kolmapäev, 8. august 2018

Autoga Euroopas

Üle poole suvest ja aastast on läbi …

Reis kaugustesse õnnelikult tehtud.

Kui eelmisel aastal sai läbitud mõned kilomeetrid alla 7500 kilomeetri, siis sel aastal tuli viissada kilomeetrit otsa. Ja elamusi kordades rohkem, seda just sõites.

Poola kiirtee Varssavist Lodz'i oli hullumaja: kiirused 130-160 km/h ja liikluskultuur nagu saates "Võimalik vaid Venemaal". Märguanneteta reavahetused, süstimised ja äkkpidurdused, kui keegi piisavalt kiiresti eest ära ei tulnud oli vaid osa nähtust. Kümne kilomeetri jooksul nähtud neli avariid, milles ühes oli ühes osapoole auto vaat, et pulbriks sõidetud. No mille kuradi pärast on vaja aastaid vana Renault Trafficuga sõita 160+ km tunnis???

Austriast Salzburgist võetud suund lõunasse viis üle Alpide. Ma olen kindel, et mitte kõige kõrgemast kohast, aga reaalselt pilves sõitmine oli elamus omaette. Ja tuled pilvest välja ja ikka ei näe veel tee äärest kõrguva kaljurünka tippu ... Fantastiline …


Öine Itaalia ja navigatsiooni poolt mängitud vingerpuss, mis juhatas Trieste kesklinna ringiga, mis täiesti juhuslikult viis linna kõrgemaisse punkti ja tänavaile, millest läbisaamiseks pidi isegi peeglid kokku tõmbama. Aga ikkagi - tänud sulle, GPS, sest vaated olid võrratumad, kui allolevalt fotolt näha saab.

Itaaliast Dubrovniku poole sõites oli plaan külastada ka Pulat, et näha üht paremini säilinud roomaaegset amfiteatrit. Öösel kell kolm oli see kaunis, kuid hommikune külastus jäi ära, sest vihma tuli kui mitmest oavarrest ning terve linn meenutas rohkem Veneetsiat kui autoga läbitavat liikluskeskkonda.



Peamine kiirtee Horvaatia lõunaossa kulges kõrgel ja sadas ebameeldivat uduvihma, mis tegi nähtavuse suurtel kiirustel väga viletsaks (aeglaselt sõitmine oleks tähendanud suures liiklusvoolus ehk veelgi suurema liiklusohu tekitamist), seega mobiilist ilmateadet uurides selgus, et mereäärsel väiksemal teel peaks ilm parem olema … Ilm oligi parem, aga tee ise selline … huvitav … Kuna ca 200 kilomeetri jooksul ei olnud ühtegi kohta, kus tahtnuks vabatahtlikult käsi roolilt võtta, siis jäi ka fotokaamera kasutamata ja ülevaate andmiseks pidin kasutama internetti.


Enne ja pärast Dubrovnikut sai ööbitud Bosnia-Hertsegoviinas, mille teedel ma vähemalt esimesel õhtul tundsin end kui tigu jaanalindude kõrval. Kohalikud lausa lendasid kitsastel ja kurviliselt teedel ning kuna kellaaeg oli juba üsna pime, siis ei hakanud ka suuri riske võtma. Seda parem tunne oli aga järgmisel hommikul tagasi Horvaatiasse sõites siis, kui sai lausa kahest kohalikust lennukist korraga mööda sõidetud. Check! Mazda kiirendus oli ikka häää!!!

Dubrovnik ei andnud sõidu poolest küll suur elamust, aga mõnetunnise parkimise eest makstud 35 € kuulub liikluskogemuse hulka ikkagi :)


Trepp, mis tuntud minu lemmiksarjast
Peale Montenegro vaikset läbimist tuli - hip-hip-hurraa! - Albaania, kuhu ma never ever enam autoga ei lähe. Vähemalt enda omaga mitte. Isegi kui kuidagi on võimalik mööda sõita neist olematutest teeoludest - oli juhus, kui teelõigu läbimist Mazdaga üritades nägin peeglist, et meist sadakond meetrit tagapool tulnud Jeep Wrangler targu otsa ringi keeras. Otsustasin seejärel ise ka, et ei liigu edasi teel, mida nähes isegi džiibijuht otsustas pikema ringi sõita.

Küll oli Albaania teeoludest kordades hullem kohalik liikluskultuur ning meid õnnistati kogu sealviibimise aja jooksul lausa kahe korraga, mil sattusime linna tipptunni ajal. Ohjah! :( Hetkel ma arvan, et mu elu suurim lotovõit oligi see, et Albaaniast autot mõlkimata välja sain. Mis seal täpselt toimus, sellest pean lausa eraldi postituse tegema, sest kõige kirjeldamiseks praegu ei ole lihtsalt aega …

Bulgaaria, mu arm... Sofias käisin ma esmakordselt ja linn tundus kohe kodune. Keel oli tuttav, hinnad inimlikud ja söögid super. Ja hiljem Musta mere poole sõites sa peaaegu kakssada kilomeetrit järjest läbitud kiirusel 170-180 km/h :D When in Rome, do as Romans do. Seda mõttetera meeldis mulle küll järgida ja liigelda nagu kohalik. Ok - nagu sel hetkel trassil olnud kiireim kohalik oma Audiga, aga mind üllatas positiivselt Mazda 6 super stabiilsus sellisel kiirusel. Tunde järgi võinuks veel palju juurde vajutada, aga ma ei tahtnud olla esimene kiire auto, mis politseile silma võib jääda...

Sozopoli kassipojast, kes aku peale peitupugenuna tegi kaasa 150 kilomeetrise sõidu Kuldsetele Liivadele peab ka eraldi loo kirjutama, seega praegu lihtsalt esimene pilt sellest nunnukast.

Tulevane Gata Salvaje
Rumeenia … Kui ma eelmisel aastal alguses natuke pelgasin Rumeenia liiklust ja selle teistkordsel läbimisel juba natukene harjunud olin, siis sel aastal oli positiivseim liikluselamus just Rumeeniast. Miskipärast arvan, et see ei jää vaid selleaastaseks lemmikuks, vaid üldiseks TOP 3 riigiks liikluse poolest.

Liiklus oli sujuv, sest aeglasemalt sõitvad autod tekitasid kaherealisel teel kolmanda ja neljanda raja, lastes kiiremad autod probleemideta mööda. Kusagil ei olnud autorivisid, mille taga jokutades oleks pidanud tegema keerulistes kohtades ohtlikke möödasõite (ja tagasi koju jõudes oli Tallinn-Pärnu maantee ehtne "Welcome to Estonia!", kus 75ga sõitvad jobud keset teed laiutavad ja möödasõitu märgates kiirendama hakkavad). Ka politsei oli tasemel, sest kui sa sirgel ja hea nähtavusega teel, kus lubatud 100 km/h ja katkendlik joon, politseiautost 140ga mööda sõidad, ei tee nad teist nägugi. Küll aga võeti ridamisi kohalikke Räikonene maha kurvilistes, pideva joonega kohtades, kus nad ületasid möödasõitu tehes kiirust ehk vaid 10 km/h ... Põhimõte tundus politseil olevat selline, et me ei tülita autojuhte seal, kus on ohutu sõita, aga kui te, kuradid, peaksite tegema tsirkust halva nähtavusega ohtlikes kohtades, siis vääname sajaga.

Ja see tundub mõistlik, eriti Eesti valguses, kus Peterburi ühesuunalisel trassil, kus hea nähtavuse ja teeolude tõttu võib rahulikult ja ohutult 140-160 km/h kulgeda, passib miljon politseinikku, keeled vestil ootamas, kuni mõni autojuht 20 km/h kiirust ületab; samas mitte nii ohututel teelõikudel, millel ka 10 km/h kiiruseületamine riskantseks muutub (ntx Viitna metsavahe, Haanja jpt), pole ma neid pea kunagi näinud. Ja tundubki, et kuna suured trassid on politseinike poolt hõivatud, siis kõik meie kodumaised hullud vajutavad gaasi põhja kohe, kui kuhugi metsa vahele pääsevad.

Aga Ukraina? Trassid olid enam-vähem ok, linnadesse aga minna ei tasu, sest kui Albaania augud oli vähemalt ümarate servadega, siis Ukraina asfaldis on nii mõnedki teravate servadega augud, kuhu pool auto võib ära peita. Ühte sellist märkasin bensiinijaamast väljudes kiirendusraja alguses ja auto mahakandmisest päästsid vaid head pidurid. Mis oli Ukrainas aga eriti positiivne, oli 90 sendine bensiiniliitri hind :D

Tagasi Eestisse jõudnuna võib aga julgelt öelda, et kirugu me siin ise, palju tahame, Eesti teekatete kvaliteet on aga läbitud 15 riigi seas kindlasti ja ülekaalukalt esikohal...

Päikest ja gaas põhja!

teisipäev, 7. august 2018

Testiks...

Lihtsalt, et proovida, kuidas kirjutamine käib.

Üle poole aasta on mööda läinud sellest, kui sai viimati natuke pikemalt kirjutatud. Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi palvel sai kirjutatud hulk lugusid loomaaia asukatest nn jõulukalendri tarbeks, et nende lugude kaasabil mõned armsad ja huvitavad tegelased omale vaderid leiaksid. Ja leidsidki, seega ülesanne täidetud. Juhuu!

Ja sinna see kirjutamine jäigi. Paar päeva tagasi sai vaadatud oma blogi ajalugu, loetud varasemaid kirjutamisi ning jõudsin järeldusele, et vähemalt millalgi ma oskasin kirjutada. Või vähemalt millalgi ma tahtsin kirjutada asjadest, mis omasid tähtsust ja mis avasid mingil määral ka mind ennast.

Ehk on just see viimane põhjuseks, miks ma enam seda ei tee. Mõtted sügavalt sisemusest on niivõrd erinevad, tihtilugu vastuolulised, et võivad hakata tekitama konflikte, mis ei piirdu enam selle ajaveebiga, vaid kipuksid edasi ka pärismaailma. Mida vanemaks ma saanud olen, seda enam olen hakanud kaitsma seda, mis toimub mu sees; seda enam olen hakanud end hoidma ettearvamatute tagajärgede eest, mis võivad tulla enese avamisel.

Stabiilsus? Varasematel kirjutamisaastatel oli stabiilsus ehk ainus, mis mu elust puudus ja seega ei saanud ükski kirjutis midagi halvemaks muuta. Oli lootus, et ehk toob kirjutamine just selle kauaoodatud stabiilsuse. Nüüd aga, kui on saavutatud see tasakaal, on tekkinud kartus, et kirjutamine, eriti just see 100 %lisest aus ja otsekohene kirjutamine võib tasakaalu paigast lüüa.

Lahendus?

Nendel ammustel aastatel tekkisid mõned huvitavad väljamõeldud karakterid, kelle silmade ja sule läbi sai lahatud probleeme, mis ehk tollalgi olid liiga teravad. Päkapikk Paul, Saalomon, Maša, Daša, Nataša, veebikriminaal Ander jne. andsid võimaluse kirjutada asjadest natuke teistest vaatenurkades, aga samas ikkagi otse, jättes vajadusel alati võimaluse öelda, et see oli vaid kirjutamise pärast välja mõeldud...

Kirjutamisel kadunud otsekohesus ongi ehk see, miks W. Hocares on niivõrd kaua vaikinud.

Kas ta hakkab veel üldse kunagi kirjutama? Hmm ...

Ei oska öelda ...