemlane! Ettevaatlikult oma jalgu üle porilompide tõstes laveerib ta kitsal porisel rajakesel kino ja ehitusplatsi vahel. Vähemalt ei tahtnud ta ringiga minna.
Kino nurga taha astudes põrkame kokku noortekambaga. Noh - peaaegu. Meist mõned head meetrid eemal peksavad neli poissi kahte endast väiksemat. Astun sammu kiiresti edasi, et appi minna, kui terav valu mul hetkeks nägemise viib.
"Pole meie asi!" kuulen ta häält ja tunnen, kuidas ta tugeva tõmbega mu varrukast haarates mind kõrvale vedada üritab.
"FUCK!!!" karjatan vastuseks ja rabelen end lahti. Ta, raisk, oli mind ise löönud! Ja vastu nina veel, mis mul niigi kõver. Pilt hakkab tagasi tulema.
"Kõik on korras," ütleb ta meile tähelepanu pööranud noortele.
"Ei ole, raisk!" hakkan tema poole astuma, kui uus terav valu ja pimedus mu vatti vajutab.

*

Alles mu kolmandal haiglapäeval vaevub ta mind külastama. Jultunult rõõmsa naeratusega astub ta mu palatisse, seljas mantel ja käes sümboolne kimp lilli. "Mulle meeldivad traditsioonilised tegevused!" ütleb ta neid kõrvalvoodile pannes. "Kuidas sa end tunned?"
"Käi välja!" pomisen piisavalt kõvasti, et ta kuuleks.
"Sa näed sitt välja," naeratab ta laialt. "Aaa... Jah. Ma sain oma raamatu mustandi kätte." Ta võtab oma põuetaskust paksu köidetud vihiku ja viskab selle lillede kõrvale.
"Mind ei huvita. Sul on haige mõtlemine. Mind ei huvita su ideed."
"Haige või mitte, aga õige. Usu - ma tegin sulle teene."
"Käi persse!"
"Idioot." Ta nööbib oma mantli kinni, paneb päikeseprillid ette ja kõnnib uksest välja.
"Kah mul sõber! Ideoloog! Häh!"

*

Tuul puhub kõrgel puulatvades, vaid tänavalaternad valgustavad pimeda pargi liivaseid teeradu. Jalutan suitsu tehes kodu poole, selg ja õlad on kanged päevapikkusest istumisest arvuti taga; meel on must, kuna see napakas ülemus oli jälle mitte millegi eest peapesu teinud.
"Et ta, raisk, auto alla jääks!" pomisen oma paaripäevasesse habemesse. Diplomaatkohver tundub nii raske, ometi tean, et seal on vaid mõned kaustad, mis oleks vaja nädalavahetusel läbi vaadata, kui vaid lapsed mahti annaks. Peaks vist taas trenni minema. Mõte käib korra läbi pea, et kaduda taas sinna, kuhu kõik need teisedki teostamata jäänud ideed lähevad. Spordisaali ust nägin viimati keskkooli viimases klassis, pea viisteist aastat tagasi.
Park on tühi. Suur ja pime, suurte tammede alla paigutatud üksikud laternad ei valgusta muud kui vaid kitsast rada.
Järsku kuulen eemalt, teeäärsest põõsast summutatud oiet. Võpatan ja peatun. Möödunud õhtul loetud katke oma pool aastat tagasi välismaale lahkunud tuttava raamatust paneb mind seekord mõtlema. Ja meenutama ammu murtud nina. Aga kurat - ma olen ju mees.
Aeglase, ebakindla sammuga astun lähemale kohale, kust olin kuulnud hääli. Sahin.
Rabelemine. Siis näen toimuvat.

Üks mees hoiab selja tagant kinni noorukest naisterahvast, teine üritab tal parajasti pluusi seljast rebida. Iharust on näha ja tunda isegi pimedas.
"Eee... Khm..." Midagi muud ei oska ma öelda. Huvitav, kas rüütlid ka vahepeal kõhklesid?
Pluusirebija pöörab end minu poole, silmis üllatus segunemas vihaga. "Mida?"
"Et noh... Või... Järsku ei teeks niimoodi? Ma kutsun politsei..."
Mehe käsi liigub kiirelt. Mitu korda. Rindu ja kõhtu lööb terav valu ja niigi väsinud jalad ei suuda mind enam ülal hoida. Mees mu ees tundub aina pikemaks ja tuhmimaks muutuvat.

*

Ajan end üllatava kergusega püsti. Kummardun, et kohvrit võtta, kui märkan, et ma hoian seda ikka käes. Käes, mis on maaslebava, verise, liikumatu keha küljes. Miskipärast ei pane see aga mind muretsema. Tõstan pilgu.
Naine on selili sügislehtedele lükatud, verist nuga tema kõril hoidev mees rammib täiega, ise puhkides kui sajandivanune auruvedur. Teine mees seisab naise pea kohal. Pööran pilgu kõrvale. Vastik! Mulle ei meeldi isegi erootikat vaadata...
Lõpuks mehed lahkuvad. Naine lebab nuuksudes, ajab end siis vaevaliselt püsti, pühib varrukatega oma ripsmetušši veel rohkem laiali ja vaatab mind. Ei - ta vaatab mu keha.
Leidnud oma käekoti, võtab ta telefoni.
Küll lootusetult, püüan siiski veel oma portfelli võtta. Ei õnnestu.
Naine kokutab midagi telefoni. Astun... Hõljun??? Igatahes liigun talle lähemale.
"Ja mis kasu sest kõigest oli?" käib mõte läbi pea, mis polegi vist enam pea.
Nii väga tahaksin sellele naisele öelda, et võtku mu portfellist need veepargi piletid, mis ma just täna ostsin, ja viigu need mu nelja-aastastele kaksikutele, aga ta ei kuule mind.
Elavad vist ei kuule surnuid.

*

Ta astub autost välja, käekõrval kaksikud ja ootab siis ka naise väljumist. Koos jalutavad nad kuuskede alla liivarajale, mis neid kalmude vahel edasi juhatab. Lõpuks peatuvad nad tagasihoidliku hauatahvli ees. Ta pöördub naise ja kaksikute poole.
"Sa oleks võinud siin olla. Siis poleks seda juhtunud," ütleb naine läbi pisarate. Mees embab teda korraks.
"Ära muretse enam. Ma hoolitsen teie eest, kuigi ei ela enam siin. Te saate hakkama. Aga mina poleks saanud seda ära hoida. Ta oli oma olemuselt kangelane," ütleb mees summutatult. Ta vahetab naisega veel paar sõna, siis võtab too lapsed käe kõrvale ja koos minnakse tagasi auto juurde.
Mees kükitab hauaplaadi juurde, vaadates pikalt sellel olevat fotot. Siis ta ohkab sügavalt.
"Mis kuradi kangelane?!" Ta süütab sigari ja surub oma välgumihkli siis kalmuliiva. "Idioot, mitte kangelane."

laupäev, 6. detsember 2008

hetk, mis praegu

igas elus
saabub hetk
kus sõnu enam ei ole

aga sõnad
kirjeldavad maailma

kirjeldavad kõike

reede, 5. detsember 2008

Kriisist kriisi...

Mitte, et ma sellega harjunud ei oleks, või tuleks midagi mulle uudisena, kuid kurbnaljakas on vaadata elu kulgemist...

Tasandikel elavate inimeste elu võib olla küll igav, ent stabiilsus, mida see endaga kaasa toob, hakkab mulle järjest ahvatlevamana tunduma.

Enda elu kuristikud ja nõelteravad mäetipud, millel balansseerimine on nõnda jõuduvõttev, et vahepeal kaob viimnegi tahtmine edasi üritada.

Milleks? Mille nimel?

Valentino... Ja KUMU... Ja PÖFF

Võttis aega, mis ta võttis, aga viimaks leidsin endas tahte maha istuda ja kirjutada järgmine arvustus. Tegelikult pigem küll arvamuse, sest arvustada ma vaadatud filmi ei oska.

Tegu oli siis teise filmiga, mida ma PÖFF-il Montoni moefilmide programmist vaatamas käisin. Naljakas oli asja juures see, et õigel päeval mul seda kurja saatuse kiuste vaadata ei õnnestunud, ja kui ma järgmine päev läksin KUMU-sse teadmisega, et hakkan vaatama "Jay McCarrol: 11 minutit", siis kohale jõudes selgus, et kavas olnud film jäi millegipärast saabumata ning korratakse eelmise päeva minul vaatamata jäänud filmi. (Neetult pikk lause tuli, aga tõesti ei viitsi lühemaks teha.) Seega...

Film number 2
Valentino: The Last Emperor

Ma olen üks vastik tüüp ja mulle meeldib võrrelda. Esiteks võrdlesin filmi kaks päeva varem nähtud dokumentaaliga modell Sara Ziff'ist, teiseks samal hommikul loetud loetud arvustustega.

Esimene võrdlus ei olekski võib-olla nii määrav, kuid minule tundus modellist vändatud film siiram, ilma liigse edevuseta. Kindlasti on siin oma osa ka mängida peategelaste rollide erinevusel moemaailmas. Kui esimene on seal tegutsenud vaid mõned aastad, siis Valentino Garavani oli moemaailma täielikus tipus olnud juba aastakümneid.

Peamiselt moelooja neljakümneviienda - juubeli- ja nagu hiljem selgus, ka moeareenilt lahkumisaasta - kollektsiooni loomisele pühendunud film jättis tähelepanuta Valentino tegeliku olemuse ja elu, luues temast vähemalt minule kujutluse kui sümbolist, nimest, firmamärgist, aga mitte kui inimesest. Vaieldamatult oli ta oma ala üks geeniuseid, luues isegi minu kui võhiku arvates kauneid kleite, kuid samas oli tal ka geeniustele omaseid negatiivseid iseloomuomadusi, millega teda ümbritsevad alatasa võitlema pidid. Ent - quod licet Iovi, non licet bovi - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Oma hiilgava karjääriga oli ta ära teeninud õiguse olla kapriisne ja pidada omi arvamusi ainuõigeteks.

Teine võrdlusallikas nagu ma mainisin, olid eelmisel päeval filmi vaadanute arvustused. Ja minu esmaseks ootuseks oli, et film on huvitavam. Siiski tabasin end seansi vältel kolm-neli korda kella vaatamast.

Keegi varemarvustajatest oli maininud ja ma nõustun temaga täielikult, et filmi üks huvitavamaid kohti oli Valentino ideede toomine tegelikkusesse - kuidas mõttest valmib õmblejate käsitööna midagi tõeliselt ilusat. Temperamentsete itaallannade jutuvadina ja emotsioonide saatel imekiirelt tehtav töö oli tõesti omaette vaatamisväärsus.

Samas - väikese vastutorkena ainsalt meessoost arvustajalt - need poolpaljad piitspeenikesed modellid ei tekitanud mingeid emotsioone...

Kahtlemata oli film hea, kuid minu arvates on üheks selle vaatamise eelduseks suur huvi moe vastu. Kasuks tuleb ka Valentino ja tema loomingu armastamine, sest poolteist tundi kiidusõnu kuulata hakkab mingil hetkel väsitama.

Ja võimalik, et just sellest väsimusest tingituna sai minu arvustus valmis alles kolm päeva pärast filmi vaatamist ja tuli ka vahest teenimatult kriitiline.

Aga noh - geeniuseks ma teda nimetasin ja kleidid olid ka väga ilusad. See on minu täiesti aus arvamus...

kolmapäev, 3. detsember 2008

Mõned üllatused täna... Seoses hiljutiarvustatud filmiga...

Teiseks üllatuseks oli see, et minuga hakkas MSN'is suhtlema inimene, kellest ma polnud juba üle poole aasta ühtki sõna kuulnud. Siinkohas tervitused Kizzu'le ja ma tõesti loodan, et sul läheb kõik hästi.

Esimene üllatus oli aga seotud esimese filmiga, mida ma tänu Montonile vaatamas käisin ja mõned päevad tagasi ka arvustasin.

Nagu ma mainisin, oli linastusel kohal ka filmi režissöör, kellele publik sai pärast filmi küsimusi esitada. Ise pole ma küll eriti aktiivne küsimuste esitaja, kuid mind huvitasid mõned vastused, mida Ole Schell seal andis.

Siiski jäi üks küsimus ka pärast KUMU'st lahkumist kummitama ja koju jõudes võtsin ette väikese uuringu internetis. Aega võttis, aga asja sai. Ühel hetkel avastasin, et leidsin aadressi, kust sain otse kirjutada "Picture Me: A Model's Diary" peategelasele Sara Ziffile.

Saatsin talle siis kirja selle küsimusega, mis mind huvitas, kuigi erilist lootust temalt vastust saada ei olnud - eelarvamused olid igatahes päris suured. Aga nüüd - kolm ja pool päeva hiljem oligi vastus postkastis. Lisan selle siia koos enda kirjaga (inglise filoloogidel paluks soovitused-parandused minu keeleoskuse kohta postkasti :P ):

"Picture me: A Model's Diary..." in festival and so on
Between Sara Ziff and You




W Hocares
November 29 at 6:59pm

Hello!

Probably there are thousands of people - your fans - writing to you and hoping to get an answer. Maybe I'm another dreamer as well. Yet it's not the relationship I'm interested in :)

We have a little film-festival here in our country, and one of our fashion brands presented second year in a row some special films connected with fashion. And that brand offered a chance to three blog-writers to write reviews about movies they saw. My first one was "Picture Me: A Model's Diary".

I have to say honestly - I'm as far from fashion as anyone can be, but I needed a way to advertise one of my story-characters (a dwarf called Paul) blog, so I put up my candidacy, and somehow I got to the top 3. So I went there. And watched. And it seemed quite interesting. There will be pretty fine review - actually it's written already:) But I write to You for another reason.

Ole was here as well, and when that movie ended, the audience was given a chance to ask questions. He answered fine. But there was one question he wasn't the best person to answer.

One young man asked: if there would be a great offer (he meant from some designer or company), would You return to that life You turned away at the end of the movie and leave your studies behind or not?

Ole answered how he could, but I think there are none better to know You than You, Sara.

So I decided to ask from You. I'm not a journalist trying to get a free interview, I'm just a usual person from the crowd who tries to work himself up through blogs.

If You could answer that question, I would be very grateful.

I wish You the best in Your studies (I used to study Estonian philology, so I know how it's like) and that everything works out as You hope.

Regards,
Paul (the dwarf) aka
W. Hocares (my blog name)


Sara Ziff
December 2 at 8:56pm

Hi Paul,

Thanks so much for watching the movie. I'm glad you enjoyed it.

To answer your question, I actually still take modeling jobs occasionally to pay my tuition, but my primary focus these days is school. I have about a year left before I finish my degree, so no, I would not abandon my studies - I'm enjoying it too much! As for the frantic pace of my old lifestyle, I'm happy to leave that behind. It's not black and white to me - the industry is not all good or bad, but right now I'm excited to have the chance to study with great professors, get to know fellow students, and develop my own ideas about the world.

Hope this helps. Thanks again, and good luck with your blog!

Best,
Sara

*

PS Tegelikult on internet ikka täiesti lahe koht, kus saab kõiksugu inimesi kätte:D

teisipäev, 2. detsember 2008

Hõimusõda...

Kunagi lugesin läbi blog.tr.ee leitud blogist arvamuse ühe uudise kohta, pigem oli see rohkem viide EE artiklile, kus kirjutati liigkasuvõtjate uuest äriplaanist ja sellega kaasnevast ideest hakata kimbutama võlgnike sugulasi. Et see olevat "psühholoogiline rünnak, ametliku nimega “teavitustegevus”".

Mitte et ma pooldaks oma võlgadest kõrvalehoidmist ja nende mittetasumist, aga kusagilt peab ju piir ka minema. Igal pool, kus laenu antakse, peaks olema ju lepingud, milles on kirjas võimaliku laenusaaja alamvanus - reeglina on selleks vanuseks Eestis 18 eluaastat. Kusjuures see on vanus, kus ei vanemad ega keegi muu vastuta inimese tegude eest. Tegi midagi sitta, las larbib ise seda lehkavat suppi. Seega ei tundu sugulaste kallale minek kuidagi ilus olevat, rääkimata planeeritava seaduslikkusest. Huvitav, kust peaks küll üks pisike inkassofirma välja võtma andmed kellegi sugupuu kohta, et hakata siis sugulasi ja lähedasi hirmutama? Et lähen nagu migratsiooniametisse, teen kurva näo pähe ja küsin: "Ääää... Ants on mulle võlgu... äää... kas ma saaksin tema vanaema aadressi, et Antsu psühholoogiliselt rünnata?" Hmm... Nii vist need asjad ei käi...

Miks ma üldse sellest teemast kirjutan, eriti veel nii kaua pärast artikli ilmumist? Toona lugedes tundus see jabura ideena, aga täna hommikul tuli mulle mõte võimalikust vasturünnakust antud inkassofirmale. Et kui tema tohib sugulasi mängu tuua, miks ei tohiks seda teha võlglane?!

Suhtlesin kunagi ühe pisisuliga, kes oli päris palju pappi taskutesse pannud ja seetõttu laenas ta seda ka üsna tihti välja. Loomulikult tekkis temalgi võlglasi, kes ei suutnud oma võlgu tagasi maksta ja hakkasid lolli mängima. Temal oli aga lihtne moodus (nn 'teavitustegevus') võlgnike mõjutamiseks. Ta ostis paki komme paarile pisikesele paharetile, näitas akna kätte ja jalutas ise minema, saatjaks selja tagant kostuv klirin. Erili mõjus oli selline 'psühholoogiline rünnak' talvisel ajal, kui võlgnik sai VÄGA ruttu aru, et tunduvalt odavam ja närve- ning tervistsäästvam on ära maksta see 500-kroonine võlg, kui et iga õhtu panna akendele uus klaas.

Muidugi oleks suht naljakas nüüd, kui inkassofirmad esitaksid suurtellimuse Kalevile, aga samas on ju teoreetiline võimalus, et kui inkassofirma hakkab sugulasi kimbutama, siis võlgnikud kuulutavad vastukäiguks välja hõimusõja. Tänu selliste kiirlaenufirmade reklaamidele on teada ebamäärane suurusjärk võlakohuslaste suurusjärgust ja sealt tulenevalt on ka võlgnikel hõimlasi kordades rohkem. Eesti on aga piisavalt väike riik, et igal võlgnikul oleks mõni hõimlane otseselt või kaudselt seotud võlausaldaja lähedastega - seega oleks vaid paari tegeliku aktsiooniga sõda võidetud.

*

Ja sõidab see kiirestirikastunud võlausaldaja oma kesklinnas asuva office'i poole, kui iPhone tema Armani pintsaku sisetaskus Kukerpille mängima hakkab. Raske ohkega võtab mees (või naine) telefoni.

"Jah, vanaema, ma kuulen sind."

"Kuule kallike, mul on nii hea sinu juures külas olla, aga jälle läks see sinu maja esikülje neljakümne ruutmeetrine klaas katki... Juba kolmandat õhtut järjest. Külm on. Kas sa saaksid mulle linnast villaseid tekke osta?"

"Kuidas see siis juhtus?"

"Noh, täna ma leidsin kivi ka ja seal oli kiri kaasas."

Mees (või naine) S-klassi Mercedese roolis kortsutab kulmu ja murrab peab. "Mis seal kirjas on?"

"Ei midagi erilist, vist ühe firma nimi ainult."

"Millise?"

"MTÜ SMS-Võlg"

*

Paluks ülalolevat teksti mitte agitatsioonina võtta, tegemist on lihtsa mõtteuiuga, mis on ajendatud kahest blogist. Esimest ma ei mäleta, teist lugesin täna hommikul - http://corol.wordpress.com/2008/11/24/2411/. Seal on punkt, kus end põhjamaa rahvaks nimetav eestlane end lumesaju järel halvatuna tunneb.

Sama on ka ju nende kiirlaenudega. Kui üle kümne protsendi vastutusealisest elanikkonnast ägab selliste ülalmainitud võlakoormate all ja tunneb end halvatuna, siis on midagi korrast ära. Eriti rahvuse puhul, kes on oma ajaloos risti ette löömata kasutanud tegevust, mille kirjeldamiseks võiks kasutada sõna 'veritasu' - st kui sina keerasid minu elu persse, saan sama teha ka sinuga.

Hmm - miks ma seda üldse kirjutasin? Ma ei tea - igavusest vist...

Probleemid katusega...

Igas mõttes. Laenatud peavari, samuti kui laenatud transport, ei ole kunagi sama, mis enda oma. Nagu esimese puhul ei saa olla kunagi kindel, kas sa ikka jõuad õigeks ajaks pärale või võib laenuandja viivitus põhjustada hilinemise, ei saa laenatud peavarju puhul olla kunagi kindel, et ka järgmisel peaval on olemas koht, kuhu varjuda. Ei, mul ei ole hetkel veel selliseid probleeme, aga mõte, just selline mõte tuli mulle pähe, kui asjatult und oodates teki all vähkresin. Viimaks otsustasin, et aitab sest jamast. Tõusin üles, lülitasin arvuti siin pimedas toas hõõguma ja avasin blogi.

Ammu pole enam siia kirjutanud, kui mitte kirjutamise alla lugeda arvustust, mille paar päeva tagasi üles riputasin. Ei olnud mõtteid ja ausalt - ma ei tea, kas neid praegugi on. Vahest soovin siin arvuti taga vaid und leida, sellist, mis ei laseks mul pead padjale pannes enne uinumist taaskord ära eksida oma mõtetesse. Väsimust kui sellist ei ole, aga magada tahaks. Kasvõi lihtsalt selleks, et aeg kiiremini edasi läheks, et tuleks juba kiiremini järgmine päev. Hetkeks lõi pähe, et nõnda elan ma ju tuleviku nimel, aga siis lõin käega - nii roosiline see ka ei ole. Tuleviku nimel elamine tähendaks ikka tegutsemist tänases päevas. Mina aga elan homse nimel, mis tähendab pigem seda, et täna üritan aja võimalikult kiiresti mööda saata, et jõuaks kätte järgmine päev. Ja siis järgmine. Ja veel järgmine. Ja veel. Mis toimub järgmisel päeval, selles homses, mida ma nii väga ootan? Ma ei tea, ei midagi erilist vist.

7. septembril möödunud aastal hakkasin ma pidama oma blogi, tol hetkel küll mitte veel mõnda spetsiaalsesse blogikeskonda, vaid rate.ee-sse, kust ma küll juba mõne päeva möödudes asjalikkumasse kohta edasi liikusin. Aga ikkagi. Peaaegu viisteist kuud aastat tagasi alustasin ma blogipidamist. Mainisin oma kõige esimeses kirjes üht oma lemmikseriaali, mille esimest osa ma olin just eelneval õhtul näinud ja mis mind tegelikult üldse blogima panigi. Täna nägin selle sarja teise hooaja kümnendat osa ja hmm! - teine põhjus, miks ma und ei saanud, oligi see. Nimelt oli Hank kirjutanud kirja, mis on minu arvates üks ideaalsemaid armastuskirju üldse. Aga võib-olla tundus see mulle vaid selle seriaalisuhte ajalugu teades. Seepärast otsustasing selle välja kirjutada, et näha, kuidas see teistsuguses kontekstis kõlab.

"Dear Karen,
if you're reading this, it means I actually worked up the courage to mail it - so good for me. You don't know me very well, but if you get me started, I have a tendency to go on and on, no matter how hard the writing is for me. But this... This is the hardest thing I ever had to write.

There's no easy way to say it, so I just say it - I met someone. It was an accident, I wasn't looking forward, I wasn't on the make. It was a perfect storm. She said one thing, I said another - next thing I knew was that I wanted to spend the rest of my life in the middle of that conversation.
Now there's this feeling in my gut - she might be the one. She's completely nuts in a way that makes me smile, highly neurotic. A great deal of maintaince required.
She is you, Karen.
That's the good news.

But bad is that I don't know how to be with you right now. And that scares the shit out of me, because if I'm not with you right now, I have this feeling we'll get lost out there.
It's a big bad world full of twisted turns - and people have a way of blinking and missing the moment. The moment that could have changed everything.
I don't know what's going on with us and I can't tell you why you should waste a leap of faith on a some like me...

But damn! - you smell good. Like home. And you make excellent coffee.
That's gotta count for something, right?

Call me.
Unfaithfully yours,
Hank Moody"


Sai vist õigesti kirja, ma loodan:) Nüüd saan selle hommikul üle lugeda ilma, et peaksin vaatama taustal jooksvat pilti.

Hmm! Kadus sõidab?
Vist küll...

laupäev, 29. november 2008

Filmidest ja blogimisest... St. Montoni-PÖFFist

Mnjah... Nagunii on paljudele teada, et suur PÖFF on omale alguse teinud, vist juba isegi eile. Aga kindlasti ei tea kõik sellest festivalist kuulnud inimesed seda, et juba teist aastat järjest veab Monton selle festivali käigus ka filme, mis seotud moega. Mõni aeg tagasi andis see bränd teada, et otsib omale ka inimesi, kes kommenteeriksid neid filme oma blogides.

Kuna minu ajakava on nagu on, mis tähendab, et aega on, aga kava selle sisustamiseks mitte, siis otsustasin, et proovin osa võtta. Et saab nagu mitu kärbest ühe hoobiga - pole ma ju varem PÖFFil käinud (maakas - mis teha?!) ja pole kunagi ka moefilme vaadanud. Muidugi sai piletite lunastamise nimel tiba udutatud (et mul eksisteerib suur huvi moe vastu), aga ma kasutasin selleks oma pisikest abilist, seega ei lähe see vist pettusena arvesse. Ja et mu blogi ja mind ennast nüüd pisimõõdulises kelmuses ei süüdistataks, siis kirjutan siia ka arvustuse ära. Mis on tegelikult suht lihtne, sest mõtteid on.

Alustuseks pean vist mainima, et läksin sinna suhteliselt suurte eelarvamustega. Nimelt ühe mu valitud filmi kohta netist infot otsides sain teada, et see on osalenud paljudel festivalidel. Eelarvamused tekkisid siis, kui selgus, et kahe kolmandiku festivalide nimed sisaldasid sõnu gay & lesbian. Hmm... Kahtlane tundus see värk... Niisiis nihverdasin omale kena kaaslanna kõrvale, et keegi jumala eest midagi mõtlema ei hakkaks, ja läksin kohale. Teine sõna, mis mind häiris, oli dokumentaal.

Aga nüüd elamuste juurde.

Filmiks number 1 oli:
Picture Me: A Model's Diary

Esiteks sain ma teada, kes on Sara Ziff, et on sellenimeline supermodell, kes on ikka päris kõvade disainerite tööd reklaaminud.

Film ise oli üles ehitatud tema poiss-sõbra Ole Schelli poolt viie aasta jooksul tavakaameraga filmitud lõikudest. Ole Schell - antud filmi režissöör - oli muideks ka ise kohal, vastates pärast filmi vaatajate küsimustele.

Kuna mu enda Montoni pluus on parajasti pesus ja seda PÖFF special'it mulle ei toodud, siis julgen oma arvustust ka tiba norivalt kirjutada. Milleks siis veel kriitikuid otsida kui mitte norimiseks?!

Igatahes jäi mul alul, kui Ole enne filmi lühidalt selle tekkeloost rääkis, kõrvu, et ta filmis oma tüdrukut lihtsalt huvist ja alles hiljem tekkis idee filmi jaoks (kui keegi oli neid filmitud lõike näinud). Sama väitis ta ka pärast küsimuste-vastuste voorus. Filmi suht alguses aga, kui nad Saraga kellegi office'isse vajusid, ütles tollal 19-aastane Sara, et tema poiss väntab temast filmi (movie). Kuna ma enda inglise keelt täiuslikuks ei pea, pärisin selle kohta veel oma kaaslannalt üle, ja tema oli sama asja tähele pannud. Seega on see film vähemalt minu arvates algusest peale olnud sellise projektina mõeldud. Aga eks meile kõigile meeldib vahepeal asju tegelikkusest huvitavamaks teha!

Teine asi, mis mind häirima jäi, oli kahe filmis oma kogemustest rääkinud modelli naiivsus, mis puutus seksuaalsesse ahistamisse. Esimene neist ei osanud pärast toimunut arvata, et see oli ahistamine (kui käsi ootamatult püksi lükatakse!), vaid pidi selle mõistmiseks eraldi kursuse läbima. Teine oli, noh, lihtsalt blond...

Ja kolmandaks - nii mitu huvitavat kohta jäi nägemata KUMU's kasutatava tehnika ja filmi koostöö puudumisele: iga natukese aja tagant hetkeks seisev pilt ja hääl häiris päris kõvasti.

Ja nüüd - hmm! - ei oskagi ma enam millegagi norida.

Kuigi olen siiani suhtunud vastumeelsusega kõikvõimalikesse dokumentaalidesse, siis praegu, kolm tundi pärast filmi lõppu on tunne, et ilma jukerdava tehnikata tahaks seda küll uuesti näha.

Sadadesse tundidesse ulatuvast mustast materjalist on välja nopitud head momendid ja neist korraliku süžeega teos valmis meisterdatud. ('Meisterdatud' on just see õige sõna). Film oli jagatud umbes kaheksaks või üheksaks modelli elu erineva külje all näitavaks lõiguks, mida juhatasid sisse humoorikate lahendustega alapealkirjad. Režissöör sai hästi hakkama varemfilmitud eriteemaliste lõikude sidumisega tervikuks, kasutades selleks hiljem salvestatud intervjuusid Sara vanemate või tuttavatega, või lisades taustale Sara enda hilisemad nägemused toimunust.

Meeldis, et erinevate probleemsete probleemide valgustamiseks ei piirdutud vaid ühe inimese arvamusega, vaid püüti kajastada üldist sisemist meeleolu.

Teema arendus peategelase rahavaimustusest tegelike vajaduste-soovide otsimiseni oli küll aimatav, kui ei mõjunud kulununa.

Võib-olla natuke nõrgaks jäi modellielu raskuste kujutamine. Pigem eelistanuks sellele teemale sügavamat lähenemist - üksikute pisarate näitamine küll sobis, aga ei pannud vähemalt mind veel nii palju kaasa tundma, kui selle taotluseks võis olla. Samuti ei näinud ma seal ajakirjanduse kaudu kuuldud modellide omavahelistest intriigidest, kuid seda ei saa praegu võtta kui objektiivset arvamust. Võib-olla on Sara Ziff tõesti nii tore inimene, et tema intriigidesse ei kukkunud. Igatahes antud filmi vaadates jäi minule temast mulje kui toredast inimesest, keda oleksin isegi raskel hetkel lohutanud.

Seega on esimene film vaadatud, muljed on valdavalt positiivsed. Ole Schell tundus kah piisavalt lahe tüüp, et temaga võiks isegi paar õllet koos libistada. Kui hinnata, siis viiest võimalikust tõstaksin üles neli pöialt (see-eest hästi pikkade küüntega), ja ma ei usu, et ma läheks riidu kellegagi, kes minu soovitusel seda filmi vaatab.

Niisiis soovitan...

PS Ootan huviga järgmist kahte filmi, et kas suudavad need mind samavõrd üllatada.

teisipäev, 25. november 2008

Tüdimus

Kirjutamine on ikka üks kuradima huvitav tegevus küll. Vahepeal võib päevas 20-40 A4 täis trükkida, ja siiski on veel tunne, et näpud ei liigu piisavalt kiiresti, et tahaks veel rohkem, aga teinekord ei viitsi terve nädal oma tekstiredaktorit või blogi isegi lahti teha. Iga hommik mõtlen, et täna on see päev, aga õhtuks avastad, et tegelikult vist ikkagi ei olnud. Jama.

Tänagi pole suuremat sorti kirjutamistuju, trükingi rohkem selleks, et näpud ei unustaks klahvide asukohta.

Midagi eluraputavat pole ka vahepeal toimunud, peale selle, et kuulutasin end ametlikult töötuks ja leidsin uue töökoha - samal päeval:) Olgu - see on natuke raputav... Mõeldes toimuvale just sellest vaatepunktist, et kõikjal räägitakse, kui raske on praegu tööd leida. Otsida tuleb huviga lihtsalt...

DMND! Tahaks midagi muud...

esmaspäev, 17. november 2008

Kummaline kokkusattumus...

Saatsin just sõbra minema ja otsustasin samas ka oma asukohta vahetada. Viienda korruse rühmaruumi asemel seitsmenda korruse üldlugemissaal. Ja siin käib mingi pisemat sorti arutelu eesti uuema kirjanduse ja kirjutajate üle, jutustajaks ja küsimustele vastajaks Karl-Martin Sinijärv ja keegi tüüp veel. Nüüd kuulangi poole kõrvaga.

Tegelikult kuulasin isegi kahe kõrvaga. Lülisin arvuti vahepeal välja ja astusin paar sammu lähemale. Sain teada, et teise tüübi nimi on Jürgen, selline kiilakas ja üritavalt asjalik. Kahjuks kaldus teema minu saabudes mälestusraamatutele kui praeguste uusprosaistide levinud trendile. Mainiti Hvostovit ja Rauda, kusjuures Mihkel Raua raamatu üht arvustust lugesin ma ise alles eile. Sõber Malcolm oli selle kirjanud ja ma ei usu, et tal selle vastu midagi on, kui ma talle nüüd osutan siin.

Aga kihvt oli kuulata ikkagi. Ma just mõtlesin sellele, et tegelikult on ka minu pooleliolev romaan omamoodi mälestusraamat, kuigi reaalselt toimunut tuleb sinna alla poole. Siiski on mõjutused päriselust. Loodan, et saan aga peamise idee selgemalt lahti selgitada, sest ma ei taha, et aasta pärast hakkaksid samad tegelased 'Tunnelit' memuaarideks nimetama. Hmm - siit siis lõi väike kirjutaja egoism välja. Grr...

Pisike kahjutunne on sees, et alles nii hilja kohale jõudsin, sest sel ajal oli põhiosa juba läbi ja vastati veel kuulajate küsimustele. Hea meelega küsinuks ka ise, aga ei teadnud, mille kohta küsida. Lollina ei tahtnud ka paista...

Ahjaa! Ivan Oravat mainiti kah:D

Surma kingitusest...

Avastasin järsku, et mu läpakakotis oli kaks vihikut, mida täitsin mais aastal 2004, kui mu Chronicles sarja suur kaustik oli täis saanud ja uut ei olnud ma jõudnud veel muretseda. Sel ajajärgul otsustasin ma kirja panna kõik oma lähedased kogemused surmaga, kõik tolleks ajaks läbielatud kaotused. Väga lühikesed lühijutud, vaid hetkeemotsioonid, mis esimese asjana pähe tulid. Ühte neist lühijuttudest olen kasutanud oma ühe parima novelli kirjutamiseks, teised olid tänaseni aja tolmukorra alla mattunud.

Mitte just need lood ise ei äratanud praegu mu tähelepanu, pigem küll lühike lõppsõna, mille olin kirjutanud pärast nende emotsioonide kirjeldamist. Toongi nüüd siia kõige esimese loo ja seejärel lõppsõna - nii nagu need olid kirjutatud tollal.

*

"Häh, vähk ei võta Vähki," irvitasid sa suitsu kimudes. Naersin sinuga koos - olen isegi horoskoobi järgi Vähk.

Nädal hiljem lebasid sa juba valgete linade vahel, karjudes, nuuksudes soovist end kratsida, aga sa ei suutnud. Sa ei suutnud suruda oma sõrmi läbi naha ja roiete, et leevendada kopsudes kripeldavat valu. See õgis sind elusalt: vähk oli oma sõrad kokku surunud.

Silmad suletud, hambad ristis, piinlesid sa meeletutes valudes, külmad higipiisad pärlitena päevitunud otsaesisel. Siis sa uinusid. Sügavalt. Poolteist nädalat hiljem sa surid - koomast välja tulemata.

"Vähk ei võta Vähki."

Need olid ühed su viimased mulle öeldud sõnad. Miks sa küll valetasid? Miks sa petsid mind?

*

Neetud! Surm on kummaline, ta külastab meid alati siis ja seal, kus me teda oodata ei oska.

Kui surevad vanemad inimesed, on kahju, kuid see on loomulik; kui surevad nooremad, on samuti kahju, kuid see ajab vihale. Miks just tema? Miks just nüüd? See tundub ebaõiglane. Aga surm ei peagi õiglane olema. Surm lihtsalt on.

Siiski jätab iga surm meile suure päranduse - teadmise oma surelikkusest; see annab meile tegelikult sellise kingituse, mis peaks meid panema hindama iga hetke, mil me hingame, oleme, mil me saame elada.

Kahju on vaid sellest, et me sellise teadmise nimel peame kaotama armsaid inimesi.

Tegelikult on vist isegi hea, kui surm tabab meid ootamatult, kõikvõimalikes õnnetustes. Nõnda võib juhtuda, et me sureme hirmuta, et me sureme õnnelikult.

Mida enamat võikski me elult tahta? Surra õnnelikult sõprade, armastavate inimeste keskel - see on minu unistus...

Hommikused

Mingi üle poole aasta tagasi, kui olin võtnud puhkuse, millest ma ei tahtnud, et mu elukaaslane teada saaks, siis veetsin terve nädala Rahvusraamatukogus, kaasas läpakas ja mõtted, mis ootasid kirjapanekut. Jama oli küll, et pidin nõnda valetama, ent puhkust ei vajanud ma sel hetkel mitte vaid tööst. Igatahes hakkas see koht mulle nii meeldima, et olen siin tagasi.

Tõsi - seekord kellegi eest varjumata ja ajutiselt töötuna. Noh, kui ajutiseks võib nimetada kaht kuud passiivseid tööotsinguid.

Mingis rühmaruumis istudes on hea seljatagusest kohviaparaadist aeg-ajalt cappuccinot tellida, diivanid on ka nahksed - vaata, et mugavam kui kodus, kus kohvi saamiseks peab igasuguste kannude ja vee ja asjadega ringi jooksma. Mugavus maksab ja 50 krooni kolme aasta eest pole säärase mugavuse eest üldse palju küsitud.

Tegelikult mõtlesin mingil hetkel siit isegi ühe privaatruumi pikemaks ajaks rentimisele, sest paar tuhat krooni kuus poleks ju üldsegi palju kesklinnas asuva statsionaarse kontori eest. Ruumi on küll vähe, aga peale läpaka pole muud ju tarviski. Printerite ja muude tarvilike asjade kasutamiseks tuleb vaid mõned sammud astuda, külalisi saab vastu võtta samasugustes rühmaruumides, kus praegugi istun, või siis all kohvikus, mille hinnadki pole eriti tapvad.

Probleemiks vaid teadmatus, mis saaks mu tööülesandeks selleks kontoris. Kirjutamine? Kui jah, siis kellele ja milleks? Endale pole nagu erilist mõtet, sest endale palga maksmiseks peaks ma ka midagi teenima:)

Vahet pole! Praegu, täna on mul hea. Ongi jook jälle otsas ja tuleb uue järgi minna. Varsti jõuab ka "Californicationi" uus osa arvutisse ja saab selle vaatamisega aega veeta.

Ja peagi ongi üks järjekordne mõttetu päev omadega õhtas...

Damn it!

pühapäev, 16. november 2008

Elagu pensionärid!

Mitte, et ma oleks nende suur fänn - liiga palju on igalt poolt loetud ja nähtud nende igapäevast käitumist -, aga eile RRKs käies kuulsin ma kohvikus istudes pealt üht vestluskatket, mis pani mu naeratama kõige selle halva taustal, mis neist räägitakse.

Kuna jõudsin raamatukokku tunnikese enne selle avamist, otsustasin aega sisustada kohvikus istudes. Tellisin omale latte, lõin vihiku lahti ja hakkasin 'tööd' tegema. Kui mul on tavaliselt kaasas iPod, et keskenduda, siis seekord pidin leppima taustamüraga.

Minu vastaslauas istusid kaks tädikest, vanust oli neil kuuekümne viie ja seitsmekümne viie vahel. Nad jõid teed ja sõid just ahjust tulnud saiakesi, rääkides oma tavapäraseid jutte, mis tavaliselt mu tähelepanu ei ärata. Siiski on olemas mõned märksõnad, mis võivad mind köita. Üks nendest on 'miljon'.

Järgnev ei ole tsiteeritud sõna-sõnalt, kuid püüan mõtte samaks jätta.

"Palju meid siin on? Miljon vist," arvas üks tädike. "Minul ei oleks küll kahju iga kuu sada krooni riigile anda, et see oma võlad teistele ära maksaks. Meid on siin riigis ikka nii palju, et suure summa kokku saaks."

Mnjah! Teostamatu (vähemalt Eestis), aga armas soov.

Tegi mu hommiku natuke valgemaks tookord...

Resultaat...

Eile RRK-s olles seadsin endale mõned ülesanded, aga juba varakult pean mainima, et kõigiga ma neist hakkama ei saanud. Aga kõigest järgemööda.

Tulemused punktide kaupa:

a) mustandi toimetasin ära, st lugesin ta läbi ja joonisin kollase markeriga parandamistvajavaid kohti üle. Nüüd on kollast rohkem kui valget.

b) Dastiniga kohtusin, oli teine oma juuksed valgeks värvinud. Enam ma teda tunda ei taha.

c) lühijutust ei tulnud midagi välja, sest Dastin segas. Ainus jutule sarnanev tekst, mille ma sealt tagantjärgi leidsin, oli " vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus EI NAERA, RAISK!!! vaikus vaikus vaikus" ja nii paar kolm lehekülge. Põhjuse toon allpool.

d) Malcolm tuli kohale nagu lubatud, kaasas tüdruksõber B. või sõber B., kes on lihtsalt tüdruk - igatahes ma ei hakanud liiga põhjalikult uurima. Arutasime siis raamatuasja ja jutu käigus tuli välja, et B. on täitsa kujundaja kohe, kes teeb võib-olla mu tulevase raamatu kujunduse. Tegelikult ma sain aru küll, et just seda eesmärki silmas pidades oligi Malcolm B. kaasa kutsunud, aga kuna mul selle vastu midagi olnud kah - ma ei hakanud talle ütlema, kui kergelt ma teda läbi nägin :P

e) Värska on siiamaani alles, ca kümnendik pudelist, aga sigarette tõmbasin küll selle aja jooksul kaks või kolm korda rohkem.

f) Meeleolu saavutasin hoolimata osade punktide läbipõrumisest. Läks küll korda ja õhtu läks veelgi paremini korda, aga see pole enam antud blogi teema.

Selgituseks, miks mõned punktid täitmata jäid. Kui Malcolm oli RRK-st lahkunud, läksin tagasi Dastini juurde, kus tutvustasin talle paari oma lemmikblogi, ja neilt läksime edasi ja lõpuks jõudsime McSyldi omani. Hakkasime seal avalikus saalis vaikselt turtsuma (seal ma kirjutasingi selle 'vaikus vaikus vaikus...' teksti), aga kui jõudsime selle tekstini , siis läks vaikne turtsumine üle avalikuks naeruks ja meid visati sealt välja... Siis leidsime mingi rühmaruumi, kus saime rahulikult oma tekstid rahulikult lõpuni lugeda. Kuna seal rühmaruumis oli aga kohviaparaat, siis jäi ka Värska joomata, sest cappuccinot eelistan ma iga kell Värskale.

Seega vabandused vastu võetud ja kõik on oki :) Jään ootama uut külaskäiku.

laupäev, 15. november 2008

Ajarünnak...

Missiooni eesmärk:
ära kulutada viis tundi aega järgmise kohtinguni

Missiooni toimumispaik:
Rahvusraamatukogu (infoks mitteteadjatele - ja neid on veel olemas, sest just paar nädalat tagasi kohtusin ühe sellisega - see asub Tõnismäel)

Missiooni kontrollpunktid:
a) toimetada oma kogumiku mustandit
b) kohtuda Dastiniga, keda pole juba sada aastat näinud
c) kirjutada lühijutt (et ülesanne liiga kerge ei oleks, teha seda ürgsel viisil, kasutades alt poest ostetus kahekroonist pastakat ja kroon-viiekümnest joonelist vihikut)
d) kohtuda Malcolm Lincolniga ja tutvustada talle oma kogumiku ülesehitust, kuna üks tema lugudest tuleb ka minu raamatusse.
e) juua tühjaks pudel Värskat ja tõmmata viis sigaretti.
f) saavutada kella viieks meeleolu, et päev läks korda.

Missiooni algusaeg:
kohe

kolmapäev, 12. november 2008

... Ei viitsi pealkirjastada ...

... Laisk nagu porikärbes ... Kuna viimane öö oli unetu, magada sai vaid pool tundi, ja tänane päev on kogu aeg ringi kihutatud, on praeguseks hetkeks jõud üsna otsakorral. Vaid Carlsbergi rohelises pudelis toodang annab veel põhjust silmi lahti hoida.

Sain täna kätte mustandid ja tundub, et järgmine kogumik tuleb paksem kavandatust. Fonti väiksemaks tehes mahutasin praeguse materjali küll 125 leheküljele ära, aga kuna praegusele materjalile peaks veel lisanduma vähemalt üks miniatuur ja üks novell, siis tuleb asi ikkagi mahukam loodetust.

Praegu peab aga vist magama keerama, sest homne tõotab taas kiire päev tulla...

varahommikune pärast unetut ööd

mu elust
järel vaid on killud

ja unistustest
ainult šlakk

kuid sõnu
paberile pillun

see minu keeli
vastuhakk
..

teisipäev, 11. november 2008

Neetult lahe elu!

Iroonia on kihvt, eriti veel elus esinev...

Kolm aastat tagasi olin omadega täiesti nullis. Hakkasin oma elu taaskord üles ehitama. Hea oli see, et oli sõber, kes ulatas abikäe.

Toona sõitis ta mingi suure tuunitud bemariga, kust edasi liikus juba Porschede poole. Tema äri läks ülesmäge ja nii tihti käis ta mullegi erinevaid võimalusi pakkumas. Kohtusin ka tema tuttavaga, kes ei elanud sugugi kehvemini. Toona lükkasin kõik tema pakkumised tagasi, soovides oma elu ise, teiste abita üles ehitada. Pealegi poleks tema pakutu mulle võimaldanud enam aega oma suurimate hobide jaoks. Hakkasin tasapisi ise ronima, jälgides silmanurgast pisikese kadedusega, kui kiiresti nemad tõusid.

Möödunud kevadel pani minevik mulle lataka kuklasse. Kaotasin kõik, mille olin saavutanud ja hetkel on menetluses iseenda pankrotti kuulutamine.

Täna kohtusime uuesti kolmekesi, ühes Sikupilli keskuse paljudest söögikohtadest. Nad tahtsid minult küsida, kuidas käib see füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine. Mõlemad soovivad seda. Vaatasin neile uskumatul pilgul otsa, sest olin läbi akna näinud Q7-t, millega nad olid kohale sõitnud. Aga jah - majanduslangus oli neidki kõvasti tabanud.

Kerge muigega ütlesin neile, et nüüd kukume ikkagi koos. Ainsa vahega, et minu kukkumine oli tunduvalt madalamalt. Ja - ka pehmem, sest hoolimata järjekordsest majanduslikust põrumisest (viies või kuues mu elu jooksul) olen suutnud oma hobid nii kaugele viia, et saan vähemalt lapsepõlveunistuste täitumise lähiajal ette näidata.

Ja siis ütles sõber, keda ma väga austan, et ta kadestab mind. Küsisin, miks. Vastus oli lihtne - et olin suutnud oma karjääri kõrvalt suutnud leida ka aega oma tegelike soovidega tegelemiseks samas, kui tema oli kõik need aastad vaid raha nimel rabanud.

Kurb... Kuid rõõmsama tooni andis teadmine, et vähemalt kellegi arvates olen ma viimastel aastatel õiges suunas liikunud...

PS Siin ei ole kahjurõõmu, mitte üks raas, sest usun, et viimaks ometi saabub mulle võimalus hakata tasuma kõike seda abi, mida sõber mulle osutanud on...

esmaspäev, 10. november 2008

Šokeeritud...

Istun siis rahulikult, süvenenuna oma mõtetesse, et kust ja mida varsti süüa hankida, kui rõduuks avaneb ja ta rõdule astub. Heh - ja mina lootsin siit rahu ja vaikust leida! Tobu! Ma oleks pidanud aimama, et ta tuleb...

Alul käitus ta suht normaalselt: süütas oma sigareti ja rõdul edasi-tagasi lonkides mürgitas ta oma kopsusid. Nii suur tahtmine oli tähendusrikkalt köhatada, et ta ei ole siin ikkagi üksi, aga kas ta kuulanuks? Vaevalt. Temasugused ei kuula kunagi. Pealegi heitis ta mulle üksikuid mõtlikke pilke. Mõtlesin juba korraks lahkumisele, aga seda tehes oleks ma teda kindlasti puudutanud, mida ma aga kohe üldse ei tahtnud.

Siis - täiesti ootamatult - kükitas ta minu ette maha ja vaatas mulle pingsalt silma, sigaret suunurgas tilpnemas. Pilgutasin ehmunult silmi, sest ei teadnud, mida temalt oodata. Ta vaatas ja vaatas ja vaatas ning siis, ühtki sõna lausumata tõstis ta mu omale sülle ja hakkas mu pead paitama.

Väristasin end, kuid vastuhakuks olin liiga kohkunud. Lasin sel sündida, sest ma teadsin teda endast palju tugevama olevat. See oli isegi omamoodi... Paremat leidmata kasutaksin vist sõna 'meeldiv'...

Sama järsku, kui ta mind haaranud oli, asetas ta minu ka tagasi mu endisele kohale, viskas sigareti tuhatoosi ja lahkus. Segadus valdas mu mõtteid, juba pähekerkinud ideed söögist olid haihtunud. Mõtisklesin tema motiivide üle.

Ja järsku avanes uks taas ning ta naases, käes kaamera ja hakkas minust pilte klõpsima. Üks neist on siia alla lisatud.

No saa siis neist inimestest aru, onju?!


pühapäev, 9. november 2008

Fantaasiavaene õhtupoolik

Rõdul suitsu tehes hakkasid silma väikesed grimmeritud elukad, kes tasahilju ümber maja jooksid, kätes kotid, kuhu loodetakse täidet. Minnakse võõraste uste taha, lauldakse, vahel ka tantsitakse ja nii need kommid, küpsised ja viimasel ajal ka sularahapaberid tulevadki. Lastel oleks hea elu, kui selliseid päevi aastas rohkem oleks.

Samas oleks see veel parem, kui nad sel päeval saaksid ajas tagasi minna - nii aastat viisteist või kakskümmend - kui kortermajade välisustel ei olnud fonolukke ja sai probleemitult iga pahaaimamatu korteriomaniku uksekella piinata nii kaua, kuni uks viimaks tüdinud näoga lahti tehakse. Sellised tüdinud võõrustajad olid tavaliselt kõige magusamateks ohvriteks - neil ei olnud kunagi komme varuks ostetud ja siis pidid nad traditsioonide eiramise eest karistuseks oma rahakotti kergendama.

Tol ammusel ajal, kui isegi sai veel kahel õhtul aastas koleda näoga ringi joostud, siis oli meil aastast aastasse sama löögirühm. Kahel poisil olid seljakotid magusa tarbeks, ühel rahakott, kuhu 'sulli' koguda ja neljandaks liikmeks oli tavaliselt klassiõde, sest keegi pidi ju vajadusel ka laulma või tantsu lööma. Meie, poisid, seda ei osanud, seepärast valisimegi hoolikalt kohti, kus meist tahetaks võimalikult ruttu ja hääletult lahti saada.

Parimaks aastaks jäigi vist kolmanda klassi sügis, kui meie edumeelse röövretke tulemuseks langes kolm seljakotti magusat (käisime kodus tühjendamas vahepeal) ja peaaegu viiskümmend rubla - pea pool tolleaegsest keskmisest palgast. Vedas tookord seepärast, et mu tolleaegne rühmakaaslane oli kõigile tuntud kraaka ja nii sai vähem organiseeritumaid gruppe suurtest majadest eemale hirmutatud. Traditsioonid traditsioonideks, aga äris ei tuntud sõprust juba sellel kaugel ajal.

Lisaks korralikule teenistusele saime järgmistel päevadel kooliski veel tavalisest suuremat populaarsust nautida, sest ranitsas olevad kommid lõhnasid hästi ja vahetunnil jäätiseputkasse joostes tekkis juurde nii mõnigi uus sõber, kes oli 'kogemata' vanemate antud taskuraha koju jätnud.


Jah - kauged ajad, toredad ajad... Nostalgia lööb pea kohal laineid kokku ning kui mõni minut tagasi pahaaimamatult ukse avasin, avastasin sealt kamba väikeseid hernehirmutisi, kes olid end kuidagi fonolukust mööda nihverdanud. Nad jõudsid juba suud lahti teha, aga ma vaigistasin need pisikesed paharetid käeviipega - esiteks on mulle elevant kõrva peale astunud ja ma ei jaga muusikast midagi, teiseks ei tahtnud ma olla ainus loll trepikojas, kes ust avades üllatuse osalise saab - usun, et väikeste Martide laul või jorin või joodeldus oleks trepikojas piisava hoiatushelinana kajanud. Leidsin rahakotist enam-vähem sobiva summa ja sulgesin ukse, jäädes ise kahjurõõmsa muigega ootama. Ja mitte asjatult. Peagi kuulsin ukseavamis klõpsu ja seejärel rõõmsameelset "Laske mardid uksest sisse..."

Ilus... Vähemalt keegi veel...

Paras... :D

laupäev, 8. november 2008

tervitused kolmele...

Tasa vajuvad päevad õhtusse, tasa kaovad hetked, mida nii väga tahaks veel endaga hoida. Mõnikord jäävad päevadest ilusad, mõnikord mitte just kõige paremad mälestused. Siiski - hoolimata kõigest - tahaks alles hoida ka neid kõige halvemaid aegu, sest ka need on osake sellest, mis on toonud mind praegusesse hetke. Siia, õhtusse, selle arvutiekraani ette...

Kohtumised tundmatuga, kohtumised tuttavaga - päevast päeva. Ja ometi - midagi ei muutu. Samasus valitseb.

Kuulan jutte, kuidas minu mineviku armsates paikades toimuvad muutused on hakanud kõike ilusat pea peale pöörama; kuidas sõbralikkus asendub tasapisi intriigitsemiste ja halvasti varjatud sarkasmiga. Kuulan jutte ja mõtlen, kas oleksin ise ehk saanud midagi teisiti teha. Kas oleks see olukorda leevendanud või vastupidi - tulle veelgi õli lisanud? Ei tea. Ainult oletused. Ent need oletused ei muuda enam seda järjekordset pettumist inimeste tegelikus olemuses. Miks, kurat, ei mõisteta prioriteete, miks otsitakse ajutisi, esiti kergemana näivaid lahendusi? Ei ole tegemist ju rumalatega.

Kas jälle olen inimesi hinnates eksinud, püüdes neid nii väga läbi roosade prillide näha, et olengi seda kujutlust uskuma jäänud? Kuidas muidu jäänuks varem märkamata kogu see võimuiha, argus, pugejalikkus, silmakirjalikkus? Ja siit tuleb taas vana ja tuttav küsimus:

Miks ei jätku inimestel julgust oma arvamusi näkku öelda?

Kui selline julgus puudub, siis võiks jätkuda ka eneseaustust, et mitte rääkida selja taga siis, kui kõnealune on juba tükk aega tagasi lahkunud. Kellest jätab selline jutt halva mulje - kas tagarääkijast või -räägitavast?

Ja pseudomälestused - milleks need? Kas tõesti muudavad need kergemaks läbielatu unustamist, kaotusega leppimist? Miks hakata otsima ja nägema sarnasusi seal, kus neid pole kunagi olnudki? Milleks koondada kogu tähelepanu sellele, kuidas maailma oma mälestustega sobitada selle asemel, et tõele näkku vaadata ja tunnistada, et hei! - mind on petetud, mulle on valetatud, mulle on räägitud asju, millel ei ole katet. Kas maailmale ja reaalsusele katteloori pealetõmbamine ikka aitab? Lõpuks saab tõelisus ikkagi meid kõiki kätte...

Miks pidada tagantjärele armastuseks seda, milles tundeid pole kunagi isegi teeseldud, kus on alati välditud kohtumisi, tuues vabandusi, mis juba esimesest sõnast alates tunduvad nii uskumatud? Milleks luua roosasid pilvi minevikku ajal, kui tuleks praeguse eluga edasi minna? Mida veel oodata? Mida loota? Miks loota, kui arvamused inimesest on pea peale pööratud???

Ent ikkagi loob täiesti inimlik haigetsaamise kartus kujutluspilte ka siis, kui valu ise on juba unustatud, kui leppimine karmi reaalsusega saabunud, kui elu on oma naeratava maski eest rebinud.

Võib-olla võtaks need kõverpeeglid seinalt ja viskaks need maha, kus need puruneksid tuhandeteks pisikesteks kildudeks, mille saaks harja ja kühvliga kenasti ajaloo prügikasti visata...

Jah - mul on süümekad mõne asja pärast, mida ma tegin, ent need ei ole nende ilusate valede pärast, mida te ise nii väga kuulda tahtsite. Valede pärast ei saagi süümekaid olla, sest nagu hiljem toimunu näitas, ei olnudki mingit eetilist ega loogilist põhjust teile tõtt rääkida...

Te poleks tõega midagi teha osanud.

Lihtne...

reede, 7. november 2008

segadus

Kuidas mõista mõtteid, mis täna hommikul peas ringlevad? Kuidas olla nii, et mõtted möödunud ööst ja tähtedest ja kuust ja märja lehevaiba alla mattunud vanast mõisapargist laseks elada elu, mis jääb väljapoole muinasjuttu, mis on viimase pooletist kuu jooksul mu elu nii kindlalt oma haardesse võtnud, et päevasel ajal Tallinna tänavail ringi käies näib kogu see ümbritsev elu, sellega kaasnev kiirustamine ja sagin täieliku unenäona, kontekstist väljarebitud lõiguna mõne ulmekirjaniku utoopilist paralleelreaalsust kirjeldavast teosest?

Alexela, Adidas, Viru Keskus, Järve Selver - nii tähenduseta tunduvad kõik need tänavail säravad reklaamid, nii kohatud oma vormides, välimuses, asukohas. Nii ebareaalsed, et näivad unenäona. R-Kioskist sigarette ostes tuleb näole totter naeratus, millele müüjatar vastab muretseva, küsiva pilguga. Kurat! - isegi mu armas päkapikk Paul näib praegusel hetkel reaalsema isikuna, kui see sinist kitlit kandev tädike teiselpool klaasi.

Süütan sigareti ja jalutan edasi. Inimesed mööduvad minust, ma näen vaid nende varje - neid ei ole olemas, kuigi mu mõistus üritab end läbi selle südame poolt loodud udumassi võimule pressida. Jõuetud katsed, pingutused. Süda kilkab rõõmust, meenutades seda silmapaari, mis mulle nii pingsalt otsa vaatas - ja udu pakseneb. Reaalsus kaugeneb veelgi, muinasjutt muutub veelgi tõelisemaks...

Sa küsisid, kas see jääb kestma. Kuidas teisiti see saakski?! Pigem võiks küsida, kas reaalsus jääb kestma - sellele küsimusele vastates hakkaksin kõhklema. Kolmkümmend üks aastat elu selles niinimetatud reaalsuses - ja poolteist viimast kuud on pannud mind tõsiselt kahtlema selle olemasolus.

Ja ometi - kusagil ma ju kirjutan neid ridu, kusagil ilmuvad need sinu silme ette, kusagil sa loed neid. Mis koht see selline on? Kas tõesti on see kui savikamakas, millest peame oma tunnetega vormima just sellise maailma, milles me saaksime olla sama õnnelikud, kui oleme oma muinasjutus?

Kusagil budistlikust raamatust jäi mul kunagi meelde mõte - ära püüa kujundada maailma enda järgi, püüa ennast kujundada maailma järgi. Päris pikalt pidasin seda mõtet õigeks, uskudes selles peituvasse tõeterasse. Nüüd kahtlen... Nagu kõiges muuski viimase aja jooksul toimunu tagajärjel...

Sest kuidas, kurat, ma saaksin kujuneda millegi järgi, mis on kadunud, moondunud vaid materjaliks, vormituks, oodates kunstniku kätt?

kolmapäev, 5. november 2008

Jipiajee, m*****f****r! (Inspireerituna John McClane'ist)

Et siis väikese infona blogisse, et sain oma kogumikule ISBN-i kätte... Materjal on koos, kakskümmend viis enda lugu, ja sinna juurde veel kolm teost tuttavatelt autoritelt. Eesmärgiks loomulikult pugemine, et nad mind ka oma tulevastes avaldustes ära mainisid/tsiteeriksid/avaldaksid... Lootus pidavat ju viimasena otsad andma. Kokku saab materjali kaante vahele siis umbes 125 lehekülje jagu - see teeb kaks korda rohkem materjali, kui oli seda esimeses. Õnneks on seekordsed tekstid ka natuke paremad juba...

Rõõmutuhin kadus, sest nüüd tuleb taas tööle hakata. Vaatan seda eesolevat paberikuhja, mis ähvardab mind tõsise, vähemalt viietunnise trükkimisega ja loodan, et näpud õhtuse pokriturniiri ajaks veel hiirelt õigeid klahve suudavad vajutada.

Hmm... "Publish Post"... ok...



****

Tere,

Saadame ISBN numbri raamatule: Hocares, W. Laastudest edasi. II kogumik

ISBN 978-9949-18-164-3

Raamatu andmed sisestatakse eelkirjena elektronkataloogi http://ester.nlib.ee
enne raamatu trükis ilmumist.

Lugupidamisega,
Eesti ISBN Agentuur


ISBN 978-9949-18-164-3

Köiteandmed : kõvad kaaned
Jaemüügihind (koos käibemaksuga) või tasuta: 180
1. Autor / toimetaja / koostaja: Perekonnanimi : W. Hocares
Pealkiri: Laastudest edasi
Alapealkiri: II kogumik
Originaali keel, st mis keelest on tõlgitud (täita ainult tõlkeraamatu korral): eesti,
Mitmes trükk: 1
Maht (lk.): 125
Formaat (kõrgus cm): 22
Trükiarv: 300
Ilmumisaeg (kuu, aasta): veebruar 2009
Märksõnad: ilukirjandus,
IP aadress: IP: 80.235.32.187

teisipäev, 4. november 2008

Hirm

Inimeste saatus on kummaline. Nad kõnnivad tänavatel ajades oma argipäevaseid asju, nad istuvad kodus teleka ees, nad sõidavad lastega loomaaeda või lõbustusparki, nad päevitavad rannas ja ühelgi hetkel ei või nad olla kindlad oma järgmises minutis. Nad vaid arvavad, et nad on. Petlik kindlustunne järgmise päeva suhtes laseb neil tunda end vabalt, ent nad ju eksivad. Nad ei tea seda, aga nad eksivad.

Mina kõnnin nendega samadel tänavatel, vaatan õhtuti neidsamu teleprogramme ja võtan mõnikord sama päikest, kuid mina tajun saatuse ettemääratust paremini kui keegi teine. Ma olen näinud saatuse kummalisi keerdkäike ja seepärast ei ole ma kindel isegi oma järgmises hingetõmbes. Iga hetk mu elust on täidetud kartusega, et see võib olla viimane.

Jah, ka praegu, kui ma istun siin pargipingil, ei või ma olla kindel, et kuskilt ei ilmu välja mõni segane mõrtsukas, kes ei hooli mitte millestki peale oma luulude. Mul ei ole paranoia, ma ei ole haige, ma olen näinud , kuidas asjad käivad. Ma olen seda näinud ja väga lähedalt.

Ma armastasin kunagi üht naist. Ma armastasin teda rohkem kui midagi muud siin maailmas. Me olime pikalt koos olnud, ta ootas minult last. Me läksime lahku ühes suures kaubanduskeskuses, leppinud kokku kohtuda auto juures. Ta astus eskalaatorile. Ta oli minust vaevalt viie meetri kaugusel, kui üks turvamehe eest põgenev taskuvaras teda tõukas. Kui ta korrus allpool lõpuks peatus - trepp oli selle neetud saatuse tahtel sellel hetkel tühi -, oli ta juba surnud.

Ma olen näinud saatust väga lähedalt ja ma vihkan seda. See ei ole vähimalgi määral õiglane. See ei ole aus. Aga inimesed ei mõista seda, pidades end surematuteks. Nad on rumalad.

Need kaks noort - neiu ja noormees -, kes embavad teineteist mõne meetri kaugusel minust, on lollimad kui nad arvata oskavad. Teineteisest lahkudes lepivad nad kokku uue kohtumise.

"Rumalad!" tahaksin ma neile karjuda. "Rumalad! Teie ei või iial teada, kas te kohtute veel. Ärge jätke teineteist, nautige oma õnne ja armastust! Nautige, kuniks on veel aega!"

Kõike seda tahaksin ma neile karjuda, aga ma ei tee seda. Ma tean, et nad peaksid mind hulluks. Ma ei tee seda, tõusen ja hakkan minema. Noormees läheb minuga samas suunas.

Mulle tundub imelik, et inimesed ei ole veel teadvustanud oma elu ebakindlust. Ometi toimub iga päev nii palju õnnetusi, mida keegi ei oska ette näha. Nad peaksid elama ettevaatlikumalt, peaksid õppima hindama iga hetke ja seda viimse võimaluseni nautima. Aga nad ei tee seda.

Noormees on pööranud minuga samasse kõrvaltänavasse. Peale meie ei ole siin kedagi. Vaatan hirmunult ringi, kas tõesti pole siin kedagi, kes võiks appi tulla. Ei. Tänav on tühi. Tühi ja kitsas.

Tunnen endas kasvavat hirmu. Noormehe sammud kajavad kitsal tänaval. Heidan ümbrusele veel ühe abiotsiva pilgu. tühjus. Kitsikus. Ainult mina ja tema. Ma kardan meeletult, üle mu keha käivad tugevad värinad. Hirm muutub võimatuks.

Haaran põuest summutiga püstoli ja jõudnud enda ees kõndivast noormehest mõne meetri kaugusele, tulistan talle kiiresti kaks kuuli kuklasse.

Ta kukub hääletult. Munakivid tema pea ümber värvuvad kiiresti punaseks.

"See on saatus," sosistan temast möödudes. "See polnud mina, see oli saatus." Kõnnin edasi. Tänav on tühi. Ma kardan. Ühest majast väljub vanem naisterahvas. Surun püstoli tugevamalt pihku. Mul on hirm.