Enne uute kirjete saabumist vanasõna

Sõbrad on ikka selleks, et saada aru sõna "reetmine" tähendusest...

Rääkides vahepealsest ajast...

Panin täna tähele, et möödunud päevad on nii kiiresti läinud, et juba 11 päeva pole ma jõudnud oma blogisse ühtegi tähte sisestada. Mitte, et siin oleks vahepeal midagi suurt juhtunud, aga ikka.

Tegelikult hakkan tunni aja pärast rahvast bussidesse korjama ja hakkabki kodu poole liikuma seekordne grupp, meie selle hooaja 10. reis. Seega saab läbi ka minu väike juubelinädal.

Kolm nädalat on jäänud veel tööd siin Kuldsetel Liivadel ning siis tuleb hakata edasi mõtlema juba tuleviku peale. Mingid variandid on silmapiiril, aga mida konkreetset tegema hakkan, seda ei ole veel otsustanud. Omamoodi ahvatlev pakkumine on minna sama reisikorraldajaga Egiptusesse, aga mnjah - sealne hooaeg kestab ju seitse kuud ja nii kaua ma ei taha küll Eestist eemal olla.

Eesti on lahe ja tegelikult olen ma juba viimased paar nädalat iga õhtu mõelnud tagasiminekusoovile. Eestis olles ei tunnegi seda, aga kaugelt vaadates on meil ikka hiiglama mõnus.

Kolm nädalat veel...

Ja siis saab hakata natuke avalikumalt kirjutama ka reisisaatja töö miinustest, mida siit läbikäivad turistid võib-olla niipalju ei märkagi. Plusse on sel tööl kindlasti rohkem kui miinuseid, aga just need miinused ajavad vahepeal närvi nii mustaks, et tahaks midagi ootamatut teha. Seni olen kuidagi hakkama saanud ja koju jõudes tahaks esmalt esimesed kolm-neli päeva lihtsalt magada, telefon välja lülitatud ja internetijuhtmed läbi lõigatud, et ükski kutsuv heli mind üles ei ajaks.

Magada, magada, magada...

Ja koju tahan :D

Kohustuslik kava II (st Bulgaarias)

Eelmine kirje jäi mul kuidagi poolikuks selle Bulgaaria kohustusliku kava kirjeldamisega ning tänu väikesele haigusevirele sain tänase päeva natukene vabamaks. Proovin nüüd siis nende inimeste tutvustamist jätkata, keda Bulgaariasse tulles peaks kindlasti kohtama.

Alustuseks siis Dimitri - meie "Kaliakra-Balchik" ekskursioonil lõunat pakkuva restorani omaniku poeg



Kunagises blogikirjes rääkisin siinsete politseinike kasulikkusest ja Dimitri oligi see, kes minu arvamusi oma sõnadega kinnitas. Lisaks lahedale ja väga sõbralikule iseloomule on Dimitri ka väga hea kokk ja suhtleja ning minu viimasel ekskursioonil korraldas ta meie turistidele ka päris ägeda kokkamisetenduse, mis pani pea kõikide fotoaparaadid tööle. Allpool ongi siis pilt sellest showst, mille ta korraldas.



Niih - järgmiseks siis Anna



Balchiki botaanikaaias, mis on siis rajatud Rumeenia kuninganna Marie soovil, asub ka Kuninglik Veinikelder ja Anna viib seal läbi meie turistidele mõeldud veinide degusteerimist. Oma lõbusa olemisega on ta võitnud meie turistide südameid juba hooaja algusest saadik ning teeb seda edukalt siiani.

Ka ametinimetus on tal huvitav - kuninglik nuusutaja. Ta ei tohi suitsu teha, alkoholi ja kohvi juua, parfüüme ega kosmeetikat kasutada, et mitte kaotada oma lõhnataju. Jah - ta ei ole isegi proovinud neid veine, mida ta meie turistidele pakub. Ja kui me temalt siis kord küsisime, mis on esimene asi, mida ta teeb, kui ta pensionile läheb (35-aastaselt), vastas ta pikemalt mõtlemata, et teeb omale make-up'i, joob pokaali šampust ja läheb diskoteeki (kuna siinsetes diskoteekides võib vabalt suitsetada, siis ei saa ta ka diskoteekides käia).

Järgmiseks - Stiljan.



Kivimetsa ekskursioonile minnes võib kohata sealset jutumeest, kes samuti kui Anna Balchikis, suudab oma olekuga meie turistid oma raudsesse haardesse saada. Rääkides kaasakiskuvalt Kivimetsa tekketeooriatest ja selle paigaga seotud legendidest, on Stiljan minu arvates selle lühikese ekskursiooni üks alustaladest, miks meie turistid on ka selle ekskursiooniga alati rahule jäänud.

Kohustuslike kohtadeni ei jõua ma ka vist täna nagu ma praeguseks juba aru saanud olen, sest üsna varsti pean ma hakkama jälle edasi liikuma.

