31. august 2016 - Suve lõpp ja Bon Jovi

Miljon aastat pole kirjutanud ja kuna täna õhtul toimub selle suve ametlik lõpuüritus, milleni on veel paar tunnikest aega, siis mõtlesin, et õhtut oodates võiks ju meenutada seda, mis tunne on kirjutada midagi pikemat, kui reklaamlause Facebooki või menüüuuendus Merlot'sse.

Tunded on segased - rõõm, nukrus, närvilisus, ootusärevus, lootus ja purunenud lootus samaaegselt. Ilus päikeseline ilm annab kehale sooja, rõõmsad naeratused, millega lõunaseid tervitusi jagati, soojendasid hinge, ent ometi... Ei ole head ilma halvata ja täpselt selline ongi see elu, milles tegelikult me kõik igapäevaselt elame.

#familyMerlot

Kindlasti üks selle suve märksõnadest, mis seotud väikese baar-piljardisaal-restoran Merlot'ga. Jah - nagu panete tähele, siis kasutan Merlot puhul hääldust 'merloo', sest pean seda õigeks ning sellest johtuvalt ka käänan seda sõna. Ja me oleme merloolased, mitte merlotlased, kes käivad istumas Merlot's ('merloos'), mitte Merlotis. Sorry, sõbrad ja pereliikmed, aga kusagil mu hingesügavustes on veel alles kübeke filoloogi, kelle kõrvus sellised eksimused kriipivat valu tekitavad.

Merlot'le sai alguses natuke reklaamitöid tehtud, siis sain sinna kuidagi baari tööle, edasi administreerima ning lõpuks sai seal osaleda kõiges - koristamisest kokkamise ja grillimiseni. Äge aeg oli!

Meenutasin kunagi kogemusi administraatorina Oasises ja giidi-reisisaatja tööd Bulgaarias ning neid kaht kogemust ühendades hakkas Merlot'sse tekkima püsiv seltskond, klientuur, kes hakkas tavapärasest tihedamini omavahel läbi saama. Ja mingi vestluse käigus kerkis õhku sõna 'perekond'. Ja nüüd meil ongi oma suur perekond Merlot, kes on teineteisega seotud, kellest - nagu vahel tundub - paljud on üksteisega nii harjunud, et enam nagu ei oskagi ilma...

Kindel ei - me ei ole sõbrad. Meil ei ole ei lähedalt ega kaugelt vaadates midagi ühist - ainult Merlot, meie kodu. Meenub öö, kui käisime neljakesi tunnike peale Merlot sulgemist Osmanis söömas. Neli erinevas vanuses meest, kõik täiesti erineva riietus- ja käitumismaneeriga, erinevad rahvused - aga ometi oli meil midagi, mis meid sidus. Meie peretunne, mis tekkinud üürikese kuu ajaga.

Meil on seal mehi ja naisi, vanuses 16 kuni 70, eestlased, venelased, ukrainlased, grusiinid, aserbaidžaanid, pool leedukat :), hindid ja peaaegu ka kaks inglast, kõik erineva mineviku ja professionaalse taustaga - autojuhtidest insenerideni, kes töötanud süvakosmose radaritega. Täiesti, täiesti erinevad inimesed, ent kes pereringis moodustavad väga kummalisel moel terviku.

Ja täna on see õhtu, kus jagame välja nimelised perekaardid, millega edaspidi on kodus, restoranis Merlot, kõik tellimused -20% :)

Vot sellised :D

Suvi

Suve nagu ei olnudki. Siiski - oli vaimustavalt vapustav Jaanipäev ja jaanituli koos Oskari ja maailma parima seltskonnaga. Kummardus osalistele ja suured-suured tänud!!! I love you all!

Samas Merlot pärast sai sellest ka üle väga pika aja esimene suvi, kus ma kordagi ujuma ei jõudnud. Millest on kahju! Vahel isegi 20tunnised tööpäevad ja nõnda mitu nädalat järjest võtsid kogu vaba aja.

Seiklused, juhtumused, millest näiteks üks viis politseisse, teine EMOsse jne...

Ei saa öelda, et et oli igav suvi, sest emotsioone oli meeletult, aga geograafiliselt võttes jäi tegelikult kõik paari kolme kilomeetrise raadiusega ringi, mille keskmes oli ikka ja alati Merlot.

Ise

Ise kohta ei oskagi täna enam midagi öelda. Lisaks rõõmule tõi Merlot ka mitmeid isiklikke ja tööalaseid pettumusi. Nii endas kui teistes. Jääb vahel arusaamatuks, miks küsitakse küsimusi, kui ei taheta vastuseid kuulata samas, kui nendest vastusest sõltub tegelikult kogu hea läbisaamine.

Aga rõõmu oli rohkem. See on peamine. Jälle sai üks asi õigesti valmis tehtud ja see on hea tunne. Enda jaoks. Oma ego jaoks. Loodetavasti ka kõikide osaliste jaoks.

Aitäh Teile kõigile, kes te mu suves osalesite!

Mõistlikkus jätkub (kummaline)

Eilne päev läks keskkonnale mõeldes ja Kuulutajat kokku pannes ja võib-olla eilse järelkajana otsustasin ma lihtsalt huvist seda keskkonnateemat natuke edasi uurida. Mind ajab see eile kirjeldatud eitamine ikka päris närvi :)

Üks kohtadest, kust võib alati huvitavat informatsiooni leida, on NASA koduleht ning täna oma nina sinna pistes leidsin kohe ka eilse teemaga kokku mineva artikli, mis avaldatud 19. märtsil.

Nimelt tegi loodu sel aastal rekordi. Kahjuks negatiivse. Nimelt alates 1979. aastast, kui satelliitide abil on jälgitud Arktika jää kasvu ja kahanemist vastavalt aastaaegadel, oli käesoleval talvel Arktika jäätumine rekordiliselt madal.

Pildil 2015. aasta maksimum võrrelduna 1979-2014 aastate keskmise
maksmimumiga (märgistatud kollasega).
Fotod pärit NASA Goddardi Kosmoselendude keskuse lehelt. 

Käesoleva aasta jäätumise maksimum 25. veebruaril.

Goddardi Kosmoselendude keskuses töötav Walt Meier, merejääd ja jäätumist uuriv teadlane, räägib, et talvine maksimum pole siiski nii oluline näitaja kui suvine miinimum.

"Teaduslikult võttes ei ole aastane maksimum nii huvitav kui miinimum. Maksimum on suuresti mõjutatud ilmast ja me näema vaid õhukese jää kadumist; sellise jää, mis sulab suvel nagunii ja millest ei saa püsiva jääkatte osa.

Seevastu aga - kui väheneb suvine jääkatte ulatus, siis on see märk püsiva, paksu jää kadumisest, ning see on pearem indikaator kliima soojenemise kohta."

 Vähem kui aasta tagasi avaldatud uuringut kajastav kirjutis teeb püsijää kohta aga mõtlevapaneva tähelepaneku (mida kõik kliimasoojenemise eitajad või skeptikud võiksid lugeda):

"Kuigi talvise jää ulatus on seni kõikuv, siis satelliidid ja kohapealsed vaatlusandmed näitavad, et järjest vähem on mitmeaastast ja rohkem hooajalist jääd."

***
Aga nüüd hakkas tööl kiire aeg ja pean kirjutamist uuel teemal jätkama hiljem.

See ya!

Natukene teadlikumalt...

Mõnikord teeb maailm tuju heaks, teinekord teeb inimeste lollus. Kahjuks on viimane aga selline kurbusega seotud tuju, kus enam ei teagi, kas abitusest naerda või nutta.

USAst

Üks mu lemmikuid, astrofüüsik Neil deGrasse Tyson, avaldas mõni aeg tagasi arvamust Florida, sealsete poliitikute ja inimeste kohta. Teemaks climate change - kliimamuutus.

Neil deGrasse Tyson.

Nimelt on Florida ametiasutustes väidetavalt keelatud avalikult globaalsest kliima soojenemisest rääkida. Florida kuberner Rick Scott on öelnud, et ei ole veendunud soojenemise toimumises ning kahjuks oli teemast möödunud valimiste kestel saanud ka osa valimisplatvormidest. Ja märtsi alguses (käesoleval aastal) avaldati raport, milles toodi välja, et paljude Florida Keskkonnakaitseameti töötajate sõnul oli isegi selles ametis kirjutamata reegel, et kliima soojenemist jututeemaks võtta ei tohi.

Natuke irooniline oleks muidugi näpuga haavas surkida ja küsida, et kui mitte Keskkonnaametis, siis kus veel peaks sellistest teemadest rääkima?

Nimetatud raportit kommenteerides ütles Tyson õige mõtte:

 "Ma ei süüdista selle neetud asja pärast poliitikuid, sest meie hääletasime nad oma kohtatele. Ma süüdistan valijaid." - “I don’t blame the politicians for a damn thing because we vote for the politicians,” he said. “I blame the electorate.”

Kurb, et niivõrd palju on veel ignorantsust ja mahasalgamist riigis, mis on üks suurimaid süsihappegaasi allikaid; kurb, et ei võeta vastutust tuleviku eest, mis jäetakse enda lastele; kurb, et seda ei tehta sageli vaid põhjusel, et teaduslikud vaated ja arusaamad lähevad konflikti inimeste usuliste vaadetega. Kurb, et on veel nii palju inimesi (mitte ainult USA's), kes seavad usu kõrgemale ja tähtsamaks teadusest.

Austraaliast

Samal ajal maailma kuklapoolele minnes on tore tõdeda, et mitte kõikides riikides ei valitse ignorantne suhtumine kogu maailma puudutavasse probleemi. Laupäeval avalikustas Austraalia peaminister Tony Abbott 35 aastat kestva plaani kaitsmaks Suurt Vallrahu sattumaks World Heritage ohustatud kohtade nimekirja.

Suur Vallrahu

Suur Vallrahu - maailma suurim korallide koloonia - võib ookeani juba paarikraadise temperatuuritõusu juures kaotada 90 protsenti korallkattest, nagu selgus möödunud aasta jaanuaris avaldatud uuringust. Lisaks süsihappegaaside poolt põhjustatud kasvuhooneefektile ohustavad Suurt Vallrahu ka põllumajandustegevuse heitveed.

Õnneks on vastu võetud otsus eraldada küllaltki suured summad looduslikult kauni ja huvitava koha kadumise ärahoidmiseks ning täiendavate, täpsemate uuringute tegemiseks.

Siiski ei ole ka Austraalias kõik nii roosiline. Kui probleemile natuke laiemalt vaadata, siis tegelikult on Austraalia üks suurimaid kivisöe kaevandajaid maailmas. Sealsamas vallrahu juures asuvas Queenslandis on kavas avada üheksa uut kivisöekaevandust, mille aastane väljalase hakkaks aastas tootma umbkaudu 705 millionit tonni süsihappegaasi.

Samuti on Queenslandi osariik sõlminud hiljuti lepingu Suure Vallrahu lähedal asuva kivisöe sadama laiendamiseks, mis teadlaste sõnul kahjustab vallrahu jäädavalt.

Seega - ühelt poolt plaanid looduse säästmiseks, teiselt aga teod, mis seda aina enam kahjustavad. Siiski on valitsusepoolne probleemi tunnistamine ja selle leevendamise suunas konkreetsete sammude tegemine positiivsem, kui USAs nii laialdaselt ettetulev eitamine.

Eestist

Meil on jälle kurat teab, mis ilm. Hommikul sajab lund, nüüd on päike ja mina kirjutan mingil täiesti arusaamatul põhjusel keskkonnast.

Palju õnne!

Laupäevahommikune piirideta paber...

Ajasin habeme ära, peas ikka veel kummitamas sama mõttekäik, mis viimased kaks päeva - paber on reaalsusest vähemalt osaliselt parem. Reaalsuses on palju piire, mida paber ei tunne; paberile mõtteid kirjutades võid neist piiridest südamerahuga üle astuda, kartmata eriliselt suuri tagajärgi. Tavaliselt neid ei olegi - kui, ehk siis vaid mõne inimese solvumine, vihastumine või pahandamine välja arvata. Paber on koht, kus fantaasia võib lennata, olla vaba.

Mis on üldse fantaasia? Väljamõeldised, kujutlused... Mõtisklesin siin mõnda aega tagasi, et teadmised muudavad fantaasia olemust: väheste teadmiste puhul on enamjaolt tegu intuitiivse fantaasiaga, kuhu aegajalt eksivad ka ükssarvikud, päkapikud ja võlurid, teadmistepagasi suurenedes muutub fantaasia aga aina rohkem visiooniks, kus väljamõeldisi asendavad järjest enam ja enam loogikat järgivad mõtterajad, mis liiguvad meie ajast kaugemale tulevikku. Heaks näiteks on siinkohal jälle... Ei, ma ei hakka jälle oma lemmikkirjanikust jahuma...

Aga habe on aetud ja koer tahab välja.

Kuna Crazy K. Allike, lühendatult siis Käti, on veel üsna loll avalikus ruumis korralikuks käitumiseks, siis tuleb teda korralikult rihma otsas vedada. Siiski suudab ta hetkel, kui üle kolmveerandi mu tähelepanust on hõivatud telefonikõnega, näksata kingast üht möödajalutavad meesterahvast, kelle valuretseptorid ulatuvad vist kehast välja kingade sisse. Vähemalt nii võiks arvata tema röögatust kuuldes. Kui ehk tavaliselt tunneksin end sellises olukorras natuke süüdi ja püüaks koera kuidagi tema noorusega välja vabandada, siis selline ställõunilik näitlemisoskus ajab vaid naerma. Lõpetan kõne, süütan sigareti ja vaatan üle õla mehele otsa.

"Sõida seenele!" pole küll geniaalseim asi, mida ma sel hetkel välja mõelda suudaks, aga see ajab asja ära. Korralikult. Käitu vastupidiselt normidele ja inimesed satuvad segadusse. Aga ma ei tea - võib-olla helistab ta hiljem politseisse ja annab minu ja Käti kirjelduse. Palju õnne! Aitabki halli ja rutiinset argipäeva natukene värvikamaks muuta. Minule ainult halli varjunditest ei piisa.

Päike piilub pilvede tagant, aga külm on. Kevad võiks oma sooja kiiremini siia saata. Ja kurat, päike, miks pidid eile, selle päikesevarjutuse ajal nii hoolsalt end pilvede taga peitma?!

Kaks mutikest on vist üle pika aja kokku saanud ja arutavad maakonnauudiseid, blokeerides kõnnitee oma maitsetult riietatud paksude kehadega. Neist sõiduteed kasutades mööda manööverdades on arutluse all viimase Kuulutaja sisu ja selle juhtkirja suhtumine. Väljendid selle kohta on küll pehmemad, kui eile armsalt naabritüdrukult kuuldud küsimus jaburuse ja normaalsuse kohta. Ei tea, ei osanud vastata. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi.

10 Trummi on hea mõte. Polegi enam kaua väljas käinud ja Wirmaga ei ole eriti häid kogemusi. Või on olnud viga seltskonnas. Uusi tutvuseid pole tulnud, isegi lühiajalisi mitte. Võtame aja maha, läheme joome mõned õlled, räägime üle muusika karjudes tavapärasest sügavamat, aga samal ajal ka kasutumat juttu, ning vaatame inimesi. Ehk on veel kedagi huvitavat seal? Vaatame. Võtame lihtsalt aja maha ja värvime oma õhtu hullumeelselt värviliseks.

"Ja niimoodi suhtudki enda maailma?!" Imestav küsimus kostus peale seda, kui olin suitsukoni sõrmenipsuga rentslisse saatnud.

"Mitte alati," vastan küsijale süngelt ja kõnnin edasi. Kui sada meetrit edasi jõudnuna avastan küsija ikka enda kõrvalt - ta oli ümber pööranud ja minuga kaasa kõndinud -, siis tundsin vajadust täiendavaks selgituseks. "Tavaliselt mu taskud haisevad konidest, mida ma endaga kaasa vean, kuni leian mõne üksiku prügikasti. Mul on reeglid."

"Koos eranditega, mis peaksid neid kinnitama," pomiseb kaaslane ja kirjutab samal ajal midagi oma märkmikusse. Pean hiljem temalt kirjutusvahendi küsima, sest sellist minu kogus päris kindlasti pole.

Vastutulev neiu tõstab kõnniteelt vaevaliselt pilgu, vaatab mind ja mu kaaslast ning karjatab.

"Mis sinu probleem on?" küsin oma kaaslaselt neiu reaktsiooni üle pead murdes, ise vaadeldes, kuidas karjataja elu jooksu tehes majade vahele kadus. Teadsin, et vähemalt mina küül nii halb välja ei näinud, et sellist põgenemist esile kutsuda. Minu kaaslasega olid teised lood.

"Probleemi, kui sellist ei ole, ma olen kõik vajaliku info kätte saanud, mida otsima tulin, aga on asju, millest ma seni aru ei saa."

"Nagu näiteks?" Panin uue suitsu ette ja pakkusin ka oma kaaslasele. Ta võttis sigareti ettevaatlikult vastu ja süütas minu ulatatud välgumihklist.

"Näiteks kasvõi... köhh... suitsetamine, aga... köhh...  see... köh-köhh... on pisiasi... köhh-köh-köhh... nagu alkoholgi... KÖHHH!" vastas kaaslane mõtlikult surnuaia väravat silmitsedes. Tegin oma ajusoppi märkuse, et oleks aeg juba temalt nime küsida, mitte teda ainult kaaslaseks mõelda. "Hoopis rohkem arusaamatust tekitab mulle aga Venemaa agressiivne poliitika praegu. Minu kalkulatsioonid näitavad, et Baltikum või Soome on järgmised kohad, mis Venemaa sõjalise agressiooni alla satuvad. Mida sa sellest arvad?"

"Idioote nagu Putin parandab vaid haud." Nüüd vaatasin mina surnuaia väravat. "Kas teil ei ole sääraseid probleeme? Ja muuseas - mis su nimi on?"

"Tiit olen ja selliseid probleeme meil tõesti ei ole - me kasutame mõistust. Kusjuures... " Tiit sügas jalgevahet ja vaatas mulle otsa. See oli üsna creepy! "Ma seni arvasin, et teie kasutate ka."

"Kus su laev on?"

Tiit irvitas. "Kas sa arvad, et kui tsivilisatsioon on tehnoloogiselt piisavalt kaugele arenenud, et sooritada tähtede- ja galaktikate vahelisi rännakuid, siis on need tsivilisatsioonid siiski piisavalt rumalad, et raisata meeletus koguses ressursse, mida vajab üks tähelaev selleks, et liikuda 40 tuhat valgusaastat, ja seda kõike vaid selleks, et viia üks vaatleja planeedile, mille tähtsus galaktikalises mastaabis on täiesti olematu?"

Tiit.

"Aga vaniljekohukesed on üsna head. Ma ei osanud siiani arvatagi, et vaniljet võiks söögina kasutada," muutus mu kaaslase hääl mõtlikuks. "Me oleme seda siiani ikka rohkem kütusena kasutanud."

"Mis iganes," kehitasin õlgu. "Kuidas sa aga siia said?"

"Kõige lähedasem vaste teie sõnavaras oleks vist teleporteerimine."

"Kasutades kvantfüüsikast tuntud põimseose-tehnoloogiat?" See oli teema, mida ma natuke teadsin.

"Ma olen üllatunud," vastas Tiit ning hele säde tema silmakoobastes muutus tumedamaks.

"Sest mul oli õigus?"

"Ei. Üllatunud, et te siiani arvate kvantfüüsikast ja selle võimalustest nii palju."

"See on tulevik."

"Meie jaoks minevik. Meie tsivilisatsiooni alguspäevil takerdusime ka meie pikaks ajaks kvantfüüsika seletamatutesse imedesse. Kolm tuhat aastat teie ajaarvestuse järgi raiskasime lootusele, et kvantfüüsika annab meie tsivilisatsioonile vajaliku arengutõuke. Kolm tuhat aastat enne, kui kvantfüüsika osutus selleks, mis see tegelikult on - jaburuseks, ja selle imed said lihtsalt mõttetuteks, kontrollimatuteks nähtusteks. Õnneks oli paralleelfüüsikat uuriv koolkond selleks ajaks suutnud õppida kontrollima aega ning me saime need häbistavad aastad ära kaotada."

"Hmm... Kui vana teie tsivilisatsioon siis on? Millal see alguse sai?"

"Eile."

"???"

"Nagu ma ütlesin, siis ma kontrollime aega. Forever in a day."

"Kas sa oled laksu all, Tiit?"

"Seda ka. Eelmine tüüp, kellele ma etteheite prügi mahaloopimise kohta tegin, pani karjudes minema, aga pillas spurtides maha paarkümmend grammi kanepit. Poole sellest olen ma juba ära söönud. Tahad ka?" ulatas Tiit mulle mini-grip kotikese rohelise puruga. Raputasin pead.

"Ma koera nähes ei tarvita."

"Muide, sina, kes sa ka ei oleks, miks sina mind ei karda? Ma näen ju teie jaoks üsna kohutav välja."

"Hais on tegelikult hullem kui välimus," vastasin tulnukat silmitsedes. Tiit hakkas naerma. Tänavale astunud pensionär pistis röökides plagama - miskipärast surnuaia poole. "Mul pole põhjust ju karta sind. Sa ei pääse paberilt välja hoolimata tõsiasjast, et paberil pole takistavaid piire."

"Huvitav dilemma..." jäi Tiit seisma. Kõndisin Kätiga edasi. "Kohtume veel," kuulsin selja tagant tema hüvastijättu.

"Mis iganes."

Mõtetega möödunust; Bon Jovi - "Blood on Blood" (1988)

Räpane, lumetu, trööstitu - nende sõnadega oleksin ma alustanud eile seda postitust. Eile ma ei kirjutanud. Vähemalt mitte siia. Nüüd, täna, öösel vastu 23. detsembrit, saan ma kasutada paremaid sõnu. Aknast Vallimäge vaadates näen ma valget, puhast lund, mida sajab ja sajab juurde. Hoopis parem...

Ma ei ole igal aastal jõudnud teha kokkuvõtet aastast, aga jah - eile oleksin seekordset teksti alustanud just nende kolme sõnaga. Aasta tagasi olin ma Inglismaal, ühes Manchesteri lähedal asuvas väikelinnas ning käisin shortsides ja T-särgis poes. Kohalikud oma sallide ja mütsidega vaatasid mind küll natuke imelikult, aga sellega olen ma juba ammu harjunud. Ja eile aasta tagasi oli mu sama tunne, mis eile, sellel aastal. Hea, et ma ei hakanud eile siia kirjutama.

Mida ma siis möödunud, 2014. aastast mõtlen ja mida jään mäletama?

Ilma.

Veel 11. jaanuaril, kui ma käisin Burnley's viimast Inglismaa õlut ostmas, kandsin ma T-särki. 12. jaanuaril olin juba Eestis. Mind tabas kõrvetavalt külm talv. Lumine Neeruti ja lumine loodus muutsid oma iluga selle külma talutavaks. Isegi meeldivaks. Andsid tagasi lootuse ja teadmise, et mulle meeldib ka Eesti kliima. Isegi rohkem kui mingi igavesti soe lõunamaa.

Kevade heitlikud ilmad tõid nii ilusaid hetki, mida mäletada, ja päevi, mida tahaks unustada. Reetlik soe tõi külmetushaiguseid, ent meenuvad ka fotokaga püütud esimesed sinililled ja ülased Viitna järve ääres. Vaheldus, värskendav vaheldus, mis aitas neist haigustest üle saada ja jälle kevadet nautida.

Kevade lõpp tõi veel ilusamad ilmad, aga nendega kaasnesid ka esimesed äikesetormid. Pärispea poolsaare tipus muulil seistes sai jälgida, kuidas meri on peegelsile ja vaevu viisteist hiljem piiluda läbi autoakna tormituultes maani painduvaid vahtraid.

Siiski oli suvi lõppkokkuvõttes ilus. Üle väga paljude aastate läksin Eestis merre - ma vihkan külma vett. Ja Viitnal sai esimest korda käia ujumas koos oma väikese Oskariga. Armas mälestus igaveseks...

Sügised on mulle alati meeldinud - kõik need ilusad värvid looduses, kus on nii ilus jalutada ja fotosid teha. Sel aastal oli aga sügis rikutud. Vahtrad, mille lehed on alati nii ilusad olnud, olid sel aastal haiged - vähemalt siin, Virumaal. Muidu kaunid punakollased lehed olid sel aastal täis musti plekke ja haiged. Pudenesid kurvalt ja kiirelt puudelt, justkui häbenedes oma haigust.

Talve algus. Tuli korraks küll ilus lumi, lühikeseks hetkeks, ent siis muutus kõik jälle vastikuks poriks ja plögaks, millest tahaks kaugele ja eemale. Mehhikosse, Aafrikasse, Tahiitile - kuhu iganes. Peaasi, et võimalikult kaugele.

Täna hakkas aga lund sadama. Ilusat puhast valget lund. Praegu on kõik ilus. Mulle meeldib see. Loodan, et ilus tuleb ka uus aasta.

*

Isiklik elu?

Järgmine aasta tuleb kindlasti parem. Lõppeval aastal oli sõnu rohkem kui tegusid. Ja et meenutada, mida järgmine aasta pean paremini tegema, tegin midagi omapärast.

Lõin oma pussnoa voodi kohale seina.

TEOD ON TÄHTSAMAD KUI SÕNAD.
Foto autor ja modifikatsioon: W. Hocares

*

PS Kuna juba tekkis küsimus, siis fotol oleval tahvlil ei ole pilt, aga sõnad. WH

PPS Kuna hommikul kella kaheksaks oli kolmel inimesel selle foto pärast küsimusi mu mõistuse pärast, siis lisasin ka vesimärgi. Ju siis tuli hästi välja ja foto all on kirjas ka sõna "modifikatsioon". Kes tahab fotot ilma vesimärgita, võtku ühendust läbi e-posti :) WH

Tagasiside ja arvamused

Kuigi olen mõnda aega kirjutanud juba ajalehele Kuulutaja, ei ole ma siia blogisse enam ammu suutnud midagi asjalikku ja mõtestatut tekitada. Tõsi, on olnud postitused tekstidest, mis valminud konkreetselt ajalehe jaoks, ent see pole siiski see.

 

Arvamust, kui sellist, pole enam ammu kirjutanud. Eks sellel ole ka omad põhjused.

 

*

 

Kes me üldse oleme, et meil oleks õigust midagi arvata? Kes olen mina? Ühel vestlusel kuuldud mõte nagu peaks arvamuse avaldamise õiguse välja teenima - ausalt, sucks! Keegi ei pea saama kuulsaks näitlejaks või lauljaks või poliitikuks, et ta omandaks läbi selle õiguse midagi avalikult arvata. Siiani on just need kuulsused suutnud suust rohkem jama välja ajada kui tavalist, rahulikku elu elavad inimesed, kelle mõtted on läbi eelarvamuste rägastiku siiski suurema tähelepanuni läbi murdnud.

 

Mõned aastad tagasi märkisin sarkastiliselt ära Lauri Pedaja ja Ken Saani, keda ühes trükiväljaandes nimetati arvamusliidriteks. Kuigi ma ei eita, et nende vaated paljudel teemadel ON asjalikud ja huvitavad, siis arvamusliidritest on asi väga kaugel. Siiski oma vähemalt sama asjalikke arvamusi ka inimestel, kes meile igapäevaselt tänaval vastu kõnnivad, keda märkamata me neid isegi aegajalt õlaga müksame või keda tähele panemata laseme poest väljudes uksel nende nina ees sulguda.

 

Kui aga mõte algab küsimusega, kes oleme meie, et midagi arvata, siis on midagi kusagil valesti. Valesti enesehinnangus, valesti usus endasse. Kui ei usuta enda arvamuste ja mõtete väärtustesse, siis kas on mõtet üldse enda suud ka lihtsaks vestluseks lahti teha?

 

Ma ei ole kindel, et suudan kõigil teemadel adekvaatselt oma arvamust väljendada - isegi juhul, kui mul see arvamus olemas on -, aga ma tõesti väärtustan tõsiasja, et mul on tahet oma suud nii mitmelgi teemal lahti teha ja riskin seda tehes intellektuaalse konfliktiga.

 

Meil on kõigil vabadus ja õigus arvata ning maailm oleks nii kuradi igav koht, kui kõik tammuksid ühte rada samas rütmis.

 

*

 

Natuke pahane olen selle teema pärast. Pahameele allikas on tegelikult minu viimases avaldatud artiklis ""Pimedusest" elukunstnikuks", milles kirjutasin Rakveres elavast kunstnik Raimond Kukuškinist. Ilmumispäeval kuulsin kriitilist tagasisidet, miks oleme avaldanud sellises võtmes loo kellestki, kes on teise inimese tapnud.

 

Eee... Seepärast, et Raimond on seda väärt. See on minu arvamus ja mul oli hea meel tõdeda, et sama arvasid ka Kuulutaja toimetajad.

 

Lõik artiklist: Ühe Kukuškini lemmiktsitaadi – „Pole tähtis, palju sa loed, tähtis on, palju sa sellest võtad“ –  võiks noormehe näite puhul parafraseerida hoopis nii: „Pole tähtis, kaua sa vanglas oled, tähtis on see, kui palju sa sellest endasse lubad.“

 

Ja ma tean, et nii ei ole väga viisakas öelda, aga mulle tundub, et mainitud kriitika taga oli kritiseerija isiklik kadedus. Kadedus, miks temast endast selliseid lugusid ei kirjutata.

 

Vabandust, aga tõesti - kellegi teise toodetud sita müümine ei ole kaugeltki võrreldav inimesega, kes oma andekusega loob siia maailma midagi uut ja ilusat.

Raimondi loodud maal restoranis Moon Lounge, Rootsis.

ArtoRich Studio uksest sisse astudes on see andekus ja ilu näha ning just see oligi põhjus, miks ma Raimondist sellises võtmes persooniloo kirjutasin.

 

Ma arvan, et ma tegin õigesti ja see on minu arvamus. Aus, isiklik ja otsekohene.

Kas lubada või mitte?; Limp Bizkit - "Rollin'" (2000)

Tõmmake allpool olev klipp käima, siis tuleb sealt ka edasise teksti tekkimise meeleolu välja. Mitte sõnadest, aga just muusikast.

Niisiis...

Kujutage nüüd endale ette, et lähete ülikooli pabereid sisse viima, kõik enda arvates vajalikud paberid ja avaldused ja muu nänn näpus. Mida veel on vaja peale juhusliku naeratuse, onju?

Ja kui olete oma keskkooli või gümnaasiumi lõputunnistuse koos kõige muuga lauale asetanud, vaatab paberite vastuvõtja teid arusaamatul pilgul ja küsib:

"Aga kus on teie esimese klassi tunnistus?"

Mmmm.... Ahhh?... Oot, et mida?! Et mille pärast on vaja tuua siia mingi algastme läbimise tunnistus, kui mul on reaalselt olemas ja ette näidata viimase, hoopis kõrgema taseme lõpetamise tunnistus?

Tundub ju ebaloogiline, eks? Noh - lohutada võib end sellega, et ülikooli astudes midagi sellist ette vast ei tule.

Küll aga seisab minul homme hommikul ees väike väitlus teemal, miks on mul vaja libedasõidu tegemiseks lisaks oma esmastele lubadele ka tunnistus autokooli läbimise kohta.

Kuna minu jaoks oli loogiline, et kui ma olen oma load kätte saanud PEALE autokooli ja selle läbimist tõendanud tunnistuse esitamist, siis ei pidanud ma eriti vajalikuks ka selle tunnistuse alalhoidmist. Seda enam, et ARK nagunii skänneeris selle enda andmebaasi ja maailma esirinnas rühkiva e-riigina peaks see loogiliselt võttes ka kättesaadav olema.

Aga on vaja. Miks??? Selgitage mulle selle loogika mõistlikkust. Ja selgitage, miks keegi pole mulle kunagi öelnud, et ma pean mingit tunnistust, mis enda ülesande täitnuna enda eksistentsi põhjuse ammendab, endaga veel aastaid kaasas kandma.

Kui sa lõpetad ülikooli, ei ole sul ju tervis enam esitada paberit selle kohta, et oled kunagi ka gümnaasiumi või põhikooli või esimese klassi läbinud.

Ja üldse... Ma küll kord juba avaldasin mõtteid selle nn lõppkoolituse kohta, aga ikkagi - kahel talvel läbitud kilomeetrid libedal oleks igal juhul kinnistanud minu sõiduvõtted ja kui need juhtuksid olema valed, siis nende ümberkasvatamine praegu oleks tunduvalt keerulisem, kui seda oleks teha õigesti kohe esimese astme koolitust läbides.

Eks ma olen natuke närvis ka selle raha väljakäimise pärast. Mitte, et tegemist oleks ühe inimese jaoks suure summaga, ent siiski tuleb kõigist nn lõppastme koolituse läbijaist piisavalt suur summa, mida juba mingite  kogemustega juhtidelt tahetakse kätte saada.

Aga kui sellestki rahast jääb väheks?

Ehk teeksime järgmisena kõigile kohustuslikuks rallikoolituse ja koolituse, kuidas käituda ekstreemolukordades suurtel kiirustel?

Kusjuures mõlemad on reaalses liikluses vähemalt samaväärselt, kui mitte isegi vajalikumad oskused, sest enamus traagilisi avariisid juhtubki ekstreemsetes olukordades suurtel kiirustel, kus sul on võib-olla vaid murdosa sekundist, et võtta vastu see ainus ja kõige õigem otsus, et fataalsest õnnetusest pääseda. Selline koolitus oleks tunduvalt vajalikum, kui mingil vaiksel kiirusel libedal siristamine, mida enamik juhte nagunii juba instinktiivselt teeb.

Ja kuidas jääks veel eraldi kruusatee koolitusega? Meil on veel kruusateid, millel sõites käitub auto hoopis teisiti kui asfaldil. Ja kui kruusatee on veel "treppis"? Jälle eraldi koolitus?

Mõelge ise neile aegadele, kui te oma autokooli läbisite ja eksamit tegite! Kogu selle aja vältel ei olnud ju ühtegi sellist sõitu, mis vastaks sellele, kuidas reaalselt sõidetakse.

Ja kuhu edasi? Kui sa oled oma koolitused ja libedad läbinud esisillaga autol, siis tegelikult oled sa omadega üsna metsas, kui peaksid tagaveolise autoga jääle või natuke kiirema sõidu puhul kruusale sattuma. Jälle käitub auto hoopis erinevalt sellest, mida sulle koolitati ja õpetati.

Ja siis peaks olema eraldi olema ka automaatkastiga sõidueksam... Miks? Sest mina oleks mõned aastad tagasi äärepealt teelt välja sõitnud, kui kruusasel "treppis" teel otsustas "tark" automaatkast keset kurvi suht normaalsel kiirusel käigu üles vahetada ja auto sellega juhitavuse kaotas. Hea veel, et juhtus üsna lauge kurv olema, et autol oli aega ja ruumi natuke külglibisemist nautida.

Seega - võimalusi raha küsimiseks on veel palju.

Miks aga küsida tõendit autokooli läbimise kohta, kui mul juba riiklikud eksamid sooritatud, sellest ma külle ei suuda aru saada.

Õpime lendama?; Gary Jules - "Mad World" (2001)

Kindlasti on paljud seda allolevat videot juba näinud, sama kindlasti on paljud (siiski tõenäoliselt natuke vähem) hakkanud mõtlema selle lühikese animatsiooni sõnumi üle. Ja kindlasti on jõutud ka minuga samadele järeldustele.

Aga ma ei tea seda; ma ei ole lugenud ega näinud neid arvamusi. Alles pool tundi tagasi avastasin ma enda jaoks selle nii laheda, kurva ja omal kombel ka õpetliku multika. Seepärast kirjutan ma sellest ka siin.

Väike kiivipoiss (või -tüdruk - kes seda nii täpselt enam öelda oskab) on valmis ehitanud... Ei, ta ei ole enam väike, sest arvestades ehituse suurust, siis peab ta olema ikka päris suur juba. Igatahes - see nunnu kiivi on endale valmis ehitanud teemapargi, et täita oma elu suurim unistus. Unistus, et kuigi ta teab, et ta ei suuda kunagi lennata, tahab ta siiski tunda, et ta lendab. Vähemalt nii nägin mina seda animatsiooni.

Ja tänu sellele lisasin oma päeva ka päris mitmeid sisukaid minuteid. Sisukaid just seepärast, et see pani mõtlema asjadele, millest võib-olla tavalises argipäevas ei mõtle või kui, siis mitte nendest vaatenurkadest asju kaaludes.

