laupäev, 11. veebruar 2017

PL

Ma võin olla messed up, vahepeal täiesti segane, aga see ei muuda asjaolu, et teinekord võib ka minul õigus olla. Jah - ka mina eksin ja teinekord suurelt, aga panna seda kõike üldiselt märgistavaks sildiks on natukene ebaõiglane.

Esilekerkivate probleemide puhul on mulle saanud tavaks, et tahan selle kohe ära lahendada, kui selleks vähegi võimalust on. Vähemalt võimalikest lahendustest peab mõtlema, sest kui lahenduste leidmistele üldse mitte mõelda ja kaevuda sügavale maa alla kõigi elu poolt ette veeretatud raskuste eest peitu, siis jäävadki need lahendused tulemata - täna,  homme, järgmine kuu või viie aasta pärast.

Probleemid ei kao, kui neid ignoreerida. Probleemid ei lahene iseenesest - alati on vaja mingeid tõukeid nende lahenduste tekkimiseks.

Kummaline.


Ja siin ma istun olukorras, kus lahenduste väljamõtlemine tekitab aina uusi ja uusi probleeme. Lahendusi on aga vaja, sest elus on asju, millest ei loobuta.

Mitte kõik ei ole seda väärt. Valdav osa elus sisalduvast on selline, mille kaotus ei muuda suurt midagi ja toob endaga kaasa vaid väikese ümberharjumisperioodi. Oli, siis oli...

Aga on neid osiseid elus, millest loobumine on ilmvõimatu ilma suuremate isiklike krahhideta.

Aga kui mingil hetkel seisnebki kogu probleem selles, et pead kaotama ühe sellise, kui oled valiku ees, et kas kaotad ühe või teise?

Kui on oht kaotada üht, siis tuleb teha kõik võimalik selleks, et seda ühte mitte kaotada.

Sattudes aga valiku ette, on olukord tegelikust keerulisem. Siiski on alati võimalus, et kaks esmapilgul teineteist välistavat olukorda saavad ikkagi samas ajas ja ruumis eksisteerida. Tuleb selleks vaid tööd teha, vaadata probleemidele sügavalt silma ja - tööd tuleb probleemidega tegeleda.

Muidu need ei kaogi. Probleemid jäävad, olukorrad muutuvad ja tähtsad asjad kaovad.

Kahjuks...

Kommentaare ei ole: