Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel "Kõik on täpselt nii kui peab"

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei - ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma...

Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist.

Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega. Igav. Mõned sammud veel edasi ja tuju oli läinud.

Pöörasin tagasi, tujutult lonkisin kodu poole. Miski oli kindlasti puudu.

Enne puudevahelisele rajale pööramist toetasin selja vastu keset kõnniteed kasvavat männipuud, mille mu pisipoja oli endale jalgrattasõitu õppides võtnud tähiseks, kus lõppeb lubatud sõidukaugus. Toetasin selja vastu puud ja pöörasin pilgu taevasse.

Tähed. Ilusad tähed. Tähti olen ma imetlenud juba väga kaua: vaadanud neid lapsena selili maas kodumaja kõrval lebades, sõpradega läbi teleskoobi astronoomia algteadmisi omandades, üksinda kodust paari tuhande kilomeetri kaugusel lootuses leida tuge, armastatu embuses jõevulina saatel, tema pea puhkamas mu rinnal, ning, jah, isegi nüüd, siin pealinnas olen teinekord pilgu taevasse pööranud, et leida vanu tuttavaid.

Aga täna otsisin ma midagi muud. Otsisin pilvi ja paar pilveräbalat isegi venisid laisalt üle taevalaotuse. Otsisin vihma. Seisin seal puu all ja ootasin vihma, ootasin imet...

Vihma ei tulnud. Imet ei sündinud.

Riided jäid kuivaks, bleedi sisse pugemine unistuseks.

“Go home. You cannot do anything. You cannot change everything.”

Jah, ma vahel räägin endaga inglise keeles - vist harjumust elamisest Suurbritannias.

“Mine koju. Sa ei saa midagi teha. Sa ei saa kõike muuta.”

Läksingi. Poolik sigaret lendas laias kaares kuhugi puude vahele. Ma tavaliselt nii ei tee...

Praegu rõdul teed juues ja uut sigaretti suitsetades mõtlen, et millest küll nii. Kas ma tõesti olen muutunud taimeks, mis vajab vihma selleks, et elada? Et tunda ennast elusana?

Tobu olen. Nii loll mõte. Täiesti ajuvaba. Mis kuradi taim ma olen?!

Aga ikkagi...

Seal männipuu all seistes ja endale neid kolme lauset öeldes juhtus midagi muud.

Ma kaotasin usu.

Ja seda pole minuga kunagi juhtunud.

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.

You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.

The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.

Don’t I feel better?

Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.

So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.

No. 1: read a fucking book.

Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.

1. Millised on su lemmikjalanõud? 
2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
4. Mis on su lemmiklõhn?
5. Lemmikäpp?
6. Kes on su lemmikyoutuber? 

Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

Pointing out and disappointing - Bianka "Raga"

"When we turn on all these lights, we've lost something precious - the stars." Selline oli dok-sarja "Cosmos" viimase osa algus. Või vähemalt selle alguse lõpp. Kui ma pärast selle muljetavaldava osa lõppemist välja suitsu kõrvale Plejaade otsima läksin, tuli mulle miskipärast pähe kastanjeedalik mõte, inspireerituna tollest äsja vaadatud saatest:

"When we turn on all that thinking, we've lost something precious - the reality."

Ma ei tea, kas ma siin blogis olen sellest kunagi kirjatud, aga üsna sageli viib mõtlemine meid reaalse maailma ja seal toimuva tajumise ummikusse, sest mõtlemine koos meie isiklike eelistustega maailmast ei taha märgata või tunnistada meile sageli mittesobivat tegelikkust.

Minu elus on selliseid olukordasid veel eriti tihti, sest üsna sageli ei taha ma teadvustada oma nii mõneski mõttes fucked up elu. Sellistel puhkudel kopeerin ma oma elu parematelt aspektidelt kujutluspildi ka oma elu keerulistemale osadele ning elangi selles osaliselt illusoorses maailmas. Ja loon sellega uusi konflikte, mida mingil hetkel tulevikus on vaja jälle soovkuutlustega lappima hakata.