Ma ei ole budist, ent nii mõnigi kord olen ma tsiteerinud üht oma lemmikväljendit budismist: ära püüa muuta maailma enda järgi, püüa muutuda ise maailma järgi. Ma ei ole budist, sest ma ei ole kunagi olnud suuteline budismi tarkuste järgi elama. On olnud ja on praegugi hetki, mil ma suudan seda, ent minu ego on budismi (tegelikult ka iga teise religiooni) vastuvõtmiseks liiga suur.

Ja nõnda olen minagi püüdnud muuta ennast ümbritsevat maailma vaid selleks, et see minu soovide, plaanide ja unistustega sobivamaks muutuks. Olen minagi selle kiivi kombel elu raskusjõudu trotsinud ning ehitanud isiklikke teemaparke, mille ainsaks reaalseks eesmärgiks on panna ennast kasvõi korraks unustama, et tegelik maailm ei ole selline, et tegelikus maailmas on minu unistused ja soovid täiesti ebatõenäolised.

Kuid jah - nagu see kiivigi, olen ka mina oma pargid valmis saanud ja end üle kaljuserva heitnud, tundes küll vaba langemist, et täites samas ka oma unistuse - mitte otseselt lennata, aga tunda nagu ma lendaks.

Hea, et animatsioonis on see verine "mats ja maaühendus!" moment varjatud ilusate valgete pilvedega; hea, et on alles lootus, et ehk siiski suutsid need miniatuursed tiivakesed tolle vapra unistaja ka tegelikult õhku tõsta - hea, et jäi lootus. Sest kui lootust ei oleks, poleks ka midagi muud. Poleks midagi, poleks kedagi, kes oma unistuste nimel oleks nõus võtma neid meeleheitlikke riske, et teadaoleva piire tegelikult meie kõigi jaoks laiendada.

Jah - see "mats ja maaühendus!" tuleb. Enamusel kordadel, tuhandetest kordadest tuhandetel kordadel, kuid isegi see teadmine ei muuda midagi, sest on üks põhjus, miks seda kõike teha ja läbi elada.

Sest see on seda väärt.

Kuigi mõistus oma tavalises ratsionaalsuses taob sulle pidevalt kuklasse, et sa lõpetad selle vaba langemise pudruna kusagil kivirüngastel, ei kaalu see teadmine üles tunnet, kui sa oled täiesti, lõplikult-lõputult õnnelik, olles täitnud oma unistuse. Jah - selle multika taustal võib piltlikult ju öelda, et kõige elusamana, elavamana tunned sa end just hetk enne surma. Aga siiski - pigem tunda end kord elus elusana, kui elada terve elu soovides, et sa oleksid elus.

Minu teemapargid on mindki mitmeid kordi pudrustanud. Noh - ma ei ole küll nii drastilisi hüppeid teinud, kui see väike ja õnnelik linnuke, ja mul on alati olnud võimalus enda pudru kokku riisuda, et uuesti midagi ehitama hakata.

Ja tõenäoliselt ehitan ma neid parke ka edaspidi, sest need hetked, kui tunned end õnnelikuna, on tegelikult seda kõike väärt. Ja ma ei saa kunagi kindel olla, et see järgmine vaba langemine pole just see, mille jooksul mu miniatuursed inglitiivakesed mind lõpuks enne kivideni jõudmist ka reaalselt kandma hakkavad ning ma suudan seda elusolemistunnet tunda edaspidi juba ilma nende teemaparkideta.

Alternatiiv oleks leppida teadmisega, et ma ei lenda kunagi, et ma pean leppima tõsiasjaga, et jään oma elu lõpuni maa külge aheldatuks, ja ma peaksin õppima võimalikult hästi kõndima.

*

Tõenäoliselt oleks kõige õigem viis nende kahe kombinatsioon, aga seda kombineerimist ma veel õpin.

Enesehävitusrežiim; Music Instructror - "Electro City" (1998)

Mis siis toimub? Music Instructori plaat mängima, et taustaks oleks midagi elavamat, kui kirjutamisele eelnenud meeleolu. Selleks, et alustada algusest, peab minema ajas päris pikalt tagasi.

Ja veel - proovin esimest korda kirjutada ka enda pärisnime all. W. Hocares on niig kaua juba omale seda kirjutamisau kogunud, et nüüd võiks ka natuke enda peale mõelda. Eks siis pärast näe, mil moel mu nimi sääl postituse all välja paistab.

Tegelikult mulle meeldiks inglise keelne väljend self-destruct mode pealkirja, ent kuna W. Hocares on mingid reeglid siiski paika pannud, siis rikkuma neid kohe alguses ma kindlasti ei hakka.

Aga algusest...

Enesehävitusrežiimi kui sellise peale hakkasin ma mõtlema täna peale üht üsna ootamatut vestlust, mille käigus avastasin, et olen enese teadmata selle režiimi jälle sisse lülitanud.

Mu elus on neid hetki varemgi olnud, kui kogu mu mitteteadlik tegevus on olnud suunatud enese ja oma ego otsesele hävitamisele. Muidugi ei teadvustanud neid ajajärke kui enesehävituslikke, pigem tundus mulle siis, et kogu maailma õnn oli minu vastu pöördunud. Hoolimata kõigest, mida ma teadlikult tegin, kõik oli kui peaga vastu seina jooksmine ning ma ei suutnud näha ise neid vigu, mida ma oma igapäevases elus tegin. Ma ei osanud neid lihtsalt vaadata.

Igatahes said kõik režiimilangemised algused väikestest või suurtest isikliku elu kriisidest ning varjatud režiimil tegutsemine ei toonud mind kriisidest välja, vaid paiskas tavaliselt veelgi suuremasse hädaorgu. Täna ma hakkasingi mõtlema, et kui ma tollal ei teadvustanud seda enesehävituslikku käitumist, siis kuidas ma olin üldse suuteline neist perioodidest väljuma.

Kindlasti olid neil hetkil väga suureks abiks lähedalseisvad inimesed, aga mida aeg edasi, mida rohkem neid režiimilülitusi mu elus toimus, seda vähemaks jäi ka abistavaid inimesi. Hävitavalt mõjus mu käitumine ka kõigile minu suhetele. Kes pidas minu läheduses vastu vähem, kes kauem, aga ajapikku eemaldud valdav enamus kunagisest suurest tutvusringkonnast.

Loomulikult oli mul toona kergem arvata, et need olid sõbrad, kes midagi valesti tegid, mina olin vaid õnnetu, kes vajas tuge, aga seda tuge leidmata sai nn sõpradele "selga lennata" ning nii need suhted kadusidki. Alges kaugemad, siis juba lähedasemad ja kõige-kõige inimesed. Olgugi, et umbes pooltest juhtudest oli suhete ametlikuks lõpuks just  sõprade sigatsev käitumine, siis ajendiks nende käitumisele oli ikkagi minupoolne pikem ja põhjalikum sigadus. Seega - enamusele teist on andestatud, sest tegelikult ei olnud mul ühtegi reaalset põhjust, miks üldse vihaseks saada!

Raha on nende kriiside ajal alati olnud kriiside keskmeks või sellele keskmele väga, väga lähedal. Või oleks ehk täpsem öelda - raha puudus, mis omakorda suurendas kriiside mõju elule ja minule üldiselt. Viimaste suurte kriiside aegu ma kirjutasin vist isegi siia blogisse, et minust oleks ammu alkohoolik saanud, kui mul oleks tollal piisavalt raha alkoholi jaokss olnud.

Nüüd aga - jälle targema ja kogenenumana - tagasi vaadates võin üsna julgelt väita, et põhjus polnud rahas. Mul lihtsalt ei ole annet alkoholismiks. Kui olen kaks-kolm päevast järjest midagi joonud (isegi mitte suures koguses), siis tuleb mul lihtsalt kopp ette sellest pidevast suminast ja ma ei taha jälle väga pikalt midagi kangemat näha.

Jah - kõigi kriiside puhul olen ma end lohutanud veini, õlle või viinaga. Mida aeg edasi, seda kangemaks muutus ja joogivalik. Joomise eesmärgiks ei olnud aga kunagi kummuli kukkumine - kummuli olen ma alkoholi pärast kukkunud siis, kui kõik on hästi ja oma kukkumistega olen ma sellisel kombel alustanud vähemalt kaks uut kriisi.

Seega oon kriiside ajal alkoholi tarvitamise põhjuseks olnud pigem soov kangema materjalidega oma kangeid emotsioone tuimestada. Ilma tuimestustuseta on mu emotsioonid nii vägevad vennad, et võivad vabalt kaks-kolm-neli uut self-destruct'i käima tõmmata. Ja seda nii endal kui ümbritsevatel.

Seega vähemalt ühe positiivse teadmise on need enesehävituskuurid mulle andnud - joodikut minust ei saa :)

Küll pean hakkama saama aga kõigi teiste võimalike probleemidega.

Tulles tagasi kriisist väljaaitajate juurde, siis ühte ma mainisin alles paar päeva tagasi siinsamas blogis. Märkisin tookord ära, et oma kõige paremad tekstid olen ma kirjutanud just siis, kui mul on olnud kõige raskemad ajad. Seega on minu blogimissagedus üsna heaks lakmuspaberiks minu elus toimuva kohta.

Jah - kirjutamine on mul alati olnud automaatseks päästevahendiks, kui midagi rööbastelt maha jooksma hakkab. Hakkab - või on juba sajaga seina sisse põrutanud. Siis tulebki see hetk, mil enesehävituslikul eluperioodil püüan ma läbi kirjutamise leida selgust iseendas ja mind ümbritsevas. Võtab see siis vähe või kaua aega - eks see sõltub juba kriisi sügavusest.

Kusjuures hea näide selle sageduse piltlikustamisest on mu võõrkeelne blogi, mida ma kirjutasin Inglismaal olles - This Time In My Bad English. Ma kirjutasin seda suht aktiivselt siis, kui mul olid need kõige raskemad ajad (siis kui mul vahepeal isegi arvutit ei olnud, vaevusid end isegi blogi nimel raamatukokku vedama). Kirjutamine lõppes aga üsna järsult siis, kui olin suutnud omale firma luua ning esimesed projektid parandasid mu elujärku.

Siis ka soovitus neile, kellele mu kirjutamised meeldivad - paluge jumalat, et mul kogu aeg kõik väga halvasti oleks! Nõnda saate rohkem lugeda...

Veel üks abivahend, mis on samuti kirjutamisega seotud, kuid täiesti eraldi asi, see on eneseiroonia. Oskus ja tahe enda vigade üle naerda ja nalja visata on kõige tugevam just neil kõige raskematel perioodidel. Tõsi - enamus ajast on see küll naer läbi pisarate, ent siiski - ma teen seda.

Siit võib kohe esitada ka küsimuse - kas pidev eneseiroonia kasutamine poleks pikas perspektiivis kasulikum ja kas ei suudaks see ära hoida nii mõnegi uue kriisi teket?

Ja - kas sama ei suudaks ka pidev kirjutamine?

Paljud mu probleemid kriisivabadel aegadel saavad alguse aususe puudumisest ja paljud teistsugused probleemid kriiside ajal saavad alguse liigsest aususest. Seda on elu nii hästi näidanud.

Suheldes "otse" on mul vastik komme asju pehmendada, halbadest asjadest mitte rääkida, neid varjata isegi siis, kui selleks otsest vajadust pole. Jah - mõnikord isegi valetada, et enda arust kedagi suuremast pettumusest või valust säästa. Ja kohe, kui ma esimese vale sõna ütlen, ma tean, et teen valesti. Ent ometi lõpetan ma peale teadvustamist ikkagi lause. Ja mõtte...

Kriisi ajal kirjutamine on aga see, mis muudab mu väga avameelseks. Kindlasti on nii mõnigi inimene siin blogis leidnud tekste, millised nad ise iialgi avalikku ruuumi ei riputaks. Ja kindlasti ei meeldi selline avameelsus ka kõikidele mu lähedastele.

Aga see on see, mis mind aitab. Mis aitab mind ka siis, kui ükski teine inimene või tegevus mind enam aidata ei suuda.

Ja võib-olla... Võib-olla on see avalik kirjutamine isegi mingil moel uute sõprade otsimine, sest uue kirjutamislaine põhjustanud kriis on nagunii mõne inimese mu elust jälle vähemaks viinud? Ei tea. On siin tegemist jälle mingi alateadliku mootoriga, mis peaks oma kummalisel kombel tasakaalustama kriisieelset ja -järgset inimeste arvu mu elus??? Hmm... Huvitav teooria, mida peaks mõnikord lähemalt uurima.

Seega minu enesehävitusrežiimid on suured, pikad ja laastavad, ent õnneks olen saanud selgeks ka mõned päästetrikid. Üht neist teen praegugi.

Praegune režiim on aga eriline, sest sain sellele režiimile jälile juba üsna alguses. Loomulikult - suure kahju on see juba korraldanud ja mõned mõttetud liigutused tekitanud, ent suuremate ohvrite tekkimise peaks ma olema nüüd suuteline ära hoidma. Ära hoidma tänu sellele ootamatule, kuid väga õigeaegsele teadvustamisele.

Haa... Valgustus, mis tekkis labidaga teed lumest puhtaks visates. Väga deep!

"Millise valiku?"; "Rounders"

Kuna pokkerihuvilisena olen end Suures Näoraamatus seadnud end ka mitme pokkeriga seonduva lehekülje jälgimisnimekirja, siis täna jäi silma küsimus, milline on lemmikmoment päris heast pokkerifilmist "Rounders". Ja ilma ühegi kõhklusta meenus mulle allpool lisatud vestlus. Praegu, mitmendat korda asja üle pead murdes võin väita, et tõenäoliselt ei olegi ühtegi teist filmi või sarja, millest mul nii selge lemmiklõik oleks.

Lisaks tõsiasjale, et filmis mängib posu kõrgetasemelisi näitlejaid, paneb see mõtlema ka pokkerist väljaspoole jääva peale. Eriti paneb muidugi aga mõtlema see lühike lõiguke, millest Matt Damoni mängitud peaosaline avaldas kahtlust, kas ta peaks pokkeriga jätkama, mispeale Damoni õppejõud ka selle loo rääkis.

Jah - enamuse aja oma teadlikust elust olen ma üsna kaugel fatalismist, sest arvan, et suudan ennast ning oma ümbritsevat piisavalt palju kontrollida, et saatusest üle olla. Mida kaugemale jäävad aga minevikus toimuvad sündmused, mida kaugemalt vaadatuna ma neid analüüsida või põhjendada (või motiveerida, kui kasutada tuttava sõna äsjaõpitud tähendust) püüan, seda rohkem tekib ka fatalistlikke mõtteid.

Mulle küll meeldis omal ajal mõelda, et mul olid valikud, kuid mida rohkem ma toimunud sündmustele mõtlen, seda enam tekib ka küsimus, et millised valikud. Et ma võinuksin keskkooli kümnendast klassist väljaastumise asemel - ja ma välja astusin ma konkreetselt  klassist, kus eesti keele õpetaja mind närvi ajas, ma püsti tõusin ning läbi direktori kabineti ka koolist välja astusin -, et ma selle väljaastumise asemel võinuks teha mingi teise valiku. Vait olla? Mitte närvi minna? Lihtsalt tunnist, mitte koolist ära minna? Aga ei - mina tegin selle tollel hetkel nii lolli valiku. Miks? Sest ma olingi loll ja tuulepäine ja mõtlematu ja mul oli kõigest suhteliselt poogen. Seega ma käitusin täpselt sellisena nagu ma olin, ja kui ma sel hetkel soovisin olla mina ise, siis oligi see tollel hetkel minu isikliku ego jaoks ainuvõimalik valik.

Või kui me otsustasime aasta-poolteist hiljem nn "ärandada" auto ja saada selle eest kriminaalkaristus oma õlgadele? "Ärandada", sest reaalselt oli meil luba autot kasutada, kuid lubamise hetkel umbjoobes omanikul olid sellest väga ähmased mälestused ning mina suutsin selle auto hiljem lisaks muule ka mitu korda üle katuse rullida. Seega saigi "ärandamisest" ka seaduse silmis ärandamine vaid pika rea valikute järel, millest ma tagantjärgi mõeldes ei suudaks ühtegi kuidagi teisiti otsustada. Terves selles reas ei ole ühtegi valikut, mida ma tol ajal saanuks teha teisiti. Mul ei olnud teisi valikuid.

Kahjuks aga ei mõelda kellegi üle otsuseid vastu võttes võimalikele tehtud valikutele - või nende alternatiivide puudumisele.

Ja ei - enne kui kusagilt tuleb vastuväide nagu õigustaksin ma oma praeguse tekstiga ka kõiki kurjategijaid ja nii edasi. siis seda ma ei tee. Seda polnud mul mõtteski.

Lihtsalt see lühike lõik tollest filmist pani mind mõtlema sellele, kui väga on meie valikult tegelikult meie poolt nn valitavad. Kas need üldse ongi?

Praeguses hetkes, täna ma mõtlen, et on täiesti minu vaba otsus, kas ma töötan Tallinnas, Rakveres, Inglismaal või Mehhikos. Aga kas ma olen selles nii kindel ka näiteks kümne-kahekümne aasta pärast; kas siis praegusesse hetke tagasivaadates ma üldse näen ja mõistan neid teisi valikuid???

Võib-olla on selline fatalistlik mõtlemine omane inimestele, kes on oma eluga üldjoontes rahul või oma eluga leppinud - ma ei tea.

Mina tean seda, et olen oma kirju ja seikluseid täis minevikuga leppinud ning mõistnud, et ilma kõigi nende suurte "valesammude" ja "valeotsusteta" ei oleks suure tõenäosusega praegu ka Oskarit, minu väikest naeratavat rõõmurulli. Ja kahetsemata Oskarit (või kõike muud, millega ma oma elus praegu rahul olen) ei saa ma ju reaalselt kahetseda mitte ühtegi tehtud tegu. Soovides oma elust mingit olulist sündmust kaotada tekitab see soov (juhul, kui see peaks täituma) kohe liblika-efekti, mis muudaks meie olevikku tundmatuseni.

Seega vastaksin Matt Damoni küsimusele samuti, kui vastas tema õppejõud.

Kui mul oleks võimalik otsast alata, kas ma teeksin oma elus teised valikud?

Millised teised?

Lõpp

Iga lõpp on millegi algus.

Kui sa kaotad kõik, siis on alles vaid suur kogus tühjust. Loodus aga tühja kohta ei salli ning nõnda on sul võimalus hakata koguma uusi asju, uusi kogemusi, uusi inimesi.

Kunagi ma tühjendasin oma Facebooki sõbralisti (või tegin seda isegi mitu korda, ma ei mäleta enam). Tollaseks kriteeriumiks oli see, kui mitmetega ma reaalselt suhtlen. Üle kahesajast sõbrast jäi alles vist neljakümne ringis. Pikapeale tekkisid tühjale kohale aga uued inimesed ja praeguseks on minu Facebooki nn sõprade arv kasvanud uuesti pea saja neljakümneni. Loodus tühja kohta ei salli.

Möödunud õhtul oli mul väga huvitav vestlus uue tuttavaga sõna "motivatsioon" üle. Selgus, et olen mina nagu enamus teisigi seda sõna üsna valesti kasutanud. Vähemalt eesti keele seletava sõnaraamatu järgi võttes. Kui aga aluseks võtta ingliskeelne motivate, siis on eksimus siiski olematu olnud. Siiski - austagem eesti keelt.

Seega ei saa ma vist enam isegi öelda, et kõige kaotus võtab ka motivatsiooni liikuda endistes suundades. Osaliselt on see küll õige, sest kõige muu kõrval võtab see ka reaalse põhjuse, kuid tavaliselt olen harjunud ütlema seda mõistes, et võtab ära ajendi.

Ja ajendid, taganttõukavad, edasiviivad jõud kaotavad kaotuses oma jõu. Ka ajendite asemele tekib tühjus - tühjus, mis ootab uusi ajendeid.

Inimene ei tohiks end kunagi niivõrd siduda, et millegi kaotus ta hävitaks. Ometi me teeme seda - me oleme ju inimesed ja inimesed on harjunud tegema vigu.

Ja taaskord leian end mõtlemas Castanedale, kes sellest enese sidumise probleemist juba aastakümneid tagasi kirjutas; taaskord leian end meenutamas esimest korda ühelt 16-aastaselt tüdrukult kuuldud sõnu, et "kõige tugevam oled sa üksi" - sest hoolimata kõigest juba läbielatust olen ka mina inimene.

Ja pokker - pokris on raske edukaks saada, kui sa ei ole õppinud kaotama. Võib-olla ma ei olegi just sellel põhjusel veel edukaks mängijaks saanud. Paljud kaotused on pannud mind aina enam riskima, et kaotatut tagasi saada ja hirmust kaotada olen võtnud liialt palju põhjendamata riske, mis on omakorda kaotuseid suurendanud. Samas on reaalne fakt see, et maailma parimad pokrimängijad on turniiridel rahalistel kohtadel vaid 7-10 % mängudest, mis tähendab, et igast kümnest turniirist kaotavad nad oma raha vähemalt üheksal. Aga nad on õppinud nendest üheksast kaotusest üle olema, et efektiivselt mängida tulevaste, kümnendates mängudes saabuvate võitude nimel.

Isegi oma suurimatel kaotusperioodidel oli minu rahalistele kohtadele jõudmise protsent 10-14, mis tähendab, et minu ebaedu põhjuseks ei olnud mitte minu mänguoskus. Ma teadsin hästi reegleid ja lugesin mängu - ma lihtsalt ei suutnud leppida nende kaotustega. Praeguse mõnenädalase sessiooni jooksul on mu võiduprotsent tõusnud 30ni, ent seegi ei taga mingi pikemaajalist edu, kui ma ei suuda leppida vahepealsete kaotustega.

Kaotustega leppimine ja nende aksepteerimine on oluline ning seda kindlasti mitte vaid pokris. Siiski on pokker hea just näite toomiseks, sest pokkeriga saab tuua näitesse ka reaalseid numbreid, muutes näite tõsiseltvõetavamaks.

Elus on samamoodi - kui sa ei suuda leppida kaotustega, ei saa sa pikemas perspektiivis kunagi olla võitja. Kaotused on elu loomulik osa ja on ainult sinu enda teha, kuidas sa nendega toime tuled.

Jah - kuigi mina isiklikult olen lugenud meeletutes kogustes erinevaid filosoofiaid ja enaseabiraamatuid ja ma tean kõiki neid põhitõdesid, siis ei ole ma suutnud neid teadmisi enda elus rakendada. Jah - on olnud aegu, kus ma olen suutnud tõusta ja edasi liikuda, korraks üle olla oma tungivast vajadusest olla pidevalt parim, olla kogu aeg võitja, kuid need on olnud vaid üksikud helged hetked. Just nagu pokkeriski - olen olnud võidulainel, mis kaob kohe, kui tekivad esimesed kaotused. Siis kaovad kõik tõekspidamised, hakkasin jälle klammerduma, põdema tegelikult nii mõttetute pisiasjade pärast, et kaotasin suurema pildi ja suuna silme eest.

Kui see juhtuks korra või kaks elus, oleks see täiesti normaalne, ent minu minevikku vaadates? Neetud!

Ma võin olla tark teadmiste ja rikas erinevate kogemuste ja oskuste poolest, ent tänu oma põhjendamatutele tõekspidamistele (tagantjärele vaadatuna!) olen olnud ma suhteliselt loll, rumal ja saamatu kõiges, mis puudutab enese vigadest õppimise võimet.

Just selle pärast ma kaotangi nii palju!

Kirjutamisest. Jälle. Kopp ees sellest teemast :)

Millest hakkab W. Hocares kirjutama, kui ta pole väga kaua kirjutanud? Loomulikult kirjutamisest.

Kuna eilse päeva Rakvere-treff sisaldas endas ka üht töövestlust, kus üheks võimalikuks ülesandeks oleks ka kirjutamine, siis õhtul unetuna arvutis istudes mõtlesin vaadata natuke lähemalt oma vanemaid kirjutisi, et jõuda selgusele, kas ma üldse sobin kirjutajaks. Jah - varem pidasin ma seda enesestmõistetavaks, et kirjutamine on suur osa minu elust ja ma teen seda neetult hästi, aga vahepealne kirjutamisvaba ja probleemiderikas aeg on pannud mind paljusid asju enda elus ümber hindama. Seega püüdsin ka oma kirjutisi vaadata natuke teistsuguse pilguga.

Viimase aja blogikirjeid lugedes tundsin, et noh - tõsisest kirjutamiseks jääb millestki puudu. Üksikud korralikumad laused ei tee minust veel kirjutajat, kes võiks kirjutamisest oma sissetulekuallika teha. Haa! Samal teemal on mu blogiavarustes ka väike "postike" reaalse varasema statistika kohta. Seega ei ole ma viimasel ajal suutnd elu elamise kõrvalt midagi asjalikku kirjutada. Isegi see ei ole piisav vabandus, et üritasin end harjutada kirjutama inglise keeles ingliskeelses blogis. Isegi kui stiil ja keeleoskus välja arvata, on tegemist täiesti tavaliste tekstidega, mis ei eristu mitte kuidagi blogisfääri kesksmistest tekstidest.

Mingil hetkel jõudsin aga oma lugemisega aastasse 2009, mis on siiani minu blogimise tipphetk. Jõudsin küll läbi sirvida aasta alguse tekstid, kuid - neetud! - kui palju häid lauseid sel ajal mu klaviatuurist välja tuli.

Tegu oli ajaga, kui mu elus oli niivõrd palju probleeme ja ma ei olnud enam isegi masenduses, vaid juba "Masendusest möödas" nagu ütles ühe mu toonase kirje pealkirigi. Mitte kõige parem näide sellest ajast, ent siiski tunduvalt tugevam kui praegusaja "soperdised".

Ja kuigi 2009. aasta veebruar, märts ja mai andsid ilmavalguse mu siiani parimatele postitustele, eristus nende hulgast siiski kaks kirjet, mis olid veel eriti võimsad. Jah - mulle meeldivad mõned asjad, mida ma olen kirjutanud, aga just nendes kahes on olemas see kõik, mida ma tahan kirjutamises saavutada - stiili, meeleolu ja mõtte täielik koostöö. Kolmas kirje meeldis lihtsalt mõtete pärast ja selles oli täiuslikkusest puudu terviklikkus ja see oli tulvil minu kirjutamisele nii omast laialivalgumist.

Keda huvitab, siis lingid siin:

Liiter nööri ja kaks meetrit viina. Hmm. Või oli see vastupidi? ; Bon Jovi - Keep The Faith (1992)

Kahetine... Kuid tegelikult vaid üks... - Blackmore's Night - Beyond The Sunset (2004)


Dire Straits - Brothers In Arms (1985) ... hmm... mehena sündinud
***

Nüüd, täna ma siis mõtlengi, et kui ma suutsin kunagi nii hästi kirjutada, siis peaksin ehk suutma seda ka täna. Nõus, et toonased tekstid olid sügavalt mõjutatud isikliku elu keerulisusest ja rääkisid isiklikest tunnetest-mõtetest, mida ei saaks kuidagi kasutada töös ajakirjanduses, ent kui ma suudaksin sama tehnika tuua praegusesse ja kohandada seda kuidagi võimaliku tööga.

Ma tahan jälle hästi kirjutada.

Jah - ma tean ka seda, et vaid paar päeva tagasi tekitasin oma blogisse teksti oma 2014. aasta plaanidest ja praegune jutt võimalikust tööst Eestis on selle tekstiga päris konkreetselt vastuolus, ent asjad ja olud muutuvad päevadega ning teinekord on vaja kohaneda. Õnneks tundub, et isegi juhul, kui ma saaksin selle kodumaise töökoha, siis suures plaanis suudaksin oma plaanid selle ümber sobitada. Ma ei peaks ideest muutma plaane BriEst Solutions'it puudutavas, ma saaks täita soovi olla rohkem koos Oskariga. Ainus, mis oleks võib-olla tiba keerulisem, oleks see osa, mis puudutaks Mehhikot.

Jah... Mehhiko... Teades arenguid oma praeguses elus ja vaadates kaugemale tulevikku, siis oleks see nn eneseleidmisretk ehk kõige mõistlikum asi minu viimaste aastate jooksul, ning seda arvates suudaksin ehk sellegi kuidagi oma eluga samale leheküljele asetada.

Seega kokkuvõte minu möödunud õhtusest otsingungutest on järgmine:

Ma oskan ja suudan kirjutada, kui ma leian selle õige tunde. Ma ei suuda kirjutada, kui mul seda tunnet ei ole.

Ma arvan, et ma leian selle tunde uuesti.

Valimiste lainel

Üle pika aja kirjutamist ka emakeeles.

Kes veel ei tea, siis olen saadetud asumisele Suurbritanniasse, mis omakorda tähendab seda, et oma blogimise olen suunanud rohkem ingliskeelsele lugejaskonnale. Kuna mul oli olemas varasemast ajast olemas blogirakuke ka inglise keeles, siis siin on ka link sellele aadressile.

Miks ma täna otsustasin aga kirjutada oma peamises veebipäevikus?

Juhtusin nimelt nägema IRL-i valimisreklaame ja sinna sekka sattus ka Krossi video, kus Kross üritab moosida venekeelset valijaskonda.

Ja see ajas mind närvi.

Ma olen praegu riigis, mis on on enda tolerantsusega tekitanud endale probleeme rohkem kui on vaja. Kuigi avalikult ei öelda seda sageli, ei ole siin palju kohalikke, kes armastaks immigrante. Liigne vastutulelikkus immigratsioonipoliitikas on tekitanud probleeme, mille lahendamine ei ole enam päevade, vaid aastate küsimus.

Vaadates Erik-Niiles Krossi venekeelset valimisreklaami viskas lihtsalt üle. Mida, kurat, sa moosid?

Mul oli siin Inglismaal väike intsident, mille pärast mul oli vaja politsei poole pöörduda. Kui ma kohalikku konstaablikeskusse jõudsin, oli esimene küsimus mulle kui Ühendatud Kuningriigi residendile järgmine:

"Kas te soovite tõlki?"

What?!

"Vabandust, aga kui ma ei oskaks inglise keelt piisavalt, et ennast vabalt väljendada ja aru saada sellest, mida mulle öeldakse, siis ma poleks siia üldse tulnudki."

Selline oli sõna otseses mõttes minu vastus küsimuse esitajale, kes vaatas mind seejärel küsimärkidega täitunud näoga.

Ja ma selgitasin: "Ma tulen Eestist, kus on on siiani probleemid immigrantidega, kes ka pärast kümneid aastaid riigis elamist ei viitsi ja ei taha kohalikku keelt ja kultuuri õppida, seega oleks mul häbi küsida keelelist abi riigis, kuhu ma ise olen tulnud immigrandina."

Mina sain oma probleemid lahendatud KOHALIKKU keelt kasutades ja just seepärast viskas mul üle Krossi näidend vene keeles.

WTF?!

Austa ISE ome riiki, kultuuri ja keelt, siis hakkavad seda austama ka sisserännanud!

Me like it! Elagu Delfi!

Delfi-eksperiment läks jälle korda!

Juuresolev pilt toodud sellepärast, et näidata, kuidas negatiivne infokilluke armsa Nõmme kohta saab tähtsamaks kui palgamõrvarid Tais, Kadri Simsoni hääletusseiklus või Läniku romanss Hundisilmal.

Esiteks muidugi pealkiri. Minu eelneva postituse pealkiri oli ka see, mille ma soovisin Delfisse üles panna, ent Delfi pealkirjageneraatorid andsid asjale tuure juurde ning tootsid masse ärritava, kuid minu arvates lohiseva tiitli.

Siiski - Delfi eesmärgi see täitis: pooleteist tunniga 7000+ vaatamist ning üle 90 kommentaari. Pole paha!

Kuid - ebameeldivaks üllatuseks oli seekord see, et Delfi toimetaja suutis minu teksti kirjavead tekitada. Milleks?!

Ja nüüd minu eksperimendi tegeliku olemuse juurde.

Tegemist praeguseks minu 11. artikliga Delfis ja teisega, mis otse esilehele väänati. Esimene - Neegrilugu - sai isegi päeva looks, kui ma õigesti mäletan. Tänane lookene veel päevalooks ei küündi, aga loetavuselt teise koha (minu lugude arvestuses) on see kindlasti saavutanud.

Lihtne järeldus nende kõikide lugude kokkuvõtteks on see, et kui sa tahad endale reklaami ja suurt lugejaskonda Delfi, siis ei pea sa mitte targalt kirjutama, aga seadma sõnu nii, et see võimalikult suurt hulka inimesi ärritaks. Isegi siis, kui sa teed seda viisakalt ja püüad sinna mingi mõtte peita, on ärritav teema piisav, et rahvast rääkima panna.

(Kontrollisin Delfit ja lugejate arv tõusnud 8500+ ja kommentaare 110 )

Samas olen kirjutanud ka rahulikumaid artikleid, kuhu olen üritanud rohkem ideid lisada - need ei ole aga laiatarbeajakirjanduses erilist tähelepanu püüdnud. Oma Mart Laari insuldijärgsesse proovisin küll mõtte asemel mõistmist raputada, ent sellegi loo 3000 lugemist ja 100+ kommentaari olid tingitud pigem kirjutise poliitilisest maigust ja ärritusest.

Seega ei soovita lugeda rahulikke tekste, milles teinekord ka mõni mõte sees on. Miks?

See on minu jaoks küsimus, millele ma siiani veel vastust saanud ei ole. Kõik kurdavad üldise negativismi üle, ent kui panna kuhugi saadavasse kohta midagi kasvõi natukene positiivsemat, siis huvi selle vastu üles ei näidata.

Ma ei väida, et minu kirjutised just need parimad lakmuspaberid on, aga mingi pildi olukorrast annavad need ikka. Eriti, kui arvestada seda, et tõsisemaid tekste kirjutades püüan ma kirjutamisse ikka hoolsamalt suhtuda ja parema kvaliteediga lugemismaterjali luua.

No ma ei saa aru... - Vel, ikke forstår...

Ma ei ole kunagi suurem asi Norra fänn olnud; isegi siis mitte, kui nende suuskajad veel lumehangedes imesid tegid. Ainsaks respect'i ära teeninud norrakaks on siiani jäänud Roald Amundsen, aga kuna ma nimetatut olen juba korra siin ajaveebis linkinud, siis täna ma seda ei tee. Lühidalt oli ta mees, keda kutsus meri ja kes armastas lund (ja kes tõenäoliselt armastaks tänast Hiiu- või Saaremaad).

Miks ma aga praegu siin üldse Norrast kirjutan, on see, et keegi müstiline Norra interneti kasutaja käib juba pikemat aega mu ajaveebi hiilimas, aga mul ei ole halli aimugi, kellega tegu. Mitte, et ma paranoiline oleks (ma olen väga paranoiline), aga oleks lihtsalt huvitav teada, miks siin nii kaugelt maalt käiakse. Norra riigi vastu ei ole ma midagi teinud, seega võib välistada võimaluse, et tegemist oleks norraliku luureoperatsiooniga (mis näitaks jälgede segamiseks tõenäoliselt Rootsi IP'd, aga samas võib ju kohe järeldada, et tegemist võibki olla Rootsi luurajatega, kellel on minuga väike kana kitkuda, aga... - ja nii võibki arutlema jääda).

Seega võib oletada, et tegemist on kellegi üksiküritajaga, kellel on suurenenud huvi minu isiku vastu. Miks isiku, aga mitte kirjutiste? Sest ma ei ole suht kaua kirjutanud midagi erakordset, aga seire toimib ikka üsna regulaarselt.

Selline asjandus minu vastuluureprogrammis näitab, et sellel konkreetsel huvilisel on minu veebipäevik lemmikutesse pandud või mis veel hullem - ta teab seda peast. Teine seireprogre näitab dünaamilist ip'd, aga kuna kõik külastused on ühest piirkonnast, siis oleks suht ebaloogiline, et nii tihti eksib minu aadressile keegi Norrast ja kogu aeg vaid ühest piirkonnast.

Aga pole hullu - siinkohal tervitused Norramaale ja ühe tuules ka parimad soovid trollidele!

*

Kirjutise mõte on aga selles, et kuigi ma tegin oma blogile eraldi lehe "Vastukajast" (seda on lehe ülaserva vaadates isegi näha), siis ei ole ma mingit kaja seni saanud. Isegi kaja poega mitte. Samas näitab mu analüütikaprogrammikeste kogum, et siin ikka käiakse. Kommentaare tuleb suhteliselt vähe ja nende põhjal on üsna keeruline teha järeldusi, millistel teemadel ma rohkem, millistel vähem kirjutada võiksin.

Seega - PLIIIIIIIIIIIIIIIIS - vastukaja on oodatud!