Küll aga jõudsin oma pildistamishuviga viimaks ka nii kaugele, et suutsin pildi peale saada ka oma kolleegi Leena, kes on mind siin hakkamasaamisel väga palju aidanud. Tema on reisisaatjana töötanud juba kolm aastat.



Ja sellelt pildilt on hästi näha ka seda, et lisaks reisisaatja tööle peame me siin vahepeal ka lastehoidja ametit. Bulgaaria õhtul on tihti juhtunud seda, et kas siis mina või Leena valvame lapsi ajal, kui vanemad programmile tähelepanu pööravad.

Ja kuna mulle on alati meeldinud tuld pildistada, siis tegin seda ka viimasel Bulgaaria õhtul. Ja paar pilti tulid ka päris hästi välja.





Mnjah - Bulgaarias on küll väga soe ja palav, aga korraliku lõkkesoojuse vastu ei saa siinne palavus kuidagi. Armastan seda õiget tulesoojust. Olen vist liiga põhjamaine inimene selleks, et siinses kliimas pikemalt vastu pidada. Just sellel põhjusel ma veedangi igal Bulgaaria õhtul ka aega sealse lõkke ääres. Nii mõnus ja kodune tunne tuleb peale :)

Kohustuslik kava

Ma ei teagi, millest alustada... Võib-olla sellest, et olen tiba haige praegusel hetkel ning üritan end suure hunniku rohtudega homseks ekskursiooniks vormi saada. Alloleval pildil ongi väga hästi näha, millistes oludes peavad palavikus inimesed Theraflud jooma ja väikestel puhkepausidel taastuma.

Pilt siis tehtud just nende inimeste poolt, kes samamoodi end tee ja meega ravida üritasid :)



Ja mitte, et ma hakkaks meie firmale reklaami tegema - pigem proovin siin kirjeldada paari inimest ja kohta, keda Bulgaariasse tulles kindlasti kohtama peaks.

Alustuseks - Valentin...

Taksojuht, keda olen kasutanud juba esimesest nädalast saati oma kiirete reiside jaoks. Vähe sellest, et ta on hea autojuht, on Valentin mulle ka paljude teiste asjadega abiks olnud. Näitena võib tuua kasvõi juhuse, kui Nessebari ekskursiooni tagasiteel esitati mulle küsimus siinse kõrghariduse kohta ja Valentinile helistades sain kahesõnalise vastuse asemel viieminutilise ülevaate antud teema kohta - lisaks küsitule tuli ka taust antud küsimusele ja erinevused ametliku ning tegeliku korra vahel. Nimelt on Valentin kunagi teinud tööd ka giidina ja tema teadmised Bulgaaria kohta on mind nii mõnestki kitsikusest välja aidanud. Samuti on temaga rahule jäänud ka kõik meie turistid, kes on minu soovitusel tema teenuseid kasutanud. Ning päris kindlasti teavad Valentini organiseerimisoskuseid ka siinkäinud sõbrad.

Teiseks siis - Toni.



Kuigi meie firmaga koostööd tegeva bussipargi kõik bussijuhid on kõvad professionaalid, siis on Toni neist siiski silmapaistvaim. Üle kahekümne aastane staaž siinsetel teedel annab talle oskused teha suurte bussidega siinsetel kitsastel ja üleautostatud tänavaid selliseid tegusid, millest seninähtud bussijuhid vaid unistada oskavad. Ja ka inimesena on Toni päris kindlasti üle enamustest bulgaarlastest, keda kohanud olen. Jälle näide: kuna meie lennuk maandub poole kahe paiku öösel, siis rahva hotellidesse jagamise lõpetame kella kolme-nelja paiku öösel. Ja kaks nädalat tagasi oli juhus, kui just Toni pidi meid meie kuurorti viima. Enne Golden Sands kuurortist väljasõitu aga helistasid turistid, kes ei olnud rahul oma majutusega (probleem ei olnud meie firmast tekkinud, aga edasimüüjate poolt) ning me pidime kohale sõitma. Paludes Tonit meid kohale sõidutada, vastas ta lihtsalt: "Njama problem" ja viis meid kohale. Ja ootas siis meid pea tund aega selle asemel, et minna bussiparki magama. Meie pealekäimise peale vastas ta lihtsalt, et mis vahet tal on, kas ta magab pargi või siis bussis meid oodates. Lühidalt kokku võttes - mega inimene ja super bussijuht.

Krt... Kohtade kirjelduseni ei jõudnudki, sest juba on vaja edasi liikuda, sest minu armsad turistid helistasid ja soovisid kokkusaamist, et tulla meiega kaasa laupäevasele Merepargi ekskursioonile. Seega - kui tuleb mõtteid, aega ja fotosid, siis lisan õhtupoolikul juurde...