*

Ma olen väiksemat või suuremat sorti kirjutaja - mulle meeldib see tegevus. Ja mulle meeldib kirjutada ausalt. Ja mulle käivad hullu moodi vastukarva sellised inimesed, kes ei ole suutelised niigi palju oma tegude eest vastutama, et ma võiksin kirjutada kõigest nii nagu asjad tegelikult on. Egoistlik, jah, täiesti nõus - aga kirjutamine asjadest ümber viiesaja erineva nurga, et kõikidel hea oleks, viib asja lõpuks selleni, et ei saagi enam ju millestki kirjutada. Tõde ei muutu sellest, kas sa kirjutad sellest või mitte - tõde jääb tõeks sellest hoolimata. Vihjamine annab võimalusi asjadest hoopis valesti aru saada. Ja kui minu kirjutatud asjadest saadakse valesti aru, siis saadakse valesti aru ka minust.

Ja loomulikult - viga ei ole ka ainult teistes. Vahepeal ma lihtsalt kirjutan nii pikkasid ja põimitud lauseid, et minu tekstidest arusaamine nõuab väga head tahtejõudu. (Mitte, et lause ideed samal ajal eriti sügavamõttelised oleks - ma suudan ka täielikku jama ülipikas lauses kirja panna.)

*

Viimased päevad on Oskariga saanud ringi trampida, jõe ääres kive loopida, Neeutis vinkusid lõkkel soojendada, pingilt alla hüpata, kiikuda ja veel miljonit asja teha. Eile sai Oskarile näiteks õpetada seda, kui oluline on vee läheduses mediteerimine :)

*

Kevad on ilus aeg ja loodan, et suvi tuleb veel ilusam. Proovin veel vähem mõelda!

"Millise valiku?"; "Rounders"

Kuna pokkerihuvilisena olen end Suures Näoraamatus seadnud end ka mitme pokkeriga seonduva lehekülje jälgimisnimekirja, siis täna jäi silma küsimus, milline on lemmikmoment päris heast pokkerifilmist "Rounders". Ja ilma ühegi kõhklusta meenus mulle allpool lisatud vestlus. Praegu, mitmendat korda asja üle pead murdes võin väita, et tõenäoliselt ei olegi ühtegi teist filmi või sarja, millest mul nii selge lemmiklõik oleks.

Lisaks tõsiasjale, et filmis mängib posu kõrgetasemelisi näitlejaid, paneb see mõtlema ka pokkerist väljaspoole jääva peale. Eriti paneb muidugi aga mõtlema see lühike lõiguke, millest Matt Damoni mängitud peaosaline avaldas kahtlust, kas ta peaks pokkeriga jätkama, mispeale Damoni õppejõud ka selle loo rääkis.

Jah - enamuse aja oma teadlikust elust olen ma üsna kaugel fatalismist, sest arvan, et suudan ennast ning oma ümbritsevat piisavalt palju kontrollida, et saatusest üle olla. Mida kaugemale jäävad aga minevikus toimuvad sündmused, mida kaugemalt vaadatuna ma neid analüüsida või põhjendada (või motiveerida, kui kasutada tuttava sõna äsjaõpitud tähendust) püüan, seda rohkem tekib ka fatalistlikke mõtteid.

Mulle küll meeldis omal ajal mõelda, et mul olid valikud, kuid mida rohkem ma toimunud sündmustele mõtlen, seda enam tekib ka küsimus, et millised valikud. Et ma võinuksin keskkooli kümnendast klassist väljaastumise asemel - ja ma välja astusin ma konkreetselt  klassist, kus eesti keele õpetaja mind närvi ajas, ma püsti tõusin ning läbi direktori kabineti ka koolist välja astusin -, et ma selle väljaastumise asemel võinuks teha mingi teise valiku. Vait olla? Mitte närvi minna? Lihtsalt tunnist, mitte koolist ära minna? Aga ei - mina tegin selle tollel hetkel nii lolli valiku. Miks? Sest ma olingi loll ja tuulepäine ja mõtlematu ja mul oli kõigest suhteliselt poogen. Seega ma käitusin täpselt sellisena nagu ma olin, ja kui ma sel hetkel soovisin olla mina ise, siis oligi see tollel hetkel minu isikliku ego jaoks ainuvõimalik valik.

Või kui me otsustasime aasta-poolteist hiljem nn "ärandada" auto ja saada selle eest kriminaalkaristus oma õlgadele? "Ärandada", sest reaalselt oli meil luba autot kasutada, kuid lubamise hetkel umbjoobes omanikul olid sellest väga ähmased mälestused ning mina suutsin selle auto hiljem lisaks muule ka mitu korda üle katuse rullida. Seega saigi "ärandamisest" ka seaduse silmis ärandamine vaid pika rea valikute järel, millest ma tagantjärgi mõeldes ei suudaks ühtegi kuidagi teisiti otsustada. Terves selles reas ei ole ühtegi valikut, mida ma tol ajal saanuks teha teisiti. Mul ei olnud teisi valikuid.

