Üle poole aasta on mööda läinud sellest, kui sai viimati natuke pikemalt kirjutatud. Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi palvel sai kirjutatud hulk lugusid loomaaia asukatest nn jõulukalendri tarbeks, et nende lugude kaasabil mõned armsad ja huvitavad tegelased omale vaderid leiaksid. Ja leidsidki, seega ülesanne täidetud. Juhuu!
Ja sinna see kirjutamine jäigi. Paar päeva tagasi sai vaadatud oma blogi ajalugu, loetud varasemaid kirjutamisi ning jõudsin järeldusele, et vähemalt millalgi ma oskasin kirjutada. Või vähemalt millalgi ma tahtsin kirjutada asjadest, mis omasid tähtsust ja mis avasid mingil määral ka mind ennast.
Ehk on just see viimane põhjuseks, miks ma enam seda ei tee. Mõtted sügavalt sisemusest on niivõrd erinevad, tihtilugu vastuolulised, et võivad hakata tekitama konflikte, mis ei piirdu enam selle ajaveebiga, vaid kipuksid edasi ka pärismaailma. Mida vanemaks ma saanud olen, seda enam olen hakanud kaitsma seda, mis toimub mu sees; seda enam olen hakanud end hoidma ettearvamatute tagajärgede eest, mis võivad tulla enese avamisel.
Stabiilsus? Varasematel kirjutamisaastatel oli stabiilsus ehk ainus, mis mu elust puudus ja seega ei saanud ükski kirjutis midagi halvemaks muuta. Oli lootus, et ehk toob kirjutamine just selle kauaoodatud stabiilsuse. Nüüd aga, kui on saavutatud see tasakaal, on tekkinud kartus, et kirjutamine, eriti just see 100 %lisest aus ja otsekohene kirjutamine võib tasakaalu paigast lüüa.
Lahendus?
Nendel ammustel aastatel tekkisid mõned huvitavad väljamõeldud karakterid, kelle silmade ja sule läbi sai lahatud probleeme, mis ehk tollalgi olid liiga teravad. Päkapikk Paul, Saalomon, Maša, Daša, Nataša, veebikriminaal Ander jne. andsid võimaluse kirjutada asjadest natuke teistest vaatenurkades, aga samas ikkagi otse, jättes vajadusel alati võimaluse öelda, et see oli vaid kirjutamise pärast välja mõeldud...
Kirjutamisel kadunud otsekohesus ongi ehk see, miks W. Hocares on niivõrd kaua vaikinud.
Kas ta hakkab veel üldse kunagi kirjutama? Hmm ...
Ei oska öelda ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar