Avastasin praegu, et antud lugu siin blogis veel ei olegi. Nuuks! Kuidas siis nii?! Parandan vea... Lugu siis aastast 2007...
***
Descartes
Mees armastas
Naist. Ta ei olnud selles küll kindel, kui ta proovis seda ratsionaalselt
lahata, ent iga kord, kui ta pidi naisest eemal olema, tundis ta hinges teravat
kripeldust. Tema Mõistus ja Loogika proovisid talle küll väita, et hinge ei ole
olemas, samas ei osanud need kaks talle selgitada selle kummastavalt reaalse,
füüsiliselt tajutava valu päritolu.
Mees istus oma
palju päevi ja inimesi näinud sohval ja mõtles. Mees mõtles tihti, nii tihti,
et oli ette tulnud päevi, kui tema kolmepoolsed vaidlused Ego, Mõistuse ja
Loogika vahel olid nii tuliseks läinud, et möödalibisenud aeg oli mööda
libisenud ka neist kaheksast tunnist, mis ta oleks pidanud tegelikult tööl
viibima. Õnneks oli mehel tööga vedanud: tema töö oli ka suurelt osalt
mõtlemisega seotud ja kuna temast ametiredelil kõrgemalseisjad olid arusaajad
inimesed, siis oli ta sellistel juhtudel suutnud oma töömõtlemise ära mõelda
hiljem koduste seinte vahel.
”Ma mõtlen,
järelikult ma olen” mõtles mees Descartes'ile. Need sõnad olid pandud raami
sisse seinale. Naisele see ei meeldinud. Naise arvates viibis mees nõnda palju
oma mõtetes, et vahepeal tundus Naisele nagu ei olekski Meest nende ühises
korteris. Kord oli Naine riputanud magamistoa seinale parafraasi ”Sa mõtled,
järelikult Sind ei ole... siin.” Mees oli selle peale pahandanud, sest Naise
loogika oli kummaline.
”Kui ma mõtlen,
siis ma ju olen,” oli ta pahuralt öelnud. ”Ma ei saaks ju muidu mõelda, kui
mind ei oleks.”
”Jah,” noogutas
Naine pead, ”aga mina ei tunne, et sa oleks. Kui sa mõtled, siis ma tunnen nagu
ma oleksin üksinda. Üksinda siin voodis, siin toas, siin majas.”
”Aga mina ju olen
siin. Ma ju mõtlen otse sinu kõrval. Kas sa siis ei tunne, et ma olen?” imestas
Mees Naise rumaluse üle.
”Ei,” ütles Naine,
keeras selja ja jäi magama.
Mees mõtles. Tal
oli probleem. Naine oli talle hommikul öelnud, et ta kolib tagasi oma ema
juurde sest ta ei suuda üksinda elada. Mees ei saanud temast jälle aru ja
sellepärast ta nüüd mõtleski. Ta ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik
üheaegselt olla ja mitte olla.
”See on võimatu,”
ütles Loogika. Mees nõustus sellega ja kehitas õlgu.
”Järsku Naine arvab,
et sa ei ole tema jaoks küllalt hea,” pakkus Ego. Mees ei tahtnud sellega hästi
nõustuda, sest oleks see nõnda, siis läinuks Naine minema juba aastaid tagasi,
mitte pärast kahekümne seitsme aastast kooselu. ”Võib-olla ta on natuke
pikaldane,” sosistas Ego hästi vaikselt, rohkem nagu iseendale.
”Ei!” hüüdis
Mees. ”Ta on väga hea inimene, väga hea Naine. Aga ta on kogu aeg rääkinud, et
mind ei ole.”
”Kas sa sellist
võimalust oled kaalunud, et Naisel võib olla autism?” küsis Mõistus kukalt
sügades.
”Ehh... Mis see
veel on?” küsis Mees.
”Ma täpselt ei
tea, aga ma vist kunagi lugesin, et on inimesi, kes ei taju väga täpselt neid
ümbritsevat keskkonda, elades nagu oma maailmas. Nad soovivad end teistele
mõistetavaks teha, aga nad ei tea, et neid ei mõisteta. Midagi sellist, noh,”
rehmas Mõistus käega.
”Ma ei usu. Ma
saan temast väga hästi aru. Enamuse ajast. Aga vahel ta ütleb, et mind ei ole.
Ta ütleb, et ei tunne, et ma olemas olen.”
Nad vaatasid
üksteisele pikalt otsa, igaüks püüdis probleemi süveneda oma vaatenurgast. Vaid
Ego õhetas roosakalt, häbenedes vist oma viimast märkust. Korraks Mõistus
võpatas nagu oleks talle mingi idee tulnud, ent vajus sama ruttu tagasi oma
mõtlevasse poosi. Valitses mõtetest tihe vaikus.
”Ta ei ole
tegelikult kunagi öelnud, et sind ei ole,” alustas Loogika ettevaatlikult,
justkui kartes lõhkuda seda vaikust, mis oli pool tundi nende ümber lasunud.
”Aga on ju,”
kortsutas mees kulmu. Kolm silmapaari puurisid Loogikat, mis tahtis seepeale
tooli alla peitu pugeda. Siiski suutis ta end kokku võtta.
”Ei ole. Naine on
alati öelnud, et ta ei tunne, et sa oleks.”
”Ja?” kostus
küsimus kolmest suust.
”Ta ei ütle, et
sind ei ole. Naine ütleb, et ta tunneb nagu sind ei oleks.”
”Aga ma tunnen
ju, et ma olen,” naeris mees. Ego naeris samuti, ent Mõistus vajus mõttesse.
”Ei, sa tead, et
sa oled,” vaidles Loogika vastu. ”Aga kas sa tunned seda?”
Taas langes
vaikus nende vahele. Seekord väga lühikeseks hetkeks. Kõik tõstsid korraga pea,
vaatasid üksteisele otsa säraval pilgul ja teadsid, et midagi on muutunud.
Mees tõusis oma
sohvalt ja astus Descartes'i sõnade juurde. Markeriga kirjutas ta sinna uue
rea, võttis laualt telefoni ja helistas Naisele. Veerand tundi hiljem, kui ta
kõne lõpetas, Mees naeratas laialt ja jäi uuenenud tahvlit silmitsema.
”Ma mõtlen,
järelikult ma olen. Descartes
Ma tunnen,
järelikult ma elan. Mees”