Kahjuks aga ei mõelda kellegi üle otsuseid vastu võttes võimalikele tehtud valikutele - või nende alternatiivide puudumisele.

Ja ei - enne kui kusagilt tuleb vastuväide nagu õigustaksin ma oma praeguse tekstiga ka kõiki kurjategijaid ja nii edasi. siis seda ma ei tee. Seda polnud mul mõtteski.

Lihtsalt see lühike lõik tollest filmist pani mind mõtlema sellele, kui väga on meie valikult tegelikult meie poolt nn valitavad. Kas need üldse ongi?

Praeguses hetkes, täna ma mõtlen, et on täiesti minu vaba otsus, kas ma töötan Tallinnas, Rakveres, Inglismaal või Mehhikos. Aga kas ma olen selles nii kindel ka näiteks kümne-kahekümne aasta pärast; kas siis praegusesse hetke tagasivaadates ma üldse näen ja mõistan neid teisi valikuid???

Võib-olla on selline fatalistlik mõtlemine omane inimestele, kes on oma eluga üldjoontes rahul või oma eluga leppinud - ma ei tea.

Mina tean seda, et olen oma kirju ja seikluseid täis minevikuga leppinud ning mõistnud, et ilma kõigi nende suurte "valesammude" ja "valeotsusteta" ei oleks suure tõenäosusega praegu ka Oskarit, minu väikest naeratavat rõõmurulli. Ja kahetsemata Oskarit (või kõike muud, millega ma oma elus praegu rahul olen) ei saa ma ju reaalselt kahetseda mitte ühtegi tehtud tegu. Soovides oma elust mingit olulist sündmust kaotada tekitab see soov (juhul, kui see peaks täituma) kohe liblika-efekti, mis muudaks meie olevikku tundmatuseni.

Seega vastaksin Matt Damoni küsimusele samuti, kui vastas tema õppejõud.

Kui mul oleks võimalik otsast alata, kas ma teeksin oma elus teised valikud?

Millised teised?

2014

Kuigi esimene kuu aastast on juba läbi saanud, saan ma alles nüüd teha plaanikesi terveks eesolevaks aastaks.

2014. aasta algas pööraselt, koos muutustega nii professionaalses, meelelahutuslikus kui ka isiklikus elus; muutustega, mida ma pole kunagi osanud ette näha. Siiski - öeldakse, et kõik muutused on millekski kasulikud ja eks ma nüüd peangi oma muutustega kaasa minema.

BriEst Solutions Ltd

Võib-olla mõned minu blogide lugejad juba teavad, et möödunud aasta lõpuosas lõin Inglismaal oma ettevõtte, et suudaksin välja rabeleda august, kuhu kukkusin suure hulga ebaõnne ja suure hulga valede otsuste pärast.

Kuigi algus oli raske, suutsin siiski jääda kindlaks oma varem valmismõeldud plaanidele ja esimesed klienditööd on esitatud ja rahadki laekunud. Hetkel on käsil neli projekti, millest huvitavaim on vast kohaliku hiphop-bändi debüütalbumi kujundus. Miskipärast tunnen, et tegemist on minu alustava ettevõtte jaoks otsustava murdepunktiga - et kui ma sellega hästi hakkama saan, siis hakkavad asjad hoopis teisiti liikuma.

Siit ka plaanid oma professionaalse aasta jaoks. Muuta BriEst Solutions Ltd kasumlikuks juba esimesel tegutsemisaastal ja leida paar töötajat - britist müügiinimene ja vabalt valitud rahvusest disainer. Plaane on veel, aga need on juba liiga detailsed oma üldise blogi jaoks.

Pokker

2014. aasta algas kummaliselt ka pokri jaoks. Kuna mu rahaline seis Ühendkuningriikides polnud veel nii hea, et võiksin pikalt mõtlemata ette võtta siia-sinna reise, siis jäi seekordse reisi planeerimisel paarkümmend eurot puudu. Mõtlesin siis, et prooviks selle puuduoleva raha teenida pokriga. Tegin uuele, UK's lubatud saidile (ja siiani arvan, et EV võib kuradile sõita oma lollakate piirangutega) konto, panin 4. jaanuaril 10 naela kontole ning hakkasin turniire mängima.

Ja mis edasi toimus, üllatas mindki. Jah - ma teadsin, et oma parematel päevadel olen teinud häid turniire, kuid seekord suutsin säilitada stabiilsuse ning peale kolme nädalat olen ikka veel kasumlik mängija. Pokrisaidi umbes 60 000 mängija seas olen MTT (mitmelauaturniirid) edetabelis tõusnud esimese tuhande piirimaile, raha olen välja võtnud juba 150 naela ja mul on kontol ikka veel vahendeid, et edasi mängida.

Kokku on lisaks teistele rahalistele kohtadele tulnud 7 või 8 finaallauda, millest viiel olen jõudnud esikolmikusse ja kahel korral ka turniiri võitnud. Isiklikult pean parimaks saavutuseks seda, et suutsin kaks päeva järjest end mängida samal 20 $ sisseostuga turniiril rahadesse - vastavalt siis 4. koht ja 80 $ auhinnaraha ning 3. koht ja 101 $.

Seega selle aasta plaanid seonduvalt pokriga on, et aasta lõpuks oleksin ma ikka veel plusspoolel.

Oskar 

Olin pool aastat järjest Inglismaal ning poole aastaga oli Oss nii palju muutunud ja kasvanud, et uus lahkuminek pojast on veel raskem.

Natuke kergemaks teeb selle kõik aga teadmine, et Katariina on täiuslik ema ning Oskar on õnnelik laps. Muidugi ei muuda see väiksemaks igatsust, kuid teadmine, et Oskariga on kõik hästi, teeb ka minu eemaloleku natuke lihtsamaks.

Sellelt aastalt siis nii palju loota, et tuleks veele palju ja palju tobe-armsaid fotosid meie koosveedetud ajast.

Mina ise

Kuigi ma olen alati arvanud, et minu järgmiseks suureks reisielamuseks saab rongireis Moskvast Vladivostokki, siis praegu tundub, et ka need plaanid muutuvad.

Suured muutused elukorralduses, kuhu sisse jääb ka ametialane tulevik Inglismaal, on tekitanud soovi ka ise edasi areneda. Olen selleski blogis mitmeid kordi maininud Carlos Castaneda nime, kelle raamatud aitasid mul enda ja eluga toime tulla ühel mu raskeimal eluetapil.

Nüüd on tekkinud painav soov näha neid samu paiku, mis kunagi Castanedat inspireerisid, sest mul on tõsiselt suur kopp ees sellest minast, kelleks ma olen muutunud viimaste aastate jooksul. Ja nii ma mõtlesingi, et ehk tuleb minu uutele arengutele kasuks, kui külastan isiklikult neid kohti, millest Carlos oma raamatutes kirjutas.

Jah - Mehhiko. Lennupiletid pole õigel ajal võetuna kõige kallimad (ühe Inglismaa projekti raha) ning möödunud õhtul sõbraga lobisedes pakkusin välja mõtte, et kui peale lennupileteid jääb veel mõnisada naela tequila, kanepi ja seente jaoks, siis on kõik korras.

Kuna Anttile meeldib ka seigelda, siis võib juhtuda, et temagi ühineb minuga sellel eneseotsingureisil :)

Ja noh - Marokos peab ka sel aastal ära käima. Õnneks loob Inglismaa selleks ka võimalused.

Mis veel?

Mul on hea intuitsioon ning mu intuitsioon ütleb, et käesolevast aastast tuleb üks huvitavamaid ja edukamaid aastaid mu elus.

Sellest mulle piisab.

Nädalavahetusse

Suure hooga alustatud uus blogimislaine on üle elatud ja kaasa on see toonud kaks Delfis avaldatud lugu ning täiesti uue blogi, millest ma küll hetkel veel rääkida ei taha. Kuid eelreklaamiks nii palju, et loodan sellest välja kasvavat midagi suurt. Nagu ma loodan iga enda asja puhul. Ei - seekord on sellel tõesti potentsiaali, aga ma lihtsalt ei tea, kuidas ma oma ajaga toime tulen.

Veel üks tähtis asi uue kirjutamislaine puhul on see, et jõudsin üle väga pika aja Tunnelisse. Teadjad teavad.

Nüüd olen aga peale mõnenädalast haiguslehte tagasi tööle jõudnud ning see - hoolimata sellest, et olen tööl olnud ainult ÜHE päeva - on vähendanud kõvasti minu kirjutamisvõimalusi. Koju minnes tahaks ikka koos pere ja Oskariga ka olla. Ja tööl käies näen ma teda ärkvel olekus vaid hommikuti, sest koju jõuan juba siis, kui ta on oma öisele unele asunud. Jah - ta on juba nii tubli, et keerab end õhtul pool seitse kerra ja hommikul enne seitset ei tõuse.

Oskar tunnike enne ristimist

Sellises tujus on ta enamiku päevast :) Ja sellise näoga...

Igatahes loodame, et kõige selle tavaelus toimuva kõrvalt leian edaspidi aega ka kirjutamiseks.

Kasvav rõõm

Juba seitse nädalat on möödunud hetkest, kui ilmale tuli minu ja Katariina isiklik rõõmurull. Rõõmurull? Jah. Teda vaadates läheb tuju alati paremaks.

Tuled töölt, väsinud kui ront (ma küll ei tea, miks rondid peaks väsinud olema, aga nõnda lihtsalt öeldakse), aga kogu päevane jama ununeb kohe, kui vaatad magamajäävat Oskarit. Vahet isegi ei ole, kas ta nutab või mitte - tuju paraneb sellegipoolest; tunned, et oled kodus :)

Magamisest ja söömisest Oskarile enam ei piisa - nüüd vajab ta juba aktiivset suhtlemist, millele ta ka enda paari hääliku suuruse sõnavaraga üritab juba tasapisi vastata. Ja möödunud õhtul proovis ta keelelaksutamise taktis isegi pead kõigutada :D Ma saan aru küll, et ega see asi nii roosiline ei ole, et juba tantsib ja puha, aga kujutlusvõimel lennata lasta on ikka hea.

Jalutuskäikudel ei taha ta enam sugugi ainult vankris chillida - nägu läheb Oskaril naerule kohe, kui ta vahel tänaval sülle võtta ning bioloogiatunde vabandusena kasutades poiss ninapidi toomingatesse või sirelitesse torgata.

Kevaded on ilusad - eriti veel tänavune.

Vastsündinud isa

Kuigi aega on eelmisest kirjutamisest juba üsna palju möödas, on seekord ka suuremaid põhjuseid kirjutamisest eemalolekuks.

9. aprilli varahommikul kell 2.15 sündis siia maailma väike Oskar, keda võib ka siin pildil selle valge marlimütsiga poseerimas, kui tal vanust vaid paarkümmend minutit oli.

Tegelikult oli sünnituse juures viibimine täiesti enneolematu kogemus ning nüüdsest arvan, et iga tulevane isa peaks oma järeltulija ilmaletulekut tunnistama.

Täiesti kirjeldamatu on see emotsioon, kui mõne minuti vanune laps sinu rinnale pannakse ja sa tunned tema sõna otseses mõttes kõige esimesi liigutusi, püüad kinni tema esimese käeliigutuse ja vastad tema esimestele ähmastele pilkudele siin, palju avaramas maailmas. Sa näed oma last ja tead koheselt, et just tema on see, kes on siiani sinu elust puudu olnud ja kelleta sa seda elu enam ette kujutada ei suuda.

Esimene kojuminek. Autosõit kiirusel 50 km/h tundub meeletu kihutamisena ja ümbritsevad autojuhid järsku nii hooletud. Ja ise soovid, et oleks seda sõidukindlust ikka mägede võrra rohkem, et enam ei loe need varasemad tippkiirused ja kogemused, et oleks vaja raudset kindlust oma oskustesse...

Ja siis sa avastad, et kõige väiksemad mähkud on sobiks kenasti ka talvekasukaks, millesse oleks külma ilma puhul hea sooja pugeda.

Ja need väikesed sõrmed... Avastasin, et Oskari sõrmedel on täpselt samad kõverused nagu minu omadelgi :) Hurraa! Minu poeg on saanud minu käed... Meeletu rõõm!!!

Elu on ilus...

Ja kui möödas on paar päeva, siis avastasin ennast soovimas, et see aeg ei läheks nii kiiresti, sest muidu kasvab ta liiga kiiresti... :)

Siis vaatab Oskar mulle tõsisel pilgul otsa ja ma hakkan mõtlema, et elu...

Elu on ikka elamist väärt!